Kulinaarsetel radadel

Hommikul tegime jälle ühe rahuliku jalutuskäigu oma kodukvartalis. Linn alles ärkas ja tänavad olid mõnusalt vaiksed. Mõnes kohas olid juba kohal prügiautod ja tänavapuhastajad, aga inimmassid polnud veel liikvele läinud.

Pärast jalutuskäiku läksime tagasi hotelli, et veidi puhata. Ega puhkusel olles ei pea ju kogu aeg ringi ka tormama.

Hiljem avastasime hiinalinnast ühe Aasia restorani, mille menüü tundus eriti ahvatlev, ja nii me sealt uksest sisse astusimegi. Oma valikut ei pidanud me hetkekski kahetsema. See oli üks paremaid sushisid, mida olen kunagi söönud. Kõigest muust rääkimata. 🙏

Sealt liikusime edasi Nieuwmarkti poole, kust võtsin magustoiduks hollandlaste kuulsa siirupivahvli ehk stroopwafeli.

Stroopwafel on üks neist maiustustest, mida on keeruline ainult ühe korra proovida. Kaks õhukest vahvlit, nende vahel karamelline siirup ja kogu lugu. Tegelikult pärineb stroopwafel hoopis Goudast ning selle lihtsa maiuse juured ulatuvad 19. sajandisse. Algselt valmistati neid sageli taigna ülejääkidest ja siirupist ning tegemist oli üsna odava maiusega. Tänaseks on tagasihoidlikust „vaese mehe küpsisest“ saanud üks Hollandi tuntumaid maiustusi.

Seejärel oli aeg seada sammud loomaaia poole. 1838. aastal asutatud ARTIS on Hollandi vanim loomaaed ja üks maailma viiest vanimast. See loodi algselt loodusteaduste ja loodushariduse edendamiseks ning tänapäeval on siin lisaks loomadele ka mitmeid ajaloolisi hooneid, muuseume ja vana haljastust.

Minu lemmikud olid flamingod, jaaguar ja hiigelsuur värviliste kaladega akvaarium. Loomulikult said üle vaadatud ka kaelkirjakud, ahvid ja paljud teised loomad.

Akvaarium avati siin juba 1882. aastal ning oli tol ajal Euroopa suurim ja moodsaim. Meie sattusime siia eriti õigel ajal, sest pärast viieaastast restaureerimist avati see uuesti alles selle aasta juunis. Päris huvitav on mõelda, et samades ajaloolistes ruumides on veealust maailma imetletud juba üle 140 aasta.

Õhtuks panime ennast veidi viisakamalt riidesse ja läksime sõpradega õhtust sööma Lucky Ducki, mis asub Spui väljaku lähedal. Menüüs on Aasia kööki seinast seina, aga minul oli otsus tehtud enne, kui menüü üldse lahti jõudsin teha.

Pekingi part! Täna juba teist korda. Ja see viis tõesti keele alla. Täiesti ausalt, ma ei süvenenud pärast seda enam ülejäänud menüüsse. Minuga on juba kord nii, et kui Pekingi part on menüüs, siis rohkem mõtlema ei pea.

Oligi Amsterdamiga selleks korraks kõik, sest homme on kohvrite pakkimine, kiire lõunasöök ja kojusõit.

Heeringas, Kusama ja punased laternad

Kui hommikusöögiks pakutakse Old Amsterdami ja Old Rotterdami juustu, siis minul isiklikult õnneks rohkem vaja polegi.

Täna paistab päike, nii et pärast hommikusööki läksime ilma pikema jututa kanalite vahele jalutama. Nii uskumatult kui see ka ei kõla, aga saime inimestevaba Amsterdami kogemuse.

Umbes pooleteise tunniga jõudsime ära näha Damraki tänava täispikkuses ja Dami väljaku. Kogemata sattusime ka De Wallenisse ehk nn punaste laternate kvartalisse, mille külastamist olin endale küll lubanud enam mitte kunagi teha. Päevavalges on siin tegelikult täitsa okei. Punased kardinad on akendel ees ja kõik tundub kuidagi palju süütum.

Edasi viis meie jalutuskäik Oude Kerki juurde. Tegemist ei ole lihtsalt ühe vana kirikuga, vaid Amsterdami vanima säilinud hoonega. Kirik pühitseti juba 1306. aastal ning selle ümber on sajandite jooksul kujunenud tänane vanalinn ja juba mainitud kuulus De Walleni piirkond.

