Laupäev, 15. juuni 2019

Riia vol2

Riia keskturg oli kunagi üks Euroopa suurimatest ja moodsamatest. Viis turupaviljoni asuvad vanades Saksa Zeppelini angaarides otse bussijaama kõrval. Tänapäeval pakutakse siin värsket talukaupa. Koos uudistavate turistidega täiendavad varusid ka kohalikud. Hetkel on maasikauputus. Hakka või Riias kaubareisil käima. 


Üks hiiglaslik Kalnciema tänava tagahoov keset 120-aastast puitarhitektuuri on kohalike poolt palavalt armastaud vaba aja veetmise koht, kus võid leida end vabaõhuturult, kontserdilt või kinoõhtult. Aastaringselt toimub siin midagi põnevat. Neljapäeva õhtud on näiteks tasuta kontsertide päralt. Kuuldavasti oli üleeile siin täitsa tore olnud. Ja laupäeviti toimub kohaliku toidu ja käsitöö laat. Ei jäänud minagi tühjade kätega. 

Jätsin turud seljataha ja asun vanalinnale ringi peale tegema. Kaheksa aastat tagasi sai käidud siinsetel kolleegidel külas ja sellest ajast midagi ikka meenub ka. Riia vanalinn on Tallinnaga väga sarnane - munakivitänavad, mida ääristavad keskaegsed hooned. Täitsa kodune tunne, aga oluliselt rahulikum. Tundub, et turiste on neil vähem või siis peidavad nad ennast kuskil mujal. 


Baltimaade suurim linn on arhitektuuriliselt mitmekesine. Siin näeb nii linna esiaegadel ehitatud kirikuid, keskaegseid vanalinnahooneid, kordumatut juugendstiili, viimase sajandi arhitektuuripärleid kui ka sajanditele vastu pidanud puitarhitektuuri. 

Lõunauinakule järgnes õhtusöök. Kuigi mind oli hoiatatud, et portsud on mehised, siis suutsin ikka liiga palju ahnitseda. Muu hulgas toodi mulle ämbritäis friikartuleid. Kuna mind on õpetatud, et taldrik tuleb tühjaks süüa, siis nüüd on tunne selline, et järgmised viis päeva ma süüa ei taha. 

Päeva lõpetuseks nõudsin pikka jalutuskäiku, mis lõppes varem, kui ta päriselt alatagi jõudis. Kaubanduskeskuses.

Reede, 14. juuni 2019

Riia

Kuigi olin öelnud, et mitte mingil juhul ei taha minna Lidosse sööma, siis just sealt ma oma Riia tuuri alustasin. Tundub, et minu sõna ei maksa midagi. 

Äärmiselt mõjuval põhjusel jäi ööuni lühikeseks ja minu ainus palve oli, et tahan magada. Viimati nimetatut lasti mul teha minuti pealt üks tund, siis sain kõne, et nüüd tuleb minna kaelkirjakut vaatama. Ja parem oleks, et ta kodus on. 

Tund hiljem jalutasingi Riia loomaaias. Tegelikult ei saagi aru, kas olen riigipiiri ületanud või mitte, sest eesti keelt kuuleb siin liialdamata kõige rohkem. Loomaaed ise on hubasem kui meie oma. Kaelkirjakud, sebrad ja lõvid nähtud. Esimest korda elus kohtusin leemuriga. Nüüd on kindel, et Madagaskar tuleb plaani võtta. Kes kaasa tuleb? 

Siis saabus see hetk, kui mind kuulda võeti ja sõitsime Kipsala jõesaarele jahisadamasse varajasele õhtusöögile, kust avaneb muuhulgas ka imeline vaade üle jõe asuvale linnale. Maitseelamus oli super. Džinni armastajad, see koht on teie. Soovitan. Magustoiduks sõime kohukesi. Kui keegi ütleb Läti, siis mina ütlen Kārums. 

Tänase päeva lõpetuseks tutvusime siinsete hipsteripiirkondadega. Ühes neist punuti pärgasid ja lauldi lätikeelseid laule. Selgus, et nad on juba alustanud jaanipäeva tähistamisega. 


Minu lemmik on Tallinna tänava kvartal, kus Nõukogude ajal oli kiirabiautode depoo. Tänaseks on taaselustatud mitmed mahajäetud hooned, kus kohtuvad kunst, tänavatoit ja toredad inimesed. Ütlen ausalt, et kui kohalikud poleks tungivalt soovitanud, siis poleks julgenud oma jalga siia tõsta. Päevasel ajal saab lisaks muule melule uudistada grafiteid, mille autorid on nii kohalikud kui ka välismaised kunstnikud.