Esmaspäev, 26. september 2016

Bremen

Lõpuks sai üks pikalt planeeritud reis teoks. Reede õhtul asusin sõbrannadega Bremenit avastama. Jõudsime kahe ja poole päevaga linnale ringi peale teha. Õigemini vaatasime üle kõik meie jaoks olulised kohad. Kui keegi ütleb Bremen, siis edaspidi tuleb lisaks legendaarsetele moosekantidele meelde ka iidne arhitektuur, hommikune toiduturg, hubased pargid, kaubanduskeskused, vanalinna käsitöökojad, kaunid linnavaated, mõnusad tänavakohvikud, teaduskeskus ja kaldapromenaad.


Oli tore nädalalõpp koos maailma parimate kaaslastega.

Teisipäev, 6. september 2016

Ida ja lääne kohtumispaik

Kuna hetkel Hanoist otse Helsingisse ei saa, siis õnnestus pool päeva veeta Hongkongis. Siin olles mõistsin, et olen reeglite ja korra inimene. Tunnen rõõmu sellest, et kõnniteedel kõnnitakse, autod sõidavad kindlas suunas ja mööda ettenähtud rada. Ja üle kõige armastan ma valgusfoore ja puhtust.

Hongkongis on kõik täpselt nii nagu minu mälestustes. Pilvedesse ulatuvad kõrghooned, mitmetasandilised ristmikud, liiklusummikud ja rahvamassid. Meenutab Londonit. Isegi kõik sildid on ingliskeelsed. Seda põhjusega, sest Hongkong läks brittide haldusse pärast esimest oopiumisõda 1842. aastal. Alles alates 1997. aasta juulist kuulub Hongkong taas Hiinale.

Üks tähtsamaid turismiobjekte on Hongkongi sadam Victoria Bay, mis on tuntud eelkõige imeliste panoraamvaadete poolest. Pimeduse ootamine tasus ära.


Reisida on tore. Lisaks silmaringi avardamisele, paneb teiste kultuuride ja rahvastega tutvumine tihti ka oma väärtusi ümber hindama. Ühe reisikaaslase tabavalt öeldud lause, et Nepali mägedes elaval lapsel on õnneks vaja ainult siga ja muda, andis mõtteainet pikemaks ajaks. Nende mõtetega ongi sobilik lõpetada ja õige aeg koju minna.

Esmaspäev, 5. september 2016

Halong Bay & Hanoi

Eile peale järjekordset lennureisi ja kolme tundi autos istumist astusime “Legend Dragon” nimelise laeva pardale, et järgmised 24 tundi veeta Halong Bay kruiisil. Lisaks kauni looduse imetlemisele käisime eile vaatamas, kuidas elatakse ujuvas külas ja sõitsime paekivist saarele randa. Täna varahommikul ronisime koopasse, kuhu kunagi inimesed varjusid tormide eest. 


Lõunaks purjetasime tagasi maismaale, et veeta pool päeva Vietnami pealinnas Hanois. Alustuseks jalutasime üle punase silla, mis viis 1865. aastal ehitatud punasesse templisse. Seejärel sõitsime rikšadega mööda nn vana kvartalit, millele on omased kõrged ja hästi kitsad hooned. Siin sain lõpuks aru, miks paljud kohalikud maski kannavad. Tänavatolm ajab köhima. 

Kui punased sirbi ja vasaraga lipud lehvivad kõikide kommunistliku Vietnami linnade tänavatel, siis Lenini kuju lehvitas mulle just siin. Mööda linna sõidavad ringi jalgrattad, mille pakiraamil on raadiod, mis levitavad propagandat ja linnaosa uudiseid.


Õhtul asusime taas giidi juhatusel tänavatoitu nautima. Seekord kondimootori abil ja esialgu läks mul põhirõhk muretsemisele, et kuidas siin kaoses ellu jääda. Avastasin lõpuks, et tegelikult neil siiski on kõnniteed olemas, aga nad lihtsalt ei kasuta neid või siis kasutavad teisel eesmärgil, näiteks mootorrattaparklana või kauba ladustamiseks. Õnneks mahtusin ka sinna vahele ära. Teeületuse raskused on tingitud sellest, et liikluses on kahe rea asemel iseeneslikult tekitatud viis rida, mis kõik liiguvad mõlemas suunas, sekka koerad, traktorid, mootorrattad, rikšad ja muud tundmatud sõiduvahendid.


Nädalaga on välja kujunenud Vietnami köögi omad lemmikud. Kevadrullid on vaieldamatud favoriidid. Ei ole olnud ühtegi söögikorda ilma nendeta. Samuti olen valmis iga kell sööma Vietnami köögi sümboliks saanud Pho Bo’d ehk veiselihaga riisinuudlisuppi. Lisaks kõikvõimalikud kalad ja muud mereannid. Minu õnneks on toidud vähe teravad, aga neile, kes soovivad teravaid elamusi, on laual alati tšillipipraviilud. Kindlasti ei tohi ära unustada siinset troopiliste puuviljade valikut. Ma üldjuhul pelgan Aasias tänaval süüa, aga Vietnamis on see lausa kohustuslik. Kui mina ellu jäin, siis jäävad kõik teised ka.

Ka terava elamuse austajatele on siin nii mõndagi põnevat. Kui jõudsime lauani, kus pakutakse kohalikku delikatessi, keedetud pardimune, siis kadus söögiisu. Need pole tavalised pardimunad, vaid enne keetmist 15 päeva haudunud. See tähendab, et munakoore sees on peaaegu tibu. Olgugi, et see pidi olema tervislik ja vitamiinirikas, loobusime sellest suutäiest. Samuti on selge, et keegi ei suuda panna mind sööma kasse ja koeri. Tänan, ei!

