Reede, 28. veebruar 2020

Courcevel → La Tania

Ärgates lihased valutavad. Hoolimata sellest on emotsioonid laes. Kui lõpuks silmad avasin, siis vaatas aknast vastu päike. Kiire hakkas.

Oli vaja jõuda esimeste seas mäele, et parimaid tingimusi nautida. Mõned laskumised kodumägedel ja siis suusavarustuse vahetus. On aeg murdmaarajad üle vaadata.

Peale mõningast ekslemist mäesuusanõlvadel murdmaasuusad pihus leidsime lõpuks metsa vahel lookleva raja üles. Minu õnneks ei olnud keegi veel jõudnud peale lumesadu radu hooldada. Vastasel juhul oleks asi keeruliseks osutunud, sest enamus ajast oli vaja mööda serpentiini allamäge pidurdada.


Hea, et alles pärast teada sain, et tegemist oli punase rajaga ehk siis musta järel raskuselt teise tasemega. Vastasel juhul oleksin tõenäoliselt keeldunud minemast. Teadmatus on õnnistus. Paksus lumes sahka sõites said jalad korralikult vatti. Kindel on see, et täna tuleb hea uni.

Neljapäev, 27. veebruar 2020

Ikka sajab

Kahe saju vahele jäi üks imeline päikesetõus.



Nüüd natuke päeva tähtsamast söögikorrast. Laud on lookas nagu juulikuus. Vaarikad, maasikad, mustikad, põldmarjad. Lisaks suus sulavad croissant’id, muna igas variandis ja maitsvad pannkoogid. Põhimõtteliselt saab kõike, mida keegi välja mõelda suudab ja nii iga päev. Nendest hommikusöökidest hakkan kindlasti puudust tundma.

Täna on kõige sajusem päev. Isegi tõstukeid ei tehtud õigel ajal lahti. Ülemised jäidki suletuks. Terve päeva jooksul on kuulda pauke, kui laviiniohu vältimiseks lasti lund ülevalt alla. Kui lõpuks tõstukid tööle pandi, siis sõitsin õhinaga üles. Juba poolel teel mõtisklesin, et ei tea, kas oli ikka hea mõte siia ronida. Lumi sadas, tuul puhus ja radadel oli paks lumi. Ütlen ausalt, et mingi valemiga saab ikka alla, aga see kombo siin ei kuulu minu lemmikute hulka.

Peale õhtusööki tulid külla ehtsad prantslased, keda nägin viimati seitse aastat tagasi. Ja juttu oleks jätkunud kauemakski, aga unemati sai minust võitu.

Kolmapäev, 26. veebruar 2020

Hõissa meil on vastlad!

Öö otsa on sadanud ja sajab veel. Nii ilus on olla. Isegi tugev tuul ei heiduta seda rõõmu, et lõpuks ometi jõudsin tõelise talve ära oodata.

Minu kogemus ütleb, et sellise ilmaga ükski normaalne inimene suusatama ei lähe. Sellest hüpoteesist lähtuvalt olen ainult mina normaalne. Peale 1-2 laskumist tuli suurem osa seltskonnast koju tagasi tõdemusega, et mul oli õigus. Ei saa mainimata jätta, et mõned siiski ka naudivad seda hullumaja, mis täna mägedes valitseb.

Lumesadu ja tuult trotsides otsustasin siiski lõunale jalutada.

Kuigi ametlikult oli vastlapäev eile, siis meil on täna. On ju nii, et just täis kõhuga tuleb kelgutamine paremini välja. Loogiliselt võttes tulevad raskemana pikemad liud. Ei mäletagi, millal viimati kelgutamas käisin. Sellist spetsiaalset kelgurada mööda polegi varem kelgutanud. Serpentiini mööda alla, pidurid põhjas ja kannaga ka veel kaasa aidates kihutasime metsa vahel mäest alla. Iga korraga tuli vilumust juurde ning sõit muutus kiiremaks ja sujuvamaks. Mega kogemus.


Meil siin kõik natuke nihkes. Kui vastlapäevaga hilinesime ühe päeva, siis kiluvõileibadega läksime kaks päeva üle. Seda ainult sellepärast, et kokal on vaba päev ja oleme harjunud, et enne õhtusööki ootavad laual nn eelampsud. Sedakorda siis oma tehtud.

