Pühapäev, 13. mai 2018

Teistmoodi suurlinn

Siin on viimaste aastaste jooksul ehitatud palju ja ehitatakse veel. Väidet, et Berliin on Euroopa suurim ehitusplats, ümber lükata pole võimalik. Ükskõik mis suunas vaatad, ikka näed mõnda kraanat.

Saksamaa pealinn on kultuuride paabel Euroopa südames. Lihtne näide teistest kultuuridest saksa oma kõrval on döneri kebab. See türklaste toit on kõikjal. Berliinis lõikab alati keegi kuskil pöörleva küpsetusvarda küljest liharibasid, keerab selle koos salatiga pita leiva vahele ja küsib mõned eurod. Ja mis peamine, see maitseb suurepäraselt.

Ka linnamaastikul on näha värvikat kultuuri ja mitmekesise mineviku jälgi.


Berliin on rahulik ja konservatiivne. Suurlinna kohta on siin uskumatult palju ruumi, õhku ja rohelust ning ootamatult vähe inimesi. Omast käest tean, et Berliinis tunnevad end hästi ka need, kellele suurlinnad reeglina mõjuvad väsitavalt.

Täna hommikuks olime võtnud omaks siinse elutempo ning kiirustasime aeglaselt kebabiputkadest mööda ning tegime lõpetuseks suvesoojuses ühe hilise hommikusöögi.

Laupäev, 12. mai 2018

Kunst ja veel kord kunst

Hamburger Bahnhof. Endises vaksalihoones on koha leidnud kaasaegse kunsti muuseum. Ja siin me oleme. 

Ikka veel kunsti ja arhitektuuri kooslusest lummatuna liigume kireva ajalooga Tempelhofi lennuväljale, mille kaudu varustati Lääne-Berliini toidu jm eluks vajalikuga. Lennujaam avati 1923. aastal olles üks esimesi Saksamaal. Pärast sulgemist 2008. aastal on lennujaama ala kasutatud erinevatel eesmärkidel. Alates 2010. aastast on ala rahvale avatud Tempelhofi pargi nime all. Siin on ruumi kõigile. 


Hommikuse kunstitunni jätkuks viis Berliinis elav sõbranna Anselm Kieferi näituse “Life Time – World Time” avamisele. Tegemist on ühe tänapäeva kuulsaima ja rohkelt kõneainet pakkunud saksa kunstniku ja skulptoriga. Näitusel saab näha, kuidas muutuvad ajas ja erinevate protsesside tulemusena asjad. Teiste sõnadega, et mis juhtub erinevate materjalidega, kui panna nad põlema või vette või mulla alla. Soovitan! 


Berliin on täis Korea, Tai, Vene, Poola, Türgi, India, Itaalia ja kõikvõimalike muude maade toitu. Olen võõraste maitsete osas skeptiline, aga täna otsustasin proovida midagi uut. Ja seda ainult sellepärast, et minu kohalik lapsepõlvesõbranna soovitas. 

Korea restoran Kimchi Princess on nii populaarne, et pidevalt on järjekord ukse taga. Seda põhjusega, sest toit on ülimaitsev. Ja juttu jätkus meil kauemaks. 

Et peale 10 aastat mitte kohe jälle laiali minna, siis lasime endale tutvustada Kreuzbergi ööelu. Jalutuskäik oli meeleolukas. Kohalikud on tänavatel ja pidutsevad. Poolkogemata käisime ära ka peol, kus kõlasid Balkani rütmid. Huvitav kogemus.

Reede, 11. mai 2018

Turism kuubis

Täna hommikul oli nii kiire, et isegi hommikusöök jäi söömata. Põhjuseks kuuldused, et kui enne kaheksat järjekorras ei seisa, siis võib Riigipäevahoone külastamisest ainult unistada. 

Saime nimed kirja ja nüüd võisime rahulikult tõeliste turistide kombel läbi Brandenburgi väravate jalutada ning Unter den Lindenil hommikusööki nautida. Jalutuskäik jätkus läbi holokausti memoriaali Potsdami platsi poole. 


