Uus ja vana

Meie giid Golib on tore ja haritud mees, kes räägib vabalt nii vene kui inglise keelt ning pole suu peale kukkunud. Nädalaga sai ta täitsa oma inimeseks.

Peale poolepäevast bussisõitu jõudsime oma ringreisilt tagasi pealinna. Buhhaara ja Samarkand paiknesid Usbekistani läbinud siiditeel ja on ajaloolised võimu- ja kultuurikeskused. Seda hästi säilinud ajaloo hõngu oli tunda igal sammul. Vastandiks neile on Taškent, kus näeb kaasaegsemat kultuuri. 

Usbekistan on veel turistidele avastamata maa. Ka minu esialgne kartus selle riigi suhtes oli põhjendamatu. Siinsed inimesed on väga sõbralikud. Hea näide on, et lähed teeääres müüdavatest arbuusidest ja melonitest pilti tegema ja saad kingituseks meloni. 

Oskan Usbekistanist rääkida vaid head. 

Samarkand

Samarkand on enam kui 2500 aastase ajalooga piirkonna üks vanimaid linnu. Olgem ausad, see linn on tõeline pärl keset kõrbe. 

Lisaks kuplitele, mausoleumidele, basaaridele, minarettidele jättis kustumatu mulje idamaa turg “Siyob”. Panin oma vaimu valmis millekski kohutavaks, aga tegemist oli ühe puhtama ja korrapärasema turuga, mida minu silmad näinud on. Kauba valik on mitmekesine ja teeb kadedaks.

Madala profiili hoidmine ja sulandumine ei õnnestu hästi, sest ainuüksi valge inimene on vaatamisväärsus.

Kohtumine Timuriga

1380. aastatel ühendas kogu piirkonna oma võimu alla Timur, kelle rajatud dünastia ajal oli Usbekistan viimast korda maailma kultuurikeskus. Täna lõunaks jõudsime Shahrisabzi, mis on suurvalitseja Timuri sünnilinn. Kõik siinsed vaatamisväärsused on suursugused ning seotud Timuri ja tema lähedastega.

Õhtuks jõudsime mööda kõrbeteid Samarkandi – linna, mis on läbi sajandite olnud erinevate kultuuride ristumiskohaks.

Buhhaara

Buhhaara on olnud üks tähtsamaid keskusi ajaloolisel siiditeel. Täna jalutasime ringi selle kunagise pealinna tänavatel. Tutvusime erinevate mošeede, kuplitega kaetud basaaride, minarettide, vaibapoodide jm. Kõik nimed on totaalselt sassis. Kõige suurema mulje jättis Samaniidide mausoleum, mis peaks olema vanim säilinud Kesk-Aasia tellisrajatis.

Lõunasöök jättis kustumatu mulje – lihasööjad herilased, maailma parim šašlõkk ja viinamarjad, mis kukkusid laest otse lauale. 

Elu keset kõrbe

Tänase päeva veetsime ratastel. Giidi esimene lause peale bussi istumist oli, et kuna põhitee on ehitustööde tõttu suletud, siis sõidame mööda teed, mis tegelikult polegi tee. Peale põllumajanduspiirkonna läbimist ületasime Amudarja jõe ja enamus teekonnast kulges läbi Kõzõlkumi kõrbe. Peale ainukese teeäärse “restorani” köögiga tutvumist otsustasime lõunasöögist loobuda, kuna sealne toit ei sobinud meie kõhu mikroflooraga. Õnneks oli meil üks ettenägelik pundis, kes oli kodus leiba küpsetanud ja päästis täna ühe musta leivaga 12 eestlast näljasurmast. Kaheksa tundi mööda kunagist karavaniteed läks nagu lennates ning pilafi ja arbuusi nautisime juba Buhhaaras. Peale pikka nälgimist võite ise ette kujutada kui maitsev kõik oli.

Usbekistanis on 300 päikselist päeva aastas. Suvel võib õhutemperatuur tõusta 60 kraadini. Ei taha teada, mis tunne on, kui oled riietega saunas ja päike paistab lagipähe. See kogemus pole vist põlise põhjamaalase jaoks.

Hiiva

Lisaks kahetunnisele ajavahele ja peale kahte kolmetunnist ööd tundub, et magamine polegi siin elus primaarne. Tegelikult ikka on küll.

Peale järjekordset lennureisi jõudsime Urgentši, kust jätkus teekond UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja kuuluvasse Hiivasse. See on väidetavalt ainus terviklikult säilinud linn Kesk-Aasias. Ööbisime endises partei peakontoris.

Kahe päevaga on selgeks saanud tõsiasi, et menüüs on üks vein ja vähemalt 17 erinevat sorti viina. Isegi põlised veinigurmaanid õpetati viina jooma. Roomas käitu nagu roomlane.

Esmamulje võib olla petlik

Lennuk maandus Usbekistani pealinnas Taškendis. Talvejope võib vist tõesti kohvrisse unustada, sest kätte on jõudnud suvi. Esimese kultuurišoki sain passikontrolli järjekorras, kui avastasin ennast pidevalt saba lõpust. Peale toibumist võtsin kohalike eeskujul küünarnukid appi, vastasel juhul oleksin veel praegugi seal. Tundsin end piisavalt ebamugavalt, kui mind ümbritsesid tumedates nahktagides sõna otseses mõttes seljas elavad ja kuklasse hingavad kuumaverelised tõmmud kohalikud. Teadjamad meenutasid nõukaaega. 

Usbekistanil on olnud nii paremaid kui halvemaid aegu. Kuna Usbekistani läbis siiditee, siis tihe kauplemine pani aluse piirkonna majanduslikule õitsengule. Samas oli Usbekistan endise Nõukogude Liidu üks vaesemaid piirkondi. Tänapäeval on Usbekistan maailma teine puuvilla eksportija. Nad nimetavad puuvilla “valgeks kullaks”. Olulisel kohal on ka kuld ja maagaas.

Teel tundmatusse

Minu seekordne puhkuse sihtkoht tekitab inimestes vastakaid reaktsioone. Paljud meenutavad nostalgiaga oma aastatetaguseid reise ja kohtumisi. Isegi mustvalged pildid otsitakse sahtlipõhjast välja. Mingil seletamatul põhjusel googeldasin paar päeva tagasi ja sain välisministeeriumi koduleheküljelt teada, et võimaluse korral palun riiki mitte siseneda – terrorioht. Sel samal hetkel puges minu hinge ärevus, aga ka uudishimu, õnneks tagasiteed enam pole... 

See puhkus on olnud suureks motivaatoriks. Ootasin pikalt ühte korraliku päikeseenergia laksu ja muule ei mõelnudki, aga nüüd ei oska isegi kohvrit pakkida. Nagu puuga oleks pähe saanud. Viimasel minutil viskasin välja kõik kleidid ja võtsin kaasa asjad, millega peaks olema võimalik madalat profiili hoida. Usbekistan siit ma tulen! Kuni tänaseni olin veendunud, et viibin enamuse ajast Kasahstanis ja paar päeva Usbekistanis, aga selgus, et tegelikult on kõik hoopis vastupidi.