Täna õhtul tuli dressid kleidi vastu vahetada ja välja sööma minna. See ka põhjus, miks kogemata üle sõin. Tellisin kaks käiku, aga sain kaheksa. Vist. Lõpuks läks lugemine sassi. Neid eel-, järel- ja vahekäike oli natukene liiga palju. Midagi ei raatsinud järele ka jätta. Kõik oli maitsev. Samuti ei tahtnud kokka solvata. Teenindusest ei hakka rääkimagi. Restoran Chebuse on oma tärnid auga välja teeninud.


Põhjusega peetakse Prantsusmaad kokakunsti ja teeninduse lipulaevaks. Kas sina teadsid, et Prantsuse kokakunst kuulub alates 2010. aastast UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Teisipäev, 25. veebruar 2020

Puhkus täies hoos

Eilse tegevuse tulemusel suusanõlvadel meenutan täna puuhobust. Hoolimata sellest istun ühena esimestest tõstukis ning naudin imelisi radu. Kes ei tea, siis esimesena minemise eelis seisneb selles, et saad ihuüksi traktorijäljes mäest alla tuhiseda. Just sellist suusatamist armastan mina.

Neljanda laskumise ajaks on rajad “tavaliseks” sõidetud. Mingi hetk pole enam tungivat vajadust mäe otsa teistega maid jagama minna. Istun pingile ja naudin viimaseid päikesekiiri, mis veel pilvede vahelt piiluvad ja mõnusasti soojendavad.

Peale lõunasööki jalutan ülesmäge koju tagasi. Saunatamise asemel tõmban ennast hoopis kamina ette kerra. Seltsiks kook, kakao ja raamatud.

Esmaspäev, 24. veebruar 2020

EV102

Kui hommikul rõdule astusin, siis tungis ninna tuttav lõhn, mis äratas kõik meeled ja pani oluliselt kiiremini liigutama. Üle küla hõljuv värskete croissant’ide lõhn on märk sellest, et olen Prantsusmaal ning käes on hommikusöögi aeg.

Meil on lisaks kodumaale veel üks sünnipäevalaps. Seega alustasime eriti pidulikult. Õhupallide, koogi ja lauluga.

Kuna täna on väidetavalt nädala parim ilm, siis tuleb sellest võtta viimast. Otsustasin, et mul on vaja ilmtingimata minna Meribeli radadele, et oma lemmikkoht maailma katusel üle vaadata. Võrkkiik on täitsa olemas.



Taas tõestatud, et esimesel päeval pole vaja üle pingutada, aga just seda ma tegin. Kui väikese hilinemisega oma lemmikrestorani Cap Horn’i lõunalauas istet võtsin, olid jalad väsinumast väsinumad. See väike asi ununes sekundiga, kui kelnerid laua peal tantsima hakkasid. Selline Prantsuse moodi vabaõhu after-ski mulle täitsa meeldib.

Kui koju jõudsin, siis kõlas üle maja tuttav lauluviis ...see oli ennemuistsel a’al, kui heeringas elas kuival maal… Selle eest teenindavale personalile maksimum punktid.

Pühapäev, 23. veebruar 2020

Eestist ära. Ajutiselt.

Pühapäev ja pannkoogid on kokku loodud. Sel samal põhjusel küpsetasin eile kuhja pannkooke. Ja nii õnnestuski täna koos päikesetõusuga pealpool pilvi pannkooke mugida ning puhkuse algust tähistada. Sedakorda saigi gurmeereis alguse juba lennukis.


Kuna lumega on meil koduvabariigis pehmelt öeldes halvasti, siis sel aastal saab suusareis hoopis erilisema tähenduse. Minul isiklikult on plaanis lumega taas sinasõbraks saada.

Siinkohal meenub seik aastate tagusest ajast, kui üks korralikult pilve tõmmanud Guatemala giid andis vastuseks küsimusele, et kas ta on kunagi lund näinud, et muidugi olen. Külmkapis. Loodan väga, et meil läheb paremini ja me ei pea tulevikus lumest ainult muinasjuturaamatust lugema.

Kohalikud räägivad, et ka Alpides on 50 aasta halvim talv. Mina kui kõrgelt hinnatud lumeekspert väidan, et neil on siin kõik täitsa hästi. Lihtsalt sellist ilusat ja paksu lund pole. Samas ennustuste kohaselt hakkab varsti sadama ja nii mitu päeva järjest.