Kui eile läksin kindla peale välja ja võtsin hommikusöögiks mune Benedicti moodi, siis täna otsustasin proovida kõike kohalikku, näiteks mune Tramuntana moodi. See munast, vinnutatud vorstist ja muus paremast panniroog toodi lauda kuumal malmpannil. Lisaks mahutasin kõhtu kaks kohalikku klassikaks saanud soolast pirukat. Üks kapsa ja teine lihaga. Ilma värskelt pressitud apelsinimahla ja maasikateta ei saa kohe kuidagi. Eriti veel praegu, kui on nende hooaeg. Maasikatel siin on lapsepõlve maitse.
Saarel ringi sõites võrdlen teda tihti Saaremaaga. Näiteks kiviaiad ja lambad on meil ühised, kuid kadakate asemel on küpressid, sidruni- ja oliivipuud. Lisaks lammastele ja jalgratturitele kohtab teedel tihti ka mägikitsi.
Kui lammaste ja sidrunipuude vahelt tulema saime, siis jõudsime Valldemossa’sse. See idülliline mägiküla on muuhulgas ka Mallorca kaitsepühaku Catalina Thomase sünnikoht. Pühaku elust maalitud plaadid kaunistavad peaaegu igat majaseina.
See seletamatu atmosfääriga küla on inspireerinud paljusid kunstnikke, kirjanikke ja heliloojaid. Kuid põhjust, miks siia suurte bussidega kokku sõidetakse tuleb otsida 13. sajandil ehitatud kloostrist, kus helilooja Frederic Chopin ja tema armuke, kuulus prantsuse kirjanik, varjunimega George Sand, veetsid ühiselt aega. Mind isiklikult jätab see lugu külmaks, aga küla ise on tõesti inspireeriv.
Mitte kaugel Valdemossa’st asub Deia küla. Sarnaselt eelmisele on ka see maaliline küla ajast aega tõmmanud poeete, muusikuid ja kirjanikke, kellest kuulsaim on ehk Robert Graves. Jalutasime koos teiste omasugustega küla kõige kõrgemasse tippu vaadet nautima. Seejärel sõitsime mööda järjekordset mägist serpentiini alla mere äärde Cala Deia’sse, kus tervitasid türkiissinine vesi ja miljonivaatega restoran.
Õigemini on neid siin täpselt kaks. Rohkem lihtsalt ei mahu. Patt oleks siin mitte värskete mereandidega maiustada. Meil vedas, sest saime viimase vaba laua. Kui tahad kindla peale välja minna, siis on soovitatav laud ette broneerida. See ongi maapealne paradiis.
Apelsinisaludest ümbritsetud Soller asub mägede vahel viljakas orus, kus kasvatatakse peamiselt tsitrusvilju ja oliive. Prantsusepärases armsas väikelinnas on säilinud palju 18. ja 19. sajandil ehitatud luksuslikke hooneid. Omaette vaatamisväärsus on Soller’i sadamapiirkond Port de Soller. Mina sõitsin keskusest rannapromenaadile vana puidust trammiga. Kui käe aknast välja julgeks sirutada, siis saaks vabalt mõne apelsini või sidruni kaasa haarata.
Trammisõit on siin peamine turismiatraktsioone. Ei tea kas asi selles, et täna on tõeline rannailm või sattusin “õigel” ajal promeneerima. Just siis kui päeva jooksul randa kogunenud rahvas hakkas tagasi linna liikuma. Olgu veel öeldud, et trammid sõitsid vaba graafiku alusel ja kõik soovijad kohe peale ei mahu. Seega tasub aega varuda.
Peale rahvamasside üledoosi jõudsin õnnelikult tagasi keskusesse. Ööbime paari sammu kaugusel peaväljakust ja kirikust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar