Naantali

Kui eile sõime õhtuks muuhulgas ka Makkara’t ehk sardellilaadset toodet, mida poes olevat olnud lausa 10+ sorti, siis täna hommikuks tegime Karjala pirukat. Kohustuslik Soome klassika.

Peale hommikusööki asjad kokku ja paadiga tagasi tsivilisatsiooni. Enne veel kui suuna pealinna poole võtsime, põikame sisse Naantalisse, mille lugu ulatub tagasi keskaega, kui Püha Birgitta ordu rajas siia kloostri, millest on tänaseks säilinud ainult kirik.

Kõik reisikirjad väidavad nagu ühest suust, et Naantalis paistab alati päike ning jutustatakse lugu sellest, kuidas päikesest sai Naantali sümbol. Nimelt korjati 18. sajandil linna saabuvatelt kaupmeestelt tollimaksu päikesetõusust loojanguni. Mille peale hakkasid nutikad ärimehed oma kraamiga öösiti saabuma. Sellele vastukaaluks paigaldas linnarahvas igale väravale päikese. Sestsaadik ollagi igal majal ja väraval kas puidust või messingist päikesekujutis.

Julgen väita, et see viimane lause on liialdus, sest mina küll igalt majalt päikest ei leidnud. Neid oli, aga oluliselt vähem, kui juttude põhjal eeldada võis.

Rannapromenaadil jalutamine on lausa kohustuslik – ühel pool imeliste merevaadetega restoranid, teisel pool tihedalt alustega asustatud jahisadam. Otsustatud, et järgmine kord tuleb siia merd mööda saabuda. Naantali rahulik suveidüll sobib uuesti külastamiseks küll.

Kell on üksteist läbi. Pastelsetes toonides majade ja jahisadama kohal tiirutavad kajakad ning esimesed kohviku- ja poepidajad sätivad kiirustamata toole terrassile ja avavad aknaluuke. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga välja mõtlesin. See unelev ja piltpostkaardilikult ilus mereäärne kuurortlinn oma puitarhitektuuriga meenutab Haapsalut. Ka kuursaal on neil siin olemas.

Kuna kõht veel Karjala pirukat täis, siis otsustasime Helsingisse sõita ja seal enne laevale minekut ühe korraliku lõuna teha. Õnneks Vietnami restoran ei pea pühapäevast lugu ja kostitas maitsva toiduga. Ja kui juba Helsingis olla, siis on kohustuslik Kappelis üks tükk kooki ära süüa. Mõeldud, tehtud.

Kui koduvabariigis ja nii mõneski teises Soome otsas on terve nädalavahetuse sadanud, siis meile näitas suvi küll oma parimat külge. Omal nahal katsetatud, et Naantali kandis paistab alati päike.

Elu nagu filmis

Ärkasin õuest kostva kisa peale. Kui terrassile astusin, nägin, kuidas kotkas jahib pardilaadseid linde, kes siis parves ühiselt sukeldusid, kui kotkas taevast nende poole sööstis. Ja nii mitu korda järjest. Elu nagu loodusfilmis.

Kui veel magama minnes olin kindel, et lähen täna Naantalisse ja teen ühe suure kalli oma lapsepõlve lemmiktegelasele Väiksele My’le, siis nüüd on otsustatud, et Muumid jäävad järgmiseks korraks. Üldse ei tõmba siit idüllist rahvamasside keskele.

Jäin vabatahtlikult lainete laksumise taktis raamatut lugema. Salamisi isegi ootasin, et kõik ära läheksid. Nii saingi neli tundi kvaliteetaega iseendaga.

Olgu öeldud, et siin saarel autoga sõita ei saa, sest teid lihtsalt ei ole. Ainus liikumisvahend ongi paat, mida mul hetkel pole. Kui põgeneda tahaks, siis ujudes või mõnele mööduvale alusele hääletades.

Kui kõht lõpuks tühjaks läks, siis kaardistasin ära kõik võimalikud lähedal asuvad söögikohad ja ootasin paati. Kui ta lõpuks tuli, siis põrutasime kõrvalsaarele hilisele lõunale.

Istusin paadis tuul kõrvus vihisemas ja meenus, et üleeile just mõtisklesin, et tahaks kunagi seda päris õiget filmidest nähtud saarestiku elu kogeda. Sellist, et sõidad paadiga ringi, kui vaja lähed poodi ja kui vaja siis restorani. Ei mingeid autosid ja ummikuid. Selle unistuse täitumiseks läks ainult kaks päeva. Hakkan nüüd rohkem unistama.

Maisaari’l on siinkandi parima reitinguga toidukoht - pitsakiosk, kuhu kõik piirkonna näljased on kokku tulnud. Tellimust esitades hoiatati, et pitsaga läheb vähemalt tund. Tegelikult läks isegi kauem. Meil ei olnud kiire, võibolla isegi oli, sest osa seltskonnast ootas paati, mis nad saarele tooks, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada.

Päike paistis, raadiost kostis soomekeelne popmuusika ning kõik ootasid rahulikult oma pitsa valmimist. Pikk ootamine tasus ära, pitsa maitses hästi.

Seejärel jalutasime sadamasse ja sõitsime vastutuules tagasi kodusaarele. Õhtune tšill ja grill sai alata.

Turu linn ja saarestik

Töönädala lõpetuseks pole midagi paremat, kui nautida õhtusööki Turu linnas Aura jõe kaldal. Ka kohalikud on tulnud südasuvise nädalavahetuse algust tähistama. Sarnaselt Tartule on siin märksõnadeks linna läbiv jõgi ja üliõpilased.

Kõht täis, tegime kiire jalutuskäigu. Turu tähtsamad tänavad on rajatud jõe kallastele, kust leiab armsa vanalinna välikohvikute ja disainipoodidega, kaldapealsel aega veetvad noored, aga ka Soome suuruselt viiendale linnale omase tänapäevasema linnaosa.

Aga mitte Turu linna ei tulnud seekord avastama, vaid hoopis Turu saarestikku. Üllatus oli suur, kui omast arust sihtkohta jõudsime, aga mökki asemel ennast hoopis paadisadamast leidsime. Meid tervitati sõbralikult, paluti autod ära parkida, asjad võtta ja paati astuda.

Ootamatu, aga imeline paadisõit viis Koivusaari’le. Alustuseks hakkas paistma paadisild ja siis mõned astmed kõrgemal asuv osavalt puude vahele peidetud maja koos tünnisaunaga. Midagi minu maitsele. Kuna olin esimene, kes paadist välja astus, siis valisin ringi vaatamata selle toa siin – miljonivaade otse voodist ja otse merele.

Selgus, et see on saunamaja ning häärber koos köögi ja terrassiga asub 104 puidust trepiastet kõrgemal. Sekundiga genereerisin uue plaani, et ei mingit väljas söömist, vaid naudime võimalikult palju seda elu siin. Ettepanekuga nõustuti ühehäälselt.

Enne magama minekut mõnulesin päikeseloojangu taustal tünnisaunas. Nagu maailmas.