Pühapäev, 28. september 2014

Puhkus kuubis

Hotell asub vanalinnas kiriku kõrval, kus pühapäeva hommikul peetakse jumalateenistust. Pikutan teki all ja rõduuksest kostub pühaisa jutlus ja võimas koorilaul. Ei kiirusta ärkama. Halleluuja kumiseb kõrvus veel pikalt...

Keskpäevaks on pilved taevast kadunud ja päike särab kõrgel, patt oleks edasi magada. Otsustasin seda pariisihõngulist suurlinna natuke lähemalt vaadata. Vanalinna arhitektuur on saanud kannatada 1980ndatel Ceausescu uuenduste käigus, kui lammutati paljud kirikud, kloostrid ja tuhanded majad. Selle uuenduse käigus valmis muuhulgas ka suures üksinduses kõrguv hiiglaslik parlamendipalee, mida peetakse Pentagoni järel maailma suuruselt teiseks hooneks, kus üldpinda on üle 350 000 m2Kuigi neil on isegi triumfikaar olemas, siis võrdlus Pariisiga on minu silmis pisut liialdatud.


Lõunat sõime rahvusrestoranis nö “Mustamäe” suurte majade vahel. Süüa nad oskavad teha ja süüa oskavad ka, portsud on hiiglaslikud. 

Puhkuse viimase päeva teine pool möödus päikest püüdes. Istun hotelli kõrval pingil keset puhkepäeva saginat, loen kingituseks saadud Liina Tammiste poeemi "Väike must kleit" ja elu ongi ilus!

Mainimata ei saa jätta the ARTIST restorani, mis on sõna otseses mõttes nagu keemialabor. Tossavad toitud, mida serveeritakse katseklaasist, söödavad kommipaberid jpm.

Lõpetuseks üks kulunud mõttetera. Selleks, et aru saada, kui hea meil on, tuleb ära käia…

Laupäev, 27. september 2014

Karpaatides

Eile ärkasin kirikukellade helisemise peale, mis kutsusid jalutuskäigule keskaegsesse Brasovi vanalinna, mille tähtsamad vaatamisväärsused on raekoda ja gooti stiilis Must kirik, mis sai oma nime peale tulekahju, mis ta ootamatult mustaks värvis. Muinasjutuline igast küljest mägedega ümbritsetud Brasov on ära vahetamiseni sarnane alpiküladele.


Õhtuks jõuame järgmisesse suusakuurordisse Sinaiasse, mida nimetatakse Karpaatia pärliks. Lisaks mastaapsetele teedeehitustele toimub siin linnafestival. Kõik see kokku on tekitanud paraja kaose. Peale mõningast segadust on kõik hästi ja saab nautida privaatsauna ja tähistada koos kohalikega nende pidupäeva ning õhtusööki armsas kodurestoranis. 


Täna külastasime Rumeenia kuningate suveresidentsi, kauni looduse keskel asuvat saksa uus-renessansi stiilis Pelesi lossi. Sattusin kogemata rumeeniakeelsesse gruppi, aga sain aru peamisest, et omal ajal sai loss uhkeldada sellega, et oli Euroopa esimene elektri ja keskküttega loss. Lossis on 170 ruumi, mis on dekoreeritud eebeni- ja pähklipuuga. Tunnen nagu jalutaksin mõnes muinasjutus...


Mägedes on küll hea ja ilus olla, aga tahaks vahelduseks kinnastest ja jopest loobuda ja nautida suvesoojust. Väike Pariis, siit ma tulen.

Õhtul jalutangi juba Rumeenia pealinna Bukaresti ajaloolistel tänavatel ja naudin maailmaklassi toitu ja majutust parima hinna eest. Ka taksosõit on siin praktiliselt tasuta. Esmamulje on positiivne.

Neljapäev, 25. september 2014

Uued tuuled

Jätame Moldova oma rõõmude ja muredega sinnapaika ja lendame tunnikese edelasse. Rumeenias võtavad meid vastu uued ja õnneks palju soojemad tuuled.

Kuna ilm on selge, siis otsustasime alustuseks sõita läbi Rumeenia kõige tuntuma vaatamisväärsuse - Transfăgărășani. See on üks kaunis mägitee, mille kõrgeim punkt on 2034 meetrit üle merepinna. Meil vedas, sest tee on kogu ulatuses avatud juunist septembri lõpuni. Lisaks maalilistele vaadetele ja lumistele mäetippudele asub siin kaunis Vidrau järv, mis tekkis inimtegevuse tagajärjel. Terve Transfăgărășan on täis üllatusi, iga käänaku taga uus kaunis vaade. Ka esimene lumesõda sai peetud. Teed suhteliselt kitsad ja piirded praktiliselt puuduvad. Seisan kuristiku äärel ja tunne on võimas, kuigi süda väriseb sees… looduse ilu võtab hingetuks, lihtsalt seisa ja vaata.



