Esmaspäev, 31. august 2020

Napoli

Astusin pardale eile Sitsiilias Milazzo sadamas. Peale pidulikku sissejuhatust teatas kapten, et alustuseks tuleb üks pikem sõit, kuna peame homseks tormivarju jõudma. Tablett sisse ja merehaigust peletavad võrud ümber käe. Ja nii olimegi kümme tundi teel. Duši all käimine oli paras väljakutse. Magamine oli veel suurem väljakutse.

Kui täna hommikul silmad lahti tegin, siis avanes vaade Napolile. Imeline.


Kuna torm pidi tõusma, siis pargiti meid turvaliselt kai äärde, kuhu jäime järgnevaks ööpäevaks. Tänu sellele avanes ootamatu võimalus tutvuda selle minu peas prügipealinna tiitlit kandva linnaga. Mereäärset promenaadi pidi ajaloolise kesklinna poole jalutamine oli hea vaheldus. Maapind küll kõikus, aga saime hakkama.

Prügiga kohtuda ei õnnestunud. Kuuldavasti kusagil kaugemal äärelinnas pidi seda ikka olema ka, aga siinne UNESCO nimekirja kuuluv kitsaste tänavatega kesklinn jättis äärmiselt sümpaatse mulje. 

Kuna Napoli puhul on tegemist ka pitsa sünnilinnaga, siis ei tohtinud lahkuda ilma pitsat söömata.

Toidu jutu jätkuks veel ühest besselleri väärilisest seigast, mis enne minu saabumist aset leidis. Olin valmis moussaka'ks ja saganaki'ks ning kõigiks teisteks maitsvateks Kreeka köögikunsti šedöövriteks. Nimelt pidi meil olema kreeklasest kokk. Seda ta alguses väidetavalt ka oli, aga mingisuguse tüli tulemusena viis politsei koka ja veel ühe meeskonnaliikme endaga kaasa.

Õnneks oli see segadus eilseks lahendadatud ning meid võttis vastu puhastverd itaallane Fabio, kelle jaoks oli laevakoka amet uus väljakutse. Juba ainuüksi pannkookide küpsetamine loksuvas köögis oli korralik katsumus. Kõigest muust rääkimata, aga ta sai hästi hakkama.

Pühapäev, 30. august 2020

Seiklusjutte maalt ja merelt

Nagu üle-eelmise postituse alguses ütlesin, siis nõrganärvilistel soovitan praegu mitte välisreise planeerida. Ainuüksi sellele reisile eelnevast saaks päris hea bestselleri.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna tagasi maikuusse, kui tekkis lootus, et piirid avatakse ja saab jälle reisida. Sel hetkel oli Kreeka privaatne saarte kruiis kõige turvalisem valik. Uhiuus laev sai broneeritud. Juba siis oli selge, et väikesaartele liinilennuga mugavalt ei saa, vaid mõistlik on eralennuk rentida. Mõeldud, tehtud. Valisime juba saari, kus tahaksime peatuda ja elu oli ilus.

Mina olen teises vahetuses ja pidin pardale astuma Ateenas. Plaanisime paar päeva varem kohale minna, et Kreeka pealinnaga taas kohtuda. Ööbimine endises haridusministeeriumi hoones tundus põnev mõte. Kahjuks mõtteks ta jäigi, sest paar nädalat tagasi hakkas Kreeka ülehelikiirusel punase nimekirja poole kihutama.

Pilk koroonakaardile näitas, et Itaalia on meie ainus võimalus. Õnneks on Kreeka ja Itaalia naabrid. Plaan tehti ümber nii, et laev jääb samaks, aga sõidab nelja inimesega Corfult Sitsiiliasse, kust võtab peale esimese vahetuse ülejäänud liikmed, kelle kohustused ei võimalda pärast reisi eneseisolatsiooni jäämist.

Juhtus nii, et päev enne väljalendu pandi hoopis laev kaheks nädalaks karantiini. Välkkoosolek otsustas, et lähme ikkagi. Seni kuni asenduslaeva otsiti, kogunes esimene ekipaaž lennujaama. Veel viimase hetkeni polnud kindel, kuhu lennuk suuna võtab. Viimaks selgus, et neli vaprat sõidavad Corfu asemel Spliti, sest ainus laev, kuhu mahub 12 eestlasest reisiselli asub seal. Ülejäänud viidi Sitsiiliasse ootama. See kõik oli võimalik, kuna olime otsustanud eralennuki kasuks.

Kui laev lõpuks teisipäeva õhtul Sitsiiliasse jõudis, olid aegunud sellel kuninga kassi elu nautinud inimeste Itaaliasse sisenemiseks nõutavad koroonatestid. Seetõttu astus alustuseks pardale meedik, kes tegi uued testid. Paar tundi ootamist andis kõigile negatiivsed vastused ja nii said lõpuks laeva ka ootajad.

Samal ajal üritab teine ekipaaž liinilendudega õigeks ajaks kohale jõuda. Ka see pole tänapäeval lihtne, sest kõik Amsterdami lennud tühistati peale eelmise reede otsust ja minu plaan varem kohale jõuda sellega luhtus. Oli jäänud üks võimalus - täna varahommikune lend Riia kaudu Cataniasse. Kuni viimase hetkeni ei saanud ka selles kindel olla. Aga siin ma  lõpuks ikkagi olen.


