Veinimõis & Napoli

Amalfi ranniku teevad meeldejäävaks kaljudel rippuvad linnakesed, sidruni- ja oliivipuud ning helesinine meri. Võiksin siia kauemaks jääda, aga on aeg edasi liikuda.

Kui itaallased kutsuvad veinile, siis võib juhtuda, et satud hoopis kontvõõraks veinimõisa avamispeole. Võimalik vaid Itaalias.

Eriti tore oli see, et jõudsime kohale enne kutsujat. Seisime seal nagu peata kanad, arutades kas oleme ikka õiges kohas. Oma teada tulime tavalisele veinimõisa tuurile, aga kohale jõudes oli õu rahvast täis ning küsimuse peale, et mis siin toimub ja kas oleme ikka õiges kohas, saime vastuseks, et tutvustame täna oma uut veini ja koos sellega avame mõisa. Hiljem selgus, et olime sattunud jutule mõisa omaniku endaga. Igal juhul kutsuti meid lahkelt sisse ja paluti tunda nagu kodus. Sellist asja ei lase ma endale küll mitu korda öelda. Vähemalt olin kleidi selga pannud vastupidiselt mõnele teisele. Elu nagu filmis.

Lisaks veinile saime osa maitsvast toidust, kontserdist ja lõbusast seltskonnast. Hoolimata sellest, et kõnedest aru ei saanud, on näha, et inimesed naudivad elu. Neile pole mingi probleem pühapäeval kell kaks tants ja laul üle võtta.

Üks kohustuslik käik veel. Napolis lihtsalt peab pitsat sööma. Enne veel kiire jalutuskäik pitsa sünnilinna südames – Plebiscito väljak, Umberto I galerii, San Carlo ooperiteater ja kuningapalee. Kõik on täpselt nii nagu mäletasin.

Vaatamisväärsused nähtud sain rahuliku südamega pitsat sööma minna. Pitsarestoran Starita a Materdei on autentne ja kohalike seas populaarne. Järjekord ukse taga ei lõppenudki otsa. Meil oli siseinfo, et tellida tuleb marinara starita pitsat ja fraticellisid. Grazie!

Amalfi & Ravello

Täna võtsime suuna teisele poole ja jõudsime kella 9 paiku Amalfisse. Nii õnnestus enne suuri masse see võimsa mereriigi ajaloo ja algupärase arhitektuuriga linnake ära näha. Tund hiljem oli linn turistide saginat täis. Meie asusime siis juba sidrunite hingeeluga lähemalt tutvuma.

Amalfi on kuulus suurte ja krobeliste sidrunite poolest. Kuni tänaseni arvasin, et siinsed sidrunid on suuremad, kuna neil on paremad kasvutingimused, aga selgus, et see hoopis selline sort. Keskmiselt kaalub üks sidrun 1 kg. Isegi 600 aastased puud annavad korralikult saaki. Kui on hea aasta, siis võid üks puu anda kuni 60 kg sidruneid.

Praegu on viljade korjamise algus. Paari nädala pärast on kõige ilusam aeg, siis hakkavad sidrunipuud õitsema. Kasvamiseks kulub sidrunil 9-10 kuud. Praegu on hinnad kõige soodsamad 2,5 €/kg, sügiseks tõusevad hinnad kuni 7 €/kg. Euroopast välja ei tohi importida ja pole põhjust ka, sest enamus tarbitakse koduriigis ära.

Amalfi rannikul on sidrunifarmid vertikaalsed. Siinkandis lihtsalt on kõik põllud astmelised. See konkreetne perefarm kõrgub näiteks 40 meetrilt 450 meetri kõrgusele mere pinnast. Tänasel päeval on kõige tähtsam ese farmis funikulöör, millega sidruneid ülevalt alla transporditakse. Kuni 1950. aastani korjasid sidruneid ainult naised, nüüd teevad seda tööd eranditult mehed. Täna toimetab farmis kuues põlvkond.

Kui sidrunipuude vahelt treppidelt tulema saime, pakuti meile sidrunilimonaadi ja -kooki. Ma ei ole suurem sidruniarmastaja, aga kook oli täitsa maitsev. Lisaks õpetati Limoncellot valmistama. Selleks läheb vaja nelja komponenti: sidrunikoort, kanget alkoholi, vett ja suhkrut.

Sidrunitarkused kogutud trügisime läbi rahvasumma autosse ja põrutasime Ravellosse lõunasöögile. Kõrvaline Ravello sobib hästi neile, kes armastavad rahu, vaikust ja muinasjutulisi vaateid. Jalutuskäik peaaegu tühjadel tänavatel päädis jäätisepausiga. Taas tõestatud, et kui kuskil üldse jäätist süüa, siis Itaalias.

