Teisipäev, 23. november 2010

Kariibi mere kruiis

Esimene peatus: Labadee, Haiti. Labadee on saare põhjarannikul asuv Royal Carribeani poolt ostetud küla, kuhu kohalikud elanikud pääsevad ainult töölubade alusel. Esmalt sõitsime veetaksoga kõrvalkülasse Paradise Cove’i, kus tutvusime kohaliku külaeluga ja saime lühiülevaate Haiti ajaloost, kultuurist, tavadest ja kommetest. Seejärel pöördusime tagasi Labadeesse, kus nautisin võrkkiiges pikutades sumedat suveilma ja merekohinat. Labadee on kaunid vaated, liivarannad, läbipaistev merevesi ja suveniiriturg. Viimases on võimalik põgusalt kohtuda ka põliste haiitilastega. See osa saarest, mida mina nägin, on igal juhul paradiis. (14.11.2010)


Teine peatus: Cartagena, Kolumbia. Läbi ajaloo on Cartagena olnud hispaanlaste jaoks tähtsaim Kariibi mere sadam ning suurim põhjapoolne värav Lõuna-Ameerikasse. 1552. aasta suur tulekahju ajendas linnajuhte võtma vastu seadust, mis lubab ehitusmaterjalidena kasutada ainult kivi, tellist ja kiviplaate. Tänu sellele on unikaalne koloniaalajastu linnasüda tänaseni väga hästi säilinud ning kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Külastasime Las Bovedase käsitööpoode, jalutasime müüriga ümbritsetud vanalinnas, imetlesime maju ja rõdusid ning astusime sisse San Pedro Claveri kloostrisse. Troopilisest tormist ja vihmasajust hoolimata jättis Cartagena muinasjutulise mulje. Siia tahaks tagasi tulla, sest neli tundi on ilmselgelt liiga lühike aeg. (16.11.2010)


Kolmas peatus: Colon, Panama. Riigi tormiline areng sai hoo sisse 19. sajandi keskpaigas, kui inimesed liikusid massiliselt USA ida rannikult lääne rannikule läbi Panama. Kullapalaviku perioodil puudus USA-s transpordiühendus kahe ranniku vahel ning eelistati mugavamat meretransporti hobutranspordile. Teine tähtis sündmus Panama ajaloos on USA poolt ehitatud 82 km pikkuse Panama Kanali valmimine 1914. aastal. Panama on ainuke koht maailmas, kus jõuab ühe tunniga Atlandi ookeani äärest Vaikse ookeani äärde. Põhimõtteliselt on see võimalik, kuid meil võttis see pisut kauem aega, kuna liikluskultuuri olemasolu on siin küsitav. Lisaks maailmas unikaalse kanali imetlemisele, saime täna lühiülevaate ajaloolisest Panama City’st. Panama pealinn on segu modernsest ja prantsuse mõjutustega koloniaalsest arhitektuurist. (17.11.2010)


Neljas peatus: Puerto Limon, Costa Rica. Vahelduseks suurlinnadele oli tänane bioloogiatund põnev ja hariv kogemus. Meie naljahambast teejuhi sõnade kohaselt peavad kõik selle riigi giidid omama loodusteaduste alast kõrgharidust ja õigustatult, sest loodus on siin mitmekesine ja peamine „vaatamisväärsus“: ananassipõllud, palmisalud, veerohked jõed, vulkaanid, troopilised vihmametsad jpm. Panin botikud jalga, ületasin rippsillal kõlkudes kärestikulise jõe ning asusin vihmametsa võlusid nautima. Kas teadsite, et laiskloom magab 20 tundi ööpäevas ja osad palmid oskavad valguse suunas juurte abil edasi liikuda ning oma suure lemmiku – šokolaadi eest pean tänulik olema ahvidele, kes sõid kakaopuu vilju ja maiad arvasid, et järelikult peab see maitsev olema ning asusid asja uurima. Valmistasime iidse kombe kohaselt ise kakaopuu viljast šokolaadi, see maitses suurepäraselt. (18.11.2010)


Viies peatus: George Town, Grand Cayman. Kaimanisaared kuuluvad Briti impeeriumi kooseisu. Kuningas George III andis neile „eluaegse maksuvabaduse“ ning sellest ajast on see tõeline maksuvabaduse paradiis. Ma pole kunagi varem näinud nii palju juveeli- ja kellapoode. Võrreldes teiste Kesk-Ameerika riikidega domineerivad siin valged inimesed, puhtus ja kord. Nagu pisike tükk Euroopat keset Kariibi merd, nii see ju tegelikult ongi. Külastasime kilpkonnafarmi, nägime üheks maailma ilusamaks rannaks nimetatud seitsme miili randa, käisime Põrgus, kust saatsin Mannile tervitused. Uus ja omamoodi põnev kogemus oli ujumine keset kristallselget Kariibi merd koos rai kaladega. Esimese hooga ehmatasin päris korralikult ja hakkasin karjuma, kui viis suurt raid korraga minu suunas ujus. Pärast harjusin ära ja tegin neile isegi pai. (20.11.2010)