Kõht head ja paremat täis, läksin ilu- ja massaažisalongi. Kui sealt väljusin, sain kaela sooja, kuid tugeva mussoonvihma, mis päästis “toredast” jalutuskäigust hotelli.

Laupäev, 3. september 2016

Hoi An

Äratus 4.00, et jõuda päikesetõusuks Duy Hai kalurikülla, kus jõe ääres kohtuvad värske saagiga kalurid ja koduperenaised ning restoranide kokkuostjad. Kohati läheb päris kakluseks ja hääletoonid on normaalsest kordades kõvemad. Minu tähelepanekule, et miks tegelevad kauplemisega ainult naised, saan vastuseks, et mehed ei tee süüa, neil on tähtsamatki teha. Peagi avastan, et mehed istuvad kõrval kohvikus ja naudivad kohvi päikesetõusu taustal. Sellised tavad siis siinmail.



Erinevaid kalu ja mereande on palju. Enamusele neist ei oska eestikeelset vastet andagi. Hinnad on soodsad. Näiteks krevetid maksavad kauplemata viis eurot kilo.


Hoi An asub Vietnami keskosas. Selle kauni linna vanalinn on autovaba ning kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja tänu hästi säilinud vietnami, jaapani, hiina ja prantsuse arhitektuuride segule. Kui mõne linna kohta üldse armas saab öelda, siis Hoi An seda on. Vaatasime kahe tunniga üle tähtsamad vaatamisväärsused. Mulle meeldis kõige enam 18. sajandil jaapanlaste ja hiinlaste koostöös ehitatud sild, mida peetakse ka Vietnami üheks tähtsamaks vaatamisväärsuseks. Silla ehitasid jaapanlased, et enda linnaosast saaks hiinlaste kvartalisse kauplema minna.


Lõunasööki sõime toiduturul. Kuigi olin esialgu skeptiline, siis mind veensid Tripadvisori kleepekas seinal ja rõõmsate nägudega turistid ümber laua. Ma ei pidanud pettuma. Eriti maitsesid kevadrullid ja Hoi Ani traditsiooniline toit “white rose”.

Külastasin kiirkäigul mõnda poodi. Täiesti kogemata astusin sisse ka meie oma Xenia Joosti loomingut müüvasse kauplusesse. Süda läks soojaks, kui tuttava käekirjaga esemeid rippumas nägin.

Seejärel rentisime rollerid, et selles hullumeelses liikluses sõita Cua Dai randa, kus kalurid hakkasid kausikujuliste paatidega merele minema. Põnev oli võrkude panemist kõrvalt jälgida. Merevee temperatuur on võrreldav mõnusa vannivee omaga. Lõpuks ometi leidsin koha, kus on minu jaoks ideaalne vesi. 


Kuidagi ootamatult loojus päike ja tagasi linna sõitsime pimedas. Kuna kiirused on suured, siis oli natuke õudne ka. Mitu korda mõtlesin, et lähen jalgsi edasi. Liikluses puuduvad reeglid, sõidetakse ja kõnnitakse läbisegi ning printsiibil, kes eest, see mees. Nädal on liiga lühike aeg, et sellega harjuda.

Reede, 2. september 2016

Mekongi jõe delta

Ho Chi Minhist lõuna pool asub riigi kõige viljakam ja tootlikum piirkond, mida tuntakse Mekongi delta nime all. Siin saadakse kolm saaki aasta ja väidetavalt tuleb enamus Vietnami riisist just siit. Kinnitamata andmetel on Vietnam just tänu sellele põllumajanduspiirkonnale maailma üks suurimatest riisieksportijatest, teisel kohal pärast Taid. Deltas toodetakse rohkem riisi, kui Koreas ja Jaapanis kokku.


Mekongi delta rahvas elab jõele vaiadele püstitatud hüttides, põhiline liiklusvahend on paat, millega sõidetakse muuhulgas ka ujuvatele turgudele. Ega siin teistmoodi saagi kui, et istusime paati ja läksime jõeeluga tutvuma. Nägime, kuidas kohalikud valmistavad riisipaberit ja teisi riisist ja kookosest tooteid.


Peale kohalike muusikalist etteastet anti meile jalgrattad ja algas sõit väiksel saarel viljapuuaedade vahel. Alguses tundus, et ma ei jõua eriti kaugele, põlved käisid vastu lenksu ja pidurid ei töötanud, aga kõigega harjub. Lõpuks olin nagu proff, julgesin isegi üle kitsaste sildade sõita.


Seejärel istusime kanuusse ja panime pähe traditsioonilised Vietnami koonusmütsid. Sulandusime massi, sest nad kannavad neid igapäevaselt. Kui oma paati tagasi jõudsime, pakuti lõunaks kalu ja mereande, mis on pärit siit samast deltast. 


Öeldakse, et ega muidu pole õiget Vietnami näinud, kui pole Mekongi jõe deltas käinud. Nõustun selle väitega. Tagantjärgi võin öelda, et see on üsna erinev muust Vietnamist, aga kindlasti külastamist väärt.


Õhtupimeduses jõuame iidsesse Hoi Ani. Rahvas pidutseb tänavatel, sest Vietnamis on täna pühad. Olen nii väsinud, et suudan rõõmu tunda ainult tekist ja padjast.