Esmamulje Rumeeniast on positiivne. Külad on ääristatud värviliste nukumajadega ja teed on korras. Nagu Moldovas on ka siin on teedel näha mägedest talvituma saabuvaid lambakarju ja tööd rügavaid hobuseid. 


Õhtuks jõuame Brasovisse, mis on ajaloolise Transilvaania keskuseks ja nii kohalike kui ka turistide seas väga armastatud suusakuurort. Hotell Villa Prato asub linnasüdames vaatega maalilistele Karpaatidele. Nagu maailmas. Kaheteistkümnekraadine temperatuur on karge nagu ühele õigele suusakuurordile kohane. Kindad kätte ja uudistama. Selgus hoopis, et kasukas oleks asjakohane.

Kolmapäev, 24. september 2014

Transnistria

Täna ületame kõik piirid, läbime passikontrolli ning lähme vaatame, kuidas Transnistrias elatakse. Selleks on meile aega antud 10 tundi. Mobiiltelefoni võib vabalt koju unustada, sest enamuse ajast on telefonil kirjas no service

Esimene peatus oli Dnepri jõe vasakkaldal asuv Benderi linnus, kus viibis omal ajal ka Karl XII oma vägedega. 


Kuna linnuses sai korralikult külmetatud, siis konjakitehas KVINT sobis meile nagu rusikas silmaauku. Sisse astudes võttis vänge lõhn korraks hingetuks. Siin toodetakse brändisid, mis ei jää maitseomadustelt alla Prantsuse konjakitele. Mekkisime kaheksat erinevat brändit, sh 33 aastast. Üks tarkus, mis meelde jäi, et kui suhkrut pole sisse pandud, siis tulevad maitse ja lõhn esile. Märkimisväärne on ka see, et 30% Transnistria eelarvest annab see sama konjakitehas. Millisel ettevõttel on oma loomaaed? Neil siin igal juhul on. Liikusime näod naerul ja kotid konjakit täis vastu järgmistele väljakutsetele.


Peale lõunasööki jalutasime Transnistria pealinna Tiraspoli tänavatel ja vaatasime üle nende tähtsamad vaatamisväärsused, sh Lenini monumendi. Lõpetuseks külastasime toidukauplust. Positiivne üllatus, sest kaubavalik oli laiem kui enamikes meie poodides. Läti kalakonservid olid täiesti olemas.

Olles mõned päevad Moldovas ringi liikunud, võib öelda, et arenguruumi on kõvasti. Lisaks veinidele ja kloostritele seostuvad mul edaspidi Moldovaga veel hobused, keda siin töö tegemiseks palju kasutatakse ning “huvitav” autopark. Kreeka pähklite armastajad, siin on teie paradiis. Kõik teed on nendega ääristatud. Samuti on levinud kitsed ja hulkuvad koerad.

Teisipäev, 23. september 2014

Nagu maailmas

Öösel ehmatasin ennast äikesetormi peale üles. Sügis saabus suure pauguga. Suvekleidid võib rahulikult kinnaste ja talvemütsi vastu vahetada. Sellega polnud ma muidugi arvestanud… 

Pakkisime 14 vaprat eestlast väikebussi ja “kihutame” taaskord linnast välja. Esimene peatus on tatari-mongoli ikke mõjutustega kirik, mis kaugelt vaadates ei olegi nagu kirik, kuna torni pole. Edasi sõidame mööda külateid võidu hobuveokitega Purcari veinikeldrisse, kus peale valduste külastamist, maitseme ja hindame nende toodangut. See koht on eelmistega võrreldes pisut erinev, põhjuseks Ameerika omanikud. Need veinid on jõudnud ka Suurbritannia kuningakotta. 


Järgmine peatus Et Cetera Purcari veinimõis. Alustuseks kiire ülevaade tootmisprotsessile ja siis jooksuga viinamarjapõõsaste vahele maiustama. Kodus enam viinamarju mõnda aega ei taha. Lõunasöök siin samas vaatega viinamarjapõõsastele. Maailmaklassist lõunasöögi valmistas kohalike külameeste toodangust naispere isiklikult ja kõrvale pakuti poegade poolt valmistatud veini. Kõik see toimub isa maal. Igas mõttes ühe perekonna ettevõtmine. Parim kogemus Moldovast siiani. Hea, et see viimaseks jäi, nüüd oskan seda väärilisemalt hinnata.

