Reede, 31. juuli 2015

Toscana võlud

Ühine otsus oli, et täna hommikul võtame rahulikult ja naudime puhkuse võlusid. Paankoogid söödud, asusin koos raamatuga “Toscana päikese all” basseini äärde päikesevanne võtma. Peale telefonikõne vanematelt, olen topelt õnnelik, kuna selgub, et Prantsuse Riviera on vallutanud paduvihmad.

Kuna sõidame kohe rannikult ära, siis otsustasime viimast korda mereande süüa. Selleks kihutasime taas Marina di Pisasse. Tellisime värskeid mereande salatiga. Veerand tundi hiljem saabub kalatakso hommikuse saagiga. Vot see oli alles pidusöök.


Kõht head ja paremat täis, kihutasime külla Itaalia ühele mõjuvõimsamale perekonnale. Alustuseks jalutan ühe omapärase veinimõisa valdustes. Klassikalisest veinimõisast on asi väga kaugel. Kui ei teaks, millega tegemist on, siis arvaks, et olen sattunud kaasaegsesse kunstimuuseumisse. Alates 1385. aastast on perekond Antinori veine valmistanud. Iidseid traditsioone järgides tegutsevad siin täna 26. põlvkonna esindajad. Saime osa ühe võimsa perekonna loost. Mulle jäi kõrvu helisema härra Antinori lause, et vein on kunst.


Päikeseloojanguks jõuame renessansi sünnilinna Firenzesse. Otsustasime kodumajutuse kasuks. Määravaks said hind ja asukoht. Elame Itaalia tähtsaima kunstilinna südames. Enamus turismimagneteid on maksimaalselt 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Kodumajutuse eeliseks on personaalne lähenemine. Lisaks majaperenaise poolt valmistatud Tiramisu koogile, mis ootas külmkapis, on mul veerand tunniga selge, kust saab parimat jäätist või kus küpsetatakse linna parimat pitsat. Seda kõike kohaliku pilgu läbi. Mida veel tahta?

Firenze on õige koht, kus süüa ära üks suur käntsakas liha. Õigusega nimetatakse Bistecca alla Fiorentina’t ehk T-kondiga veiseliha tükki Toscana kokakunstipärliks. 

Peale sellist lihakogust tuleb teha üks korralik jalutuskäik. Reedeõhtune linn on kõike muud kui igav. Firenze on täis muusikat, mh mängib raekoja ees sümfooniaorkester maailmakuulsaid muusikalilugusid. Minu kinnisidee oli käia ära Ponte Vecchiol. See on 1345. aastal ehitatud Firenze vanim ja kuulsaim sild, kust avaneb kaunis vaade Arno jõele. Õhtul kogunevad siia tänavamuusikud ning möödakäijad jäävad siia pikemaks peatuma, et seda idülli nautida. Julgemad teevad isegi mõned tantsusammud.

Firenze on veel võimsam, kui mäletasin. Arhitektuuri, ajaloo ja kunsti hulga poolest ei leidu temaga samaväärset mitte kusagil mujal. Igal hoonel on jutustada oma lugu.

Neljapäev, 30. juuli 2015

Pisa ja Lucca

Magamine on nõrkadele. Hommikul kiirustasin koos päikesetõusuga Pisa Imede väljakule Itaalia ikooni - viltust kellatorni imetlema. 

Seejärel taas üks fotosessioon päevalillevagude vahel, millele järgnes hommikusöök Luccas ning jalutuskäik linnamüüril. Lucca unikaalne linnamüür on olnud armastatud kogunemiskohaks sajandeid. Juba 1513. aastal olid inimesed tänulikud, et kaitsemüür ehitati. Tekkis promenaad, kus tänapäevalgi tehakse sporti, jalutatakse koertega ja nauditakse imelisi vaateid. Punasest kivist linnamüüril jalutades unustasin ennast jälgima nelja ülikondades vanahärrat, kes kohtusid suure puu all pingil ja hakkasid emotsionaalselt argumenteerima. Armas vaatepilt.


Tagasiteel Pisasse jalutasin üle maalilise Põrgu silla. 


