Pidu Franciacortas

Äratuskellaks on kukelaul. Hommikusöögiks pakutakse Itaalias muuhulgas ka vähemalt viite erinevat sorti torti ja kooki. Tänast päeva võib süümepiinadeta tordiga alustada.

On saabunud tõehetk. Võtsime suuna L’Alberta Relais & Chateaux poole. Kuigi ametlik check-in on hiljem, siis on mul kokkulepe, et võin varem saabuda. Osad sugulased juba ees ootamas.

Tõestatud, et norrakad õnneks ei oska Itaalia ilma ennustada. Tänaseks lubati laussadu, aga tegelikult saab basseini ääres päevitada. Ilm oli üks põhjus, miks otsustasin sünnipäevaks koduvabariigist põgeneda ja tundub, et ilmataatki on minu poolt.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb ajas tagasi minna. Ei mäletagi enam, kus ja millal tekkis mõte, et tahaks kunagi oma sünnipäeva Itaalias viinamarjapõldude vahel tähistada. Ketrasin mõtet peas mitu aastat. Tunnistan, et võõras riigis ja kaugjuhtimisel midagi korraldada on paras peavalu ja kui poleks oma kodustatud itaallast, siis oleksin arvatavasti alla andnud. Kõige keerulisem oli leida see minu koht.

Kui see lõpuks lukus oli, siis kõige muuga sai juba hakkama ja tegelikult oli ju nii, et mina kirjutasin ja nemad tegid - koht oli mega, toit oli mega, jook oli mega, teenindus oli mega, DJ oli mega.

Kõige suurem tänu minu inimestele, kes nõu ja jõuga abiks olid ning lõpuks peost peo tegid. Aitäh, et aitasite unistusel täituda 💖

Iseo järv

Ärkasin linnulaulu peale, mitte kirikukellade nagu siinkandis tavaks. Lähedal lihtsalt pole ühtegi teist majapidamist ega suuremat asulat. Agriturismo võlud. Kui aknast välja vaatasin, sadas vihma. Jalutuskäigu plaan muutus sekundiga kaua magamise plaaniks.

Vihm on lõunaks unustatud ja Iseo järve kaldal jalutades on lühikese varruka ilm. Lõunasöök Vello nimelises külas õnnestus terrassil päikest nautides teha. Kuna kohalikel on külm ja nad eelistavad siseruume, siis saime järvevaatega laua. Leian end taas mõttelt, et kui peaksin mujal elama, siis Itaalia oleks potentsiaalne koht - ideaalne kliima, maitsev toit, imelised vaated ja toredad inimesed.

Elus peab ikka vürtsi ka olema. Täna õnnestus Sale Marasino liiklus ca 20 minutiks seisma panna. Liiklusmärk näitas teed parklasse. Pikemalt mõtlemata keerasime kitsaste ja ühesuunaliste tänavatega kalurikülla sisse. Sekundiga oli selge, et see ei olnud kõige parem mõte. Milleks minna tagasi, kui saab minna edasi, seda muidugi täpselt nii kaua, kui tänav nii kitsaks muutus, et rohkem enam ei saanud. Kohalikud hakkasid kaasa elama ja abistama. Ukerdasime, mis me ukerdasime, aga paksud kivimüürid jäid siiski kindlalt oma kohale. Lõpuks tuli tuldud teed tagurpidi alla tagasi keerutada. Elu nagu filmis.

Taas tõestatud, et itaallased on kannatlik ja abivalmis rahvas. Keegi ei närvitsenud kordagi. Ei tea, mitu korda tuleb ühte ja samasse ämbrisse astuda, sest tegelikult on ammu selge, et saapamaal on väiksemal autol rida eeliseid. Alustades parkimiskoha leidmisest ning lõpetades kitsastel tänavatel seiklemisest.

Kui kivimüüride vahelt tulema saime, oli plaan minna lõunauinakut tegema. Kogemata sõitsime kiirteel õigest kohast mööda ja sattusime hoopis Franciacorta Outlet Village’sse. Uni kadus sekundiga. Teadupärast ei ole kaubanduskeskustes kolamine minu meelistegevus, aga see siin ei ole õnneks klassikaline kaubanduskeskus. See on küla, mis koosneb eranditult poodidest. Kui poodlemisest üledoos tekib, siis saab pingil puhata või restoranides ja kohvikutes aega parajaks teha.

Õhtust tahtsime süüa rikka kultuuripärandiga Lombardia suuruselt teises linnas Brescias. Kahjuks jäi külaskäik üürikeseks, sest midagi oli väga valesti. Ei saanud aru, kas oleme Araabias, Aafrikas või Itaalias. Itaallased on siin igal juhul vähemuses ja telefoni ei julgenud ka taskust välja võtta. Ühehäälne otsus oli, et lähme ära. Võtsime lahti restoranigiidi ja minu ainus palve oli, et tahaks linnast ära maale.

