Head aega, paradiis!

Just siis kui olin kohvrist välja otsinud tutimütsi ja sisenenud eitusfaasi, saabus info, et meie lennuk on katki ja praegu otsitakse asendust. Ütlen ausalt, et kellelgi meist ei oleks midagi selle vastu, et veidi kauemaks siia paradiisi jääda.

Mul on nüüd kaks täiesti erinevat Tansaania kogemust. Kaheksa aasta tagune reis metsiku looduse taktis on siiani eredalt meeles. Seda seitset päeva elu keset loodusfilmi ei vahetaks ma mitte millegi vastu. Hoolimata sellest, et siis tuli hakkama saada meie jaoks nii tavapäraste mugavusteta nagu elekter, soe vesi, Internet ja pehme voodi. Magamata öid oli tol korral rohkem kui mitu. Ka põhjuseid selleks oli rohkem kui üks. Lisaks kuumusele ja padja, madratsi ning teki puudumisele on siiani meeles ärevusetunne, mis tabas, kui keegi mu kõrva ääres teisel pool riidest telgiseina matsutama hakkas. Lõvi? Ninasarvik? Elevant? Kaelkirjak? Sekundi murdosa jooksul käis peast läbi terve plejaad erinevaid loomi. Sel ööl ei maganud ma silmatäitki. Hommikul selgus, et see oli hoopis sebra, kes mu une viis.

Nostalgitsen veel natuke. Teine mälestus, mida on võimatu unustada, leidis aset peale pikka päeva Ngorongoro kraatris, kus muuhulgas õnnestus lõvile meetri pealt silma vaadata. Kui laagripaika jõudsime ja oma safariautost välja astusime, oli üks janune elevant parajasti ametis meie pesuvee ära joomisega. Me ei olnud kadeda ka. Niikuinii oli paras väljakutse igaõhtune külma dušši all käimine.

Ja toitusin ma tol korral peamiselt banaanidest ja veest. Vahel sundisin ennast ka kuiva riisi sööma. Kuna palavus oli Aafrikale vastav, siis söögiisu väga polnudki. Siit ka põhjus, miks päris mitu kilo kergemana õnnestus kodumaale naasta.

Kuigi temperatuur oli ka nüüd ööpäevaringselt 28 kraadi, siis kilogrammidega sel korral nii hästi ei läinud. Põhjuseks Kaplinnast pärit kokapoiss. Kolm korda päevas oli laud kohalikest mereandidest, puuviljadest ja muust paremast lookas. Tema vastlakuklist ei saa ma vist kunagi üle.

Lõpetuseks. Veel turvalisemalt reisida täna ei olegi võimalik. Viimased 10 päeva oleme elanud omas mullis. Ei mäletagi, millal viimati sõna otseses mõttes puhkasin. Vahelduseks ääretult mõnus. Taas tõestatud, et maailm on igast nurgast avastamist väärt.

Thanda saar. Aitäh! ❤️

Kohtumine vaalhaiga

Kolm päeva tagasi tegime esimese katse vaalhaid näha. Saime korralikult paadiga lainetes hüpata, aga maailma suurim kala jäi tabamata. Lohutuseks viidi korallide vahele snorgeldama. Nagu loodusfilmis. Kui vingumiseks põhjust vaja, siis vesi on natukene liiga soolane.

Täna katse kaks. Viimaks jõudsime ära oodata tuulevaikse ilma. Ärkasime äratuskella peale ja kihutasime kohta, kus vaalhaid käivad veepinna lähedal hommikust söömas. Otsisime, aga ei leidnud. Kohalikud räägivad lugusid sellest, kuidas tippajal on mõnikord korraga kuni sada hiigelkala. Nii tihe pidi olema, et paadiga ei mahu sõitma.

Sattusime hoopis keset delfiinide paraadi. Täitsa nunnud loomad nemadki.

Ikka veel ei tahtnud alla anda. Paadimehed suhtlevad omavahel telefoni teel. Päris mitu korda tuli info, et kuskil on vaalhaid nähtud, aga juba on ta sügavale ära läinud. Kuni saabus kõne, et teda on nähtud. Pöörasime otsa ringi ja kihutasime kohale. Maskid ees, lestad jalas ootasime. Järsku hakkas Sean karjuma, et nüüd ruttu vette. Ma ei jõudnud veel arugi saada, kui juba hüppasin tundmatusse. Kohe kui pea vee alla panin, nägin maailma suurimat kala enda all. Täpselt selline täpiline oligi nagu piltidel näinud olen. Ja nii suur. Ulme. Järgmisel hetkel oli ta kadunud. Siiani ei usu, et vaalhaiga koos ujusin. Hea on, kui mõelda ei lasta.

