Kalale

Kohalike jaoks on praegused ilmad pehmelt öeldes kehvad. 30 kraadi on ju päris külm ja sellele lisaks puhub tugev tuul, mille tõestuseks lehvib rannas ujumist keelav punane lipp. Kaldalt vaadates ei tundu asi üldse nii hull olevat. 

Plaan oli sügav ookeani kalapüüki minna tegema, aga selgus, et tänase ilmaga ookeanile minna ei saa. Pidin varvaste ja hammastega paadist kinni hoidma ja vett pritsis nii, et kõrvad ja silmad olid soola täis. Kuna ookeanile minek oli ohtlik, siis otsustati tiirutada väikeste saarte vahel ja püüda merevähke ja mingisuguseid väikseid kalu. Minu Läänemere kalade õppematerjalis sellist liiki kala pole ja seetõttu jään tema nime võlgu. 

Uskuge või mittte, aga mul ei olegi veel igav hakanud, aga iga hea asi saab ükskord otsa ja homme algab 24 tundi kestev kodutee...

Puhkus täies hoos

Paari päevaga on selgeks saanud, et ilmamuutus on siin sekundite küsimus. Täna peale hommikust päikesepaistet hakkas hoogsalt vihma sadama. Jätame puhkamise raske töö järgmisteks päevadeks ja tutvume Varaderoga. Selgus, et ega siin peale hotellide, suveniiripoodide ja kohvikute muud väga polegi. 

Peale paari ebaõnnestunud katset mojitoga sai minu siinseks uueks lemmikuks pina colada. Elu parima pina colada sain just siin Varadero 50. tänaval. Nagu maailmas! 

Veel natuke ajalugu

Sõit Trinidadist Santa Clarasse, kus külastasime Che Guevara muuseumit ja liikusime edasi puhkuseparadiisi Varaderosse. Järgmised kuus päeva on programmis kirjas ainult kaks kaunist sõna: söömine ja puhkus.

Eilsega võrreldes olen jõudnud paradiisi. Kraanist tuleb sooja vett ja sääsed ei ründa. Täpselt nii palju on mul hetkel õnneks vaja. 

Puhkuse eelsoojendus - Kariibi meri ja päike

Trinidad de Cuba

16. sajandist pärit koloniaallinn Trinidad asub riigi keskosas ja kuulub oma hästi säilinud arhitektuuri tõttu UNESCO maailmapärandi nimekirja. On näha, et hiilgeaaegadel oli see väga kaunis ja arenenud linn. See on esimene koht Kuubal, kuhu toodi sisse orjad, kes hakkasid siinset majandust üles ehitama ja kohalike jõukust kasvatama.

Teistmoodi Kuuba

Paadisõit mööda Kuuba suurimat looduslikku Guama järve viis endisesse indiaanlaste asulasse, kus lisaks muuseumile asub ka sildadega ühendatud armas puhkekompleks. Siin võiks isegi paar päeva logeleda, aga päevakava näeb ette hoopis krokodillifarmi külastamist.

Jätkub roadtrip lõputute suhkruroo ja riisi põldude vahel. Palju on näha põldudel töötamas hobuseid, kellega sõidetakse ka poodi või küla teise otsa sugulastele külla. Kuubal ei ole masinad veel hobuste tööd üle võtnud ja hobune on au sees. 

Õhtul seisan 1819. aastal asutatud prantsuse mõjutustega linna Cienfuegos’e peaväljakul. See on senini nähtud Kuubast täiesti erinev – puhas, avar ja korras, kohati võrreldav Nizzaga.

