Palma vol2

Tänane hommik kinnitas minu veendumust, et Pollenca on üks sajune koht. Otsustasin siit esimesel võimalusel põgeneda ja lõpetada seal, kus alustasin.

Nii õnnestuski mul täna Palmat üksinda avastada. Kohe esimesest minutist on selge, et pühapäevaga võrreldes on siin hoopis teine vaib ja tempo. Kõik vanalinna tänavad on paksult rahvast täis.

Suundusin otsejoones Olivar’i värske toidu turule, mis avati esmakordselt 1951. aastal. Olen siin nagu laps mänguasjapoes. Tahaks kõike. Värsketest kaladest ja mereandidest puu- ja juurviljadeni välja. Ka singid, juustud, oliivid ja kõik muu kohalik on olemas. Haara kaasa või tarbi kohapeal. Austreid ja šampanjat kellelegi? Maasikaid?

Kuna mul on piisavalt aega ja kõik kohustuslikud vaatamisväärsused said pühapäeval nähtud, siis otsustasin natuke ka mööda poode kolada. Ja ikka ei saanud üle ega ümber Plaza Mayor’ist ja Le Seu katedraalist. Isegi kui pole kindlat plaani neid külastada, siis jäävad need kaks ikka teele ette.

Lõunatada otsustasin käigu pealt. Alustuseks üks Hispaania moodi võileib ehk bocadillo, mis meie mõistes tähendab pikka saia, kuhu vahele on kuhjatud head ja paremat. Valisin vinnutatud singi ja juustuga variandi. Mega hästi maitses.

Mallorca magustoitude kuningas on kahtlemata ensaimada. Nende spiraalse kuju ja tuhksuhkru katte poolest tuntud Mallorcalt pärit magusast lehttaignast valmistatud küpsetiste päritolu on teadmata, kuid arvatakse, et nende lugu ulatub sajandite taha. Algupäraste ensaimadade valmistamiseks kasutati jahu, vett, suhkrut ja seapekki. Aastate jooksul on retsepti täiustatud. Näiteks on täna võimalik klassikalise küpsetise kõrval valida ka kõrvitsa-, kreemi- või šokolaaditäidisega variante.

Mina leidsin oma lemmiku Palma südames asuvast Horno Santo Cristo pagarikojast. Möödusin korduvalt eelpool nimetatud pagarikojast ühe muinasjutuliselt kauni maja esimesel korrusel. Neil on 24/7 järjekord ukse taga ning õnnelikud maiasmokad maja ees küpsetisi nosimas. Lõpuks võtsin ennast kokku ja astusin sisse ning ei pidanud kahetsema. Tehakse ikka häid asju.

Kuna homme tuleb võtta ette tee lennujaama, siis otsustasime majutuda Algaida nimelises väikelinnas. Vastupidiselt Palma saginale ja inimeste üledoosile on siin mega rahulik. Ja mis peamine, restorani saab broneeringuta. Tule ainult ja hakka sööma.

Etteruttavalt olgu öeldud, et hommikusöögilauast turvakontrollini läks aega alla tunni. Sinna sisse jäi ka kütusepeatus ja rendiauto loovutamine. Kuigi oli hommikune tipptund, siis ummikus ei pidanud sekunditki istuma.

Mallorca ongi paradiisisaar! Siin on ilusad rannad, nunnud mägikülad, maalilised vaated ning kaasaegne ja elust pulbitsev pealinn. Mitte vähem tähtsad on mõnusalt soe kliima ning vaheldusrikas loodus. 

Viis päeva on ilmselgelt liiga lühike aeg, et Hispaania suurimast saarest üledoos tekiks. Pigem on tunne, et nii palju jäi veel tegemata, nägemata ja kogemata. Isegi siin resideeruva sõbrannaga ei õnnestunud kohtuda. Ega siin muud üle jää, kui tuleb tagasi tulla 

Sa Calobra. Formentori neem. Alcudia. Pollenca

See on ikka tase, kui väga sollerlased tsitruselisi armastavad. Isegi linna tähtsaim purskkaev on nendega kaunistatud. Kui soovid privaatsed trammisõitu, siis ole kohal hommikul kell 9.00. Ise nägin, et mõlemas suunas oli trammis ainult kaks reisijat.