Neljapäev, 1. september 2016

Saigon

Kõik on uus septembrikuus. Uus riik, uued tuuled. Täna ennelõunal maandusin Vietnami suurimasse linna Hồ Chí Minhi (endine Saigon). Saigon oli Lõuna-Vietnami pealinn kuni Lõuna-Vietnam sai Vietnami sõjas lüüa ja Põhja-Vietnam vallutas ta ära. Saigoni langemisega 30. aprillil 1975 lõppes sõda ja Vietnam taasühendati. Ühinenud Vietnami pealinnaks sai Hanoi. Samal aastal sai linn oma praeguse nime Vietnami riigijuhi Hồ Chí Minhi järgi. Ametlikust nimest hoolimata armastavad kohalikud nimetada linna endiselt Saigoniks.

Alustasime ekskursiooni Thien Hau templi külastamisega ja seejärel jalutasime hiinalinnas, kus tutvusime Binh Tay turul pakutava kaubaga. Siin on kõike, mida eluks vaja läheb. Kuigi alguses tundub, et kõik on kallis, sest hinnad on kõrged, aga kuna rahal väärtus praktiliselt puudub, siis tegelikult on kõik väga odav. Vietnamis saab umbes 40 euro eest miljonäriks.

Vietnami ajalugu on kirju. 1861. aastal vallutati Vietnam prantslaste poolt ja riik kuulus mõnda aega Prantsuse Indo-Hiina koosseisu. Sellest ajast on säilinud hulk lääne stiilis ehitisi, mis on tõelised arhitektuuripärlid. Meie külastasime Jumalaema kirikut ja peapostkontorit. Õigusega nimetatakse linna ka Idamaade Pariisiks.


Seadusega on fikseeritud, et peres võib olla ainult üks mootorratas. Sellest hoolimata tundub, et tegemist on mootorrataste paradiisiga. Järelikult on õige koht, kus istuda esimest korda elus mootorratta selga. Või siis mitte? Õnneks või kahjuks enam taganemisteed pole, sest Vespa koos juhiga ootab mind, et saaksin tunda end tõelise vietnamlasena. Täiesti uskumatu kogemus.


Kihutasin Vespa tagaistmel koos tuhandete kohalikega mööda Saigoni tänavaid ühest söögikohast teise. Koos Loraga avastasime Vietnami köögikunsti saladusi. Ise poleks elu sees sellistesse kohtadesse sattunud. Õppisin kevadrulle valmistama ja sõin esimest korda konna. Ka vasaabi lehte nägin esimest korda. Minust sai hoobilt Vietnami kokakunsti austaja. Kuigi mitte päris kõige. Olen kuulnud, et Vietnamis süüakse kasse ja koeri. Küsimuse peale, et kas neil on loomafarmid, sain ootamatu vastuse. Enamus koeri ja kasse, mida nad restoranides pakuvad on varastatud.


Viimased kaks peatust olid meelelahutuslikku laadi. Kõigepealt nautisime live jazzmuusikat kohvikus, mis meenutas kellegi hubast kodu. Istusime diivanitel ja nautisime küünlavalgel rohelist teed ja head muusikat. Lõpetuseks külastasime rokiklubi, kus esinesid kohalikud bändid.

Külastasime täna õhtul neid kohti, kus armastavad käia kohalikud. Ainulaadne kogemus. Iga kell teeks uuesti.

Nii euroopalikku linna kui Sagon polegi Aasias varem näinud. Peale Nepali on kontrastid muidugi suured.

Kolmapäev, 31. august 2016

Päev bussis

Viimase päeva Nepalis veedame jälle bussis. Lisaks ummikutele on teede olukord pehmelt öeldes katastroofiline. Ei olnud üllatus, et üks bussidest kinni jäi. Kui välismaalased olid bussi välja lükanud, sõitsid kohale kaks kallurit liiva- ja kivikoormaga. Peagi oli kohal ka üks mees labidaga ja kaheksa meest paljaste kätega, kes hakkasid teed ehitama. 10 minutiga oli "maantee" valmis. Kui poleks oma silmaga näinud, siis ei usuks. See lugu läheb kategooriasse, et võimalik vaid Nepalis. Igal juhul oli tegemist lõbusa vahepalaga meie kümnele tunnile bussis.


Usun, et kõik, kes on Nepalis käinud, nõustuvad, et see maa andis neile kaasa midagi erilist, ja niisama lihtsalt seda reisi unustada pole võimalik. Tükike südamest jäi siia maha minulgi.


NAMASTE!

Teisipäev, 30. august 2016

Ralli Nepali moodi

Öösel kuulasin naabertubade norskajaid ja padukat õues. Magada väga ei õnnestunud. Nagu oleksin telgis maganud. Lisaks annab kahe päeva ronimine tunda. 

Hommikul ikka veel sajab. Õnneks olin juba õhtul otsustanud, et võtan puhkepäeva ja broneerisin koha maasturis. See reis jääb kauaks meelde. Sõitsime läbi jõgede, munakiviteedel, trepist alla, mudas, kuristiku äärel ning seda kõike paduvihmas ja paksus udus. Kohati oli lihtsam mitte aknast välja vaadata.


Auto on luksuskaup, mis maksab 10 000 dollarit ja valitsus võtab maksudena veel 240% lisaks. Tundub, et meie auto on ainuke liiklusvahend, mis päeva jooksul küladest läbi sõidab. Seega kasutatakse teda päris hoogsalt kaubaveoks. Näiteks üks tädi annab kaasa piimapudelid, mis mõned kilomeetrid hiljem tee ääres ootavale härrale üle antakse jms. Kolm tundi põnevust lõppeb Pokharas. 

