Pühapäev, 11. august 2019

Sigulda

Toidu teema jätkuks. Riia parimat hommikusööki pakub Riits. Kolmandat korda järjest tulen siia, et süüa üks korralik kõhutäis. Juba on välja kujunenud omad lemmikud, isegi menüüd ei ole enam vaja vaadata. 

Kõht head ja paremat täis, olen valmis minema vastu uutele seiklustele. Asume avastama Sigulda kanti, kus ei saa üle ega ümber Turaida lossist, 13. sajandil ehitatud keskaegsest kindlusest, mis on keldrist pööninguni täis ajalugu. Kui lossiplatsil seisin, siis teadsin, et olen siin olnud, aga millal, kes seda enam mäletab. 

Kohe Turaida lossi külje all asub Gūtmanise koobas, mida peetakse Baltimaade suurimaks omasuguste seas. Koobas nagu koobas ikka. Ei midagi erilist. 

Mis värk selle Sigulda kepiga on? Ütlen ausalt, et ma ei olnud sellest enne tänast midagi kuulnud. Väidetavalt peab iga õige eestlase kodus olema üks Sigulda kepp – kõvera otsaga lakitud kepp, mida kaunistavad sissepõletatud mustrid. Siguldast polevat kombeks ilma selle suveniirita lahkuda. Tunnistan üles, et rikkusin kõiki reegleid, aga mul ei tekkinud sekundikski mõtet, et peaks sellise kepi endale koju viima. Ei, aitäh! 

Neil on isegi Sigulda keppidele pühendatud park. Seal käisin ära. 


Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt. Lõpuks õnnestus see lapsepõlve üks lemmikumaid laulufraase reaalsuseks muuta. Aerodium on koht, kus saab püstises tuuletunnelis õhus hõljuda. Tuulevoog on nii tugev, et selle peal on võimalik lamada ja lennata. Muutes kehaasendit saab aerodünaamika seaduste abil taevasse tõusta. Nii äge kogemus. Lisaks ülevatele emotsioonidele sain korraliku näolihaste trenni. Kaks minutit vastutuules lennata tundub väga pikk aeg. Veel mitu päeva hiljem tuletab keha seda uskumatut kogemust meelde.

Laupäev, 10. august 2019

Riia

Päris nii veel ei oska, et puhkuse ajal riigipiir ületamata jääb, aga küll ma õpin. Kaks viimast vaba päeva veedan lõunanaabrite juures. Õnneks siin ilm oluliselt suvisem kui kodus. 

Alustuseks õnnestus taas loomaaias käia. Tiiger, jõehobud, kaelkirjakud, sebrad ja leemur näitasid ennast parimast küljest, aga jääkaru oli kadunud. Mõtlesin enne, et kas on mõtet kaks korda järjest samas loomaaias käia, aga tagantjärele tarkusena võib öelda, et on küll. Oli nii armsaid taaskohtumisi kui ka täiesti uusi tutvumisi. 


Kuna pidin hommikul natukene vara ärkama, siis tuli teha üks kosutav lõunauinak. Seejärel sukeldusin Riia kaubandusse. Allahindlused on täies hoos. See ka peamine põhjus, miks ennast siia vedasin. Kuna poes käimine ei ole minu lemmiktegevus, siis tulin üsna ruttu tulema. Õnneks mitte tühjade kätega. 

Päeva lõpetasin oluliselt südamelähedasema tegevusega. Süüa mulle meeldib. Ja mitte lihtsalt süüa, vaid hästi süüa.

Neljapäev, 8. august 2019

Tartu vol2

Eelmised kaks päeva tegelesin pingsalt puhkamisega ja mõned korrad vedasin ennast õue ka. Eilne päevasündmus oli hommikusöök legendaarses Werneris. Ikka oma endises headuses. 


Olen iga päev lubanud, et lähen Mänguasjamuuseumisse. Võtsin ennast kokku ja sain korraliku nostalgialaksu. Pabernukud. Lauamäng “Reis ümber maailma”. Tootmiskoondis “Polümeer” vahtkummist loomad. Näitus “Barbie 60”. Lisaks oli taaselustatud minu tuba, kus seinal rippusid Backstreet Boys’i poster ja Miki Hiire kalender, kapi otsas oli õllepurkide kogu (päriselus oli see minu venna hobi) ning nurgas seisis värviteleviisor, kust sai seebikaid vaadata või telekamängu mängida. 