Šokiteraapia Havanna moodi

Jalutuskäik mööda Havanna tänavaid. Tsiteerides iseennast “see ei ole reaalne, et ma siin tänaval kõnnin, palun pildistage mind, siis ma pärast usun”. Järgmine stseen elust enesest. Kui keeldun kardinaalselt raudteejaama minemast oma arust päris veenva põhjendusega, et ma ei julge isegi Balti jaamas käia, siis öeldakse, et oota siin väljas politseinike kõrval. Ootasingi, mis mul muud üle jäi. Veel üks seik sündmuskohalt: maksimaalselt kahe meetri laiune auklik tänav, mille ääres ehitatakse maja. Terve tänav on vett täis, kõnnitee peal prügimägi ja keset teed betoonimikser. Inimesed kõndisid silmagi pilgutamata prügihunnikust läbi. Olgem ausad ma olen ka igasugu asju näinud, aga see ületas minu hügieeni piiri ja minu jalg lihtsalt ei astunud sinna. Õnneks sõitis betoonimikser minema ja mul avanes võimalus otsida rada läbi veeloikude ja betoonikuhjade. Kohalikud elasid minu üritusele häälekalt kaasa. I did it! 

Pimedal ajal on soovitatav sõita taksoga. Peamine põhjus seisneb siiski vist muus, aga nii kottpimedaid tänavad pole varem nähtud. Tänavavalgustus praktiliselt puudub. Seega on võimalik suhteliselt kerge vaevaga ebatasastel tänavatel jalaluu ära murda ja selle peale on mul teatavasti annet... 

Õhtul toimus kabaree-etendus Tropicana. Kostüümid olid suursugused ja tantsijad oma ala professionaalid. Läksin sinna mitte just kõige suuremate ootustega, aga sain toreda elamuse osaliseks. 

Olen Havannas juba kõikjal vähemalt kolm korda käinud. On aeg edasi liikuda.

Hemingway jälgedes

USA kirjanik Ernest Hemingway on ennast Kuuba ajalukku sisse kirjutanud. 

Seisan hotelli Ambos Mundos viienda korruse toas number 511 ja imetlen kaunist Havanna vanalinna läbi nende samade akende, kust ammutas Ernest Hemingway seitse aastat inspiratsiooni oma romaanide kirjutamiseks. Siin alustas ta ka “Kellele lüüakse hingekella” kirjutamist. Järgmised 20 aastat kuni 1960. aastani elas kirjanik vanalinnast 11 kilomeetri kaugusel asuvas 19. sajandist pärinevas villas, mis on tänaseni säilinud täpselt nii nagu see temast jäi. Kirjanik lootis siia kunagi tagasi pöörduda, aga elu tahtis teisiti. Siin seisab ka tema kuulus paat Pilar. 

Lisaks on Havannas palju restorane ja baare, mis on tuntud kui Hemingway lemmikud. Tema nimi müüb hästi. Kes siis ei tahaks süüa salati, mida armastas Hemingway. Näiteks La Bodeguita del Medio on baar, mida peetakse mojito sünnikohaks. Mojitot on siin valmistatud alates baari avamisest 1942. aastal. See on üks väheseid kohti linnas, kus tuleb võidelda koha eest, kuna siin on alati rohkem rahvast kui sisse mahub. See ongi selle koha võlu ja üks turistide must be koht. Hemingway on öelnud: “My mojito in La Bodeguita, My daiquiri in El Floridita”. 

El Floridita kokeilibaaris seisin baarileti ääres kõrvuti kirjaniku endaga ja teiste sigareid tossutavate vanameestega. Seda kohta peetakse Kuuba daiquiri koduks, valikus on 15 erinevat sorti. Võite ise arvata, mis siin Hemingway lemmikuks oli. 

Mojito polegi “õige” mojito. Vähemalt minu teadvuses on ta midagi muud, kui põõsas münti rummi, jääkuubikute ja sodaga. Meil pakutav mugavdatud variant sobib mulle oluliselt paremini.

Segased lood

Täna omandasin teoreetilised teadmised, kuidas käsitööna sigareid valmistada. Tegemist on omaette teadusega. Veel kondasin mööda pimedaid koopaid ja nagu tavaks saanud, siis iga koopa lõpus on valgus, kuhu viis paadisõit mööda maa-alust jõge. 

