Esmaspäev, 26. september 2016

Bremen

Lõpuks sai üks pikalt planeeritud reis teoks. Reede õhtul asusin sõbrannadega Bremenit avastama. Jõudsime kahe ja poole päevaga linnale ringi peale teha. Õigemini vaatasime üle kõik meie jaoks olulised kohad. Kui keegi ütleb Bremen, siis edaspidi tuleb lisaks legendaarsetele moosekantidele meelde ka iidne arhitektuur, hommikune toiduturg, hubased pargid, kaubanduskeskused, vanalinna käsitöökojad, kaunid linnavaated, mõnusad tänavakohvikud, teaduskeskus ja kaldapromenaad.


Oli tore nädalalõpp koos maailma parimate kaaslastega.

Teisipäev, 6. september 2016

Ida ja lääne kohtumispaik

Kuna hetkel Hanoist otse Helsingisse ei saa, siis õnnestus pool päeva veeta Hongkongis. Siin olles mõistsin, et olen reeglite ja korra inimene. Tunnen rõõmu sellest, et kõnniteedel kõnnitakse, autod sõidavad kindlas suunas ja mööda ettenähtud rada. Ja üle kõige armastan ma valgusfoore ja puhtust.

Hongkongis on kõik täpselt nii nagu minu mälestustes. Pilvedesse ulatuvad kõrghooned, mitmetasandilised ristmikud, liiklusummikud ja rahvamassid. Meenutab Londonit. Isegi kõik sildid on ingliskeelsed. Seda põhjusega, sest Hongkong läks brittide haldusse pärast esimest oopiumisõda 1842. aastal. Alles alates 1997. aasta juulist kuulub Hongkong taas Hiinale.

Üks tähtsamaid turismiobjekte on Hongkongi sadam Victoria Bay, mis on tuntud eelkõige imeliste panoraamvaadete poolest. Pimeduse ootamine tasus ära.


Reisida on tore. Lisaks silmaringi avardamisele, paneb teiste kultuuride ja rahvastega tutvumine tihti ka oma väärtusi ümber hindama. Ühe reisikaaslase tabavalt öeldud lause, et Nepali mägedes elaval lapsel on õnneks vaja ainult siga ja muda, andis mõtteainet pikemaks ajaks. Nende mõtetega ongi sobilik lõpetada ja õige aeg koju minna.

Esmaspäev, 5. september 2016

Halong Bay & Hanoi

Eile peale järjekordset lennureisi ja kolme tundi autos istumist astusime “Legend Dragon” nimelise laeva pardale, et järgmised 24 tundi veeta Halong Bay kruiisil. Lisaks kauni looduse imetlemisele käisime eile vaatamas, kuidas elatakse ujuvas külas ja sõitsime paekivist saarele randa. Täna varahommikul ronisime koopasse, kuhu kunagi inimesed varjusid tormide eest. 


Lõunaks purjetasime tagasi maismaale, et veeta pool päeva Vietnami pealinnas Hanois. Alustuseks jalutasime üle punase silla, mis viis 1865. aastal ehitatud punasesse templisse. Seejärel sõitsime rikšadega mööda nn vana kvartalit, millele on omased kõrged ja hästi kitsad hooned. Siin sain lõpuks aru, miks paljud kohalikud maski kannavad. Tänavatolm ajab köhima. 

Kui punased sirbi ja vasaraga lipud lehvivad kõikide kommunistliku Vietnami linnade tänavatel, siis Lenini kuju lehvitas mulle just siin. Mööda linna sõidavad ringi jalgrattad, mille pakiraamil on raadiod, mis levitavad propagandat ja linnaosa uudiseid.


Õhtul asusime taas giidi juhatusel tänavatoitu nautima. Seekord kondimootori abil ja esialgu läks mul põhirõhk muretsemisele, et kuidas siin kaoses ellu jääda. Avastasin lõpuks, et tegelikult neil siiski on kõnniteed olemas, aga nad lihtsalt ei kasuta neid või siis kasutavad teisel eesmärgil, näiteks mootorrattaparklana või kauba ladustamiseks. Õnneks mahtusin ka sinna vahele ära. Teeületuse raskused on tingitud sellest, et liikluses on kahe rea asemel iseeneslikult tekitatud viis rida, mis kõik liiguvad mõlemas suunas, sekka koerad, traktorid, mootorrattad, rikšad ja muud tundmatud sõiduvahendid.


Nädalaga on välja kujunenud Vietnami köögi omad lemmikud. Kevadrullid on vaieldamatud favoriidid. Ei ole olnud ühtegi söögikorda ilma nendeta. Samuti olen valmis iga kell sööma Vietnami köögi sümboliks saanud Pho Bo’d ehk veiselihaga riisinuudlisuppi. Lisaks kõikvõimalikud kalad ja muud mereannid. Minu õnneks on toidud vähe teravad, aga neile, kes soovivad teravaid elamusi, on laual alati tšillipipraviilud. Kindlasti ei tohi ära unustada siinset troopiliste puuviljade valikut. Ma üldjuhul pelgan Aasias tänaval süüa, aga Vietnamis on see lausa kohustuslik. Kui mina ellu jäin, siis jäävad kõik teised ka.