Edasi suundume Sa Calobra poole. Jalgrattasõitu kuristiku serval alla Sa Calobra laheni keereldes ja sealt tagasi peetakse üheks ikoonilisemaks marsruudiks rattamaailmas. Seda põhjusega, nii imelisi vaateid ei näe just iga päev. Tõusumeetreid tuleb omajagu, nii et pühapäevasõitjatel ja kõrgusekartjatel pole siia asja. Omast käest tean, et ka autoga mööda neid samu serpentiine sõita on paras väljakutse. Eriti veel siis, kui keegi vastu tuleb 🙈

Saare ilusaimaks ja ka turistide seas armastatuimaks paigaks peetakse Formentori neeme. Tegemist on Mallorca kõige põhjapoolsema tipuga. Formetori poolsaare maastik on eriline. 400 meetri kõrgused kaljud vastanduvad nende jalamil lainetavale sinisele veele. Kaljudest kasvavad välja männid, mis ümbritsevad ka liivarandasid.

Kuna mul oli kinnisidee, et tuleb ikka legendaarse tuletorni juures ära käia, siis saime korralikult ummikus istuda. Isegi kui tahad poole pealt loobuda, siis kitsastel mägiteedel tagasipöörata on pea võimatu missioon. Ühesõnaga kui oled otsustanud lõppu välja minna, siis tuleb minna.

See oli üks huvitav ja aeglane teekond, mida kaunistasid imelised vaated. Ma päriselt ka ei kujuta ette, mis Mallorcal kuu või kahe pärast toimub, sest juba praegu on parkimiskohti vähe ja restoranis broneeringuta naljalt kohta ei saa.

Kui poolsaarelt tulema saime, siis põrutasime Pollenca’sse, kus sain lõpuks oma paella. Hispaanias käik ei ole õige ilma ühe korraliku paellata. Seekord siis must ja mereandidega. Olgu öeldud, et välimus on siinkohal petlik.

Ristisin Pollenca Mallorca vihma pealinnaks, sest kusagil mujal ei saja. Ilmast tingituna otsustasime peale lõunasööki hoopis lähedal asuvat Alcudia linna külastada. Hästi säilinud kolme väravaga linnamüür ja järjekordne kitsaste tänavatega nunnu vanalinn.

Peale koogipausi pöördusime tagasi Tramuntana mäeaheliku jalamil asuvasse Pollenca’sse. Elame peaväljaku ääres, kust on mugav minna jalutama. Minu teele jäävad kaunid kirikud, kloostrid ja purskkaevud. Linnakese uhkuseks on aga 365 astmega trepp, mida ääristab küpressiallee ja mis viib üles Calvari mäele, kust avaneb kaunis vaade.

Valdemossa. Deia. Soller.

Kui eile läksin kindla peale välja ja võtsin hommikusöögiks mune Benedicti moodi, siis täna otsustasin proovida kõike kohalikku, näiteks mune Tramuntana moodi. See munast, vinnutatud vorstist ja muus paremast panniroog toodi lauda kuumal malmpannil. Lisaks mahutasin kõhtu kaks kohalikku klassikaks saanud soolast pirukat. Üks kapsa ja teine lihaga. Ilma värskelt pressitud apelsinimahla ja maasikateta ei saa kohe kuidagi. Eriti veel praegu, kui on nende hooaeg. Maasikatel siin on lapsepõlve maitse.

Saarel ringi sõites võrdlen teda tihti Saaremaaga. Näiteks kiviaiad ja lambad on meil ühised, kuid kadakate asemel on küpressid, sidruni- ja oliivipuud. Lisaks lammastele ja jalgratturitele kohtab teedel tihti ka mägikitsi.

Kui lammaste ja sidrunipuude vahelt tulema saime, siis jõudsime Valldemossa’sse. See idülliline mägiküla on muuhulgas ka Mallorca kaitsepühaku Catalina Thomase sünnikoht. Pühaku elust maalitud plaadid kaunistavad peaaegu igat majaseina.

See seletamatu atmosfääriga küla on inspireerinud paljusid kunstnikke, kirjanikke ja heliloojaid. Kuid põhjust, miks siia suurte bussidega kokku sõidetakse tuleb otsida 13. sajandil ehitatud kloostrist, kus helilooja Frederic Chopin ja tema armuke, kuulus prantsuse kirjanik, varjunimega George Sand, veetsid ühiselt aega. Mind isiklikult jätab see lugu külmaks, aga küla ise on tõesti inspireeriv.