Kaubandusega on siin omamoodi lood. Ma polegi lõpuni aru saanud, et kes, mida ja kust osta saavad. Tavapoes müüakse kohalikku kaupa, nt suhkrut, riisi ja rummi, mida saab osta Kuuba peesodes (CUP) ehk rahvuslikus valuutas. Kaup jaguneb omakorda kaheks: normatiivse hinnaga (productos normados) igale ühele normiga ettenähtud kogus ja kui mõnele sellest "väheks jääb", siis on turuhinnaga (productos liberado), (hinnad ca 5 korda kallimad). Veel on nn valuutapoed, kus müüakse imporditud ja paremat kohalikku kaupa (need hinnad ca 24 korda kallimad), mille eest saab tasuda ainult konverteeritavates peesodes (CUC). Turistile vahetatakse ainult konverteeritavat valuutat ja kohalikud saavad palka ainult rahvuslikus valuutas. 1 CUC = 24 CUP.

Turism on Kuuba peamine majandusharu. Nad elatuvad turistide rahast ja seda on tunda igal sammul. Näiteks rongipilet maksab kõigile 1 raha, tegelikult tähendab see, et turist maksab 24 korda rohkem kui kohalik elanik. Nii lihtne see ongi. 

Iga liigutuse eest küsitakse jootraha. Minu jaoks on võõras mitte millegi tegemise eest raha maksta. Olen kohati väga ülbe turist. Palun väga vabandust.

Isadepäevaks Havannassse

Jalutuskäik ajaloolises Havannas. Linn on täis suursugust ja kaunist arhitektuuri, kuid siia on kiiresti investeeringuid vaja, vastasel korral laguneb kõik koost. 

Hommikul kell 11.00 on viimane aeg alustada isadepäeva tähistamist – kes mojito ja kes õllega. Ainus vabandus on, et kodumaal on kell juba 18.00. 

Kuuba ja rumm moodustavad terviku. Havana Club Rum Museum’s avanes võimalus tutvuda rummi valmistamise põhitõdedega. Muuhulgas selgus, et Cuba Libret hakati valmistama USA-s kuiva seaduse ajal, kui Kuubast imporditud rummi segati Coca Colaga, et varjata alkoholi. 

Kuuba peaks olema ainuke koht maailmas, kus tänapäeval sõidavad ringi 1950. aastate Ameerika autod. Isegi mina, keda üldjuhul jätavad autod külmaks, seisan keset sõiduteed, et võimalikult häid kaadreid jäädvustada. Osaleksin just kui mõne ajaloolise filmi võtetel. Ekskursioon jätkubki ühe roosa 76 aastat vana Chevroletiga, mis on uuenduse käigus Volga mootori saanud. Tegemist on tõelise uunikumiga, mille tehnilist seisundit on võimatu kirjeldada. Seda lihtsalt pole, aga uskuge või mitte, auto sõidab. Ainulaadne kogemus. 

Paar tundi und ja siis maailmakuulsat trubaduuridest koosnevat Buenavista Social Clubi esinemist vaatama. Ei tea, kas asi on ajavahes või milleski muus, aga ei jätnud kustumatut muljet.

Üks õhtu Londonis

Linn oma endises headuses. Vasakpoolse liiklusega on mul endiselt probleeme ja seetõttu leian ennast pidevalt vastassuunavööndist. Nüüd on tõestatud, et ka lumeta võib jõulutunnet tunda. Jõuludeks ettevalmistused käivad täie hooga. Kaupluste vaateaknad on nagu pildid muinasjuturaamatust. Londonil on see miski, mis mind siia tagasi tõmbab. Õnneks elab siin häid sõpru, kellele saab alati külla tulla. 