Lõunaks sõin nagu tõelisele itaallasele kohane ühe suure nelja juustu pitsa ja jõin klaasi punast majaveini. Õigusega räägitakse, et Itaalias võib südame rahuga igasse söögikohta sisse astuda ja pettuma ei pea. Hea toit on neil veres.

Peale iluund ja õhtusööki otsustasime taas Imede väljakult läbi jalutada. Hommikune inimtühjus ja lõputu vaikus on muutunud rahvarohkeks mölluks. Itaalia on vist ainuke riik maailmas, kus keelumärgid on ilu pärast. Kuigi iga meetri kohta on märk, et muru peale astumine on keelatud, on kõik kohad täis murul pildistavaid ja pikniku pidavaid inimesi. Öeldakse ju, et Roomas käitu nagu roomlane.

Kolmapäev, 29. juuli 2015

Toscana päikese all

Eile õhtupimeduses jõudsime Casale del Cotone & La Rocca degli Olivi. Kui hommikul puidust aknaluugid lahti lükkasin ja nähtavale tuli imeline vaade küpressidele, viinamarjaistandustele ja orule, meenus, miks just selle koha kasuks otsustasin. Toscana päikese all ongi kõik täpselt nii maaliline nagu raamatus kirjutatakse. Sajandite tagune talumajapidamine on traditsioone järgides restaureeritud hubaseks majutusasutuseks, mida ümbritsevad 70 aakrit viinapuu- ja oliivipuuaedu.

Asume paari kilomeetri kaugusel San Gimignanost, mida kutsutakse ka keskaegseks Manhattaniks. Seda seetõttu, et omal ajal oli siin 70 kõrget torni, millest 14 ilmestavad linna veel tänapäevalgi. Kuna uni sai mingil seletamatul põhjusel otsa juba enne päikesetõusu, siis kiiruga riidesse ja autosse, et jäädvustada paljude Itaaliat tutvustavate raamatute kaanepilt kõige maagilisemas valguses.


Pildid tehtud, pöördusime tagas oma idüllilisse ööbimiskohta, et nautida hommikusööki sajandivanuste puude all. Temperatuur on juba praegu mõnusalt soe, tõotab tulla kuum suvepäev. Kõht head ja paremat täis, uitasin siinsetes valdustes ringi ning nautisin suvepuhkust jalad helesinises basseinivees, seltsiks imelised vaated ja looduse hääled. Elu nagu muinasjutus.


Natuke kahju oli muinasjutuline idüll vahetada jalutuskäigu vastu turistidest tulvil San Gimignanos. Toscana kõige keskaegsema ilmega linna keskel asub Cisterna väljak, mis on ääristatud 13. ja 14. sajandist tornidega, sh Torre Grossa. Kuna mu enesetunne polnud kiita, siis ei raatsinud kõiki jõuvarusid kohe hommikul ära kulutada ja torni jäi ronimata. Kolleegiumikiriku lihtne välisilme peidab endas võimsaid freskosid.

Ei teagi, mis teema mul päevalilledega on, aga isegi üks närtsinud päevalillepõld teeb ääretult õnnelikuks. Peale pooletunnist fotosessiooni keset räsitud päevalilli, olen nõus edasi liikuma. 

Täpselt keskpäeval, kui kirikukellad helisema hakkasid, astusime sisse Monteriggioni keskaegsete müüride vahele. Peale lühikest jalutuskäiku nautisime maitsvat lõunasööki.

Seejärel kihutasime minu ammusesse lemmiklinna Sienasse poolkuukujulisele väljakule jalutama ja sealset melu nautima ning legendaarsesse Nannini kohvikusse tiramisut sööma. Lõpetuseks seisime tunni jagu päike lagipähe paistmas piletijärjekorras. Asi oli seda väärt, kuna nägin viimaks ära ka triibulise Siena toomkiriku seest poolt. Selle gooti katedraali ilu ja külluse kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu...


Teel Pisasse palju päevalillepõlde. Enamus neist juba küll närtsinud, aga minu õnneks on mõni mees hilisema sordi külvanud. Liialdamata on Pisa ümbrus päevalillede paradiis.