Sealt liikusime Nieuwmarkti poole. Väljaku keskel kõrgub justkui väike keskaegne loss De Waag, mis on üks Amsterdami äratuntavamaid ajaloolisi hooneid. Praegune ehitis pärineb 15. sajandi lõpust ning algselt oli see üks linna väravatest. Hiljem sai sellest kaalumaja ja veel hiljem tegutsesid seal erinevad gildid ning ka kirurgide anatoomiateater. Pole just kõige tavalisem ajalugu sellel restoranide ja kohvikutega ümbritsetud linnaväljakul.

Nieuwmarktist edasi jõudsime Zeedijkile ehk Amsterdami hiinalinna südamesse. Kitsas tänav on üks vanalinna vanemaid ning Hiina kogukond hakkas siia kujunema juba 20. sajandi alguses. Tänapäeval annavad piirkonnale oma näo hiinakeelsed tänavasildid, restoranid, poed ja keset seda kõike asuv värvikas He Hua budistlik tempel. Päris omapärane kontrast Amsterdami klassikaliste kitsaste kanalimajade kõrval.

Ja nii jõudsimegi ringiga tagasi hotelli. Väike uinak kulus pärast pikka jalutuskäiku meile kõigile ära.

Pärast pisikest puhkust võtsime suuna De Pijpi poole. Nimelt on lugu selline, et kui sa pole Amsterdamis heeringat söönud, siis pole sa Amsterdamis käinudki. Vähemalt nii võiks kohaliku traditsiooni kohaselt naljatledes öelda. Haring ehk soolvees valmistatud heeringas on hollandlaste üks tuntumaid rahvustoite. Eriti hinnatud on uue hooaja Hollandse Nieuwe, mille hooaeg algab tavaliselt juunis.

Meie sihtkohaks oli Albert Cuypi turg. Turg sai alguse juba 1905. aastal ning tänaseks on sellest kujunenud üks Euroopa tuntumaid ja suuremaid vabaõhuturge. Siin on müügil vist kõike, mida üks korralik Amsterdami turg pakkuma peab, aga meie pilk oli seekord üsna kindlalt kalalettidel. Heeringas tuleb ju ära proovida!

Olgu öeldud, et heeringaputkasid on terve linn täis ja tegelikult pole selle kohaliku ampsu saamiseks sugugi vaja just Albert Cuypi turule tulla. Meie suutsime aga isegi siin ühe väikese ämbri teha, sest selgus, et igal pool kaardiga maksta ei saagi. Õnneks leidsime lõpuks ühe heeringaputka, kus oli kaardimakse võimalus, ja nii sain oma kohustusliku ampsu legendaarsel turul ikkagi tehtud.

Hollandlaste kombel käib heeringa juurde hakitud sibul ja hapukurk ning minagi ei hakanud traditsioone rikkuma. Heeringas oli ausalt öeldes täitsa hea ja nii saigi üks Amsterdamis käimise kohustuslikest rituaalidest jälle täidetud. Nüüd võib rahuliku südamega edasi minna.

Pärast turgu jalutasime veel natuke De Pijpis ringi. See siin on hoopis teistsuguse näoga Amsterdam. Kunagi oli tegemist kiiresti kasvava tööliskvartaliga, tänapäeval on vanade kitsaste majade vahele ennast sisse seadnud kohvikud, restoranid, väikesed disainipoed ja põnevad söögikohad. De Pijpi on vahel võrreldud ka Ladina kvartaliga, sest siia kogunesid omal ajal kunstnikud, tudengid ja boheemlaslikum rahvas.

Albert Cuypi ümbrus ongi selline koht, kus ei pea tingimata kindlat vaatamisväärsust taga ajama. Mõnus on lihtsalt mööda Gerard Doustraati ja väiksemaid kõrvaltänavaid kulgeda, vaadata, mis ümberringi toimub, ja lasta linnal omas tempos enda ümber toimida.

Edasi jõudsime muuseumide piirkonda ehk Museumpleinile, kus kunsti ja kultuuri on sõna otseses mõttes igal sammul. Ühe suure väljaku ümber asuvad Rijksmuseum, Van Gogh Museum ja Stedelijk Museum ning sealsamas lähedal on ka kuulus Concertgebouw. Kui vanalinnas keerlevad mõtted rohkem kanalite, kitsaste majade ja sajanditevanuse kaupmeheelu ümber, siis siin on linnapilt hoopis avaram ja elegantsem.

Meie seekordseks sihtkohaks oli Stedelijk Museum, kus vaid mõned päevad varem oli avatud ühe minu lemmikkunstniku Yayoi Kusama suur retrospektiiv. Näitus annab ülevaate enam kui 70 aastast tema loomingust ning seal on kõike alates maalidest ja skulptuuridest kuni installatsioonide, moe, kollaažide ja tema kuulsate peegelruumideni.