Kuigi tualettpaberi kasutamise kohta leidub andmeid juba 6. sajandi Hiinast, siis on rida riike, kus seda meie jaoks nii iseenesest mõistetavat esmatarbekaupa ei kasutata. Üks neist on Nepal. Kõik toimingud tehakse vasaku käega. Seetõttu on ääretult ebaviisakas siin kultuuris kedagi vasaku käega puudutada või näiteks söögilauas midagi edasi ulatada. Turistide jaoks on tualettpaber siiski olemas ja isegi mägedes on võimalik seda osta.

Peale mägedes veedetud aega hindan rohkem maitsva söögi, sooja dušši ja pehmete patjade olemasolu. Maailmas ei ole mitte midagi iseenesest mõistetavat. Samas ei vahetaks ma viimaste päevade kogemust mitte millegi vastu. Väsimusest ja sinikatest hoolimata olen õnnelik ja südames on rahu. Tänan kõiki, kellega koos selle teekonna läbi tegime. Selline kogemus liidab.

Jalamassaaž ja kolmekäiguline õhtusöök on nagu kirsid tordil.

Esmaspäev, 29. august 2016

Kõik, mis ei tapa...

Kui eile liikusime valdavalt ülesmäge, siis täna alustasime oma teekonda alla minekuga. Kõrgusekartja nagu ma olen, on alla minemine väljakutse omaette. Kui julgesin silmad kividelt tõsta, siis avastasin ennast maailma katuselt. Kõiki neid vägevaid emotsioone on keeruline sõnadesse panna. Seda lihtsalt peab ise kogema. Teise poole matkast sain taas üles ronida. Lõunaks jõuame Landruki, kuhu jääme ka ööbima.





Kuigi tänane matk oli eilsega võrreldes oluliselt lühem, siis õhtuks olen omadega läbi ja trepist vabatahtlikult käia enam ei taha. Teistmoodi lihtsalt pole võimalik, sest ka külatänavad on trepid.

Minu tänase päeva kokkuvõte arvudes: 700 meetrit alla, 300 meetrit üles, 3,7 kilomeetrit, 1 tund ja 27 minutit.

Hakkama sain! Ma ei salga, et raske oli ja tegemist oli minu puhul igal juhul eneseületamisega. Õppisin siin olles, et 10 000 sammu kõrgel mägedes ei ole võrreldav sama koguse sammudega meie koduvabariigis.

Pühapäev, 28. august 2016

Maailma katusel

Täna hommikul ärkasin ärevus hinges, sest kätte on jõudnud reisi tipphetked. Pärast paaritunnist bussisõitu saabume Nayapul’i, kust alustame matka läbi külade ja riisiterrasside. Teel vahelduvad tõusud ja langused, kõndida tuleb konarlikul pinnasel ja rohmakatel kivitreppidel, jõgesid ületame nii üle rippsildade kui ka läbi vee matkates. Neljal viimasel kilomeetril kaob päike pilve taha ja saame paar kosutavat vihmasabinat. Pingutused saavavad tasustatud vapustavate vaadetega Annapurna tippudele ja põnevate kohtumistega külades. Matk lõppes Ghandruki nimelises külas, kuhu jääme ka ööbima.



Kuna Nepal on maailma üks vaesemaid riike, siis pole söömine siin mitte niivõrd nauding, vaid hoopis ellujäämise küsimus. Nad söövad 24/7 ja 365 päeva aastas kohalikust toorainest valmistatud daal-bhaat’i, so keedetud riis, mille lisandiks on läätsesupp ja masalaga ülemaitsestatud köögiviljakarri. Mägedes oleme lõpuks nagu kohalikud ja meilgi on menüüs ainult üks valik – daal-bhaat.

Minu tänane päev arvudes: +32C, 1233 tõusumeetrit, 12,8 kilomeetrit, 5 tundi ja 22 384 sammu. Lisaks lugematu hulk imelisi mälupilte ja positiivseid emotsioone.

Laupäev, 27. august 2016

Pokhara

Vaba hommiku sisustasin kaua magamise ja korraliku massaažiga. Selle ühe tunni jooksul toimus neli elektrikatkestust. Nepalis ei ületa kadunud elekter uudisekünnist. Kõik jätkavad oma tegemisi nagu midagi poleks juhtunud. Eestis jääb sarnases situatsioonis elu seisma.

Kuigi Pokhara on seiklusturismi pealinn keset imelist loodust, siis teise poole päevast tutvusime linnaga. Alustuseks sõitsime värviliste puitpaatidega Fewa järvel ning külastame sealsel saarel asuvat Barahi templit. Paadisõit oli tapvast palavusest hoolimata meeleolukas. Lisaks vaatasime kiirkäigul üle Gupteshwor Mahadev’i koopa ja Davy kose. Kumbki neist ei jätnud kustumatut muljet. 


Õhtul nautisime live muusikat kohalike seas armastatud restoranis, mille terrassil nautisin päikeseloojangut ja muinasjutulist vaadet järvele.

Pärast saastatud õhuga ja ülerahvastatud pealinna Katmandud on Pokhara nagu killuke paradiisi.

Reede, 26. august 2016

Mägede maa

Öösel sadas maha korralik kogus vihma. Varahommikul istusime bussidesse ja hakkasime liikuma kõrgemale. Õigusega öeldakse, et Nepal on mägede maa. Enamus teest kulgeb mööda mägesid. Möödasõidud kuristiku serval võtavad isegi kõige julgemad mehed kukalt kratsima. 