Mitte kaugel Valdemossa’st asub Deia küla. Sarnaselt eelmisele on ka see maaliline küla ajast aega tõmmanud poeete, muusikuid ja kirjanikke, kellest kuulsaim on ehk Robert Graves. Jalutasime koos teiste omasugustega küla kõige kõrgemasse tippu vaadet nautima. Seejärel sõitsime mööda järjekordset mägist serpentiini alla mere äärde Cala Deia’sse, kus tervitasid türkiissinine vesi ja miljonivaatega restoran.

Õigemini on neid siin täpselt kaks. Rohkem lihtsalt ei mahu. Patt oleks siin mitte värskete mereandidega maiustada. Meil vedas, sest saime viimase vaba laua. Kui tahad kindla peale välja minna, siis on soovitatav laud ette broneerida. See ongi maapealne paradiis.

Apelsinisaludest ümbritsetud Soller asub mägede vahel viljakas orus, kus kasvatatakse peamiselt tsitrusvilju ja oliive. Prantsusepärases armsas väikelinnas on säilinud palju 18. ja 19. sajandil ehitatud luksuslikke hooneid. Omaette vaatamisväärsus on Soller’i sadamapiirkond Port de Soller. Mina sõitsin keskusest rannapromenaadile vana puidust trammiga. Kui käe aknast välja julgeks sirutada, siis saaks vabalt mõne apelsini või sidruni kaasa haarata.

Trammisõit on siin peamine turismiatraktsioone. Ei tea kas asi selles, et täna on tõeline rannailm või sattusin “õigel” ajal promeneerima. Just siis kui päeva jooksul randa kogunenud rahvas hakkas tagasi linna liikuma. Olgu veel öeldud, et trammid sõitsid vaba graafiku alusel ja kõik soovijad kohe peale ei mahu. Seega tasub aega varuda.

Peale rahvamasside üledoosi jõudsin õnnelikult tagasi keskusesse. Ööbime paari sammu kaugusel peaväljakust ja kirikust.

Andratx. Estellencs. Banyalbufar.

Täna tõotab tulla selline Eesti suvi oma parimatel päevadel ehk 24 kraadi ja vahelduv pilvisus. Ideaalne kliima basseini ääres mõnulemiseks.

Kuidagi nii mõnus oli, et unustasime õigel ajal süüa. Nii juhtuski, et tegime kaks-ühes ehk lõuna muutus varajaseks õhtusöögiks. Maitsvat toitu nautisime omaaegses Vahemere piraatide meelispaigas Port d’Andratx’is. Mõistan, miks piraatidele siin meeldis, mulle meeldib ka.

Järgmine peatus Estellencs on rahulik mägiküla kivisel rannikul eemal massiturismist. See küla eristub minu jaoks teistest selle poolest, et siin on kohe eriti palju savist lillepotte. Nii majade küljes kui ka tänavatel.

Nagu siinkandis kombeks, siis kohalikke tänavatel praktiliselt pole. Ainsas kohvikus olid eranditult kõik kliendid peale meie seljakotimatkajad. Lähemal uurimisel selgub, et põhjusega, kuna see Andratx’i ja Banyalbufar’i vaheline küla on mitmete matkateede ristumiskoht. Julgen väite, et ka jalgrattaid on siin rohkem kui autosid.

Tänaseks on selge, Mallorca on üks suur jalgratturite paradiis. Seda väidetavalt just aprillis, kuna siinne vahemereline kliima lubab muu Euroopaga võrreldes varem treeningutega alustada. Boonuseks imeliste vaadetega mööda mägesid kulgev teede võrk ning ääretult viisakad autojuhid. Osadel teelõikudel on liialdamata rattureid rohkem kui autosid. Mujal maailmas sellist liiklusmärki tihti ei koha, aga Mallorcal on see tavaline.

Enne veel kui tagasi koju pöördume, vaatame kõrgelt üle ka Banyalbufar’i linnakese, mis on tuntud oma merre ulatuvate järskude terrasside poolest, kus kasvatatakse veini tootmises kõrgelt hinnatud Malvasia viinamarju.

Palma de Mallorca

Kui eile jõudsime ainult õhtust süüa, siis tänase esimese poole päevast veetsime Baleaaride pealinnas Palma de Mallorcas (edaspidi Palma). Tegemist on üheaegselt nii sadamalinna, rannakuurorti kui ka ajaloost küllastunud kaasaegse suurlinnaga, kus elab pea pool saarestiku elanikkonnast.

Lisaks lugematutele hotellidele, leidub Palmas hulgaliselt ajaloolist arhitektuuri ja muuseume. Võin kindlalt väita, et ükskõik millisest suunast Palmale läheneda pole võimalik mööda vaadata 14-16 sajanditel ehitatud suursugusest gooti stiilis katedraalist (katalaani keeles La Seu). Lisaks on siin Mauride ajastut meenutavad puidust sillutised, kuulsad araabia termid ja kaks lossi.