Samal ajal kui meie maailma suurimaid kalu taga ajasime, oli randa püstitatud uhke beduiinitelk koos kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Ka riietus on neil juba teemasse sobiv.

See on uskumatu, kuidas meid iga päev üllatatakse. Kõik lõuna- ja õhtusöögid on erinevates kohtades ja temaatilised ning kordumatud. Põnev on jälgida, et kuhu siis seekord hakatakse pidulauda sättima. Nad suudavad seda teha vaikselt ja salaja. Mingi hetk avastad, et kuulge, seda lauda siin varem ei olnud ju. Ja järgmiseks hommikuks on kõik jälle kadunud. Pole jälgegi kinoseansist, pitsaõhtust või laes rippuvatest sõbrapäeva roosidest. 

Juhuse hooleks pole midagi jäetud. Kõik on viimase detailini läbi mõeldud. Alustades kaunistustest, toidust, kokteilidest ning lõpetades muusika ja riietusega. Täna läks nii hästi, et ka meile anti teemakohased riided selga. Nad ütlesid, et kuna me Sansibarile ei saanud, siis tõid nad selle meile siia. Imeline.

Vastlapäev & kinoõhtu

Kuna siin on levinud mõtteviis, et küsi ja sulle antakse, siis ütlesime eile hommikul naljaviluks, et meil on täna vastlapäev. Siis me sööme hernesuppi, seajalga ja vastlakuklit. Ning liugu laseme ka.

Uskuge või mitte, aga õhtul serveeriti meile Aafrika tähtede all hernesuppi. Ma ju ei söö hernesuppi, aga seda siin võin süüa kasvõi iga päev. Üllatused sellega ei lõppenud. Järgmisena toodi lauda terve siga. Ülimaitsev. Selleks hetkeks olime veendunud, et magustoiduks on vastlakukkel. Nii täpselt oligi. Ma ei ole mitte kunagi varem nii head kuklit saanud. Päriselt ka. Kuni tänaseni ei kuulunud vastlakukkel minu lemmikute hulka. Nii ütlesin ka meie Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit kokale. Parimad vastlakuklid minu elus. Nad otsisid Internetist retsepti ja tõlkisid selle Google’i abiga ära. Respekt!

Endiselt vastlagurmeest joovastuses hakkas kostma tuttavat meloodiat. Peale mõningast hämmingut nägime, kuidas mööda randa sõidab meie poole vilkuvates jõulutuledes traktor, mille taha on kinnitatud ratastega saan. Lähemale jõudes avastasime, et saan on värvitud sini-must-valgeks ja see tuttav laul kõlas nii „Küll on kena kelguga hangest alla lasta...“. Ronisime saani ja saime oma vastlaliu ka tehtud. Tõestatud, et ka lumeta saab vastlatunnet tunda. Olime sõnatud ja õnnelikud. Selline Aafrika moodi vastlapäev mulle igal juhul meeldib.

Kui esimestel päevadel anti meile lootust, et tuul vaibub ja saame kalale, siis tänaseks on selge, et tuulest pääsu pole. Hoolimata sellest on kõik veespordi harrastajad leidnud oma. Lisaks snorgeldamisele on minu vaieldamatuks lemmikuks seabob, millega saab käia lähedal asuvate korallide juures veealust elu uudistamas. Mustmiljon erinevas suuruses värvilist kala, sinised ja punased meritähed, kaheksajalad, merisiilikud. Isegi raikala on õnnestunud paar korda kohata. Nagu ujuks lõputus akvaariumis.

Tänane päev erines teistest sellepoolest, et peale järjekordset imelist õhtusööki korraldati meile välikino seanss. Hiigelsuur ekraan oli mereranda üles pandud ning vaibad ja diivanid kohale tassitud. 

Isegi popkorn toodi lauda. Film „Chasing Coral“ naelutas kümme eestlasest reisiselli pooleteiseks tunniks ekraani ette. Taustaks lainete kohin ja tähistavas. Elu on ilus.