Pean veel mainima, et paar päeva enne kohustusliku koroonatesti tegemist tundsin end tõbisena. Murphy! Ja samal ajal kui närviliselt oma tulemust ootasin, tuli ametlik kinnitus, et alates esmaspäevast peavad ka Itaaliast saabujad jääma eneseisolatsiooni. Selles polnud tegelikult midagi üllatavat, kõik märgid näitasid, et täpselt nii läheb.

Sõbranna ütles seda tragikomöödiat kõrvalt vaadates, et olen reisisõltlane, kellel on võõrutusnähud ja teen mida iganes, et ainult minema saada. Temal näiteks pidavat juba ükskõik olema, et reisida ei saa. Eestis on ka ilus. Ei vaidle vastu, aga see ei ole praegu lihtsalt teema...

Laupäev, 1. august 2020

Helsingi vol2

Alustasin päeva Kamppi vaikuse kabeli külastamisega. Ideaalne koht üheks hingetõmbeks selle suure kiirustamise keskel. 2012. aastal valminud kabel on hea näide Soome kaasaegsest puitarhitektuurist.

Kujundushuvilisel tuleb kindlasti käia ära Helsingi Disainikvartalis, kus on umbes 200 disaini-, sisustus- ja antiigiäri ning rõiva- ja ehtepoodi. Lisaks galeriid, muuseumid ja restoranid.

Disainikvartalis asub ka vanasse koolimajja rajatud Disainimuuseum, mis oligi minu tänahommikune eesmärk. Siinsed näitused jutustavad sisustuskunsti ajaloost ja praegusest olukorrast nii Soome kui ka välismaa kunstnike näitel. Muuhulgas saab teada, kes mõtles välja tänaseks juba klassikaks saanud oranžide käepidemetega Fiskarsi käärid, Iittala vaasid või Marimekko värvilised lilled.

Seejärel suundusime Senati väljakule lõunale. Helsingi ajalooline keskväljak toimib sel suvel kulinaariaoaasina. Idee on pakkuda inimestele turvalist kogunemisvõimalust, aidates samal ajal koroonaviirusest kannatanud söögikohti. Peale mõningast otsimist leidsin ka mina meelepärase toidu.


Senati väljaku ümbrus on uusklassitsistlik tervik, kus domineerivad neli Carl Ludvig Engeli projekteeritud ehitist: Toomkirik, Riiginõukogu hoone, Ülikooli peahoone ja Rahvusraamatukogu. Tundub, et kui poleks olnud seda andekat härrat, siis poleks Helsingi üldse Helsingi moodi.

"Ütle Fazer, kui tahad midagi tõeliselt head" – just nii kõlas rohkem kui sada aastat tagasi pisikese kondiitriäri looja härra Karl Fazeri sõnum. Esimene Fazeri kohvik avati 1891. aastal aadressil Kluuvikatu 3 ning sealtpeale on kohvik kohale meelitanud maailma parima šokolaadi ja maitsvate saiakeste andunud fänne. Süümepiinadeta tunnistan, et olen üks neist.

Tavaliselt eelistan eestimaist, aga šokolaad on siinkohal erandiks, sest Fazeri klassikalisele piimašokolaadile ei saa mitte miski vastu. Mul pole näiteks mingi probleem süüa korraga ära üks kahesajagrammine Fazeri piimašokolaad. Kas teadsite, et selle salajane retsept on jäänud samaks alates 1922. aastast, kui Fazeri piimašokolaad oma kuulsas sinises ümbrises turule tuli. Ja siis veel nende rohelised marmelaadist kuulid. Minu vaieldamatud lemmikud juba lapsepõlvest peale. Fazer on parim. Punkt.

Ajapikku rahvusvaheliseks kontserniks kasvanud pereäri on tuntud kogu maailmas ja samanimelisi kohvikuidki leidub Helsingis veel. Kuid just selles esimeses maitseb kakao kõige paremini. Siin lihtsalt on olemas see miski. Ja siin ma nüüd jälle olen ning naudin nurgalauas oma kakaod.


Kõht täis, oli aeg seada sammud Hernesaari poolsaarele, kus asub populaarne ühissaun Löyly. Sada aastat tagasi oli Helsingis 50 avalikku sauna, kuid mõne aasta eest oli neid alles jäänud alla kümne. Nüüd on aga Soome avaliku sauna kultuur tegemas comeback’i – viimaste aastatega on ehitatud mitu uut sauna. Nende seas ka juba eelpool nimetatud Löyly, mis on pälvinud ka rohkesti ülemaailmset meediatähelepanu eelkõige just oma puitarhitektuuri poolest. Juba ainuüksi disaini pärast tasub tulla, aga ka saun ise on külastamist väärt. Muuhulgas saab terrassilt heita ennast otse Läänemere lainetesse.


Täna läks õhtusöögiga paremini kui eile. Astusime sisse Michelini soovitusega restorani Natura. Soovitan. Lõpetuseks Esplanaadi pargi kaudu magama. Mõni päev kohe on tegusam kui teine.