Ka terava elamuse austajatele on siin nii mõndagi põnevat. Kui jõudsime lauani, kus pakutakse kohalikku delikatessi, keedetud pardimune, siis kadus söögiisu. Need pole tavalised pardimunad, vaid enne keetmist 15 päeva haudunud. See tähendab, et munakoore sees on peaaegu tibu. Olgugi, et see pidi olema tervislik ja vitamiinirikas, loobusime sellest suutäiest. Samuti on selge, et keegi ei suuda panna mind sööma kasse ja koeri. Tänan, ei!

Kõht head ja paremat täis, läksin ilu- ja massaažisalongi. Kui sealt väljusin, sain kaela sooja, kuid tugeva mussoonvihma, mis päästis “toredast” jalutuskäigust hotelli.

Laupäev, 3. september 2016

Hoi An

Äratus 4.00, et jõuda päikesetõusuks Duy Hai kalurikülla, kus jõe ääres kohtuvad värske saagiga kalurid ja koduperenaised ning restoranide kokkuostjad. Kohati läheb päris kakluseks ja hääletoonid on normaalsest kordades kõvemad. Minu tähelepanekule, et miks tegelevad kauplemisega ainult naised, saan vastuseks, et mehed ei tee süüa, neil on tähtsamatki teha. Peagi avastan, et mehed istuvad kõrval kohvikus ja naudivad kohvi päikesetõusu taustal. Sellised tavad siis siinmail.



Erinevaid kalu ja mereande on palju. Enamusele neist ei oska eestikeelset vastet andagi. Hinnad on soodsad. Näiteks krevetid maksavad kauplemata viis eurot kilo.


Hoi An asub Vietnami keskosas. Selle kauni linna vanalinn on autovaba ning kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja tänu hästi säilinud vietnami, jaapani, hiina ja prantsuse arhitektuuride segule. Kui mõne linna kohta üldse armas saab öelda, siis Hoi An seda on. Vaatasime kahe tunniga üle tähtsamad vaatamisväärsused. Mulle meeldis kõige enam 18. sajandil jaapanlaste ja hiinlaste koostöös ehitatud sild, mida peetakse ka Vietnami üheks tähtsamaks vaatamisväärsuseks. Silla ehitasid jaapanlased, et enda linnaosast saaks hiinlaste kvartalisse kauplema minna.


Lõunasööki sõime toiduturul. Kuigi olin esialgu skeptiline, siis mind veensid Tripadvisori kleepekas seinal ja rõõmsate nägudega turistid ümber laua. Ma ei pidanud pettuma. Eriti maitsesid kevadrullid ja Hoi Ani traditsiooniline toit “white rose”.

Külastasin kiirkäigul mõnda poodi. Täiesti kogemata astusin sisse ka meie oma Xenia Joosti loomingut müüvasse kauplusesse. Süda läks soojaks, kui tuttava käekirjaga esemeid rippumas nägin.

Seejärel rentisime rollerid, et selles hullumeelses liikluses sõita Cua Dai randa, kus kalurid hakkasid kausikujuliste paatidega merele minema. Põnev oli võrkude panemist kõrvalt jälgida. Merevee temperatuur on võrreldav mõnusa vannivee omaga. Lõpuks ometi leidsin koha, kus on minu jaoks ideaalne vesi. 


Kuidagi ootamatult loojus päike ja tagasi linna sõitsime pimedas. Kuna kiirused on suured, siis oli natuke õudne ka. Mitu korda mõtlesin, et lähen jalgsi edasi. Liikluses puuduvad reeglid, sõidetakse ja kõnnitakse läbisegi ning printsiibil, kes eest, see mees. Nädal on liiga lühike aeg, et sellega harjuda.

Reede, 2. september 2016

Mekongi jõe delta

Ho Chi Minhist lõuna pool asub riigi kõige viljakam ja tootlikum piirkond, mida tuntakse Mekongi delta nime all. Siin saadakse kolm saaki aasta ja väidetavalt tuleb enamus Vietnami riisist just siit. Kinnitamata andmetel on Vietnam just tänu sellele põllumajanduspiirkonnale maailma üks suurimatest riisieksportijatest, teisel kohal pärast Taid. Deltas toodetakse rohkem riisi, kui Koreas ja Jaapanis kokku.


Mekongi delta rahvas elab jõele vaiadele püstitatud hüttides, põhiline liiklusvahend on paat, millega sõidetakse muuhulgas ka ujuvatele turgudele. Ega siin teistmoodi saagi kui, et istusime paati ja läksime jõeeluga tutvuma. Nägime, kuidas kohalikud valmistavad riisipaberit ja teisi riisist ja kookosest tooteid.