Seda viimati mainitut aparaati meil polnud, aga meie õnneks elasime tädi perega ühes majas. Mina, tädipoeg ja mu vend suutsime genereerida kõikvõimalikke ideid ja tegevusi. Mis seal salata, nii mõnigi lollus sai üheskoos tehtud. Kolm pead on ikka kolm pead. Koos on kindlam ja mis kõige tähtsam, vastutus on jagatud. Need elutõed saime selgeks juba üsna varakult. 

Lisaks sellele olid meil kolme peale olemas kõik vajalikud ja vähem vajalikud asjad. Mäletan siiani, kuidas terve suvevaheaja tädipoja keldris telekamängu mängisime. Sealt ka minu Super Mario armastus. Kui see kedagi lohutab, siis juba meie pidime kuulama seda lapsevanemate lemmiklauset, et palun minge vahepeal õue ka. 

Kui lõpuks lapsepõlve radadelt tulema sain, läksin nostalgitsesin Toomemäel. Üle said vaadatud kõik ammused lemmikud: Ingli sild, tähetorn ja punased toomkiriku varemed. 


Annan kohaliku mõõdu välja küll. Kui hommikul juhatasin neli vanaprouat Wernerisse kooki sööma, siis nüüd tean juba “salateed”, mis viib 10 minutiga kesklinna. Olgu öeldud, et kolm päeva tagasi läks mul peale mõningast eksimist samasse kohta jõudmiseks kaks korda kauem aega. Ise olen rahul.

Esmaspäev, 5. august 2019

Tartu

Punased nelgid, valge Žiguli, täidetud munad, Moskva saiad ja Vana Tallinn šampusega. Oli see vast pidu. Nostalgitsen natuke edasi. Kuigi 1979. aastat ei ole mul au mäletada, siis täitsa mitu aastat oli mu aadress NSV Liit. Sel kaugel ajal saadeti valdav osa lapsi suvel maale vanavanemate juurde. Nii juhtus ka minuga. Olin vaheldumisi asumisel Saaremaal, Virumaal ja Tartumaal. Ma pole kindel, mis sel ajal asjast arvasin, aga mälupildid on helged ja toredad. 

Nagu suur osa teisi kaasmaalasi on ka vanaema maalt linna kolinud. Hoolimata sellest saatsin ennast just sinna edasi puhkama. 

Tartuga on selline lugu, et olen siin käinud lugematu arv kordi. Alati on kellegi sünnipäev või mõni muu tähtis sündmus. Kunagi pole olnud aega olla lihtsalt turist. Proovin selle vea parandada. 

Istun Karlova linnosa kortermaja rõdul ja naudin rahu ja vaikus. Ei teagi, kas asi selles, et keegi ei ole veel jõudnud sisse kolida või ongi siin nii rahulik. 


Olen korduvalt kuulnud lugusid mingisugusest baarist, kus letil seisab 24/7 korv keedumunadega. See legendaarne koht ongi päriselt olemas. Ja nüüd on see minu kodurestoran. Muna söödud, viis tee edasi Aparaaditehasesse, mis on sarnane meie Telliskivi Loomelinnakule. Kes ütles, et Tartus hästi süüa ei saa, saab küll.

Pühapäev, 4. august 2019

Uut moodi puhkus

Kes see küll oli, kes ütles kunagi, et tema ei oska Eestis puhata. Eks see ikka mina olin. Siis tundus, et see oleks nagu puhkuse raiskamine. Nüüd sai lõpuks selgeks, et ka see on puhkus, kui suurejoonelised plaanid puuduvad. Ja mittemidagitegemine on ametlikult lubatud. Hea vaheldus mööda maailma ringi kolamisele. 

Öeldakse, et unistada tuleb suurelt. Minu argipäeva unistused lõpuks täituvad. Ärkan, kui tahan. Olen hommikust õhtuni hommikumantlis, kui tahan. Teen lõunauinaku, kui tahan. Vaatan järjest ära kolm romantilist komöödiat, kui tahan. Jah, ma tegin seda! Magama lähen siis, kui ise tahan, sest järgmisel päeval äratuskell ei helise. Nüüd võin käsi südamel tunnistada, et see ei ole raiskamine, vaid täisväärtuslik puhkuse kasutus. Nii saigi puhkuse mõiste minu jaoks hoopis laiema tähenduse. 

Esimene nädal läks lennates. Lisaks ülal toodud kohustuslikele tegevustele, õnnestus käia uhiuues fotokunstikeskuses järgmisteks reisideks inspiratsiooni kogumas ja elu esimesel aerusurfi matkal. Kulminatsiooniks oli eilne retropidu, mille märksõnadeks olid “ENSV” ja “1979”.