neljapäev, 28. veebruar 2019

Maailma katusel

Täna leidsin ennast korra ka mõttelt, et miks mul oli vaja siia ronida. Seda kõike ainult sellepärast, et sattusin suusarajale, kus oli ühe ruutmeetri kohta liiga palju rahvast. Lisaks oli rada juba enne lõunat kuhjadesse sõidetud. Läks aega, aga alla sain. 

Eneseületus tasus kuhjaga ära, kuna lõunasööki nautisin maailma katusel. Seejärel tõusime 3456 meetri peale, kus asub imeliste vaadetega Grande Motte liustik. 

Need, kes kuskil mägedes käinud, teavad, et pildile ei jää pooltki sellest ilust, mis seal tegelikult on. Sõnulseletamatu. Tegelikult oli seal päris vinge tuul ka, aga see oli teisejärguline. Unustasin ennast sinna pikemaks ajaks. 


Õhtusöökidest ei saa üle ega ümber. Tänane magustoit oli eriline. Koka vanaema salajase retsepti järgi valmistatud šokolaadipuding. Isegi need, kes üldjuhul magusat ei armasta, tunnistasid, et tegemist on parima magustoiduga, mida nad eales söönud on.

kolmapäev, 27. veebruar 2019

Puhkus

Hommikul enne mäele minekut ütles peakokk, et täna ei tohi lõunat süüa, kuna tal on õhtuks erilised plaanid. 

Pilvitu ilm vol3. Kuna sünoptikud lubavad, et homsest keerab ilm ära, siis tuleb viimast võtta. Isegi kinnistes tõstukites istumine tundub raiskamisena. Seetõttu saabusin süümepiinadeta eriti varakult terrassile maailma parandama ja D-vitamiini ammutama.


Kogu päeva oli põnevus üleval, et mis siis ikkagi õhtul süüa pakutakse. Olgu kohe öeldud, et nälgimise soovitus oli põhjendatud. Meid ootas mereandidest lookas laud, kust ei puudunud muuhulgas ka austrid, must kalamari, merevähid, sinimerekarbid ja mingisugune valge kala. Magustoiduks pakuti mangokooki. 

Kui oleks minu võimuses, siis annaksin kokale kaks Michelini tärni. Kolmanda saab siis, kui hästi tehtud foie gras’ lauale paneb.

teisipäev, 26. veebruar 2019

Val d`Isere

Sedakorda on nii, et ei saagi tuttavatel radadel turvaliselt suusakilomeetreid koguda, vaid tuleb hakata uusi lemmikuid otsima. 

Val d’Isère kuulub Prantsusmaa ja kogu maailma parimate suusakeskuste hulka. Asjatundjad asetavad Val d’Isère kolmandale kohale peale Zermatti ja Courcheveli. 365 päeva aastas lumi olemas, lai radade valik, moodsad tõstukid ja stiilne suusaküla – kõlab nagu täiuslik suusapuhkus. 


Val d’Isère ja teisel pool mäeahelikku asuv Tignes moodustavad L’Espace Killy suusapiirkonna, kus on kokku 300 kilomeetrit laskumisradu. Tipptasemel kuurort on valitud mitmel korral ka tiitlivõistluste toimumispaigaks. 

Esimestel päevadel on olnud imeline ilm. Kohalikud ütlevad, et meil on vedanud, sest tavaliselt on sellised tingimused märtsi lõpus. Kohati näitab termomeeter 13 kraadi sooja. Pole ime, et kahe päevaga olen suutnud prillid ette päevitada. 


Ei mäletagi, millal viimati kukkusin, aga täna sain sellega jälle hakkama. Vaatasin korra seljataha ja järgmisel sekundil lamasin kõhuli maas. Suusad lendasid jalast ning kõik kohad olid paksult lund täis. Olingi juba unustanud, mis maitsega lumi on. Kõrvaltvaatajad said igal juhul paraja kõhutäie naerda. Olevat olnud nagu kaader multifilmist. 

Päevad mööduvad siin üsna samas tempos. Peale hommikusööki algab mägede vallutamine. Kerge lõuna mõnes toredas kohas. Paari laskumisega terrassile mullivanni. Ja siis hakkab päeva kõige raskem osa - õhtusöögi ootamine. 

Tänane päev erineb teistest selle poolest, et teenindaval personalil on puhkepäev ja õhtul tuleb minna küla peale süüa otsima. Nälga ei surnud, aga ütlen ausalt, et meie kokk saab kordades paremini hakkama.

pühapäev, 24. veebruar 2019

EV101

Neil minutitel, kui kõikjal Eestis hümni lauldakse ja riigilipud pidulikult masti tõmmatakse, istun lennukis ja tõusen koos päikesega taevaavarustesse. Kui Tallinnast saatis teele udu, siis pealpool pilvi paistab ikka päike. 

Kui minu ainus eesmärk oli kõik suusatamiseks vajalik kotti mahutada, siis mõned osavamad on käsipagasisse pakkinud kilukonservid, taluvõi, musta leiva, sibula ja plastmassist noa. Oleksin võinud kihla vedada, et viimane võetakse turvakontrollis ära, aga võta näpust. Ja seda kõike selleks, et Amsterdami lennujaamas järgmist lendu oodates Eesti sünnipäeva tähistada. Isegi sinimustvalge kaevati lõpuks kotist välja. 

On juba traditsiooniks saanud, et kodumaa sünnipäeva tähistan Prantsuse Alpides.