Esmaspäev, 30. september 2019

Põrgukatel

Kesk-Aasia riikide uhkuseks on pealinnade keskel, kõige nähtavamas kohas kõrguvad hiiglaslikud rahvuslipud. Tuulemasinate abil puhutakse need 1500–2000-ruutmeetrised kangad lehvima. Türkmenistani eelmine president Saparmyrat Nyýazov oli naabritele ärategemise südameasjaks võtnud. Tema eluajal rajati 50 meetri kõrgune kosmoselaeva kujuline monument, mille otsas seisab tema enda, Türkmenbaşy ülekullatud kuju. 


Samba ja lipu kõrval asub rahvusmuuseum. Nagu teisteski turgikeelsetes Kesk-Aasia riikides, mängib ka siinses ajaloos suurt roll väepealik Timur. Olulisel kohal on ka Partia kuningriik, Sassaniidid ja Aleksander Suur. 

Kõik mis kahe päevaga nähtud, kiirkorras üle korratud. Muuseumis asub ka maailma suurim 266 m2 ja üks tonn kaaluv vaip, mida kudusid 38 naist kuus kuud riigi iseseisvuse viiendaks aastapäevaks. Neil on kõikvõimalike huvitavate ministeeriumite hulgas ka näiteks vaibaministeerium. 

Istusime džiipidesse ja suundusime põhja poole kõrbesse. Maanteed on pealinna läheduses laiad ja hea kattega, ei puudu ka liiklusmärgid, kuigi neid on vähe. Mida kaugemale Aşgabatist jõudsime, seda kehvemaks muutusid teed. Autojuhid peavad Ott Tänakut tegema, kui suurte aukude ja pragude vahel manööverdavad. 

Enne päikeseloojangut keerasime peateelt maha kõrgete liivadüünide vahele, kus pärast pooletunnist eriti korralikku raputamist jõudsime üleriigilise tähtsusega vaatamisväärsuse, Darvaza kraatri juurde. 1971. aastal, kui nõukogude geoloogid olid avastanud Türkmenistani all maailma ühed suurimad maagaasivarud, tekkis probleem. Nimelt lähedal asuva küla elanikud kaebasid gaasihaisu peale, mistõttu pandi metaanile tuli otsa. Nii loodeti vältida metaani levikut puuraugust. Juhtus aga nii, et 48 aastaga on tekkinud 70-meetrise läbimõõduga ja 30 meetri sügavune kraater, kus põlevad gaasid jätavad tõeliselt sünge mulje. See auk keset Karakumi kõrbe on üks omapärane inimtekkeline nähtus, mida kohalikud kutsuvad põrgu eeskojaks. 



Õhtusöök kraatri kõrval spetsiaalsel alal. Pimedas on vaatepilt veelgi salapärasem. Kohustuslikud pildid tehtud, istusime taas džiipidesse ja kihutasime Dasogus’i magama. Kolm tundi pimedatel kõrbeteedel on omaette elamus. Minul isiklikult uni küll ei tulnud. Termomeeter näitas kohati 11 kraadi. Talveperioodil langeb riigi põhja osas mõnikord termomeeter ikka korralikult allapoole nulli.

Pühapäev, 29. september 2019

Mary & Merv

Võtsime suuna pealinnast ida poole. Kui telefoni tuli sõnum “tere tulemast Iraani”, suunasin pilgu aknast välja. Selgus, et ühe võõra riigi lipud lehvivad teispool võrkaeda ja mitte kaugel pole ka piiripunkt. Seda korda jäi piir siiski ületamata. 

Kui Iraani läheduse šokist üle sain, asusin taas Türkmenistani valude ja võludega tutvuma. Nägime ära rohelise osa riigist, kuhu on rajatud korralik kanalitesüsteem, mis võimaldab tegeleda põllumajanduse ja loomakasvatusega. 


Lambad ja veised otsivad rohelist, mida hamba alla pista. Siin saab eriti selgeks tõsiasi, et vesi on elu allikas. Karjamaadega vaheldumisi laiuvad viinapuude salud ning nisu- ja puuvillapõllud. 

Puuvill on endiselt riiklikult tähtis, kuid enam mitte kõige olulisem majandusharu, nagu ammustel aegadel enne maagaasi avastamist. Minu tungival soovil peatusime ühe puuvillapõllu ääres ja imetlesime põõsa küljes kasvavaid valgeid vatitupse. Aga mitte iga põllu juures ei tohi peatuda, ainult eraomandis olevaid põlde võib uudistada. 


Oma silm on kuningas. Tundub, et enamus kuuemiljonilisest rahvast elab maal. Vastupidiselt pealinnale on siin kandis tänavad autosid ja inimesi täis. 

Lõunaks jõuame Mary linna. Pirukad ja šašlõkk põske pistetud, kiirustame UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvasse iidsesse linna Mervi. Õigemini näeme seda, mis sellest järele on jäänud. Järjekordse põletamata muda linna varemed. 


Õhtul pöördusime lennukiga tagasi pealinna. Viis tundi autoga vs 40 minutit lennukiga – mõlemal omad võlud. Päev sai väärika punkti ühe valgest marmorist pilvelõhkuja esimesel korrusel mustade klaaside taga asuvas restoranis. Sellega on murtud müüt, et kõik marmormajad seisavad kasutuseta. Olgu öeldud, et olime siin ainsad külastajad.