Saime omal nahal tunda tipptundi Amalfi ranniku moodi. 13 km läbimiseks läks liialdamata poolteist tundi. Kella peale minekuks tuleb siin korralikult aega varuda.

Enne õhtusööki sain hotelli päikeseterrassil suveilma nautida ja siis juba Trattoria da Armantino vol2. Oleme nagu vanad tuttavad ja meid tervitatakse naerusui. Täna on ilm ilus ja väliterrass täitub kiiresti. Broneeringuta naljalt kohta ei saa. Samal ajal on teised ümberkaudsed restoranid tühjad. Tasub kuulata kohalike soovitusi. Aitäh Brunole Sorrentost. Ei saa välistada, et tulen siia kunagi tagasi.

Amalfi ranniku köök on täis värskeid maitseid, tomateid, sidruneid ja mereande.

Positano

Tänaseks lubas 24/7 paduvihma. Kui hommikul silmad avasin, polnud aga sadu kuskil. Mitte midagi tegemise plaanile tuli restart teha ja tekkis mõte Positanosse minna. Väidetavalt on tegu ühe rahvarohkeima kohaga Amalfi rannikul. Olime valmis kõigeks. Samas on teada ka, et normaalne turist magab kauem ja naudib hommikusööki pikemalt. Nii õnnestuski natuke peale kella 9 leida parkimiskoht Positano südames otse Santa Maria dell’ Assunta kiriku kõrval.

Ise ka ei usu, aga siin me oleme. Paljudest filmidest nähtud ja raamatutest loetud Positanos. Teisi meiesuguseid veel pole. Kõik kitsad tänavad on tühjad ja rannaski tervitab ainult tuul. Sellest, et kohe läheb mölluks annavad märku poemüüjad, kes valmistuvad suveniiripoodide uksi avama. Kes siis ei tahaks sidrunitega uut kleiti või uusi plätusid Made in Italy.

Oleme kõikjal teistest paari sammu võrra ees. Mulle väga meeldib hommikuselt unine Positano. Läks ainult 15 minutit ja linnapilt oli sootuks teine. Tänavad täitusid turistihordidega ja meil tekkis soov põgeneda. Aga kuhu?

Kunagi enne laussajust ilmaennustust oli plaanis matkata nn kuningate teel Agerolast Positanosse. Kuna juba Agerolas olla imelised vaated, siis mõtlesime, et kontrollime üle, kas ikka on. Sisimas on mul hea meel, et täna matkaks ei läinud. Jalad on eilsest ainult natukene kanged. Kui mööda kaljuserval looklevat teed lõpuks üles jõudsime, oli nähtavus null ja tuul kogus tuure. Ja nüüd ta siis lõpuks tuli, see kauaoodatud paduvihm. Vaated jäid nägemata ja tõdesime fakti, et hea on, et matkama ei läinud.

Mis sa vihmaga ikka muud teed, kui sööd mõnes toredas kohas ja kujutad ette, milline imeline vaade siin ilusa ilmaga olla võiks.

Peale lõunauinakut vaatasime üle Praia lahesopi, kus muuhulgas asub Trattoria da Armandino. Vanahärra Armandi isiklikult võtab kõigilt tellimuse. Nii tore kogemus, et panime homseks ka laua kinni. Minu soovitus on sellel kohal igal juhul olemas!

Pompei & privaatrand

Nagu lubatud oli, siis kaks saia ja oma aia apelsinidest värskelt pressitud mahl toodigi voodisse. Ei midagi üllatavat. Selline ongi hommikusöök Itaalia moodi. Kui šokolaadi-croissant’i suutsin ära süüa, siis suhkrusaia pakkisin kaasa. Ei või iial teada, millal jälle süüa saab.

Täna jalutasin mineviku radadel. Lõpuks ometi õnnestus aastasadadeks 6-7 meetrise tuhakihi alla mattunud Pompeis ära käia. Reisikirjad soovitavad, et mine kohale avamise hetkeks, siis saad suuremate massideta antiiklinna varemetes ringi uudistada. Kuna istusime Sorrentos ummikus, siis jõudsime Pompeisse 15 minutit peale kella 9. Õnneks olime piletid veebist ette ostnud ja nii pääsesime järjekorrata kiiresti sisse.

Jalutuskäik vanade roomlaste radadel toob üllatavalt hästi välja sajandite taguse maailma: elamud, saunad, teatrid, ärid, hotellid, tänavavalgustid, liiklusmärgid. Suur Vesuuv kõrgub otse Pompei varemete kohal.

Tund hiljem olid turistid Pompei vallutanud. Ma ikka ei ole suurte rahvahulkade inimene. Natuke üle kahe tunni suutsime sammaste, kivimüüride ja inimeste vahel vastu pidada, siis tekkis tahtmine üks kohalike poolt soovitatud Sorrento poolsaare tipus asuv privaatrand Baia di Ieranto üle vaadata. Täna ei ole küll rannailm, aga sobib hästi matkamiseks. Just see, mida vaja.

