Reede, 31. detsember 2010

Murdmaasuusatamise paradiis

„Kihutan“ mööda neid samu Davosi suusaradu, kus meie tublid sportlased on pidanud lahinguid teiste maailma tippsuusatajatega. Nendega võrreldes liigun ma teo kiirusel. Hoolimata sellest olen oma suuskadel veedetud kilomeetrite üle uhke. Kus siis veel suusatada, kui mitte siin?


Raske on kirjeldada seda ilu, rahu ja võlu. Kõrgete lumiste mägede vahel mööda orgu laiuvad maailma parimad suusarajad. Kõikjal on super vaated ning tohutu avarus. Oluline märksõna on sõbralikkus, isegi koerad naeratavad. Päike on uskumatult soe. Minu jaoks paneb i-le täpi see, et varbad ja sõrmed ei külmeta, saab rahulikult kõike nautida.

Kõik vana aasta toimetused tuleb vana aasta sees ära teha. Seda vanarahva tarkust teavad ka šveitslased, sest täna hommikuks jõudis kohale meie kaduma läinud pagas, sh minu vanad ja head suusad. Omad on ikka omad!

Nüüd kutsuvad kirikukellad kõiki selle aasta viimasele jumalateenistusele.

Esmaspäev, 27. detsember 2010

Davos anno 1981

Tundub, et Euroopa lennujaamad on suutnud taastada oma tavapärase töökorralduse ning suurem kaos on möödas. Meil õnnestus igal juhul lumisest ja tormisest Eestist õnnelikult sihtkohta jõuda, kuid mingil salapärasel põhjusel on osa pagasit endiselt kadunud. Oleme suusaparadiisis ilma suuskadeta.

Peale kahe aasta pikkust pausi hingan taaskord mägede õhku, seekord tuntud talispordikeskuses Davosis Lõuna-Šveitsis. Kodust kaasavõetud haigusepisiku tõttu tuleb mul esialgu muinasjutulisi vaateid nautida hotelli terrassil istudes ja Kristina Šmiguni raamatut lugedes.


PS. Esialgu oli Davos küla, kus raviti tuberkuloosi haigeid. Alles palju aastaid hiljem kasvas pisike küla linnaks ja muutus üheks maailma hinnatuimaks suusakeskuseks.

Teisipäev, 23. november 2010

Kariibi mere kruiis

Esimene peatus: Labadee, Haiti. Labadee on saare põhjarannikul asuv Royal Carribeani poolt ostetud küla, kuhu kohalikud elanikud pääsevad ainult töölubade alusel. Esmalt sõitsime veetaksoga kõrvalkülasse Paradise Cove’i, kus tutvusime kohaliku külaeluga ja saime lühiülevaate Haiti ajaloost, kultuurist, tavadest ja kommetest. Seejärel pöördusime tagasi Labadeesse, kus nautisin võrkkiiges pikutades sumedat suveilma ja merekohinat. Labadee on kaunid vaated, liivarannad, läbipaistev merevesi ja suveniiriturg. Viimases on võimalik põgusalt kohtuda ka põliste haiitilastega. See osa saarest, mida mina nägin, on igal juhul paradiis. (14.11.2010)


Teine peatus: Cartagena, Kolumbia. Läbi ajaloo on Cartagena olnud hispaanlaste jaoks tähtsaim Kariibi mere sadam ning suurim põhjapoolne värav Lõuna-Ameerikasse. 1552. aasta suur tulekahju ajendas linnajuhte võtma vastu seadust, mis lubab ehitusmaterjalidena kasutada ainult kivi, tellist ja kiviplaate. Tänu sellele on unikaalne koloniaalajastu linnasüda tänaseni väga hästi säilinud ning kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Külastasime Las Bovedase käsitööpoode, jalutasime müüriga ümbritsetud vanalinnas, imetlesime maju ja rõdusid ning astusime sisse San Pedro Claveri kloostrisse. Troopilisest tormist ja vihmasajust hoolimata jättis Cartagena muinasjutulise mulje. Siia tahaks tagasi tulla, sest neli tundi on ilmselgelt liiga lühike aeg. (16.11.2010)


Kolmas peatus: Colon, Panama. Riigi tormiline areng sai hoo sisse 19. sajandi keskpaigas, kui inimesed liikusid massiliselt USA ida rannikult lääne rannikule läbi Panama. Kullapalaviku perioodil puudus USA-s transpordiühendus kahe ranniku vahel ning eelistati mugavamat meretransporti hobutranspordile. Teine tähtis sündmus Panama ajaloos on USA poolt ehitatud 82 km pikkuse Panama Kanali valmimine 1914. aastal. Panama on ainuke koht maailmas, kus jõuab ühe tunniga Atlandi ookeani äärest Vaikse ookeani äärde. Põhimõtteliselt on see võimalik, kuid meil võttis see pisut kauem aega, kuna liikluskultuuri olemasolu on siin küsitav. Lisaks maailmas unikaalse kanali imetlemisele, saime täna lühiülevaate ajaloolisest Panama City’st. Panama pealinn on segu modernsest ja prantsuse mõjutustega koloniaalsest arhitektuurist. (17.11.2010)