Siin tuksub uue Berliini süda, mis on täis viimaste aastakümnete arhitektuuri. Üks põnevamaid hooneid on originaalse kupliga Sony Center. Tegelikult asus siin ka 1920. aastatel linnaelu keskpunkt, kuid peale II maailmasõda sai sellest paigast tühermaa ning alles peale Berliini müüri langemist hakkas plats taas muutuma linnaelu keskpunktiks. 

Berliini eristab teistest Euroopa linnadest see, et siin peetakse lähiajalugu olulisemaks kui ammust võimsate keisrite aega. Nüüd seamegi sammud sinna, kuhu iga endast lugupidav turist minema peab. 

Ikka veel ei mahu pähe, et see sama müürijupp, mille ees seisan, oli kunagi kilomeetreid pikk ja lõikas kaheks ühe rahva ja linna, mõnikord ka perekonna. 


Vahemärkusena olgu öeldud, et täna on Eestis soojem kui Berliinis. Kuna riietuse valikul me ei olnud sellega arvestanud, siis osa seltskonda otsustas ennast soojendada Euroopa suuruselt teises kaubamajas KaDeWe’s. Mina isiklikult ei jõudnud gurmeekorruselt kaugemale. 

Kõht head Tai toitu täis, võtsime suuna Riigipäevahoone poole. Teele jäi veel kuulus piiriületuspunkt Checkpoint Charlie. 

Turvakontroll õnnelikult läbitud, jalutasime koos paljude teiste turistidega Norman Fosteri poolt projekteeritud modernses klaaskuplis, mis kaunistab sajanditevanust parlamendihoonet. Väidetavalt on tegemist esteetilise pärli ja insenerikunsti imega. Esialgu ei olnud suur osa berliinlasi sellest sugugi vaimustuses, aga inimesed harjuvad kõigega ja tänaseks on kuppel omaks võetud. 

Päeva lõpuks sain veel ühe imelise kogemuse võrra rikkamaks. Mis juhtub siis, kui Jazzkeller 69-s saavad kokku sakslane, prantslane ja ühendkuningriiklane. Seda on sõnadega võimatu kirjeldada, aga kuuldu oli VÕIMAS. Minu jaoks sai džäss juurde uue põneva nüansi alternatiivdžässi näol.

Neljapäev, 10. mai 2018

Berliin

Saksamaa pealinn on aastaid olnud kurikuulus oma elujõuliste subkultuuride poolest. Nende õitseaeg jääb 1990. aastatesse. Tänaseks olevat Berliin taltsutatud. Ka Kreuzberg, mida peetakse üheks värvikamaks linnaosaks, on muutunud “teistmoodi” inimeste ohtlikust ümbruskonnast trendikaks elurajooniks. Ka meie otsustasime ennast just siia mõneks ajaks sisse seada. 

Elame 1894. aastal avatud ja algselt tööliste puhkealaks rajatud Viktoriapargi vahetusläheduses. Alustasime Berliini vallutamist jalutuskäiguga pargis. Kuna selleks ajaks olin valmis sööma mida iganes, siis astusime sisse esimesse süüa pakkuvasse asutusse ning tellisin pikalt mõtlemata viinerit. Etteruttavalt olgu öeldud, et see jäi viimaseks, sest Berliini kulinaarne ampluaa sellega õnneks ei piirdu. 


Viktoriapargis on tehiskosk ja memoriaal, mis jääb 66 meetri kõrguse Kreuzbergi mäe tippu ning meenutab preislaste võitu Napoleoni-vastastes sõdades. 

Täna on Saksamaal riigipüha ja rahvas pidutseb. Mis tähendab omakorda seda, et kõik poed on suletud. Õnneks on olemas bensiinijaamad, kust saime kõik vajaliku, et hommikul mitte nälga surra. 

Yorkschlösschen on Berliini hõnguga pubi-restoran, mis on džässkontserti nautivaid kohalikke puupüsti täis. Mahutasime ennast terrassile ja sõime ühe mehise talupoja õhtusöögi. Ei mäletagi enam, millal viimati praekartulit ja muna sõin, aga tunne on nagu oleksin koju jõudnud. 

Võib ju olla, et eestlased tunnevad end Berliinis koduselt just seetõttu, et tunneme saksa kultuuriruumi üsna hästi, kuna oleme sinna kunagi isegi kuulunud.