Paraja hilinemisega jõuame Trishuli jõe äärde, kus jaguneme paatkondadeks ja alustame raftingut. Kuna mul oli au olla ainus naine paadis ja üsna alguses murdus instruktoril aer, siis sain nautida loodust ja jälgida kaaslaste emotsioone, kui järjekordsest kärestikust alla sõitsime. Kogesime meeleolukat seiklust, mis oli mõnus vaheldus bussis istumisele.


Sõitsime täna pausidega 200 kilomeetrit 12 tundi. Need numbrid ütlevad teede olukorra kohta nii mõndagi. Bussiaknast saime imetleda 8000 meetri kõrguseid lumiseid mäetippe, imelisi riisiterrasse ja jälgida elu teeäärsetes külades. Õhtupimeduses jõudsime Annapurna massiivi jalamil asuvasse Pokhara linna.

Neljapäev, 25. august 2016

Hinduism, budism ja turism

Eile maandusin peale 12 tundi teel olemist Nepali pealinna Katmandusse. Viisa oli passis 10 minutiga. Uskumatu kiirus. 

Esmamulje põhjal võib öelda, et tänavapilt meenutab Indiat, kuigi siin on mõnevõrra puhtam. On ka rida sarnasusi. Näiteks kaos liikluses on täiesti olemas. Hiiglaslikud elektrijuhtmete pusad köidavad mu tähelepanu pikemaks ajaks. Arusaamatuks jääb, kuidas seda asja hallata on võimalik. Hiljem selgubki, et elektriga on siin probleeme.


Viimati elasin võõras peres keskkooli ajal, kui käisin inglise keelt õppimas. Nüüd avanes harukordne võimalus kogeda elu Nepali kodus, täiesti teises kultuuriruumis. Kuna usk ei luba siin peres liha süüa ja nad ei paku seda ka külalistele, siis hommikusöögiks saab kodujuustusaia ja kartulinaani.

Kas teadsite, et kuni 2008. aastani oli Nepal kuningriik. Sellest, mis juhtus räägitakse erinevaid versioone. Üks on selge, et praegu on Nepal vabariik.

Alustame oma ekskursiooni Nepali vanas pealinnas Bhaktapuris, mis on keskaegse arhitektuuri kodu. Linnaväljak ja kuulus kamasutra tempel ning viiekümne viie akna palee nikerdatud fassaadidega. Bhaktapur on kuulus ka saviesemete valmistamise poolest.

Peale lõunat külastame Swayambhunath’i (Ahvide tempel), mis asub kõrgendikul Katmandu linna lääneosas. Tegemist on ühe tähtsama Tiibeti budismi keskusega Nepalis. Siit ülevalt avaneb imeline vaade alla Katmandu orule.

Lõpuks jalutasime Katmandu ajaloolises südames Durbari väljakul ja selle ümbruses. Vaatasime üle vana kuningalossi, templid ja pühamud. Astusime sisse Kumari majja, mis on alates 17. sajandist elupaigaks elavale jumalannale Kumarile.


Täna on Nepalis suur pidupäev - Krišna sünnipäeva. See püha on võrreldav meie jõuludega. Kogu riik pidutseb.

Esmaspäev, 25. juuli 2016

Palanga vol2

Palanga on Neringa kõrval üks Leedu tähtsamaid kuurortlinnu. Palanga liivarand on 18 kilomeetrit pikk. Ning just siin on väidetavalt päikesepaisteliste päevade arv Leedu kõige suurem. 

Mis siin ikka pikalt mõelda. Päikesekreem ja veepudel kaasa ning randa raamatut lugema. Jäätisepaus ja siis jooksuga hotelli basseini äärde. Mis sa teed, kui nii põnev lugemine on, et ei saa raamatut käest… 

Peale õhtusööki jalutasime randa päikeseloojangut imetlema. 


Selleks korraks ongi kõik.

Pühapäev, 24. juuli 2016

Kura säär ja Nida

Hommikusöök inimtühjal peatänaval. Õhtuga võrreldes nagu öö ja päev. Üksikud perekonnad jalutavad ranna suunas. Samal ajal kui öised pidutsejad keeravad alles teist külge. 

Peale hommikusööki kiire jalutuskäik sadamakail ja siis läbi botaanikaaeda meenutava pargi 19. sajandist pärinevasse Palanga mõisa, kus asub merevaigumuuseum. Olen siin kunagi käinud, aga nagu ütleb ka vanasõna, siis kordamine on tarkuse ema. 


Palangast kujunes 18. sajandi lõpuks Venemaa Keisririigi merevaigutööstuse keskus. Enne I maailmasõda toodeti siin umbes 2000 kilogrammi toormerevaiku aastas. Mina isiklikult merevaiku ei fänna, aga siin olid mõned täitsa toredad asjad. 

Siis autosse ja põrutasime Klaipedasse, et sõita praamiga 500 meetrit Kura säärele, kus lähen taasavastama ühte toredat mälupilti lapsepõlvest. 

UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Kura sääre näol on tegemist tõelise looduse imega. See on ligi 100 kilomeetri pikkune maasäär, mis eraldab Kura lahte Läänemerest. Poolsaart jagavad omavahel Leedu ja Venemaa. 


Sääre Leedu-poolsed asulad on liidetud Neringa linnaks. Neist tuntuim on Nida, kuhu ka meie suundusime. Teele jääb nn Leedu Sahara, mis on kuulus oma võimsate liivadüünide poolest. Sealsed luited on Läänemere ranniku ühed kõrgeimad. Otse loomulikult ei saa siit lahkuda ilma tõelise kõrbematkata. 

Päikeseloojanguks oleme tagasi Palangas.