Kusama on ilmselt üks neid kunstnikke, kelle loomingu tunned ära ka siis, kui kunstimaailm muidu väga sinu teema ei ole. Täpid, värvilised mustrid, kõrvitsad, peeglid ja lõputuna näivad kordused on tema käekiri. Tema töödes tekib päris omapärane tunne, kus ühel hetkel vaatad sina kunstiteost ja järgmisel hetkel tundub, et oled ise selle sisse kadunud. Eriti just peegelinstallatsioonides kaob piir selle vahel, kus lõpeb ruum ja kus algab lõpmatus.

Kusama näitust külastasin esimest korda 2017. aasta jaanuaris Helsingis. Mõned asjad lihtsalt väärivad kordamist ja usun, et ega kaks ilma kolmandata jää.

Pärast kunstisaalist väljumist suundusime The Seafood Bari. Asukoht on küll teine, aga toit endiselt maitsev. Kui lõhetartar avokaadoga lauda toodi, oli mul nagu déjà-vu, sest just sel hetkel mõistsin, et neli aastat tagasi istusin siin ja sõin täpselt seda sama toitu. Mõned kohad lihtsalt kutsuvad tagasi.

Otsustasime päeva lõpetada rahuliku jalutuskäiguga läbi Vondelpargi. Vondelpark on Amsterdami suurim ja populaarseim park ning pärast pikka päeva linnamelus on see ideaalne koht, kus korraks tempo maha võtta ja lasta päeval vaikselt õhtusse veereda.

Amsterdam vol3

Amsterdam võttis meid seekord vastu vihmaga, nii et pikemad jalutuskäigud otsustasime järgmisteks päevadeks jätta.

Täna piirdume kiire õhtusöögiga legendaarsel Damraki tänaval asuvas The Seafood Baris, mis paikneb väärikas ja ajaloolises 1903. aastal valminud Beurs van Berlage’i hoones. Kala ja mereannid ajalooliste võlvide all tundub olevat Amsterdamile üsna kohane kombinatsioon.

Koht on puupüsti täis, aga oleme elav tõestus sellele, et vahel õnnestub ka ilma broneeringuta saada restorani parim laud. Lisaks on teenindus meeldiv ja ülikiire.

Maastricht

Kolm on kohtu seadus. Kaks aastat on seda reisi edasi lükatud, kuna kontserdid olid Hollandis koroona piirangute ajal keelatud.

Viiulivirtuoos ja dirigent André Rieu on miljonitele tuntud kui valsikuningas ja tema Johann Straussi orkestriga antud kontserdid kodulinna Maastrichti peaväljakul pakuvad alati ülevaid emotsioone ja orkestrimuusika kõrgtaset.

Nii nad räägivad. Tänase õhtuni ei teadnud ma, kuhu tulen. Arvasin, et tegemist on mõne klassikalise muusika kontserdiga, kus külastajad istuvad rahulikult toolidel, aga võta näpust. See pidu ja pillerkaar, mis siin lahti läks oli pehmelt öeldes üllatav.

Laval olid korraga ja vaheldumisi 150 liikmeline meeskoor, erinevad solistid ning orkester, mis koosnes 14 erineva rahvuse esindajatest.

„Ilusal sinisel Doonaul“ saatel hakati valssi keerutama. Seda tegi ka Maastrichti linnapea. Hea turundustrikk oli see, et tund aega lõpetati kontserti. Nii tõmmati rahvas käima. Lõpuks meenutas kontsert lõbusat šlaagripidu, kust ei puudunud lumehelbed, kullasadu ja ilutulestik. Olgu öeldud, et valdava osa publikust moodustasid üle maailma kokku sõitnud 70+ prouad, kellele ei olnud mingi probleem näppu visata ja tantsu vihtuda.

Jõudsin järeldusele, et minu teadmatus võis olla tingitud sellest, et olen natukene valest vanusegrupist. Igal juhul oli muusika võimas ja lõi positiivse meeleolu.

Amsterdam vol2

Madalamaade õitsengu perioodi maalikunsti uurides võiks Hollandis veeta kuid, kui mitte aastaid. Rijksmuseumi korralikult läbi vaadata nagunii ei jõua ja nii proovisin üles leida olulisemad meistriteosed sellistelt tuntud tegijatelt nagu Rembrandt, Johannes Vermeer, Jan Steen, Frans Hals. Vincent van Goghi ei õnnestunudki tabada.