Neljas peatus: Puerto Limon, Costa Rica. Vahelduseks suurlinnadele oli tänane bioloogiatund põnev ja hariv kogemus. Meie naljahambast teejuhi sõnade kohaselt peavad kõik selle riigi giidid omama loodusteaduste alast kõrgharidust ja õigustatult, sest loodus on siin mitmekesine ja peamine „vaatamisväärsus“: ananassipõllud, palmisalud, veerohked jõed, vulkaanid, troopilised vihmametsad jpm. Panin botikud jalga, ületasin rippsillal kõlkudes kärestikulise jõe ning asusin vihmametsa võlusid nautima. Kas teadsite, et laiskloom magab 20 tundi ööpäevas ja osad palmid oskavad valguse suunas juurte abil edasi liikuda ning oma suure lemmiku – šokolaadi eest pean tänulik olema ahvidele, kes sõid kakaopuu vilju ja maiad arvasid, et järelikult peab see maitsev olema ning asusid asja uurima. Valmistasime iidse kombe kohaselt ise kakaopuu viljast šokolaadi, see maitses suurepäraselt. (18.11.2010)


Viies peatus: George Town, Grand Cayman. Kaimanisaared kuuluvad Briti impeeriumi kooseisu. Kuningas George III andis neile „eluaegse maksuvabaduse“ ning sellest ajast on see tõeline maksuvabaduse paradiis. Ma pole kunagi varem näinud nii palju juveeli- ja kellapoode. Võrreldes teiste Kesk-Ameerika riikidega domineerivad siin valged inimesed, puhtus ja kord. Nagu pisike tükk Euroopat keset Kariibi merd, nii see ju tegelikult ongi. Külastasime kilpkonnafarmi, nägime üheks maailma ilusamaks rannaks nimetatud seitsme miili randa, käisime Põrgus, kust saatsin Mannile tervitused. Uus ja omamoodi põnev kogemus oli ujumine keset kristallselget Kariibi merd koos rai kaladega. Esimese hooga ehmatasin päris korralikult ja hakkasin karjuma, kui viis suurt raid korraga minu suunas ujus. Pärast harjusin ära ja tegin neile isegi pai. (20.11.2010)

Kuues peatus: Fort Lauderdale, Florida. Iga laev jõuab viimaks tagasi kodusadamasse. Enne oma pikka koduteed külastasime Everglades’i rahvusparki, kus kihutasime sookopteriga vesikuppude vahel ringi ja otsisime alligaatoreid. Kes otsib, see leiab! (22.11.2010)


Lõpetuseks natukene meie laevast. Jewel of the Seas on 2006. aastal ehitatud kruiisilaev. Esimene ohvitser ehk viies mees laevas on igal juhul eestlane. Selgus, et enamus laeva väga rahvusvahelisest personalist on käinud vähemalt 75 korda Tallinnas. Meie reis on selle hooaja esimene, sest juunist novembrini möllavad Kariibi merel tormid, siis seilavad need laevad hoopis Euroopa vetes, sh Läänemerel.

Neljapäev, 11. november 2010

Kennedy Space Center

Orlando lähedal asuv Kennedy Kosmosekeskus on NASA kõige olulisem kosmoserakettide stardikompleks ja kosmosesüstikute maandumiskoht. Täna õnnestus seal tutvuda kosmosekeskuse tööga.


Hea ülevaate valdkonna ajaloost andis 3D film, mis jutustas tõeliste astronautide silmade läbi elust avakosmoses ning kosmosejaamas, taustaks astronautide poolt jäädvustatud filmilõigud. Kaaluta olekus toimivad meie jaoks iseenesest mõistetavad asjad ja toimingud hoopis teistmoodi. Üks naisastronaut ütles tabavalt, et siin on kõik võimalik, isegi võimatuna tunduvad asjad on võimalikud. Samuti rõhutasid paljud, et meie koduplaneet on ülevalt vaadates hoopis teistsugune.

Veel näidati meile kosmosesüstikute tootmis- ja juhtimiskeskusi ning stardi- ja maandumisplatvorme.

Kolmapäev, 10. november 2010

Key West

Minul puudub suur Ameerika vaimustus, kuid täna võtsime suuna Key Westile, mille külastamisest olen alati unistanud.