Laupäev, 23. juuli 2016

Palanga

Hommikul võtsime võrgust välja 41 lesta. Seejärel pakkisime ennast kokku ja sõitsime seitse tundi selleks, et Palanga peatänava kalarestoranis õhtusöögiks jälle lesta süüa. 

Nii juhtub, kui kuulad kohalike soovitusi ja kaasa ei mõtle. Tunnistan ausalt, et peale tänast ei taha mõnda aega enam lestaga mitte mingisugust tegemist teha.

Laupäev, 30. aprill 2016

Pidupäev

Sünnipäeva veedan sel aastal teisiti. Lõpuks ometi on ka kevad siia jõudnud. Tervitasime teda välikohvikus istudes ja pargis peesitades. 


Õhtul tegime Hemingway baaris kokteiliringi ja seejärel pöördusime pidulikule õhtusöögile. Oli üks ääretult tore päev toredate sõpradega!

Reede, 29. aprill 2016

Euroopa südames

Kohalikud soovitavad külastada Karli silda hommikul võimalikult vara. Nii tegimegi. Olime enne suurt rahvamassi taas sillal. Nüüd oli võimalik siinseid vaateid ja kunsti rahulikult ja omas tempos uudistada.

Jalutasime edasi ning järsku sattusime keset kisa ja kära. Peale esimest ehmatust selgus, et siin on võimalik ajas tagasi minna ja saada osa Praha kevadest - linnaekskursioon sõjaväeautodega ringi sõites.

Jätkasime oma teekonda kondimootori abil. Külastasime Püha Nikolause kirikut ja ronisime mäkke, kus asub Praha linnus ja Püha Viituse katedraal. Kui katedraali peaukse ees seisin ja üles vaatasin, siis teadsin, et olen siin olnud. See võimas gooti katedraal püüab pilku ja võtab endiselt sõnatuks.


Järgmine peatus Petrini küngas. See merepinnast 300 meetrit kõrgem küngas oli 15. sajandil viinapuuaed. 1825. aastast alates on siin park. Üles sõitsime köisraudteega ning alla jalutasime õitemerre uppunud puude ja põõsaste vahelt. Territoorium on nii suur, et teisi jalutajaid praktiliselt ei kohta. Mõnus ja rahulik vaheldus kesklinna saginale.

Peale lõunapausi Petrini künka jalamil vaatasime üle ka legendaarse John Lennoni seina, mis on kuulus selle poolest, et hipid ja salapolitsei pidasid siin värvisõda. Siia on kokku kogutud palju värvilisi emotsioone.

Peagi seisime nõutult keset Euroopa geograafilist südant. Selgus, et Istanbuli ja Praha mastaabid on tiba erinevad. Olime kõik meie jaoks olulised kohad pooleteise päevaga üle vaadatud.

Otsustasime üksmeelselt, et nüüd on õige aeg alustada puhkamist. Meie õnneks on ka ilm muutunud inimlikumaks ja Havlickovy Sady väliterrassil peesitada on täitsa mõnus. Teel sinna möödusime Frank Gehry poolt rajatud tantsivast majast, mis on omamoodi vaatamisväärsus ja ei jäta kedagi külmaks.

Jalad on korralikult vatti saanud. Peale õhtusööki trepist viiendale korrusele jõudmine on paras väljakutse. Päeva lõpuks tõmban diivanile kerra ja peagi hakkavad saabuma esimesed õnnitlused, kodus on alanud uus päev…

Neljapäev, 28. aprill 2016

17 aastat hiljem

10 tarka otsustasid sügisel, et aprilli lõpus tuleb sõita Euroopa südamesse kevadet otsima. Kes siis oskas arvata, et meil endal on hoopis suurem kevad kodus olemas.

Põhikooli lõpuekskursioonist Prahasse on palju aega möödas. Viimane aeg mälu värskendada.


Alustasime oma pikka nädalalõppu õhtusöögilauas õllekannude kokku löömisega. Kuna ma ikka veel ei oska õllekultuurist lugu pidada, siis jäin siinkohal kõrvaltvaatajaks ja panustasin toidule.

Fakt, mida mäletan juba 17 aasta tagusest ajast on see, et Praha on linn, kus kõik teed viivad Karli sillale. Peale maitsvat kõhutäit jalutasimegi üle legendaarse kivist silla. Kuna minu huvid erinesid teiste omadest, siis otsustasin oma teed minna ja suundusin koos tuhandete turistidega keskväljaku suunas. Jõudsin täpselt täistunniks Raekoja seinal oleva astronoomilise kella juurde. See imeline vaatemäng on üks väheseid eredaid mälestusi ka eelmisest korrast.

Ilm on pehmelt öeldes sügisene ja mõnusast jalutuskäigust ei tulnud midagi välja. Pöördusin peagi tagasi korterisse.

Laupäev, 23. aprill 2016

Saia üledoos

Nagu kõigil eelmistel hommikutel, nii ka täna, käis meil võistlus, et kes esimesena ärkab ja saab auhinnaks võimaluse minna prantsuse kombe kohaselt pagariärisse värskeid saiu tooma. Siin ei sööda eilset saia. Kolmesaja meetri raadiuses on meil vähemalt neli pagarikoda. Ükskõik mis suunas hommikul vaatad, ikka näed õnnelikke inimesi kiirustamas kodu poole pikad saiad käes või kotist paistmas. Ka meie austame kohalikke traditsioone. Võib vist liialdamata öelda, et mina isiklikult sõin selle nädalaga ära oma poole aasta saia koguse.


