Pühapäev, 21. juuni 2020

Puhkan Eestis!

Viimaks on suvi ka meie õuele saabunud. Juba mõnda aega on tunne nagu elaksin Vahemere ääres. Eelmisel pühapäeval suvekleidis Tuljaku terrassil istudes mõistsin, et maailm on lõpuks jälle endine. Kodustele kotlettidele ja rabarberikissellile vahelduseks on nii värskendav nautida tippkoka toitu ja imelist vaadet merele. Boonusena laotas päike oma soojuse üle kogu maa. Isegi mina ei pidanud ennast tekikuhja alla peitma. 

Eelnev oli pelk sissejuhatus sellele nädalavahetusele. Ma ei ole ülerahvastatud spaade fänn. Võimaluse korral hoian neist eemale. Üks koht siiski on, mis südamelähedane ja kuhu iga kell olen nõus tagasi minema. Selleks tuleb sõita Muhu saarele. 

Reedel muutus põhjamaine kliima troopiliseks. +29 kraadi. Praami pealt otse Pädaste lahe kaldal asuvasse merevee kümblustünni imelist vaadet nautima. Peagi muutus taevas tumedaks ja kostis müristamist. Temperatuur normaliseerus kiiresti. Nüüd oli juba päris mõnus puuküttega tünnis ilusaid mõtteid mõlgutada. Ilma selle tünnita ei ole Pädaste kogemus see õige. 


14. sajandist pärit mõisahoones on uni õige magus. Paras väljakutse on ennast kell 9.00 joogasse ajada. Ühel hommikul kahest sain sellega siiski hakkama. Linnulaulu saatel ja jasmiinilõhnas ennast paika venitada pole üldse mitte paha. Sain mõnusa energialaksu kogu päevaks. 

Lõunauinakule järgnes kolm tundi erinevaid protseduure. Kodukontoris valesti istumise tulemused kadusid nagu tina tuhka. Ja muidu olen ka poole noorem. Vahepeal on sügisest jälle suvi saanud. Ainult, et tuulest pole meil vist enam pääsu. 

Viiest hoonest koosnev mõisakompleks koondab enda alla seitsmehektarilise kauni pargi, mis on omakorda ümbritsetud 22 hektari ulatuses niitude ja põlismetsaga. Peale õhtusööki sai siinsetes valdustes ringi uidatud. Võiksin unustada ennast siia Muhumaa “rahvuspuude” ehk kadakate vahele kohe pikemaks ajaks. 

Siin olles tuleb võtta viimast, mis tähendab ka seda, et sööma peab ühes koduvabariigi parimas restoranis, kus pakutakse Põhjala saarte köögile orienteeritud maitseelamusi. Ise ütlevad nad, et Pädaste köögis on ühendatud looduslähedased maitsed ja suurlinna parimad võimalused. Nõustun. Pole vahet, kas istud hommikusöögilauas või ootad kannatamatult järgmist õhtusöögi käiku. Endiselt on nad tasemel. 

Ainuüksi hommikusöögi pärast tulen siia ikka ja jälle tagasi. Olen juba kord selline maailmakodanik, kelle armastus käib kõhu kaudu. Nii rikkalikku ja maitsvat hommikusööki väga tihti ei pakuta. Hindan kõrgelt, et sakslasest peakokk väärtustab siinseid traditsioone ja aastaaegade erinevaid maitseid. Kasutades seejuures palju kohalikku toodangut ja Pädaste enda ürdiaia saadusi ja köögivilju. 

Näiteks piparmünt minu tee jaoks korjati siit samast aiast mõned minutid tagasi. Veel värskem ei saagi olla. Imeline värv, imeline maitse ja imeline lõhn. 

Täna peale hommikusööki, kust ei puudunud muuhulgas ka pühapäevahommikune pannkook lugesin mõisaaias iidse vahtra all pargipingil raamatut. Taustaks looduse hääled. 


Aeg-ajalt läksid mõtted raamatult kaugemale. Kaks päeva mõisaelu pani unistama. Olen varemgi öelnud, et kui oleksin saanud elada mõnes teises ajas, siis oleks mulle väga meeldinud see mõisate hiilgeaeg. Julgen väita, et olnuksin üle keskmise hea mõisaproua. 

Oli teadlik otsus, et auto jääb koju, siis ei teki kiusatust, et peaks turisti mängima ja saarele ringi peale tegema või hoopis Saaremaale sõpradele külla jõudma. Eesmärk oli veeta kogu nädalavahetus selles imelises paigas. Lõõgastuda, puhata ja nautida. See õnnestus. 

Kõik on täpselt nii hästi nagu mäletasin või paremgi veel. Sellised sünnipäevakingid mulle meeldivad. Aitäh!

Pühapäev, 7. juuni 2020

Omadega rabas


#eestisoniluselada #sõnupolegivaja #marimetsamatkarada