Laupäev, 28. september 2019

Ašgabat

Juba eile ööpimeduses hotelli sõites jättis linn suursuguse mulje. Päevavalgus ei teinud asja hullemaks. Sellises koguses valget marmorit pole mina veel näinud. Isegi Taj Mahal jääb alla. Ka vanad veneaegsed hruštšovkad on marmoriga üle klopsitud. Nende lemmikmaterjali imporditakse peamiselt naaberriikidest Iraanist ja Türgist, natuke ka Itaaliast. 

Lisaks hunnikule valgetele majadele sõidavad ringi ainult valged autod. Etteruttavalt olgu öeldud, et see on nii ainult pealinnas. Põhjus hoopis proosalisem kui suvine tappev kuumus. Selgus, et kuni Aasia mängudeni tohtisid pealinna tänavatel sõita ainult valged autod. Koos valgest marmorist hoonetega tahtis Ašgabat sellega saada Guinessi rekordite raamatusse kui kõige valgem ja puhtam linn.


Aasia mängudest ei saada siin üle ega ümber. Suure uhkusega rõhutatakse seda igal võimalusel. Selleks ehitati staadion, olümpiaküla ning palju uusi esindushooneid, remonditi ja haljastati tänavad ning ehitati uus lennujaamahoone. 

Esimene peatus on turg. Loomad, vaibad, toidukaup üle vaadatud, läksime uudistama Ertogrul Gazi mošeed, mis ehitati aastatel 1991-1998 türklaste koostöös kohalikega. Kui hiljem pilte vaatasin, siis tekkis korraks segadus, et miks Istanbuli pildid Türkmenistani omade vahel on. Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Eeskujuks on võetud Istanbuli Sinine mošee. Üldiselt ongi nii, et kui ehitamisest juttu tuleb, siis valdavalt on tegijateks türklased või prantslased. 

Peale lõunasööki vaatasime üle ühe kohustuslikest vaatamisväärsustest, 11 kilomeetri kaugusel pealinnast läänes asuva Türkmenbaşy Ruhy mošee ja mausoleumi. Suur kullatud kuplitega pühakoda on eelmise presidendi 100 miljoni dollari projekt, mille ehitasid aastatel 2002–2004 prantslased. Kesk-Aasia suurim mošee mahutab 10 000 inimest, sh 7000 meest ja 3000 naist. 


Ašgabat sai rängalt kannatada 1948. aasta maavärinas, mistõttu tuli ehitada praktiliselt uus linn. Ka väljaspool pealinna said paljud ajaloolised hooned, peamiselt mošeed, korralikult kannatada. Mošeede varemed ongi ühed peamised vaatamisväärsused. 

Järgmisena sõitsimegi pealinna äärde, kus eelmäestiku nõlvadel asuvad Partia kuningriigi aegse linna Vana Nisa varemed. See UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv linn rajati enam kui 2000 aastat tagasi. 

Linnaekskursiooni lõpetuseks sain mälestusmärkide üledoosi. Neid on rohkem kui mitu. Üks uhkem kui teine. 

Ašgabati on ehitatud sadu luksuslikke ühiskondlikke hooneid, mis erinevalt „tavalistest” uutest korrusmajadest pole kaetuid Türgi, vaid hoopis Itaalia marmoriga. Üks silmapaistvamaid on Batgt Kösgi – õnnepalee laadne toode. Peale hingetõmbe pausi jalutasime sinna kohalikke toite ja rahvakunsti nautima. Hoone ise on oma nelja kaheksanurga sisse ehitatud kristallkuuliga võimas, aga muus osas on tegemist ühe korraliku turistilõksuga.

Reede, 27. september 2019

Nostalgiareis

Lõpuks sain teada, mis nostalgiareis meie mõistes tegelikult tähendab. Plaanis on käia läbi kõik endised NSV Liidu riigid. Kahe aasta tagused emotsioonid Valgevenest hakkavad vaikselt tuhmuma. On aeg järgmiseks närve kõditavaks seikluseks.

Seda korda suundume Kesk-Aasiasse. Kuna sihtkoht on selline, kuhu turiste väga ei oodata, siis on lendude arv väike ja tänu sellele õnnestus alustuseks kuus tundi Frankfurdi lennujaamas magada. 

Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on üsna ebaharilik, et leidub veel riike, mis on teinud väliskülaliste sisenemise nii keeruliseks ja vaeva nõudvaks.

Maailmatargad on välja selgitanud, et välisturistide põlgamise esikolmiku moodustavad Eritrea, Põhja-Korea ja Türkmenistan. Seda viimati nimetatut asungi nüüd avastama.

Tegemist pole eestlaste lemmiksihtkohaga. Ka meie kaubandusvõrgust ei õnnestunud saada ühtegi vastavasisulist raamatut. Googel leiab kaks eestikeelset reisikirja, kust jääb kõlama mõte, et kui te mingi ime läbi olete viisa saanud, siis arvestage, et tegemist on Põhja-Korea light-versiooniga. Ma ei tea, mida see täpselt tähendab, aga kõigi eelduste kohaselt tõotab tulla üks põnev reis.


Esimese vau-efekti tekitas lendava kotka kujuline hiiglaslik lennujaam, kuhu täna on maandunud seitse lennukit. Ja rohkem ei tule ka. Hoone ise on moodne, pikas inimtühjas galeriis viib edasi liikuv tee, mille kõrval seisavad paarikümnemeetrise vahega mundris ametimehed. Liialdamata on iga reisija kohta vähemalt kolm valvurit. Viisa passis, läbisime iseteenindusliku passikontrolli, kus muuhulgas tuli anda kõik sõrmejäljed ja salvestada silma võrkkesta muster.