Päev bussis

Viimase päeva Nepalis veedame jälle bussis. Lisaks ummikutele on teede olukord pehmelt öeldes katastroofiline. Ei olnud üllatus, et üks bussidest kinni jäi. Kui välismaalased olid bussi välja lükanud, sõitsid kohale kaks kallurit liiva- ja kivikoormaga. Peagi oli kohal ka üks mees labidaga ja kaheksa meest paljaste kätega, kes hakkasid teed ehitama. 10 minutiga oli "maantee" valmis. Kui poleks oma silmaga näinud, siis ei usuks. See lugu läheb kategooriasse, et võimalik vaid Nepalis. Igal juhul oli tegemist lõbusa vahepalaga meie kümnele tunnile bussis.

Usun, et kõik, kes on Nepalis käinud, nõustuvad, et see maa andis neile kaasa midagi erilist, ja niisama lihtsalt seda reisi unustada pole võimalik. Tükike südamest jäi siia maha minulgi.

NAMASTE!

Ralli Nepali moodi

Öösel kuulasin naabertubade norskajaid ja padukat õues. Magada väga ei õnnestunud. Nagu oleksin telgis maganud. Lisaks annab kahe päeva ronimine tunda. 

Hommikul ikka veel sajab. Õnneks olin juba õhtul otsustanud, et võtan puhkepäeva ja broneerisin koha maasturis. See reis jääb kauaks meelde. Sõitsime läbi jõgede, munakiviteedel, trepist alla, mudas, kuristiku äärel ning seda kõike paduvihmas ja paksus udus. Kohati oli lihtsam mitte aknast välja vaadata.

Auto on luksuskaup, mis maksab 10 000 dollarit ja valitsus võtab maksudena veel 240% lisaks. Tundub, et meie auto on ainuke liiklusvahend, mis päeva jooksul küladest läbi sõidab. Seega kasutatakse teda päris hoogsalt kaubaveoks. Näiteks üks tädi annab kaasa piimapudelid, mis mõned kilomeetrid hiljem tee ääres ootavale härrale üle antakse jms. Kolm tundi põnevust lõppeb Pokharas. 

Kuigi tualettpaberi kasutamise kohta leidub andmeid juba 6. sajandi Hiinast, siis on rida riike, kus seda meie jaoks nii iseenesest mõistetavat esmatarbekaupa ei kasutata. Üks neist on Nepal. Kõik toimingud tehakse vasaku käega. Seetõttu on ääretult ebaviisakas siin kultuuris kedagi vasaku käega puudutada või näiteks söögilauas midagi edasi ulatada. Turistide jaoks on tualettpaber siiski olemas ja isegi mägedes on võimalik seda osta.

Peale mägedes veedetud aega hindan rohkem maitsva söögi, sooja dušši ja pehmete patjade olemasolu. Maailmas ei ole mitte midagi iseenesest mõistetavat. Samas ei vahetaks ma viimaste päevade kogemust mitte millegi vastu. Väsimusest ja sinikatest hoolimata olen õnnelik ja südames on rahu. Tänan kõiki, kellega koos selle teekonna läbi tegime. Selline kogemus liidab.

Jalamassaaž ja kolmekäiguline õhtusöök on nagu kirsid tordil.

Kõik, mis ei tapa...

Kui eile liikusime valdavalt ülesmäge, siis täna alustasime oma teekonda alla minekuga. Kõrgusekartja nagu ma olen, on alla minemine väljakutse omaette. Kui julgesin silmad kividelt tõsta, siis avastasin ennast maailma katuselt. Kõiki neid vägevaid emotsioone on keeruline sõnadesse panna. Seda lihtsalt peab ise kogema. Teise poole matkast sain taas üles ronida. Lõunaks jõuame Landruki, kuhu jääme ka ööbima.

Kuigi tänane matk oli eilsega võrreldes oluliselt lühem, siis õhtuks olen omadega läbi ja trepist vabatahtlikult käia enam ei taha. Teistmoodi lihtsalt pole võimalik, sest ka külatänavad on trepid.

Minu tänase päeva kokkuvõte arvudes: 700 meetrit alla, 300 meetrit üles, 3,7 kilomeetrit, 1 tund ja 27 minutit.

Hakkama sain! Ma ei salga, et raske oli ja tegemist oli minu puhul igal juhul eneseületamisega. Õppisin siin olles, et 10 000 sammu kõrgel mägedes ei ole võrreldav sama koguse sammudega meie koduvabariigis.

Maailma katusel

Täna hommikul ärkasin ärevus hinges, sest kätte on jõudnud reisi tipphetked. Pärast paaritunnist bussisõitu saabume Nayapul’i, kust alustame matka läbi külade ja riisiterrasside. Teel vahelduvad tõusud ja langused, kõndida tuleb konarlikul pinnasel ja rohmakatel kivitreppidel, jõgesid ületame nii üle rippsildade kui ka läbi vee matkates. Neljal viimasel kilomeetril kaob päike pilve taha ja saame paar kosutavat vihmasabinat. Pingutused saavavad tasustatud vapustavate vaadetega Annapurna tippudele ja põnevate kohtumistega külades. Matk lõppes Ghandruki nimelises külas, kuhu jääme ka ööbima.