Legendaarse Queeni muusika rokib sajaga ja inimesed armastavad seda endiselt. Juba 10 aastat on Londoni muusikateatrite lavadel mängitud muusikali “We Will Rock You”. Saalid on puupüsti täis ja publik on vaimustunud. Nii juhtus ka minuga.

Kiiev

Kuna mingil seletamatul põhjusel pole otselendu Astanast Tallinnasse, siis õnnestub tänane hommikupoolik veeta Ukraina pealinnas Kiievis.

Kasahstan

Paar päeva tagasi sadas Kasahstani põhjaosas paiknevas pealinnas Astanas lund. Tundub uskumatu. Õnneks meil vedas ja esimene lumi jäi nägemata, sest nagu ütleb laulusalm, et esimene lumi sulab alati... 

Veel 15 aastat tagasi asus siin steppide keskel väike küla, aga nüüd võimas pilvelõhkujatega moderne ja kiiresti arenev suurlinn. Suursugune Astana on oma 800 000 elanikuga suuruselt riigi teine linn endise pealinna Alma-Ata järel. Õitsele puhkenud arengu taga on maapõuest purskav nafta ja Mendelejevi tabel täies kooseisus. 

Kolm asja, mis Kasahstanis kindlasti tegema peab: ööbima jurtas, sõitma hobusega ja jooma kumõssi. Mul jäid kõik tegemata, järelikult tuleb tagasi tulla.

Uus ja vana

Meie giid Golib on tore ja haritud mees, kes räägib vabalt nii vene kui inglise keelt ning pole suu peale kukkunud. Nädalaga sai ta täitsa oma inimeseks.

Peale poolepäevast bussisõitu jõudsime oma ringreisilt tagasi pealinna. Buhhaara ja Samarkand paiknesid Usbekistani läbinud siiditeel ja on ajaloolised võimu- ja kultuurikeskused. Seda hästi säilinud ajaloo hõngu oli tunda igal sammul. Vastandiks neile on Taškent, kus näeb kaasaegsemat kultuuri. 

Usbekistan on veel turistidele avastamata maa. Ka minu esialgne kartus selle riigi suhtes oli põhjendamatu. Siinsed inimesed on väga sõbralikud. Hea näide on, et lähed teeääres müüdavatest arbuusidest ja melonitest pilti tegema ja saad kingituseks meloni. 

Oskan Usbekistanist rääkida vaid head. 

Samarkand

Samarkand on enam kui 2500 aastase ajalooga piirkonna üks vanimaid linnu. Olgem ausad, see linn on tõeline pärl keset kõrbe. 

Lisaks kuplitele, mausoleumidele, basaaridele, minarettidele jättis kustumatu mulje idamaa turg “Siyob”. Panin oma vaimu valmis millekski kohutavaks, aga tegemist oli ühe puhtama ja korrapärasema turuga, mida minu silmad näinud on. Kauba valik on mitmekesine ja teeb kadedaks.

Madala profiili hoidmine ja sulandumine ei õnnestu hästi, sest ainuüksi valge inimene on vaatamisväärsus.

Kohtumine Timuriga

1380. aastatel ühendas kogu piirkonna oma võimu alla Timur, kelle rajatud dünastia ajal oli Usbekistan viimast korda maailma kultuurikeskus. Täna lõunaks jõudsime Shahrisabzi, mis on suurvalitseja Timuri sünnilinn. Kõik siinsed vaatamisväärsused on suursugused ning seotud Timuri ja tema lähedastega.

Õhtuks jõudsime mööda kõrbeteid Samarkandi – linna, mis on läbi sajandite olnud erinevate kultuuride ristumiskohaks.

Buhhaara

Buhhaara on olnud üks tähtsamaid keskusi ajaloolisel siiditeel. Täna jalutasime ringi selle kunagise pealinna tänavatel. Tutvusime erinevate mošeede, kuplitega kaetud basaaride, minarettide, vaibapoodide jm. Kõik nimed on totaalselt sassis. Kõige suurema mulje jättis Samaniidide mausoleum, mis peaks olema vanim säilinud Kesk-Aasia tellisrajatis.