Teel avastasime, et sööma peab ka. Nii sattusime alustuseks Marina del Cantone’sse Mary rannarestorani. Toit on super ja teenindus ka. Sellise surfi ilmaga tulevad siia ainult põhjamaise karastusega eestlased. Kuna tahtsime õues istuda, siis tuli kotist jope välja otsida.

Peale tiramisud olin valmis matkaks. Kokku läbisin ainult neli kilomeetrit, aga tunne on nagu oleksin maratoni jooksnud. Mitte et ma päriselt teaks, mis tunne see on. Kui minnes läks tee valdavalt allamäge ning pool aega tegelesin pildistasime ja uudistamisega, sest iga järgmise nurga taga oli veel parem vaade. Tagasiteel tegin täpselt null pilti. Mööda konarlikke kivitreppe ja muud sarnast üles ronida oli katsumus omaette. Tegelikult on mega kogemus ja kindlasti külastamist väärt ettevõtmine. Õppige minu vigadest ja võtke vesi kaasa. Olgu öeldud, et meil vedas, kuna saime olla ainsad nii rannas kui ka teel sinna ja tagasi. Ideaalne vaheldus hommikusele rahvamassile Pompeis.

Costiera Amalfitana ehk Amalfi rannikutee on kindlasti Itaalia kauneim, piki rannikut kõrgel mere kohal kulgev maantee. See on vaatamisväärsus omaette. Kindlasti kohustuslik sõita ja soovitavalt valges. Hoolimata sellest, et tee on kitsas, tihti tekivad ummikud ning linnade juures on teeääred tihedalt täis pargitud, on selles kõiges oma võlu. Mäletasin valesti, et itaallased on liikluses kärsitud. Otse vastupidi, nendega võrreldes on eestlastel närvid läbi. Täiesti normaalne on, et kui keegi pargib või teeb muid manöövreid nii, et paneb kogu liikluse minutiteks seisma, siis teised ootavad kannatlikult. Kordagi ei kuulnud signaalitamist. Meil eestlastel on siit ikka kõvasti õppida.

Järgmised kolm päeva elame kahe kuulsa linna Positano ja Amalfi vahel asuvas Furores. Hotell „voolab“ mööda kaljut ülevalt alla. Iga tuba on eraldi korrusel ja õuest läheb trepp alla mereni välja. Lained loksuvad vastu kaljut ja vaade on võrratu.

Täna on tunne nagu elaksin telgiks, sest lained möllavad nii kõvasti nagu polekski kiviseinu vahel.

Sorrento

Olen Amalfi ranniku kohta kuulnud ainult kiidusõnu. Põhjusel või teisel pole ise Napolist ja Capri saarest kaugemale jõudnud. Asungi nüüd seda viga parandama.

Lennuk maandus Napolis korraliku hilinemisega. Kuna aega oli kulunud piisavalt, siis sõitsime otsejoones Sorrentosse. Alustuseks jalutasime vanalinna kitsastel tänavatel, mida ääristavad sidrunite ja Limoncello pudelite letid. Kollaste lettide vahele on eksinud ka mõned nahktoodetega kaubitsejad. Enam pole kahtlustki, et olen jõudnud Itaaliasse. Praegu on siin ilusaim aeg, kõik õitseb. Peaväljakult mere poole jalutades sattusime imelisse õisi täis aeda, mis viis ühe hotelli terrassile, kust üle mere paistab ka kurikuulus Vesuuvi mägi.

Õhtusöögiks olime broneerinud laua Lorelei restorani. Teenindus ja maitsed - perfetto! Kui tavaliselt tuuakse lauda menüü ja joogikaart, siis siin toodi lisaks ka õlikaart. Selles vallas esmakordne kogemus. Ei osanudki kuskilt otsast alustada. Kas valida pudeli, maakonna, lõhna või hoopis värvi järgi. Peale pikemat arutelu sai valitud õli, mille kohta on kirjutatud nii: emerald green with subtle shade of temperature yellow. Kõlab ju ilusti. Täna läks nii hästi, et magustoit ei mahtunudki. Nagu siinkandis kombeks, siis koos arvega toodi kõigile pits Limoncellot.

Öömaja Bruno ja tema proua juures on kogemus omaette. Sellist külalislahkust ei kohta just tihti. Tulles pakutakse soovijatele tass kohvi ja antakse tuppa kaasa pudel Itaalia vahuveini ehk spumantet, saad valida kuiva ja magusa vahel ning hommikusöök lubati voodisse tuua. Puhkus on päriselt alanud.