Kohtumine loodusega & sõbrapäev

Oleme nagu Robinsonid, kes on kümneks päevaks üksikule saarele sattunud. Ainult selle vahega, et lisaks meile on siin arvestatav kogus abistavat personali. Tänastes teistmoodi oludes me mujale ekskursioonile minna ei kavatse, vaid võtame oma paradiisisaarest viimast.

Kuna saar on ainult kaheksa hektarit suur, siis mööduvad päevad rahulikus kulgevas tempos. Kord päevas jalutame ümber saare. Kaua käik aega võtab sõltub sellest, kas minna mõõna või tõusu ajal ning kas omal käel või kutsume kaasa kohaliku floora- ja faunahuvilise. On selgeks saanud, et oma käel õnnestub saarele ring peale teha 10 minutiga. Kui Sean kaasas on, siis läheb poolteist tundi. Tema loodusõpetuse tunnid lihtsalt haaravad kaasa. Tänu Seani veenmisoskusele hoidsin käes meritähte, millimallikat ja krabi.

Esimest korda elus nägin austrikolooniat. Ei teadnudki varem, et tõusu ajal, kui austrid vees on, teevad austrikarbid ennast lahti. Mõõna ajal jälle sulguvad. Kinnisesse karpi jääv vesi hoiab neid järgmise tõusuni elus.

Puudutasin hiiglaslikku kaheksajalga, kes imes oma kombitsaga nagu iminapaga. See oli ehmatav kogemus. Kohtusin ka merisiilikute ja merikurgiga. Veel õnnestus tutvuda maailma kõige nunnuma kalaga - kerakalaga.

Saar on täis erinevas suuruses krabisid. Nendest pääsu pole. Pidevalt tuleb jalge ette vaadata, et mõnele peale ei astuks. Esimestel päevadel oli päris hirmus. Pimedas ehmatasin ja karjusin korralikult, kui nad üle varvaste jooksid. Mida aeg edasi, seda rohkem üksteisega harjusime.

Kui eile saime vahelduva eduga vihmahoogusid tunda, siis tänase sõbrapäeva puhul tuli päike välja. Mis omakorda tähendas, et tuli hakata varju otsima. Lisaks võrkkiigele omastasin ühe mereäärse baldahhiini. Hea raamatut lugeda.

Täna saime tunda saare elu valu. Öösel läks elekter ära. Meie jaoks see hull katastroof ei tundunudki. Natuke palav oli magada, aga saime hakkama. Kaaluti juba varianti, et meid saadetakse paariks päevaks Sansibarile. Minul isiklikult on Sansibarist ainult head mälestused, aga tänastes oludes ei tundunud mõistlik kohalike sekka minna. Seega keeldusime oma saarelt lahkumast. Meie õnneks lennutati helikopteriga generaatori varuosad pealinnast kohale. Õhtuks oli elekter tagasi ning sõbrapäeva õhtusöök sai alata.

Pidulik eine murul koos homaari ja šokolaadikoogiga. Nagu näha, siis terve päeva jooksul pole rooside ja punaste detailidega koonerdatud.

Hello Africa

Eile õhtul õnnestus üle pika aja jälle lennukisse astuda ning täna varahommikul maandusime Tansaania suurima linna Dar es Salaami rahvusvahelisel lennuväljal. Peale kolme turvakontrolli istusime järgmisesse lennukisse ja juba paarkümmend minutit hiljem võttis meid vastu Mafia saar. Lendasime helikopteriga veel 20 kilomeetrit mingis suunas, kus ootas keset türkiissinist vett Thanda nimeline paradiisisaar. Meid tervitati tantsu, laulu ning rikkaliku hommikusöögiga.

Nii saigi traditsioonilisest suusapuhkusest Alpides ootamatult ja üleöö päikesepuhkus keset India ookeani. Ise ka veel ei usu, et päriselt siin olen.

Ega kõik nii roosiline ka ole. Kui varahommikul esimesest lennukist välja astusime, võttis meid vastu troopiline paduvihm. Ja tegelikult ei olnud helikopterit ka esialgu plaanis, aga tugeva tuule tõttu laevad täna lihtsalt ei sõida.

Kuna temperatuur nii õhus kui ka vees on 28 kraadi, siis aklimatiseerumise mõttes on põhjamaalasele parimad tingimused. Broneerisin õhtuks massaaži ja asusin basseini äärde vaadet ja kookosvett nautima. 

Kookospähklid on hetk tagasi siitsamast palmi otsast võetud. Ise nägin. Võib vist öelda, et puhkus on alanud.