Lõunasöök jättis kustumatu mulje – lihasööjad herilased, maailma parim šašlõkk ja viinamarjad, mis kukkusid laest otse lauale. 

Elu keset kõrbe

Tänase päeva veetsime ratastel. Giidi esimene lause peale bussi istumist oli, et kuna põhitee on ehitustööde tõttu suletud, siis sõidame mööda teed, mis tegelikult polegi tee. Peale põllumajanduspiirkonna läbimist ületasime Amudarja jõe ja enamus teekonnast kulges läbi Kõzõlkumi kõrbe. Peale ainukese teeäärse “restorani” köögiga tutvumist otsustasime lõunasöögist loobuda, kuna sealne toit ei sobinud meie kõhu mikroflooraga. Õnneks oli meil üks ettenägelik pundis, kes oli kodus leiba küpsetanud ja päästis täna ühe musta leivaga 12 eestlast näljasurmast. Kaheksa tundi mööda kunagist karavaniteed läks nagu lennates ning pilafi ja arbuusi nautisime juba Buhhaaras. Peale pikka nälgimist võite ise ette kujutada kui maitsev kõik oli.

Usbekistanis on 300 päikselist päeva aastas. Suvel võib õhutemperatuur tõusta 60 kraadini. Ei taha teada, mis tunne on, kui oled riietega saunas ja päike paistab lagipähe. See kogemus pole vist põlise põhjamaalase jaoks.

Hiiva

Lisaks kahetunnisele ajavahele ja peale kahte kolmetunnist ööd tundub, et magamine polegi siin elus primaarne. Tegelikult ikka on küll.

Peale järjekordset lennureisi jõudsime Urgentši, kust jätkus teekond UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja kuuluvasse Hiivasse. See on väidetavalt ainus terviklikult säilinud linn Kesk-Aasias. Ööbisime endises partei peakontoris.

Kahe päevaga on selgeks saanud tõsiasi, et menüüs on üks vein ja vähemalt 17 erinevat sorti viina. Isegi põlised veinigurmaanid õpetati viina jooma. Roomas käitu nagu roomlane.

Esmamulje võib olla petlik

Lennuk maandus Usbekistani pealinnas Taškendis. Talvejope võib vist tõesti kohvrisse unustada, sest kätte on jõudnud suvi. Esimese kultuurišoki sain passikontrolli järjekorras, kui avastasin ennast pidevalt saba lõpust. Peale toibumist võtsin kohalike eeskujul küünarnukid appi, vastasel juhul oleksin veel praegugi seal. Tundsin end piisavalt ebamugavalt, kui mind ümbritsesid tumedates nahktagides sõna otseses mõttes seljas elavad ja kuklasse hingavad kuumaverelised tõmmud kohalikud. Teadjamad meenutasid nõukaaega. 

Usbekistanil on olnud nii paremaid kui halvemaid aegu. Kuna Usbekistani läbis siiditee, siis tihe kauplemine pani aluse piirkonna majanduslikule õitsengule. Samas oli Usbekistan endise Nõukogude Liidu üks vaesemaid piirkondi. Tänapäeval on Usbekistan maailma teine puuvilla eksportija. Nad nimetavad puuvilla “valgeks kullaks”. Olulisel kohal on ka kuld ja maagaas.

Teel tundmatusse

Minu seekordne puhkuse sihtkoht tekitab inimestes vastakaid reaktsioone. Paljud meenutavad nostalgiaga oma aastatetaguseid reise ja kohtumisi. Isegi mustvalged pildid otsitakse sahtlipõhjast välja. Mingil seletamatul põhjusel googeldasin paar päeva tagasi ja sain välisministeeriumi koduleheküljelt teada, et võimaluse korral palun riiki mitte siseneda – terrorioht. Sel samal hetkel puges minu hinge ärevus, aga ka uudishimu, õnneks tagasiteed enam pole... 