Kuna Nepal on maailma üks vaesemaid riike, siis pole söömine siin mitte niivõrd nauding, vaid hoopis ellujäämise küsimus. Nad söövad 24/7 ja 365 päeva aastas kohalikust toorainest valmistatud daal-bhaat’i, so keedetud riis, mille lisandiks on läätsesupp ja masalaga ülemaitsestatud köögiviljakarri. Mägedes oleme lõpuks nagu kohalikud ja meilgi on menüüs ainult üks valik – daal-bhaat.

Minu tänane päev arvudes: +32C, 1233 tõusumeetrit, 12,8 kilomeetrit, 5 tundi ja 22 384 sammu. Lisaks lugematu hulk imelisi mälupilte ja positiivseid emotsioone.

Pokhara

Vaba hommiku sisustasin kaua magamise ja korraliku massaažiga. Selle ühe tunni jooksul toimus neli elektrikatkestust. Nepalis ei ületa kadunud elekter uudisekünnist. Kõik jätkavad oma tegemisi nagu midagi poleks juhtunud. Eestis jääb sarnases situatsioonis elu seisma.

Kuigi Pokhara on seiklusturismi pealinn keset imelist loodust, siis teise poole päevast tutvusime linnaga. Alustuseks sõitsime värviliste puitpaatidega Fewa järvel ning külastame sealsel saarel asuvat Barahi templit. Paadisõit oli tapvast palavusest hoolimata meeleolukas. Lisaks vaatasime kiirkäigul üle Gupteshwor Mahadev’i koopa ja Davy kose. Kumbki neist ei jätnud kustumatut muljet. 

Õhtul nautisime live muusikat kohalike seas armastatud restoranis, mille terrassil nautisin päikeseloojangut ja muinasjutulist vaadet järvele.

Pärast saastatud õhuga ja ülerahvastatud pealinna Katmandud on Pokhara nagu killuke paradiisi.

Mägede maa

Öösel sadas maha korralik kogus vihma. Varahommikul istusime bussidesse ja hakkasime liikuma kõrgemale. Õigusega öeldakse, et Nepal on mägede maa. Enamus teest kulgeb mööda mägesid. Möödasõidud kuristiku serval võtavad isegi kõige julgemad mehed kukalt kratsima. 

Paraja hilinemisega jõuame Trishuli jõe äärde, kus jaguneme paatkondadeks ja alustame raftingut. Kuna mul oli au olla ainus naine paadis ja üsna alguses murdus instruktoril aer, siis sain nautida loodust ja jälgida kaaslaste emotsioone, kui järjekordsest kärestikust alla sõitsime. Kogesime meeleolukat seiklust, mis oli mõnus vaheldus bussis istumisele.

Sõitsime täna pausidega 200 kilomeetrit 12 tundi. Need numbrid ütlevad teede olukorra kohta nii mõndagi. Bussiaknast saime imetleda 8000 meetri kõrguseid lumiseid mäetippe, imelisi riisiterrasse ja jälgida elu teeäärsetes külades. Õhtupimeduses jõudsime Annapurna massiivi jalamil asuvasse Pokhara linna.

Hinduism, budism ja turism

Eile maandusin peale 12 tundi teel olemist Nepali pealinna Katmandusse. Viisa oli passis 10 minutiga. Uskumatu kiirus. 

Esmamulje põhjal võib öelda, et tänavapilt meenutab Indiat, kuigi siin on mõnevõrra puhtam. On ka rida sarnasusi. Näiteks kaos liikluses on täiesti olemas. Hiiglaslikud elektrijuhtmete pusad köidavad mu tähelepanu pikemaks ajaks. Arusaamatuks jääb, kuidas seda asja hallata on võimalik. Hiljem selgubki, et elektriga on siin probleeme.

Viimati elasin võõras peres keskkooli ajal, kui käisin inglise keelt õppimas. Nüüd avanes harukordne võimalus kogeda elu Nepali kodus, täiesti teises kultuuriruumis. Kuna usk ei luba siin peres liha süüa ja nad ei paku seda ka külalistele, siis hommikusöögiks saab kodujuustusaia ja kartulinaani.

Kas teadsite, et kuni 2008. aastani oli Nepal kuningriik. Sellest, mis juhtus räägitakse erinevaid versioone. Üks on selge, et praegu on Nepal vabariik.

Alustame oma ekskursiooni Nepali vanas pealinnas Bhaktapuris, mis on keskaegse arhitektuuri kodu. Linnaväljak ja kuulus kamasutra tempel ning viiekümne viie akna palee nikerdatud fassaadidega. Bhaktapur on kuulus ka saviesemete valmistamise poolest.

Peale lõunat külastame Swayambhunath’i (Ahvide tempel), mis asub kõrgendikul Katmandu linna lääneosas. Tegemist on ühe tähtsama Tiibeti budismi keskusega Nepalis. Siit ülevalt avaneb imeline vaade alla Katmandu orule.

Lõpuks jalutasime Katmandu ajaloolises südames Durbari väljakul ja selle ümbruses. Vaatasime üle vana kuningalossi, templid ja pühamud. Astusime sisse Kumari majja, mis on alates 17. sajandist elupaigaks elavale jumalannale Kumarile.

Täna on Nepalis suur pidupäev - Krišna sünnipäeva. See püha on võrreldav meie jõuludega. Kogu riik pidutseb.