Reede, 28. oktoober 2011

Norwich

Peale hilist hommikusööki Londoni katusekorteris kiirustasin keskpäevasele rongile, mis viis Norwichi. Õhtuks oli kaasmaalasi siia pisikesse Inglismaa linnakesse kokku tulnud juba 14. Siit on alguse saanud üks tore traditsioon, mille juuri asusimegi avastama.


Kuna täna tähistatakse Halloweeni, siis õnnestus meil lisaks ajalooradadel jalutamisele osa saada sellest lõbusast kõrvitsate ja nõidade peost.

Neljapäev, 27. oktoober 2011

London Calling

Niipea kui astusin Ühendkuningriigi pinnale, tabas mind soov kustutada nälg traditsioonilise briti rämpstoidu – praetud kala ja kartuliga. Nüüd süda rahul, sest rahvusroog – Fish and Chips on ära proovitud.


Kui metroost Oxford Circuse peatuses väljusin, haaras mind oma embusesse suur äratundmisrõõm. Kõik on täpselt nii nagu minu mälestustes. Siinne elutempo on ikka fenomenaalne. Oxford Street ja selle ümbrus on tõeline ostuparadiis. Uskumatu, aga ma polnud täna sellel lainel. Pigem jätsin tõelise turisti ja arhitektuurihuvilise mulje - kõndisin fotoaparaat kaelas sihitult mööda tänavaid ringi ja pildistasin kauneid neoklassitsistlikus stiilis fassaade, punaseid busse ja telefoniputkasid. Maailmalinnas juba igav ei hakka.


Turisti kohustused täidetud asusin Londonis elava sõbranna saatel kohaliku eluga tutvuma. Alustasime pubikultuuri nautimist vaieldamatult Londoni kõige multikultuursemas ja elavamas linnaosas - Sohos. Trügisime ühte hubasesse ja puupüsti rahvast täis pubisse sisse. Mina, kui privaatsusega harjunud põhjamaalane hakkasin tuldud teed tagasi minema, kuna esmapilgul tundus, et siia lihtsalt ei mahu rohkem kedagi. Õnneks oli meil "kohalik" pundis, kes teadis, kuidas siin asju ajada. Peagi istusime rõõmsalt ühes nurgalauas praktiliselt köögiukse taga, sõime munanuudleid, jälgisime neljapäevaõhtust melu ja meenutasime vanu aegu.

Lõpetasime oma pubitiiru ja liikusime edasi. Minu kinnisidee oli jalutada värviliste ustega majadega ääristatud rahulikel Notting Hill'i tänavatel, millele lisas värvi võimas vihmasadu. Ilma märgade varvasteta poleks tegemist täisväärtusliku Londoni kogemusega. Kõik on täpselt nii kui peab.

Peale natuke kõhedat ja salapärast õhtust metroosõitu jõudsime viimaks ühe Londonile omase maja ukse taha. Järsku kostis ülevalt tuttav hääl "oodake, saadan kohe lifti", mis avas uksed elutoas. Olen küll elevil suurlinna tuledest, sama tunnen väsimust. Hea on istuda vahelduseks rahulikult ning juua üks totaalselt hiline kella viie tee ja uinuda muusikateemalise unejutu saatel...