Iga muinasjutt saab ükskord otsa. Pakkisime asjad ja enne lennujaama siirdumist naudime sooja suveilma ja ilusat merevaadet rannal istudes. Veel viimased makroonid ja siis tagasi reaalsusesse...

Reede, 22. aprill 2016

Les Gorges du Verdon

Eile õhtul otsustasime, et vahetame muinasjutulise Eze külastamise kiiruskatsete vastu mägiteedel. Audi S5 pandi täna korralikult proovile. Adrenaliini tase organismis mitmekordistus. 

Meie päev keerles sõna otseses mõttes ümber Verdoni jõekanjoni (prantsuse keeles Les Gorges du Verdon). Vaated kanjonile ning helesinise veega Verdoni jõele on võimsad. Peatusi tuli oodatust kordades rohkem teha, sest iga järgmise kurvi ja künka tagant tuli nähtavale uus imeline vaade, mida oli vaja jäädvustada. Loodusliku iluga pole siin koonerdatud.


Kuna aega kulus plaanitust rohkem, siis lõunasööki nautisime pisikeses külas nimega Aiguines. 

Seejärel sõitsime mägedest alla jõe äärde ja tegime tiiru vesirattaga. Kuna olin hommikul alateadlikult pika kleidi kasuks otsustanud, siis pääsesin väntamisest ja sain olla vahelduseks lihtsalt ilus.


Kui jõelt tagasi jõudsime, oli päike kadunud. Ühiselt otsustasime, et nüüd tuleb kiiremat teed mööda tagasi sõita. Koduteel saime paar korda ka klaasipuhastajad maksimumkiirusel tööle panna.

Koduteel mõtlesin välja, et Eze külastamine on ikkagi kohustuslik. Kuna teistel õhtusöögi osas eelistused ja ettepanekuid puudusid, siis saingi oma tahtmise. Peagi istusin Le Troubadour’i restoranis, kust on eelmisest aastast meeletult hea õhtusöögi kogemus. Ka seekord ei pidanud ma pettuma. Isegi kelner oli sama mees, kes aasta eest kustumatu mulje jättis. 

Ei tea, mis teema sellega on, aga taaskord oli see suurepäraselt säilinud keskaegne kindluslinn mattunud paksu udu sisse. Oleksime nagu astunud muinasjuturaamatusse.

Neljapäev, 21. aprill 2016

Monaco & Menton

Hommikul sõitsime rongiga Monacosse. Peale kohustuslikku kokteili Café de Paris’s ja fotoseeriat maailma kõige kuulsama kasiino ees viis rong meid paar peatust edasi sidrunipealinna Mentoni. Jalutuskäik rongijaamast mööda paradiislikku rannapromenaadi kesklinna poole oli inspireeriv. Siinse vanalinna kollastes ja oranžides toonides majad ja kitsad tänavad on muinasjutulised.


Peale hilist lõunasööki Mentoni peaväljakul ja jalutuskäiku vanalinnas pöördusime tagasi koju. Plaan oli teha kerge kõhutäis, mis lõppes sellega, et õhtusööki polnudki enam vaja. Kuna mõnel meist olid kohustuslikud sammud tegemata, siis läksime õhtupimeduses Garibaldi väljaku ümbrusesse seda viga parandama. Lõpetuseks premeerisime ennast koogitükiga.

Kolmapäev, 20. aprill 2016

St Paul-de-Vence

Peale kahte päeva ratastel panime täna hommikul jälle kondimootorid tööle. Üks korralik poetuur sai tehtud. Mul on hea meel teatada, et ma ei ole siin seltskonnas kõige suurem shopahoolik ;)

Peale lõunat külastasime taaskord minu lemmiklinna St Paul-de-Vence’t. Legendaarne petankiväljak ja seltskond kuulidega tervitasid meid rõõmsalt. Ka hobuseraudadest hobune seisab truult mäe veerel ja valvab linna. Õnneks on nii, et mõned asjad ei muutu kunagi. Isegi restorani menüü on sama, mis aasta tagasi. Kõik on täpselt nii kui peab.

Teisipäev, 19. aprill 2016

Prantsusmaa fjordid

Täna asusime taas varakult teele ja jõudsime enne teiste turistide saabumist sarmikasse kalurikülla Cassisesse. Uudistasime sadamas koos kohalike kaluritega nende äsja püütud saaki.


Hommikune foie gras, Brie juust ja pikk sai maitsesid pargipingil värviliste majade taustal vähemalt sama hästi kui Michelini tärni restoranis. Tänane ilm on eilsega võrreldes nagu öö ja päev. Jõudsime selle aasta esimese tõelise suvepäeva ära oodata. Elu on ilus.


Kuidagi sujuvalt muutus meie plaan ning jalgsimatk mägisel rannikul asendus paadisõiduga merel. Sõitsime kalapaadiga calanque’ ehk Prantsusmaa fjorde uudistama. Kui mootor viimaks vaikis ja paat ühes imelises calanque’s ankrusse pandi, tundsin, et nüüd on küll puhkus alanud. Vesi on nii helesinine ja puhas, et sügaval ujuvad kalaparved tunduvad käeulatuses olevat. Vapramad meist käisid isegi 18kraadises vees ujumas. Ülejäänud otsustasid fjorde ka ülevalt vaadata ja läksid poole pealt maha, mille tulemusena sain privaatse paadisõidu tagasi Cassisesse.


Vahetasin tennised plätude vastu ja asusin suveilma nautides matkajaid ootama. Hommikuga võrreldes on siin nii mõndagi muutunud. Rahu ja vaikuse idüll on asendunud rahvahulkadega. Enne massilist välisturistide saabumist on kogu riigis levinud siseturism. Nagu üks kohalik tabavalt ütles, siis praegu naudivad prantslased oma riigi ilu ja parimat ilma.