Saimegi viinamarjapõldude vahel Colmetto restoranis täiusliku kulinaarse elamuse. Boonuseks tipptasemel teenindus ja eeslid. Peagi oli restoran pilgeni rahvast täis.

Suur rõõm tõdeda, et vendade Michelinide 100+ aastat tagasi välja töötatud süsteem toimib tänagi. Nii äge, et inimestel pole mingit probleem sõita kuskile pärapõrgusse, näiteks eeslitalli head toitu nautima.

Omal nahal varemgi kogenud, et itaallastele meeldib sõita maha hulk kilomeetreid, et ühes kindlas restoranis süüa trühvlitega spagette ja hiljem öösel pimedas tuldud teed tagas kihutada. Minu jaoks siiani küsitav, et kas pikk sõit uneaja arvelt ikka oli seda väärt. Olgu öeldud, et tol korral oli trühvlihooaeg ja kõik piirkonna restoranid pakkusid trühvleid hommikuks, lõunaks ja õhtuks.

Hakkame sättima

Eile said viimased täpid kleidile ja nüüd on tutikas Eesti disain koos kõige muu eluks vajalikuga pakitud. Mina olen valmis.

Nagu viimasel ajal kombeks, siis hilineb väljalend ja nii on lõpuks aega uurida, et kuhu nüüd õigupoolest teel oleme. Tundub, et täna ööbin Milano lähedal laudas ja homme Brescia külje all farmis. Või mida see agritourismo siis ikkagi tähendab?

Kui Tallinnast lahkudes olid lennukiaknad vihmamärjad, siis pealpool pilvi paistab ikka päike. Kaks lendu ja paarkümmend kilomeetrit autosõitu hiljem söön pitsalaadset toodet ja elu on ilus.

Laudast on asi kaugel. Oleme romantilises maamõisas, kus menüü koosneb kohalikest hooajalistest hõrgutistest, mille tooraine pärineb siitsamast talust. Linnud laulavad ja jõgi voolab akna alt mööda. Just sellist maaelu idülli mul vaja ongi.

Räägitakse, et teispool jõge viljeletakse ka põllumajanduse ja loomakasvatusega.

Sürreaalne Ida-Virumaa

Ei juhtu just tihti, et pühapäeva hommikuks äratuskella helisema panen ning pannkoogid autos istumise vastu vahetan ja Jõhvi poole teele asun.

Ah, et mis ma sinna ära kaotasin? Kui seiklemine on veres, siis tuleb seda ka koduvabariigis teha. Punkt kell 10 algab automatk Ida-Viru vähetuntud paikadesse.

Esimene peatus – Kukruse mägi, mida matkajuht hellitavalt suitsevaks vulkaaniks nimetab. Kui aherainemäe tippu hakkasime jõudma, siis tuli ninna üks tuttav “lõhn”. Asfalt? Bituumen? See mägi tossab, sest ta põleb seest. Põhjuseks põlevkivikaevandamise orgaaniliste jäätmete kunagine mäkke ladustamine ning nende isesüttimine ja lakkamatu hapnikuta põlemine mäesisestel temperatuuridel 300+ kraadi juures.

Põlevkivi ehk kukersiit on saanud nime Kukruse asula järg, mis siinsamas mäe kõrval laiutab. Põlevkivi tööstuslik kaevandamine ja teaduslik uurimine sai alguse Eestist, aga kasutati seda laias maailmas juba palju varem.

Teine peatus – Kohtla-Järve. Põlevkivitööstus on Eesti riigi traditsiooniline tööstusharu, mis sai alguse esimese vabariigi ajal. Väidetakse, et põlevkivitööstus oli siis isegi kõige tähtsam tööstusharu, sest tolleaegsel kõige suuremal rahatähel - sajakroonisel olid kujutatud need samad Kohtla-Järvel asuvad põlevkivitööstuse tornid.

Kuidas tekkis Kohtla-Järve? Nõukogude Liidu ajal tulid teiste liiduvabariikide töölised kaevandustesse tööle ja väikesed asulad kasvasid kokku üheks suureks Kohtla-Järveks.

Kolmas peatus - Aidu karjäär. Kui Aidus kaevandus suleti ja vee pumpamine lõpetati, siis taastus loomulik hüdroloogiline olukord ehk ala täitus tasapisi veega. Tänu sellele avaneb siin nüüd omanäoline vaatepilt, kus kunagised karjääri viivad autoteed sumbuvad vette. Ca 46 kilomeetrit veeteid moodustavad kammikujulise kanalite võrgustiku, kus vesi on helesinine ja nii läbipaistev, et võib muuhulgas näha ka uppunud metsatukka.

Neljas peatus – nn põlevkivimetroo ehk konveier, mida mööda liigub põlevkivi Ojamaa kaevandusest Kohtla-Järvel asuvasse VKG-sse. Tegemist on ühe katkematu maapealse 25-kilomeetrise lindiga, mille kõrguste vahe on 10 meetrit.