Pühapäevahommikune Palma on inimtühi ja rahulik. Nagu oleksime maailmas üksi. See tunne oli petlik, sest keskpäevaks on vanalinn turistide poolt vallutatud. Minu üllatuseks avati ka poed. Polegi tavaline Lääne-Euroopa, kus pühapäeviti on eranditult kõik kauplused suletud.

Vanalinn oma kitsaste tänavate ja igal nurgal asuvate ajalooliste ehitistega sobib ideaalselt jalutamiseks. Kolme tunniga vanalinnale ring peale tehtud. Edasi sõidame maale. Kaua sa ikka kahekümne seitsme kraadise suvesoojusega linnas passid.

Pealinnast poole tunni autosõidu kaugusel sisemaal ootab Castell Son Claret, kus resideerume järgmised kaks päeva. Tõeline rahu ja vaikuse oaas keset paradiisisaart. Eemal massiturismist. Just see mida vaja. Õrn tuulebriis muudab olemise mõnusaks, vastasel juhul oleks minusuguse põhjamaalase jaoks juba liiga palav.

Peale lõunasööki tegin uinaku. Seejärel vahetasin linnakleidi suvekleidi vastu, panin kübara pähe ja hakkasin basseini ääres päriselt puhkama.

Kuidagi sujuvalt oleme omandanud siinse elutempo. Pole mingi probleem kell kaheksa õhtust sööma minna. Et saada ehedat kogemust otsustasime minna kõrvalkülla õhtustama. Taas tõestatud, et esmamulje võib olla petlik. Parim toidukogemus siiani.

Kui nurisemiseks põhjust vaja, siis paari sääske olen näinud ringi lendamas.

Mallorca

Paar päeva tagasi avastasin, et olen suutnud osta lennukipiletid nii, et kahe lennu vahe on 35 minutit. Tahaks selles kedagi teist süüdistada, aga pole võimalik, sest kogu reisikorraldus oli minu teha. Ise räägin kõigile, et alla tunni ei tohi mitte mingil juhul lendude vahe olla. See siin läheb rubriiki, et käituge minu sõnade mitte tegude järgi.

Ei julge ära sõnuda, aga keegi kuskil on minu poolt, sest mingil seletamatul põhjusel läks lend Tallinnast varem välja ja jõudis Stockholmi lausa 20 minutit enne graafikujärgset aega. Ning täpselt 40 minutit hiljem astusin järgmise lennuki uksest sisse.

Väga palju kiiremini Tallinnast Mallorcale vist ei saagi. Välja arvatud otselend, mida hetkel ei olnud kuskilt võtta. Isegi kohvrid jõudsid kohale. Kõik käis nii kiiresti, et polegi veel päriselt kohale jõudnud, et suvine kevadpuhkus on alanud.

Kui nüüd lõpuni aus olla, siis tegelikult võttis kohale jõudmine rohkem kui neli aastat. Mallorca oli plaanis juba 2020. aasta märtsis, kuid üks päev enne äralendu pandi kõik lukku ja algas ülemaailmne kodusistumine.

Mallorca kuulub Baleaari saarte hulka ning asub Vahemere lääneosas, Hispaania idaranniku vastas. Saar kuulub küll Hispaania Kuningriigi koosseisu, aga on autonoomne nagu ka teised Baleaari saared. Kohalik baleaari keel on katalaani keele haru.

Mallorca on inimeste poolt asustatud juba 9000 aastat. Läbi aegade on saart valitsenud erinevad võimud, millest igaüks on jätnud siia killukese endast. Samuti on saart laastanud nende võimude vaenlased. Sopiline rannikuäär ja ligipääsmatud mäed muutsid saare aastateks piraatide kodusadamaks. Lisaks piraatidele on Mallorcalt pelgupaika otsinud mitmed kuulsad kunstnikud. Näiteks aastakümneid elas ning lõi oma parimad teosed siin sürrealist Joan Miró.

Saare nimi tuleb sõnast major, mis tähendab suur. Nii ongi. Mallorca on Hispaania suurim saar. Mallorca on pindalalt kolmandiku võrra suurem kui Saaremaa. Vajadusel saab ühe päevaga saarele ringi peale teha. Aga miks peaks? Meil on õnneks viis päeva saarega tutvumiseks.