Kuna Prantsusmaal enne kella 19.00 süüa ei anta, siis otsustasime, et teeme õhtusöögi poolel teel koju - kuulsas punase vaiba linnas Cannes’is. Mõeldud - tehtud!

Esmaspäev, 18. aprill 2016

Pont du Gard

Uni on magus ja kohe üldse ei taha puhkuse ajal äratuskella peale ärgata, aga täna just nii juhtus. Etteruttavalt olgu öelda, et asi oli seda väärt, sest ees ootas meeleolukas ja tihe päev. 

Alustuseks kihutasime mööda kiirteed Prantsusmaa suuruselt teise linna ja Provence-Alpes- Côte d’ Azur regiooni pealinna Marseille’sse. Külastasime palverännakute sihtkohta Notre-Dame-de-la-Garde kirikut, mis asub kõrgel künkal, kust avaneb imeline vaade alla linnale ja sadamale. Peale võitlust tormituultega ja maitsvat lõunasööki pakkisime ennast taas autosse. 

Järgmine peatus oli maailma kõige kõrgem Vana-Rooma akvedukt Pont du Gard. See Gardon’i jõge ületav sillakompleks koosneb kolmest teineteise peal asuvast kaarsillast, millest kõige ülemine kannab veekanalit. Uskumatu ikka milliseid ehitisi rohkem kui 2000 aastat tagasi ehitati. Veel uskumatum on see, et nad tänaseni nii hästi säilinud on ja sain oma jalaga seal peal kõndida. Emotsioonid on nii võimsad, et nende kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu.


Kuna põrutasime Nice’st piisavalt kaugele maid avastama, siis täna me koju tagasi ei jõudnud ja ööbisime Aix-en-Provence’s. Tegemist on järjekordse kauni linnakesega.

Päev oli piisavalt väsitav, et varakult teki alla pugeda. Unemati ei olnud veel saabunud, kui äkki kuulsin rõdult nurrumist. Üks pisike kiisupoja oli eksinud. Niipea kui ukse avasin, oli ta sekundiga minu voodi all ja sama kiirelt oli kadunud ka minu uni.

Pühapäev, 17. aprill 2016

30 000 sammu ja 19 kilomeetrit

Kes suudab öelda “ei” värsketele croissantidele? Mitte keegi! Prantsusmaal söön isegi mina hommikusööki.

Sel hetkel, kui otsustasime ennast lõpuks toast välja ajada, hakkas paduvihma sadama. Tugevamaid see ei heidutanud. Haarasime vihmavarjud ja võtsime suuna promenaadile. Jalanõude pikema eluea huvides oleks olnud mõistlik paljajalu läbi linna jalutada. Päike näitas ennast just siis, kui Lafayette’i kaubamajja jõudsime. Parimat ajastust annab otsida. Tegime kiired ostud ning pöördusime tagasi promenaadile päikest, merd ja maailma parimaid makroone nautima.


Seejärel kiirustasime aeglaselt koju, viskasime pakid nurka, tegime saiapausi ja jätkasime jalutuskäiku Mont Boroni piirkonnas. Nagu oleksin koju jõudnud...

Peale pikka ekslemist mööda serpentiine jõudsime Mont Boroni parki, mis asub väikese mäe jalamil. Siinkohal on paslik küsida, et milleks minna otse, kui saab ringiga. Tippu jõudes mõistsime, et ronimine oli seda väärt. Õhk on värske ja vaated imelised. Meie õnneks pole teised turistid seda kohta avastanud. Siinset lõputut rahu ja kindluse varemeid naudivad igas vanuses kohalikud.

Päeva lõpuks olid jalad korralikult tööd teinud. Olime maitsva õhtusöögi auga välja teeninud.

Laupäev, 16. aprill 2016

Tagasi!

Aasta tagasi lõpetasin postituse järgmiste sõnadega: “Prantsuse Rivieras on nii palju ilu, et omadussõnadest kipub puudu jääma – iga linn ja küla on omal moel eriline. Pole kohta, kuhu ei tahaks kauemaks jääda või ikka ja jälle tagasi tulla...”

Istusingi taas lennukisse, et jätkata sealt, kus aasta tagasi pooleli jäi. Vastuvõtt Nice’i lennujaamas oli võimas – sirelikimpude, maasikate ja sampusega. 


Õhtusöögil tekkis kommunikatsiooniviga, mille tulemusena jäin tühja taldrikuga. Sisimas olin isegi tänulik, et nii läks, aga kaaslastel hakkas minust hale ning lõpuks sain parima osa kõikidest toitudest. Selleks sõbrad ongi!

Laupäev, 5. märts 2016

Kõik hea saab ükskord otsa

Ei tea, kas asi oli üleeilses liigsöömises või muus, aga eilne enesetunne polnud just maailma parim. Väljas värske õhu käes oli hea olla, seetõttu jalutasin alla külakeskusesse, ostsin mõned käekotid ja elu oli jälle ilus.

Tänane suusasõit on sõna otsese mõttes soft. Öösel on taaskord palju lund maha sadanud ning rajad on pehme lumevaibaga kaetud. Kihutan aeglaselt mäest alla, suuski ei näe, kõik kohad on lund täis. Vastupidiselt osadele ei oska mina selliseid olusid nautida. Mis siis muud kui hanemaks põske ja terrassile soojaveetünni mõnulema.


Saabki ilus muinasjutt selleks korraks otsa, sest homme tuleb taas kodutee üles leida.