See puhkus on olnud suureks motivaatoriks. Ootasin pikalt ühte korraliku päikeseenergia laksu ja muule ei mõelnudki, aga nüüd ei oska isegi kohvrit pakkida. Nagu puuga oleks pähe saanud. Viimasel minutil viskasin välja kõik kleidid ja võtsin kaasa asjad, millega peaks olema võimalik madalat profiili hoida. Usbekistan siit ma tulen! Kuni tänaseni olin veendunud, et viibin enamuse ajast Kasahstanis ja paar päeva Usbekistanis, aga selgus, et tegelikult on kõik hoopis vastupidi.

Kaks päeva Pariisis

Kogu Prantsusmaa elab praegu Tour de Franci joovastuses. Nii nagu need tublid sportlased lõpetavad mõne aja pärast oma võistluse Pariisi peatänaval  Champs-Élysées'l, tegin seda ka mina. Küll natuke teises võtmes, aga siiski ;).

Juulikuu ilm on minu jaoks ootamatu – vihma sajab ja temperatuur jääb kõvasti alla 20 kraadi. Samas mööda poode kolamiseks kõlbab küll. Taaskord veendusin, et Pariisi metroovõrk on lihtsalt suurepärane. Isegi minusugune „orienteerumisgeenius“ saab probleemideta hakkama.

Lisaks Rue de Rennes'i, Avenue des Champs-Élysées'i ja Rue de Rivol'i taasavastamisele, jäid teele ette vanad tuttavad: kunstimuuseum Louvre, Eiffeli torn, Jumalaema kirik, Pompidou kultuurikeskus, võidukaar, Invaliidide kirik ja kohvik les philosophes. Ma armastan seda linna, aga elada siin vist ikka ei tahaks...

Keskaeg kuubis

Enne hommikusööki tutvusin Beaune kuulsaima vaatamisväärsuse - 1443. aastal ehitatud haiglaga Hotel Dieu, Hospices de Beaune. Kustumatu mulje jättis hoone värvilise glasuuriga kividest katus, mida aitasid rajada haiglas ravil olnud patsiendid. Lisaks ravimisele omab Hospices de Beaune viinapuuistandusi, millest toodetud veinid on maailmas väga hinnatud. Kogu vein müüakse maha ühe päevaga, novembrikuu kolmandal pühapäeval maailma suurimal heategevuslikul oksjonil ning saadud tulu annetatakse haiglate, vanade ja vaeste toetamiseks.

Lõunaks jõudsime Chablisse, kus toimus kiirkäigul valgete veinide degustatsioon Louis Michel & Fils'i veinimajas.

Hiljem kihutasime mööda maalilisi põlluteid pidi ühest keskaegsest linnakesest teise. Ajalugu leidub siin igal sammul. Kui aus olla, siis olen saanud autos istumisest ja keskajast üledoosi.

Burgundia veinipealinn

Sajandite jooksul on just Burgundia südames asuvast Beaunest saanud selle piirkonna veinidega kauplemise keskus. Lisaks arvukatele veinikeldritele ja restoranidele on siin imekaunis keskaja hõnguline vanalinn. Kuna Beaune on jäänud ehitusbuumist ja muudest uuendustest puutumata, siis on säilinud 12. sajandist pärit linnamüür, mille vahitorne kasutatakse tänapäeval edukalt veinikeldritena.

Chansoni veinimaja on ühe torni ära ostnud ja nende kaheksa meetri laiuste seintega ajaloolises veinikeldris õnnestus ringi luusida. Lisaks tegin täna esmakordselt tutvust Borgundia veinidega. Polnudki paha!

Tehtud!