Peale kohalike muusikalist etteastet anti meile jalgrattad ja algas sõit väiksel saarel viljapuuaedade vahel. Alguses tundus, et ma ei jõua eriti kaugele, põlved käisid vastu lenksu ja pidurid ei töötanud, aga kõigega harjub. Lõpuks olin nagu proff, julgesin isegi üle kitsaste sildade sõita.


Seejärel istusime kanuusse ja panime pähe traditsioonilised Vietnami koonusmütsid. Sulandusime massi, sest nad kannavad neid igapäevaselt. Kui oma paati tagasi jõudsime, pakuti lõunaks kalu ja mereande, mis on pärit siit samast deltast. 


Öeldakse, et ega muidu pole õiget Vietnami näinud, kui pole Mekongi jõe deltas käinud. Nõustun selle väitega. Tagantjärgi võin öelda, et see on üsna erinev muust Vietnamist, aga kindlasti külastamist väärt.


Õhtupimeduses jõuame iidsesse Hoi Ani. Rahvas pidutseb tänavatel, sest Vietnamis on täna pühad. Olen nii väsinud, et suudan rõõmu tunda ainult tekist ja padjast.

Neljapäev, 1. september 2016

Saigon

Kõik on uus septembrikuus. Uus riik, uued tuuled. Täna ennelõunal maandusin Vietnami suurimasse linna Hồ Chí Minhi (endine Saigon). Saigon oli Lõuna-Vietnami pealinn kuni Lõuna-Vietnam sai Vietnami sõjas lüüa ja Põhja-Vietnam vallutas ta ära. Saigoni langemisega 30. aprillil 1975 lõppes sõda ja Vietnam taasühendati. Ühinenud Vietnami pealinnaks sai Hanoi. Samal aastal sai linn oma praeguse nime Vietnami riigijuhi Hồ Chí Minhi järgi. Ametlikust nimest hoolimata armastavad kohalikud nimetada linna endiselt Saigoniks.

Alustasime ekskursiooni Thien Hau templi külastamisega ja seejärel jalutasime hiinalinnas, kus tutvusime Binh Tay turul pakutava kaubaga. Siin on kõike, mida eluks vaja läheb. Kuigi alguses tundub, et kõik on kallis, sest hinnad on kõrged, aga kuna rahal väärtus praktiliselt puudub, siis tegelikult on kõik väga odav. Vietnamis saab umbes 40 euro eest miljonäriks.

Vietnami ajalugu on kirju. 1861. aastal vallutati Vietnam prantslaste poolt ja riik kuulus mõnda aega Prantsuse Indo-Hiina koosseisu. Sellest ajast on säilinud hulk lääne stiilis ehitisi, mis on tõelised arhitektuuripärlid. Meie külastasime Jumalaema kirikut ja peapostkontorit. Õigusega nimetatakse linna ka Idamaade Pariisiks.


Seadusega on fikseeritud, et peres võib olla ainult üks mootorratas. Sellest hoolimata tundub, et tegemist on mootorrataste paradiisiga. Järelikult on õige koht, kus istuda esimest korda elus mootorratta selga. Või siis mitte? Õnneks või kahjuks enam taganemisteed pole, sest Vespa koos juhiga ootab mind, et saaksin tunda end tõelise vietnamlasena. Täiesti uskumatu kogemus.


Kihutasin Vespa tagaistmel koos tuhandete kohalikega mööda Saigoni tänavaid ühest söögikohast teise. Koos Loraga avastasime Vietnami köögikunsti saladusi. Ise poleks elu sees sellistesse kohtadesse sattunud. Õppisin kevadrulle valmistama ja sõin esimest korda konna. Ka vasaabi lehte nägin esimest korda. Minust sai hoobilt Vietnami kokakunsti austaja. Kuigi mitte päris kõige. Olen kuulnud, et Vietnamis süüakse kasse ja koeri. Küsimuse peale, et kas neil on loomafarmid, sain ootamatu vastuse. Enamus koeri ja kasse, mida nad restoranides pakuvad on varastatud.


Viimased kaks peatust olid meelelahutuslikku laadi. Kõigepealt nautisime live jazzmuusikat kohvikus, mis meenutas kellegi hubast kodu. Istusime diivanitel ja nautisime küünlavalgel rohelist teed ja head muusikat. Lõpetuseks külastasime rokiklubi, kus esinesid kohalikud bändid.

Külastasime täna õhtul neid kohti, kus armastavad käia kohalikud. Ainulaadne kogemus. Iga kell teeks uuesti.

Nii euroopalikku linna kui Sagon polegi Aasias varem näinud. Peale Nepali on kontrastid muidugi suured.