Kuues peatus: Fort Lauderdale, Florida. Iga laev jõuab viimaks tagasi kodusadamasse. Enne oma pikka koduteed külastasime Everglades’i rahvusparki, kus kihutasime sookopteriga vesikuppude vahel ringi ja otsisime alligaatoreid. Kes otsib, see leiab! (22.11.2010)


Lõpetuseks natukene meie laevast. Jewel of the Seas on 2006. aastal ehitatud kruiisilaev. Esimene ohvitser ehk viies mees laevas on igal juhul eestlane. Selgus, et enamus laeva väga rahvusvahelisest personalist on käinud vähemalt 75 korda Tallinnas. Meie reis on selle hooaja esimene, sest juunist novembrini möllavad Kariibi merel tormid, siis seilavad need laevad hoopis Euroopa vetes, sh Läänemerel.

Neljapäev, 11. november 2010

Kennedy Space Center

Orlando lähedal asuv Kennedy Kosmosekeskus on NASA kõige olulisem kosmoserakettide stardikompleks ja kosmosesüstikute maandumiskoht. Täna õnnestus seal tutvuda kosmosekeskuse tööga.


Hea ülevaate valdkonna ajaloost andis 3D film, mis jutustas tõeliste astronautide silmade läbi elust avakosmoses ning kosmosejaamas, taustaks astronautide poolt jäädvustatud filmilõigud. Kaaluta olekus toimivad meie jaoks iseenesest mõistetavad asjad ja toimingud hoopis teistmoodi. Üks naisastronaut ütles tabavalt, et siin on kõik võimalik, isegi võimatuna tunduvad asjad on võimalikud. Samuti rõhutasid paljud, et meie koduplaneet on ülevalt vaadates hoopis teistsugune.

Veel näidati meile kosmosesüstikute tootmis- ja juhtimiskeskusi ning stardi- ja maandumisplatvorme.

Kolmapäev, 10. november 2010

Key West

Minul puudub suur Ameerika vaimustus, kuid täna võtsime suuna Key Westile, mille külastamisest olen alati unistanud.

Peale 200 km pikkust saarte ja neid ühendavate sildade jada jõudsime mandri USA kõige lõunapoolsemasse punkti, mis on võrreldav meie Narva-Jõesuuga ning erineb totaalselt teistest USA asulatest. Arhitektuuriliselt on siin suures enamuses madalad heledast puidust pitsiliste rõdudega majad, mis on ümbritsetud troopiliste taimedega.

Key Westile omase mõnusalt lärmaka melu tekitavad hotellidest ja restoranides kostuv muusika, mootorpaadid, lennukid ja helikopterid. Tundub, et selles armsas ning hubases suvituslinnas käib pidu ja möll 24/7. Tõeline puhkuseparadiis, kus inimesed võtavad vabalt.

Läbi ajaloo on Key West meeldinud ka paljudele tuntud kultuuri ja avaliku elu tegelastele. 1930ndatel elas siin Ernst Hemingway koos oma kuuevarbalise kassiga, kelle järeltulijad veel tänagi tema majamuuseumis ringi jalutavad. Väidetavalt armastas president Harry Truman siin kalastamas käia. Astusime sisse tema Little White House’i, kus selgus muu hulgas, et läbi aegade on Abraham Lincoln rahva poolt kõige armastatuim ja hinnatuim president.

Lõpetuseks tegime fotojäädvustused mandri USA kõige lõunapoolsemas punktis - kuulsa „Kuuba 90 miili“ tähistava poi juures.
 

Teisipäev, 9. november 2010

Miami

lõõtsumas on taevatuuled sügisene maa
osa sulelisi lendab minema
kui vaid nende moodi minna teaks
siis minema peaks

Nagu laulusalmgi ütleb, siis on praegu õige aeg minema lennata. Peale 13-tunnist lennusõitu ja „hädamaandumist“ Bahama saartel jõudsime õnnelikult Miamisse.

USA vahemaad on ikka tohutud. Kodus googeldasin Fort Lauderdali ja tundus, et kõik minu jaoks olulised kohad asuvad jalutuskäigu kaugusel. Tegelikult selgus, et linna ühest otsast teise jõudmiseks mööda kiirteed kulub vähemalt tund ning kuna ameeriklased on suhteliselt mugavad ja sõidavad kõikjale autoga, siis kõnniteed praktiliselt puuduvad.

Esimesed kaks päeva on minu põhitegevuseks olnud poodides kolamine. Kuna seitsmetunnine ajavahe annab tunda ja venitab päeva pikemaks, siis õnnestus eile hommikul enne ostukeskuste avamist üle vaadata kuulus Palm Beach, kus asuvad fantastiliste ookeanivaadetega villad. Täna eemaldasime oma Ford Mustangi katuse ja kihutasime tuul kõrvus vihisedes ning Tõnis Mägi muusikat kuulates mööda Miami ja Miami Beachi tänavaid ringi. Elu nagu heas ameerika filmis.


Siiani arvasin, et Miami Beach on lihtsalt üks rand. Tegelikult on see eraldi linn, mis asub Miamist väinaga eraldatud kitsal poolsaarel.