Minu Tour de France

Peale eeldatavasti pingelangusest tingitud kehva enesetunnet ja 16-tunnist uinakut asusin tutvuma kohaliku eluga. 1992. aasta taliolümpiamängude linnast Albertville'st kahe kilomeetri kaugusel asub üks 200 aastat vana maja, mille tagant kõrguvad muinasjutulised Alpid kõrgele taeva avarustesse. Koos pererahva ja samal tänaval elava saja sugulastega, lendab kaks päeva nagu linnutiivul. Võib vist liialdamata tõdeda, et 24/7 käib siin üks suur pidu, sest suguvõsa on suur ja alati leiab põhjust pidutsemiseks.

Prantslased on väga külalislahked ja sõbralikud. Samas tunnistavad nad, et hea meelega nad ühtegi teist keelt ei räägi. Tegelikult saab noorem generatsioon suurepäraselt hakkama ja kõik asjad sai aetud ka vanematega. Kui muud moodi ei õnnestunud, siis kehakeel aitas alati. Kõige lihtsam oli 2,5-aastase poisiga. Rääkisime kumbki oma keeles ja me mõistsime teineteist suurepäraselt. Keeruliseks läks siis, kui ta palus mul unejuttu lugeda :). Ta arvas, et ma olen juba piisavalt suur, et võiksin osata lugeda küll...

PS. Veel pandi südamele, et kui otsustan Prantsusmaale kolida, siis lapsehoidja koht on mul olemas.

Põhjanabal

Kuna kodus on tunda kauaoodatud kevade lõhna, siis paljude arvates olen hulluks läinud, et nüüd veel suusatama põrutan. Sõitsime ikka väga põhja, nii põhjas polegi ma varem käinud. Isegi jõuluvana elab siit 260 kilomeetri kaugusel lõunas.

Ajataju on siin totaalselt paigast ära. Nii harjumatu on, et päike loojub alles kell 22.00. Pimedat aega on praegusel ajal ainult kuus tundi. Pole palju kohti maailmas, kus aprillikuu viimasel kolmandikul on 70 cm looduslikku lund. Asume Saariselkä külas, kus suusaradadel kohtab põhjapõtru ja lumekarva jänkupoisid silkavad maja taga lagendikul. 

Murdmaarajad on mõnusad. Rühkisin kolmveerand tundi mäest üles, et siis 10 minutiga tuul kõrvus vihisedes alla laskuda. Kõikjal valitseb mõnus rahu, kostuvad Lapimaa ürgse looduse hääled. Igati väärikas punk suusahooajale. 

Hooldemeeskond saab 10 punkti. Igal hommikul määriti vastavalt ilmale kaks tundi suuski. Keeruliste ilmaolude kiuste kogusin mõnikümmend suusakilomeetrit. Peale murdmaaradade avastamist vallutasime suusatõstukiga Kaunispää mäetipu, kus lisaks ilusatele vaadetele nautisime kohalikke rahvusroogasid – poronkäristys ja lohikeitto. Peale kosutavat kõhutäit laskusime mööda serpentiini omal jalal mäest alla tagasi.

Lisaks kahele päikeselisele ja soojale päevale saime tunda tõelist Lapimaa kevadet – tihedat lumesadu ja tuisku. Ööpäevaga sadas maha 20 cm lund. Oma viimast natuke tuisust ja jäist suusasõitu lõpetades nägin suusarajal oravapoisse, kelle vilgas tegevus õnnestus fotokaameraga jäädvustada.

Restoranis Petronella panime piduliku punkti oma toredale puhkusele. Põhjapõdra filee ja muraka puding ehtsast kullast kaunistusega viisid keele alla. 

Täname kasulike vihjete eest :). 

Päikese saar

Nädalase vaatluse tulemusena jõudsin järeldusele, et prantslased on tõeline saia rahvas. Keegi neist ei välju poest ilma vähemalt ühe pika saiata. Ei ole vahet, kas oled mäetraktori juht, suusainstruktor, daam koerakesega või koolieelik, pikk sai kuulub sinu ostukorvi igal juhul.