Peale maalikunsti ja ajaloo üledoosi viis tee The Seafood Bar’i lõunasöögile. Mereannihuvilistele kohustuslik. Julgemad võtsid nii eelroaks kui ka magustoiduks austreid, sest, et iga päev kella kolmest viieni on austri happy hour, siis maksab auster 1 €.

Mitte et kõht oleks tühjaks läinud, aga linna peal ringi kolades meenus korraga, et Amsterdamis tuleb süüa putkast ostetud heeringat, mida serveeritakse saial hapukurgi ja sibulaga. Väidetavalt on nii, et kui seda söönud pole, siis pole Amsterdamis käinudki. Mina olen nüüd Amsterdamis käinud.

Ei saa mainimata jätta, et sõin õhtust restoranis, kus oma vaieldamatu lemmiku foie gras leidsin dessertide menüüst. Ka eelnevad käigud olid maitsvad, aga magustoit oli ülivõrdes.

Mul on lapsepõlve trauma punaste laternatega tänava osas, aga ikka tahtsin selle kurikuulsa linnaosa uuesti üle vaadata. Midagi pole muutunud. Võimalik, et lisandunud on kanepilõhn.

Amsterdam. 28 aastat hiljem.

Viimaste uudiste valguses saabusin lennujaama kaks tundi varem, aga kilomeetristest järjekordadest võib ainult und näha. Nii inimtühja Tallinna lennujaama pole kaua nähtud. Pigem on reegel see, et enne õhku tõusu saab lennukis istuda, kuna sihtkoht ei ole võimeline meid vastu võtma. Nii juhtus tänagi.

Minu elu esimene lennureis toimus aastal 1994 ja just Amsterdami. Siis oli meil rahvuslik uhkus Estonian Air. Nii mõnedki lennureisid on peale seda toimud, aga see kõige esimene on siiani eredalt meeles.

Peale maandumist õnnestus veel pool tundi lennukis istuda, kuna eelmine lennuk oli ees. Kui lennukist pääsesime, ootasime tund aega kohvreid, aga kätte saime. Sellist pagasikaost polegi varem näinud. Kõik kohad olid hunnikutes hilinenud kohvreid täis.

Õigust räägivad need, kes ütlevad, et praegu tasub lennata käsipagasiga ja jätkulendude puhul tuleb oluliselt suuremad vahed planeerida. Meil vedas, sest kaks tundi peale maandumist istusime bussis ja ekskursioon sai alata.

Alustuseks sõitsime mööda Amsteli jõe kallast. Siin luksusvillade, tuuleveskite ning kauni looduse keskel kogus inspiratsiooni ja maalis palju Rembrandt ise.

Esimesed teated Amsterdamist pärinevad aastast 1270, mil Amsteli jõele ehitati esimene tamm. Amsterdami võlu ja sarm on tema kanalid. Kanaleid ei tehtud ilu pärast, need on praktilise väärtusega, sest soisele alale linna rajamiseks, tuleb maad kuivendada. Enamus linna territooriumist on allpool merepinda. Kanalite süsteem ehitati välja juba algusaastatel ning praeguseks on linnas veeteid üle 100 kilomeetri ja sildu 1200.

Amsterdami ja kogu Hollandi sümboliks on ka jalgrattad. Ainuüksi pealinnas on 2,4 miljonit jalgratast, mis on rohkem kui inimesi. Aastas varastatakse 60 000 jalgratast. Enamus selleks, et teha üks sõit ja siis kanalisse visata. Saime hoiatatud, et kui kõndida jalgrattateel, siis võid suure tõenäosusega õnnetusse sattuda, sest ratturid helistavad küll kella, aga ei pidurda.

Hollandi sümboliks on punane tulp. Lõputud tulbiväljad murravad südameid kevadeti. Suvel tuleb leppida puutulpide ja ujuva turuga, kus müüakse kõiksugu lillesibulaid. Ei õnnestunud minulgi tühjade kätega lahkuda.

Elame Amsterdami vanimas ja kuulsaimas hotellis, mis pärineb 17. sajandist. 2016. aastal täielikult renoveeritud hoone asub Amsteli jõe kaldal linna ajaloolise keskuse südames. Siin on peatunud kõik alustades kuninganna Victoriast kuni biitliteni välja.

Punkt kell 19.00 ootas paat meid hotelli tagaukse juures. Astusime mööda kummist punast vaipa trepist alla ja astusime pardale. Järgmise kolme tunni jooksul sõitsime kanalitel ringi ja nautisime pidulikku õhtusööki neljateistkümnele. Elu nagu filmis 😊