Peale 200 km pikkust saarte ja neid ühendavate sildade jada jõudsime mandri USA kõige lõunapoolsemasse punkti, mis on võrreldav meie Narva-Jõesuuga ning erineb totaalselt teistest USA asulatest. Arhitektuuriliselt on siin suures enamuses madalad heledast puidust pitsiliste rõdudega majad, mis on ümbritsetud troopiliste taimedega.

Key Westile omase mõnusalt lärmaka melu tekitavad hotellidest ja restoranides kostuv muusika, mootorpaadid, lennukid ja helikopterid. Tundub, et selles armsas ning hubases suvituslinnas käib pidu ja möll 24/7. Tõeline puhkuseparadiis, kus inimesed võtavad vabalt.

Läbi ajaloo on Key West meeldinud ka paljudele tuntud kultuuri ja avaliku elu tegelastele. 1930ndatel elas siin Ernst Hemingway koos oma kuuevarbalise kassiga, kelle järeltulijad veel tänagi tema majamuuseumis ringi jalutavad. Väidetavalt armastas president Harry Truman siin kalastamas käia. Astusime sisse tema Little White House’i, kus selgus muu hulgas, et läbi aegade on Abraham Lincoln rahva poolt kõige armastatuim ja hinnatuim president.

Lõpetuseks tegime fotojäädvustused mandri USA kõige lõunapoolsemas punktis - kuulsa „Kuuba 90 miili“ tähistava poi juures.
 

Teisipäev, 9. november 2010

Miami

lõõtsumas on taevatuuled sügisene maa
osa sulelisi lendab minema
kui vaid nende moodi minna teaks
siis minema peaks

Nagu laulusalmgi ütleb, siis on praegu õige aeg minema lennata. Peale 13-tunnist lennusõitu ja „hädamaandumist“ Bahama saartel jõudsime õnnelikult Miamisse.

USA vahemaad on ikka tohutud. Kodus googeldasin Fort Lauderdali ja tundus, et kõik minu jaoks olulised kohad asuvad jalutuskäigu kaugusel. Tegelikult selgus, et linna ühest otsast teise jõudmiseks mööda kiirteed kulub vähemalt tund ning kuna ameeriklased on suhteliselt mugavad ja sõidavad kõikjale autoga, siis kõnniteed praktiliselt puuduvad.

Esimesed kaks päeva on minu põhitegevuseks olnud poodides kolamine. Kuna seitsmetunnine ajavahe annab tunda ja venitab päeva pikemaks, siis õnnestus eile hommikul enne ostukeskuste avamist üle vaadata kuulus Palm Beach, kus asuvad fantastiliste ookeanivaadetega villad. Täna eemaldasime oma Ford Mustangi katuse ja kihutasime tuul kõrvus vihisedes ning Tõnis Mägi muusikat kuulates mööda Miami ja Miami Beachi tänavaid ringi. Elu nagu heas ameerika filmis.


Siiani arvasin, et Miami Beach on lihtsalt üks rand. Tegelikult on see eraldi linn, mis asub Miamist väinaga eraldatud kitsal poolsaarel.

Pühapäev, 26. september 2010

Pühapäev

Nii reisi kui ka nädala viimast päeva alustasime vana Kartli Iberia kuningriigi keskuse – Mtskheta külastamisega. Vaatasime üle Javari Kloostri ja ristiusu hälli Svetitskhoveli Katedraali. Seejärel sõitsime tagasi pealinna ning saime ülevaate sealsetest pühakodadest ja väävlisaunadest.


Teist korda Tbilisis olles ei paistagi olukord enam nii nukker. Inimene harjub kõigega. Nüüd tundub, et kõik peabki täpselt nii olema nagu on.

Batumi

Esimesel päeval selgus tõsiasi, et ka kaugel Musta mere ääres sajab vihma, müristab ja lööb välku. Seetõttu külastasime rannapuhkuse asemel hoopis botaanikaaeda. Ületasime mõttes riigipiiri ning jäädvustasime mõned mälupildid Türgi loodusest.

Edasi oli meil suhteliselt vaba graafik, igaüks sisustas aega vastavalt oma soovidele. Jalutasime mööda rannapromenaadi, tutvusime kauni kesklinnaga. Järjekordse kultuurišoki sain kirbuturul. Päevitasime ja ujusime loomulikult ka.


Kuna tegemist on paljude jaoks nn „nostalgia reisiga“, siis oli meie kindel soov tagasi pealinna sõita öörongiga. See oli omamoodi põnev kogemus. Kaheksa tundi keset ühtlast müra ja raudteeliiprite kolinat. Kui magamine pole primaarne, siis soovitan sajaga.

Kolmapäev, 22. september 2010

Tunneli lõpus paistab alati lehm

Tänase päeva veetsime suuresti ratastel. Esimese peatuse tegime Gori linnas, kus nägime Stalini sünnikodu ja saime ülevaate tema elust ja tegevusest. Seejärel külastasime Uplistsikhe kivikompleksi, kus asuvad kivisse raiutud elamud, templid, käigud jms. Õhtuks jõudsime Musta mere äärde Batumisse.

Meie roadtrip’i jooksul meenusid mälupildid Indiast. Pidevalt tuututavad autod, mis sõidavad keset teed ja igas võimalikus suunas. Lehmad ja kanad jalutavad rahulikult keset nn kiirteed. Eeslid, kes töötavad palehigis kõrvuti traktoritega. Tänavatel asfalt kas puudub täielikult või on auk augu kõrval. Ühesõnaga Gruusia on kohati täiesti võrreldav Indiaga.


Kolme ööpäeva jooksul on selgunud, et õhtuhämaruses ja ööpimeduses jätab Gruusia mitu korda parema mulje kui päevavalguses. Paljud hooned ja infrastruktuur on räämas või lõpuni ehitamata. Positiivne on see, et praegu käib vilgas tegevus, et kõik taastada ning üles ehitada. Samas on veel kõvasti arenguruumi. 

Teisipäev, 21. september 2010

Gruusia

Eile peale mõnetunnist sügavat und tutvusime pealinna Tbilisiga. Jalutasime mööda poeedist rahvuskangelase Rustaveli järgi nime saanud tänavat. Seejärel nautisime Gruusia kokakunsti võlusid ja mõnusalt sumedat suveilma. Õhtul oli soovijatel võimalus lõõgastuda kuulsates väävlisaunades.

Täna suundusime Ida-Gruusiasse. Ehedat külaelu kogesime Telavi asulas, kus külastasime kohalikku turgu. Selgus, et grusiinid on suhteliselt laisad kauplejad, kes ei üritagi sulle igal võimalikul viisil oma kaupa „pähe määrida“.

Mitmete legendide järgi peab Gruusia end veini sünnimaaks. Külastasime Gruusia esimest veinimõisa – Tsinandali mõisa, mis on rajatud 19. sajandil tuntud poeedi ja avaliku elu tegelase Alexander Chavchavadze poolt.


Peale maitsvat gruusiapärast lõunasööki jätkasime oma teekonda ja jõudsime kõrgel mäekünkal asuvasse kuningas Erekle II poolt 18. sajandil rajatud Sighnaghi linna, kust said alguse kaubateed Euroopasse ja Aasiasse. See on tõeliselt armas linnake, mis taastati grusiinide ühiste jõupingutustega kõigest 11 kuuga.

Õhtul külastasime rahvusteatrit, kus professionaalsed tantsijad pakkusid meile fantastilise elamuse. Suurepärase terviku moodustasid ajaloost, tavadest ja kommetest jutustav tantsuetendus koos võrratute kostüümide ja muusikaliste vahepaladega. See oli tõeliselt meeleolukas punkt päevale.

Esmaspäev, 20. september 2010

Teine katse

Istun lennuki kõige viimases reas, kuulan jõululaule ja mõtisklen... Gruusia? hmm... vein, arbuus, Borjomi mineraalvesi, šašlõkk ja Mart Laar. Kui aus olla, siis puuduvad mul igasugused ootused, on vaid ärevus ning uudishimu. Minu jaoks on see reis tundmatusse.

Grusiinidele omase temperamendiga puutusin kokku lennukist väljumata. Kui keegi istub kogemata sinu kohale, tuleb ilmtingimata käed käiku lasta, teisiti pole see lihtsalt võimalik. Nende elavat loomust demonstreerisid ka „kohvripoisid“, kes saabusid 4.30 keset kõige magusamat uneaega pagasit laadima suure lärmi, tralli ja vilekooriga.

Tundub, et kindad võib rahulikult nädalaks kohvri nurka puhkama saata, sest öine õhutemperatuur on 25°C. Lõpuks ometi on kätte jõudnud suvepuhkus. Parem hilja kui mitte kunagi.

Neljapäev, 15. juuli 2010

Milano

Seljataha on jäänud 2,5-tunnine rongisõit marsruudil Veneetsia-Milano. Istun Milano jazzifestivali ühe peaesineja Mark Knopfleri kontserti ootuses ja jälgin inimesi. Itaallased on ikka tüüpilised itaallased, kõva häälega ja väga emotsionaalselt diskuteerivad pidevalt. Kui keskmine eestlane hakkab kontserdil kaasa elama esimese lisaloo ajal, siis temperamentsed itaallased alustavad enne esineja lavalaudadele astumist. Emotsioonid on võimsad, muuhulgas avastasin ühe uue mehe, kes oskab suurepäraselt laulda ja pilli mängida.

Milano põhilised vaatamisväärsused on poole päevaga üle vaadatud. UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Santa Maria delle Grazie klooster, kus põhimõtteliselt peaks asuma ka Leonardo da Vinci maali „Püha õhtusöömaaeg“. Jalutasin Galleria de Vittorino Emmanuele II passaažides ning Piazza delle Duomol, mille ääres asub võimas Milano katedraal ehk Duomo. Sinna ümbrusesse jäävad ka parimad šoppamispaigad. Õigusega on Milano maailmamainega moe- ja šopingulinn.


Positiivsete emotsioonide pagasit suurendatud ja pangakonto jääki vähendatud. Aeg koju tagasi pöörduda.

PS: Õhutemperatuur on siin oluliselt kõrgem kui meil. Tundub, et inimesed harjuvad kõigega. Aega on neil siin ka kuidagi rohkem, kiiret pole...

Kolmapäev, 14. juuli 2010

Siesta

Eestimaa on vallutanud troopiline kliima, mis pärsib põhjamaa inimese mõtlemisvõimet. Töö tegemine ei õnnestu ka hästi. It’s siesta time! Võtsin kolm päeva puhkust ja sõitsin Lõuna-Euroopasse leevendust otsima. Mõista, mõista, mis koht see on? 400 silda, kanalid, gondlid, tuvid, keskaegne arhitektuur ning Püha Markuse väljak. Veneto maakonna pealinn Veneetsia on nagu suur labürint oma kitsaste tänavate ja kõrgete majadega. Eksimine on siin üsna tavaline ja inimlik, samas põnev ning natukene spooky, sest igal majal ja nurgatagusel on oma lugu jutustada.


Restoranides pakutakse värsket kala ja mereande. Tiramisu on päris õige maitsega. Proovitud!

Veneetsial on kaks nägu. Enne kella kümmet hommikul on ta muinasjutuline ja rahulik, kohalikud jalutavad koertega ja käivad turul sisseoste tegemas. Avatud on mõni üksik pagariäri, kust saab värskelt küpsetatud saia. Kui Püha Markuse väljaku kellatorni kell lööb 10 korda, siis hakkab nagu võluväel igast nurgast inimesi keskväljakule kokku tulema. Peagi on kogu väljak ja selle ümbrus turistigruppe täis, kes kõik pildistavad igat hoonet. Samal ajal avatakse restoranid ja poed, kust on võimalik kaasa osta veneetsia klaasikunsti ja kuulsaid maske. Kõikjal on siginat ja saginat. Hoopis teine elu, kui tund aega varem.

Reede, 11. juuni 2010

Budapest

Õhutemperatuur +38°C. Õnneks on tuul ja õhk liigub. Isegi minul on palav. Soovitatakse vett juua ja tänaval müüakse päikesepiste vältimiseks selliseid mütse:


Alustasime päeva kolmetunnise ekskursiooniga, mille käigus sain muuhulgas teada, et Budapest tekkis 1873. aastal kolme linna (Buda, Pest ja Obuda) liitumise tulemusel.

Arhitektuuri poolest on tegemist kuningliku, samas natuke boheemliku linnaga, kus leidub ohtralt hilisgootika, baroki- ja juugendstiilis ehitisi. Üldmulje: natuke kõike ja segamini. Hoolimata asjaolust, et tegemist on suurlinnaga, tekitab hubase ja koduse tunde.


Budapestis on elu ilus ja odav. Süüa ja juua saab oluliselt odavamalt kui Tallinnas. See linn rokib sajaga.

Kord maailm meelitab, siis kodutee... (A.Matiisen)

Neljapäev, 10. juuni 2010

Kaks pealinna

Täna suundusime tagasi Ungarisse, et lõpetada reis Budapestis. Esialgne plaan, ühest pealinnast teise sõita mööda võrratut Doonau kallast, jäi tänu üleujutustele ära. Võtsime kasutusele plaani B - kiirtee.

Kiirem tee võimaldas külastada Pannonhalma mungakloostrit, mille juurde kuuluvad veel kirik, kool ja raamatukogu. Lisaks kuulub kompleksi ka viinamarjaistandus, kus taaskord avanes võimalus degusteerida Ungari veine.


Õhtul einestasime Budapestis 1904. aastal tegevust alustanud restoranis, kus taustaks mängisid pilli, tantsisid ja laulsid mustlased.

Kolmapäev, 9. juuni 2010

Ilusal sinisel Doonaul

Nelja pealinna läbiva Euroopa pikkuselt teise jõe ilus sinine värvus on küsitav. Pigem on tegemist pruuni, äärmisel juhul rohelise Doonauga.

Täna tutvusime Bratislavaga (Pressburg). Saime kiire ülevaate Slovakkia pealinnast ja riigi ajaloost tervikuna. Minu jaoks oli uudis, et Tšehhi ja Slovakkia ühinesid, kuna Tšehhis oli palju sakslasi ja selleks, et slaavlastel oleks rohkem mõjuvõimu toimus ühinemine.

Doonau jõe kaldal asuvas Bratislavas võiks rahulikult elada. See linn on võrreldav Nizzaga (soe kliima, ülipuhtad tänavad, korda tehtud hooned jne). Kesklinnas on iga maja omaette kunstiteos ja vaatamisväärsus. Nii nagu igal endast lugupidaval linnal on ka Bratislaval oma Lasnamägi, kuid see on õnneks kesklinnast kaugel ja ei sega vaadet.


Päeva teise poole veetsin ostukeskustes.

Teisipäev, 8. juuni 2010

Kätte on jõudnud suvi

Ilmaga on vedanud. Koos meiega saabus suvi lõpuks ka Kesk-Euroopasse. Nädalaid kestnud paduvihmade tagajärgi kohtab siin igal sammul. Jõed ja ojad on kordades veerikkamad kui tavaliselt, millest annab aimdust keset vett kasvavad puud ja põõsad. Üle öö on tekkinud hulgaliselt uusi veekogusid, mis aasta vanal kaardil puuduvad. Madalamates orgudes asuvates külades on majade esimesed korrused vee all. Samuti eksisteeris suhteliselt suur võimalus, et me ei saagi maismaad mööda Ungarist Slovakkiasse, kuna kõik teed olid üleujutatud või vihmavee poolt minema pühitud.

Õnneks suudeti üks tee korda teha ja meil õnnestus teist päeva järjest nautida Slovakkia võrratuid loodusvaateid. Täna külastasime UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvat ainulaadse puitarhitektuuriga küla – Vlkolinec’it. Eriline on ta seetõttu, et enamus hooneid on suurepäraselt säilinud originaalehitised ning kus jätkuvalt elatakse tavapärast külaelu. Peamised tegevusalad on põllumajandus ja käsitöö. Tõeline folkloori pärl.


Seejärel võtsime suuna Bratislavale. Teel põikasime sisse Trenciansky kindlusesse, kust avanes taaskord suurepärane vaade.

Esmaspäev, 7. juuni 2010

25 aastat hiljem

Täna ületasime riigipiiri ja jõudsime Slovakkiasse. Meie ees avanes imeliste vaadetega hoopis teistsugune maailm. Tatrates tundsin end kui „paradiisi katusel”. Tegemist on tõelise loodusliku mitmekesisusega.

Kustumatu mulje jättis ülimalt hästi säilinud Levoca vanalinn, kuhu sattusime täiesti plaaniväliselt, kuna nälg hakkas silmanägemist võtma. Siiani kõige stiilsem ja armsam koht. Seejärel külastasime Levoca lähedal kõrgel mäekünkal asuvat Spiši kindlust, mis oli kunagi üks Kesk-Euroopa suuremaid. Kindlus oli võimas ja suursugune vastupidiselt mitmetele mustlaste asulatele, millest läbi sõitsime.
Õhtuks jõudsime tuntud suusakeskusesse Štrbske Plesosse, kus osad reisiseltskonnast meenutasid vanu aegu, kui siin samas malevas käidi. Tundub, et neil olid toredad ja lõbusad ajad. Esimene välisreis jääb ikka eredalt meelde, aasta siis oli 85.

Pühapäev, 6. juuni 2010

Kõigile midagi

Alustasime oma päeva Egeri linnaekskursiooniga. Nautisime kesklinnas jalutades barokiajastu arhitektuuri. Tuntud tõde, et ehitistest peegeldub ajalugu, peab ka siin paika. Külastasime paksu kaitsemüüriga ümbritsetud Egeri kindlust, mida tuntakse ennekõike türklaste vastase vabadusvõitluse kantsina. Samuti nägime kõige põhjapoolsemat minaretti.


Seejärel degusteerisime Kaunite Naiste Orus kohalikke veine. Sealsed kalju sisse rajatud veinikeldrid on omaette vaatamisväärsused. 

Järgmisena viis meie tee läbi metsade ja üle mägede Miskolc’sse, kus nautisime loodusliku SPA mõnusid ja ujusime termaalveega koopabasseinides. Tõeline puhkus.

Laupäev, 5. juuni 2010

Egeri tähtede all

Lõpuks ometi on kätte jõudnud puhkus, millest esimese osa veedan Ungaris. Pikemalt mõtlemata seostuvad mul selle riigiga guljašš, pekk, ruubiku kuubik ja kettaheitjad. Kindlasti on siin palju muud toredat, mida asungi nüüd avastama.

Peale mõningast rändamist (Tallinn-Praha-Budapest-Eger) tutvusime öise Egeriga ja sõime õhtust tuntud veinipiirkonna keskuse peaväljaku ääres, kus taustaks kõlasid kohaliku rockbändi võimsad helid. Pole paha.

Kolmapäev, 24. veebruar 2010

Route 62

On karistatav LAV-st lahkuda kohalikku veini maitsmata ja mõisaid külastamata. Otsustasime oma vea parandada ja võtsime suuna väidetavalt maailma kõige pikemale veini teele. Astusime sisse pisikesse High Constantia veinimõisa, kus üks hambutu ja rõõmsameelne onu tutvustas meile veini tegemise tagamaid ning seejärel asusime nende toodangut degusteerima. Päris hea oli, kuigi peale neljandat veini ma erinevatel maitsetel enam vahet teha ei osanud.


Õhtul valmistasime ja sõime vabariigi aastapäeva puhul tõelist Eesti toitu - kartuliputru hakklihakastmega. Meenutasime eestimaalisi lugusid kuulates öölaulupidu.

Teisipäev, 23. veebruar 2010

Tõeline puhkus

Viimastel päevadel oleme päris korralikult rannas peesitanud ja ookeaniäärsete restoranide menüüd pähe õppinud. Laupäeval toimus järjekordne turukülastus: värsked puuviljad ja austrid, pirukad otse ahjust, sadat sorti grillliha ja -kala. Nii need lisakilod tulevadki. Igal juhul on see tõeline puhkus.

Eile hommikul käisime kesklinnas shoppamas. Kui tiheda liiklusega peatänavalt natukene kõrvale astuda, muutuvad kohe ka õhk- ja keskkond. Paljude poodide uste ees asetsevad trellid, mis avatakse ainult valitutele. Meie osutusime igal juhul valituteks. Õhtul grillisime tuunikala, jaanalindu, notsuribisid ja loomaliha. Nii juhtub kui tühja kõhuga poodi minna. Isegi täna hommikul oli kõht veel päris täis.

Täna külastasime Kirstenbosch’i botaanikaaeda ning seejärel sattusime pooljuhuslikult hiiglaslikku ostukeskusesse (~9 Ülemiste keskust). Meie lemmikpood on Edgars, kus mõned suutsid ennast 500 krooni eest pealaest jalatallani uutesse ja moodsatesse rõivastesse riietada.


Vahepeal otsustas meie auto lõplikult vedru välja visata. Selle tulemusel vahetas 1983. aasta Mercedes Benz’i välja 1991. aasta Toyota Camry 200Si. Nüüd on meil konditsioneeriga ja kaasaegsema välimusega auto, kuid mäest ülessaamisega on endiselt suured probleemid.

Neljapäev, 18. veebruar 2010

Tutvumine Kaplinnaga

Alustasime oma päeva Signal Hill’i mäelt (350m), kust avaneb suurepärane vaade ookeanile, Kaplinnale ja Table Mountain’le (1073m). Seejärel jalutasime värviliste majadega Malai kvartalis ehk Bo-Kaap’s, mille elanikud on endiste orjade järeltulijad. Vaatasime üle parlamendihoone ning siirdusime turistide lemmikpaika rannapromenaadile (Waterfront), kus leidub tegevust kõigile.


Jätkus ka meie auto saaga. Keset kiirteed otsustas ta välja surra. Lükkasime auto tee keskel paiknevale eraldusribale. Õnneks saime seekord oma jõududega hakkama, kuid arvan, et kaks ilma kolmandata ei jää... 

Tänu käesoleva aasta suvel toimuvale jalgpalli MM-le käib siin tormiline tee-ehitus. Suure tõenäosusega on see peamine põhjus, miks tipptundidel on kõikidel linna suurematel teedel ummikud. Hommikul sõitsime kesklinna 30 minutit, õhtul võttis koju jõudmine kolm korda kauem aega.

Eestil on Lõuna-Aafrikalt palju õppida. Tööpuuduse leevendamiseks on siin loodud erinevaid sotsiaalseid töökohti. Müüjad, kelle ülesandeks on prügikottide, riidepuude jm eluks vajaliku müümine ummikutes või ristmikel valgusfoori taga rohelist tuld ootavatele kaasmaalastele. Samuti on väga populaarne kohanäitaja ametikoht, kelle ülesandeks on kõiksugustes (sh kaubanduskeskuste, randade) parklates koha näitamine. Veel üks huvitav ametikoht on parkimismajades parkimispileti nupu vajutaja.

Tänane tarkus seisneb selles, et kõikidelt ostudelt, mis ületavad 250 randi (~375 krooni), saab lennujaamas käibemaksu tagasi. Järelikult tasub siin shoppamisega tegeleda.

Kolmapäev, 17. veebruar 2010

Pingviinide paraad

Täna otsustasime koolitundides õpitud Hea Lootuse neeme otsima minna. Sõitsime mööda ranniku kurvilisi ja kitsaid teid ning vaatasime tõtt baboonidega (ahvid). Peale kahetunnist autosõitu jõudsime kohta, kus Atlandi ookean kohtub India ookeaniga. Vaated olid kõikjal fantastilised. Tegime kohustuslikud fotojäädvustused Hea Lootuse neeme tipus.