Lisaks selgus, et olen viimased kuus päeva liikunud Tour de France’i radadel. Muuhulgas vallutasime mitte küll omal jõul, aga siiski Tour de France’i kurikuulsaima tõusu Alpe d’Huezi.

Öeldakse, et Alpe d`Huez on saar päikeses, kus kohtuvad Põhja-Alpide kargus ja Lõuna-Alpide päikesepaiste. Olen seda nüüd omal nahal tundnud ja võin kinnitada, et nii see täpselt ongi. Kui saaksin, siis võtaksin päikeseenergia kotiga koju kaasa ja laeksin oma patareisid kuni meie polaaröö lõppeb J.

Täna hommikul oli taevas kaetud pilvevaibaga ja sadas õrna lund. Täpselt õige aeg koju tagasi pöörduda, kuigi võiksin veel mõnda aega siin peesitada, kuna kuuldavasti on kodumaa vallutanud krõbe pakane.

Rahvaste paabel

Lisaks suurepäraste talispordivõimaluste nautimisele toimus siin eurooplaste taaskohtumine ja sõbrunemine. Veel selgitati välja parimad slaalomis ja murdmaasuusatamises. Viimases said eestlased kaksikvõidu ning üldvõitja oli samuti Maarjamaa mees.

Rahvusliku õhtu raames tutvustati oma riiki – rahvariideid, toitu ja jooki ning muusikat. Minu lemmikud Itaalia vein ja parmesan, Islandi kuivatatud kala ning Norra soolalõhe. Meie pakutust läks kõige enam peale rubiinpunase värvusega liköör Kännu Kukk J. Rahvusliku õhtu käigus veendusin taaskord, et lõunamaise temperamendiga itaallased teevad kõike suurte emotsioonidega. Nad keetsid Spaghetti Bolognese’t ja laulsid kogu hingest nagu käiks võistlus mõisa peale. Itaallased rokivad!

Üks õhtusöök toimus 2100 meetri kõrgusel mäe otsas, kuhu saime suusatõstukiga ja kuna mul puudus soov pimedas tõrvikuga suuskadel mäest alla jukerdada, siis õnnestus sõita hoopis mäetraktoriga snowcat. See oli omamoodi põnev kogemus, mis on võrreldav lõbustuspargi atraktsiooniga „ameerika mäed“.

Eneseületus

Mõnikord on parem mitte teada, mis ees ootab. Kui keegi oleks mulle hommikul öelnud, et läbin täna murdmaasuuskadel 15 kilomeetrit ja 450 tõusumeetrit, siis oleksin selles sügavalt kahelnud. Ennastületav oli 2200 meetri kõrgusel lõõskava päikese käes mäest üles rühkida. Siinne õhk on nii hõre ja organismile harjumatu, mistõttu hakkasin väga kiiresti hingeldama. Füüsiline pingutus tasus ennast kuhjaga ära, sest vaated on võrratud.

Mäest alla kihutades jalad värisesid sajaga ja päris hirm hakkas. Leidsin ennast mõttelt, et siit oleks isegi mäesuuskadega piisavalt keeruline alla laskuda. Sellist mägist murdmaasuusatamise kogemust polegi varem olnud.

Pealpool pilvi paistab päike

Selle aasta esimene puhkus ei lase ennast kaua oodata. Käes ta ongi ja seekord on sihtriigiks - Prantsusmaa, minu vaieldamatu lemmik köögikunsti vallas. Peale traditsioonilist nälgimist lennukis saab minu unistus teoks. Istun maha esimesse ettejuhtuvasse turistilõksu ja leian menüüst oma lemmikud 2in1 - grillitud pardirind foie gras’ga.

Kui nälg enam silmanägemist ei võta, avastan, et oleme pilvedest kõrgemal, kus lisaks suurepärasele toidule on soe päike, kõrged mäed ja võrratu õhk...

Puhata on nii mõnus!