Viies peatus – Ratva toruallikad ehk “nõiakaevud”. Tegemist on inimese ja looduse koostöös tekkinud tehisallikatega, mis sulavete ajal silmailu pakuvad. Lisaks aitavad need piirkonna veerežiimi reguleerida. Ida-Virumaal on ca 20 sellist torukaevu. Enamus aastast on siin lihtsalt kaks toru, mis on rajatud endise Viru põlevkivikaevanduse alale. Ei ole vist juhuslik, et meid just siia toodi, sest praegu on „nõiakaevude“ tippaeg.

Kuues peatus – tuulutusšurf, mida matkajuht “nõia ahjuks” nimetab, sest see aurab. Tegemist on maapinnale avaneva kavanduse ventileerimiseks mõeldud šahti laadse tootega. Selliseid auke olla piirkonnas 1500-2000. Kui kaevandus edasi liigub, siis pannakse puurauk kruusa täis ja tehakse järgmisesse kohta uus. Talvel pakasega pidavat eriti äge olema, kuna maa seest tuleva sooja õhu ja miinuskraadide koosmõjul tekivad kunstilised jääpüramiidid.

Seitsmes peatus – Viivikonna, kus möödunud hiilgeaega meenutavad kahel pool laia peatänavat kõrguvad värviliste murenevate lubjakivi seintega hooned. Kunagise väikese metsaküla asemele ehitati sotsialistlik kaevanduslinn, kus tipphetkel elas 6600 inimest, tänaseks on siia alles jäänud 30 elanikku.

Kuigi plaanid olid suuremad, siis Nõukogude aja lõpuks oli neli sellist kaevanduslinna. Lisaks Viivikonnale ka Sirgala, Oru ja Sompa.

Kunagistest õitsvatest tööstusasulatest on nüüdseks saanud kummituslinnad. Selliste asulate allakäik algas 1990ndatel, kui kaevandustes ja karjäärides sai töö otsa. Mälestuseks on jäänud Viivikonna haigla varemed, klassitsistlik fassaad meenutamas kunagist jõukust. Praegu saab omal vastutusel ronida mööda katkiseid treppe ja vaadata välisseinteta ruumidest ümbrusesse.

Teisest sarnase saatusega asulast Sirgalast sõidame läbi. Siin ei soovitata peatuda. Õitseajal oli siin kool, lasteaed ja isegi klubi. Tänaseks on siin lademes mahajäetud ilma akendeta paneelmaju, kus keegi ei ela. Üpris nukker ja hall vaatepilt.

Kaheksas peatus – Sinine laguun. Tavaliselt tuleb helesinise vee ja kuldse liiva jaoks sõita tuhandeid kilomeetreid lõuna poole, aga Ida-Virumaa elektrijaamade settebasseinid toovad need meile koju kätte. Mille poolest see siin jääb alla Islandile või Maldiividele? Esmasel vaatlusel võib ära petta küll, aga selles leeliselises ja söövitavas vees ujuda ei tohi. Laguuniefekt tekib vees olevast lubjakivi tolmust.

Üheksas peatus – Narva Veneetsia, mis asub Kreenholmi vabriku kõrval ja on Narva linna kõige eksootilisem koht. Enamus 4000 paadikuurist on tänaseks ümber ehitatud suvilateks. Külajutud räägivad, et kevadel kolivad Narva mehed siia ja sügisel lähevad koju naise juurde tagasi. “Paadikuur” on defitsiit kaup, mille nõudlus ületab pakkumist. Eriliseks teeb siinse elu ka asjaolu, et neil on oma kultuur, oma seadused, nö linn linnas. Ja ega turistid neile väga meeldi, seepärast jälgime mängu aia tagant.

Kümnes peatus – Sillamäe, mis oli aastatel 1947-1991 kinnine linn ja kuhu sai ainult erilubadega. Põhjuseks uraani avastamine Eestis. Väidetavalt on veerand Nõukogude Liidu tolleaegsest uraanist toodetud Sillamäel.

Sillamäe stalinistlikus stiilis kesklinn rajati 20. sajandi keskel ning seda peetakse lähiregiooni kõige terviklikumalt ehitatud ja säilinud neoklassitsistlikuks arhitektuuriansambliks. Linnaväljakult laskub alla Mere puiesteele suurejooneline trepistik. Mäletan, kui aasta tagasi siin esimest korda seisin, siis oli tunne „nagu maailmas“. Ei teadnud varem, et ühes Ida-Virumaa linnas on selline allee ja mereäärne promenaad. Trepistik ja Mere puiestee on täna linna sümbolid. Siin kaunis paigas lõpebki meie pühapäevane seiklus.

Kuna pikemat söögipaetust programm ette ei näinud, siis tegime ise veel ühe peatuse - Liimalas Tulivee restoranis. Maitsev peatus oli. Soovitan.