Kuna reis võttis oodatust kauem aega, siis kihutasime edasi. Tänase päeva tipphetk minu jaoks oli kohtumine pingviinidega. Tähistasime Eesti riigi sünnipäeva nädal varem tõelise pingviinideparaadiga.

Seejärel sõitsime edasi Muizenbergi, kus plaanisime ujuma minna. Leidsime eest suure tuule ja 4-meetrised lained ning neid nautivad lainesurfarid. Klassikalisest rannailmast oli asi väga kaugel. Lisaks oli lipumasti tõmmatud süsimust lipp, mis tähendab, et vetteminek toimub omal vastutusel, kuna ilmaoludest tingituna pole võimalik öelda, kas haid on silmapiiril või mitte. Seega jäi ujumine järgmiseks korraks.

Teisipäev, 16. veebruar 2010

Minu Aafrika

Esimese šoki sain kohe lennujaamast väljudes. Meie rendiauto on Mercedes Benz W123. Aasta siis oli vist 65, kui sellel autol hiilgeajad olid. Õhutemperatuur +30°C ja konditsioneeri pole, aga selle eest on väga pehmed nahkistmed. Võite ette kujutada missugune saun seal on. Mõtlesin salamisi, et nüüd hakkab alles nalja saama...

Esimesed kaks päeva tšillisime niisama ringi. Laupäeval külastasime kohalikku turgu ja kaardistasime kõik lähedal asuvad rannad. Pühapäeval suutsin ühes neist oma jalad punaseks päevitada. Ookeani vesi on hirmus külm, isegi haid ei taha seal elada.

Esmaspäeva hommikul vedasime ennast lõpuks infopunkti ja seejärel võtsime suuna AQUILA safaripargi poole. Et kahetunnine teekond väga üksluiseks ei muutuks, otsustas meie armas auto kaks meetrit peale 4 kilomeetri pikkust tunnelit keset silda vedru välja visata - hakkas sinist suitsu välja ajama ja enam käima ei läinud. Meie tarkurid tegid kindlaks, et mingisugune voolik on katki. Peale tunniajast ootamist lõõskava päikese käes, saabus kuldsete kätega tädi Susan, kes tegi paar kiiret liigutust mutrivõtmega ja vahetas ära katki läinud vooliku. Auto oli nagu uus ning sõit võis jätkuda.

Jõudsime sihtkohta 1,5-tunnise hilinemisega ning jäime lõunasöögist ilma, kuid see polnud oluline, kuna kõik järgnev ületas ootused mitmekordselt.

Olin sõna otseses mõttes jõudnud Aafrikasse. Just sellisena olen vaimusilmas ettekujutanud tõelist Aafrikat. Väikesed puitpõranda ja rookatusega maakivist majakesed, kus oja voolab mööda vannitoa seina alla. Akna taga ulub soe tuul. Dušši all saab käia õues lahtise taeva all. Akna taga jalutavad pühvlikarjad. Elu nagu filmis. Neid emotsioone pole võimalik sõnadesse panna, kõik on kirjeldamatu, seda peab ise nägema ja kogema.

Lisaks nägin täna oma silmaga looduses lõvi, sebrat, elevanti, kaelkirjakut, jõehobu, ninasarvikut, gaselli, jaanalindu, pühvlit, kitse, ahvi, krokodilli, leopardi.


Traditsiooniline vastlasõit jääb see aasta tegemata, kuid positiivseid emotsioone on sellegipoolest küllaga.

Pühapäev, 14. veebruar 2010

Kaua võib?

Arsti külastamine lõppes sellega, et tegin otsuse - asjad kotti ja lennukisse. Bon voyage! Luumurru pärast kaks reisi ära jätta oleks eriti karm. Minu otsusele reisile minna, aitasid kaasa perearsti julgustavad sõnad. Soolane vesi, päike ja kuum liiv pidavat jalale ainult head tegema. Lisaks soovitati mul üks töökas kaamel rentida, et siis polegi vaja eriti käia. Natuke hirmutav tundub 24 tundi teel olla...

Kuna lennukis magamine pole minu tugevaim külg, siis lugesin pilvi, vaatasin lennuki laes olevaid tähti, kirjutasin blogi ning kuulasin head eesti muusikat. “Vana vaksal” ning “Eestlane olen ja eestlaseks jään” sobisid suurepäraselt minu meeleoluga. Tuleb tunnistada, et olen endiselt kodumaa patrioot. Seda tavaliselt just siis, kui olen kõrgel ja kaugel, maa ja taeva vahel, teel maailma teise otsa.

Suvised sõbrapäevatervitused kõigile!