Esmaspäev, 22. september 2014

Kohtumine Puškiniga

Kuna Moldovas oma kuulsaid kirjanikke pole, siis austavad ja imetlevad nad Puškinit, kes veetis oma kirevast elust kolm aastat siin. Mees, kes elas nagu säraküünal ja oskas 16 keelt. Chişinăus Puškini muuseumis oli meile teejuhiks legendaarne Aleksandra Fjodorovna, kes luges peast Puškini luulet ja oli nii andunud fänn, et puhkes nutma, kui teemaks tuli iidoli surm. Samuti väidetakse, et siin alustas kirjanik “Jevgeni Onegini” kirjutamist. Kultuurilise hommiku jätkuks sõidame Dolnasse Puškini majamuuseumisse, kus sain Puškini üledoosi. 


Kuna Puškini peale läks meil eeldatust rohkem aega, siis võtsime kiirkäigul kaks kloostrit (Hincu klooster, mis on turistide ja palverändurite lemmik sihtpunkt oma maalilise asukoha tõttu ning Capriana klooster, mis on üks vanimaid Bessaraabia kloostreid ning on ka metropoliidi residents ja rahvusliku taassünni sümbol), et jõuda Euroopa suurimasse veinikeldrisse Milestii Mici’sse, mis on oma 200 km maaaluste käikudega Guinnessi rekordite raamatus.


Õhtul nautisime toredat seltskonda Carpetiemi vinoteegis, kus on head veinid ja teadjad mehed. Kas teadsid, et Moldovas on juba 3000 aastat veini tehtud? Kõik tundsid end hästi ja kiiret polnud enam kuhugi. Kes otsib see leiab...

Pühapäev, 21. september 2014

Vein ja kloostrid

Meie giid on ainulaadne. Hommikuks olid tal kõigi nimed selged ja edaspidi pöördus ta meie poole ainult nimepidi. Kohe näha, et õpetaja, õigemini inglise filoloog, kes paar korda aastas hobi korras giidi ametit peab. Nii laia silmaringiga giidi polegi varem kohanud. Lisaks mõistis ta väga hästi nalja ja ei jäänud meie lõuapoolikutele grammigi alla. 

Sõidame linnast välja ja alustame oma päeva Cricova veinitehases. Sellist maa-alust linna, kus sõidab rong, pole varem nähtud. Tänavanimed on teiste hulgas näiteks Chardonnay ja Cabernet. Väga võimas kompleks, kus teiste hulgas hoiavad oma veine ka John Kerry ja Angela Merkel. Hommikune veinidegustatsioon tuli ka kasuks ;). 


Seejärel ronisime tuult trotsides mäkke, et külastada ajaloolist Vana Orhei kompleksi Reut’i jõe ääres.


Lõunasöök kodurestoranis in the middle of nowhere. See kogemus meenutas kohati Indiat.

Moldova on kontrastide maa. Kurkovi klooster on hea näide ilust, puhtusest ja korrektsusest.


Tänase päevaga on selgeks saanud, et Moldova kaks tähtsamat asja on kloostrid ja veinid. Seega ei üllatanud meid enam, et peale kloostri külastust lõpetasime oma päeva veinitehases Chateau Vatrely.

Laupäev, 20. september 2014

Chişinău

Mäletan, et geograafiatunnis ei tahtnud Moldova pealinn kuidagi meelde jääda. Suure tuupimise tulemusena sai asi viimaks selgeks. Nüüd lähen vaatan lähemalt, kuidas seal elu läheb. Seekordne reisisiht ei jäta kedagi külmaks. Levinud mõtted, et jälle lähed teravaid elamusi otsima või et palun tule ikka tagasi…

Täna jõuab mugavalt viie tunniga Tallinnast Riia kaudu Chişinăusse. Lisaväärtus on ka see, et asume samas ajavööndis. 

Pealelõunane jalutuskäik Euroopa kõige vaesema riigi pealinnas tekitas vastakaid tundeid. Natuke liialdatult võib öelda, et 10 minutiga nägime kogu pealinna ära. 

Rahavahetuses saime nostalgilise üllatuse osaliseks. See on vist küll ainus koht maailmas, kus on võimalik 2014. aastal vahetada Eesti kroone.


Veel selgus, et pimedas siin jala käia on võimatu, kuna tänavavalgus puudub täielikult ja kõnniteedes on sellised augud, et luumurd on garanteeritud. Õnneks on leiutatud nutitelefon koos taskulambiga ja tänu sellel õnnestus meil jaaniusside kombel restoranist õnnelikult hotelli jõuda.