Laupäev, 31. oktoober 2020

Como järv. Bergamo.

Hommikul tuli miljonivaade otse voodisse. Mingi nurga alt paistsid ka lumised mäetipud. Üldse ei kiirustanud ärkama. Poleks tõusnudki, kui ei oleks pidanud hakkama lennujaama poole sõitma. 


Enne veel tõenäoliselt selle aasta viimane suvine õues söömine Bergamo südames. Päike oli sedakorda tähtsam kui tärnidega restoran. On ikka mõnus küll, kui oktoobrikuu viimasel päeval saab lõunatada ilma suusamütsi ja karupüksteta. Mõnele riigile kohe on antud ja kuhjaga.

Tunnistan ausalt, et sisimas isegi lootsin, et härra minister võiks jälle kõik otselennud ära keelata. Nii saaksin siia paradiisi kauemaks jääda...

Statistikast nii palju, et seitsme päevaga sai maha sõidetud 1300 kilomeetrit. Autos istutud tunde kogunes täitsa palju, aga asi oli seda väärt.

Lõpetuseks. Mina küll julgustan reisima. Tuleb arvestada mõningaste ebamugavustega ja natuke teistmoodi elukorraldusega ning rohkem peab mõtlema, et kuhu minna ja mida teha. Samas hullult ette planeerida ei ole mõistlik, sest isegi tundidega võib olukord kardinaalselt muutuda. Meie olime paindlikud ning jäime väga rahule.

Reede, 30. oktoober 2020

Järved

13. sajandist pärineva Scaligeride kastelli jäänused on Sirmione kuulsaim vaatamisväärsus. Kindluse külastamiseks tuleb teha eelbroneering kodulehel, kus on kirjas, et korraga lastakse sisse kuni 30 inimest ja nii iga 45 minuti järel. Nende päevadega on selgeks saanud, et tänastes oludes pole vaja asju hullult ette planeerida. Siin näiteks oli meiega koos ringi kolamas veel täpselt kaks inimest.



Kindlus vallutatud jätsime Sirmione ja Garda järvega hüvasti. Uus järv kõigi oma võludega ees ootamas. 

Kaks tundi hiljem jõudsime sihtkohta. Como on hargikujuline järv, mille uhkuseks on kaunid mäed ning jõukad linnad. Juba sajandeid on Como järve ümbrus meelitanud turiste lähemalt ja kaugemalt.

Bellagiot peetakse maalilise Como järve kõige maalilisemaks kohaks. Ega siis Euroopa kõrgklass ilmaasjata just siia hakanud 19. sajandil oma luksusvillasid rajama. Tuntuim neist on Villa Melzi d’Eril. Kaunis neoklassitsistlik hoone oli hertsog Francesco Melzi d’Eril’i, Itaalia asepresidendi residents, mille juurde kuulub üks esimesi inglise stiilis kavandatud aedu Itaalias.

Põrutasimegi otsejoones järve kolme haru ristumiskohas asuvasse Bellagiosse. Kui autost välja astusin, selgus, et olin kogemata valinud restorani, mis asub legendaarse Villa Melzi kõrval. Nii õnnestus ka see arhitektuuripärl koos oma imelise aiaga ära näha.

Selgeks on saanud, et lõunasööki tasub panustada, sest õhtul võib juhtuda, et tuleb leppida lähimas poes pakutavaga. Etteruttavalt olgu öeldud, et täna just nii juhtubki. Omal nahal kogetud fakt on seegi, et Michelini soovitusega restoranid on tihti soodsamad kui samaväärsed meil koduvabariigis. Kõlab uskumatult, aga nii on.


Kõht maitsvat toitu täis otsustasime teisele kaldale praamiga sõita. Piletid ostetud, ootasime oma korda. Praam tuli ja osad autod lasti peale. Hetk hiljem sõitis praam minema. Peale mõningast hämmingut selgus, et seisime vales järjekorras ja siit saab mitmesse kohta. Nii läksime Varenna asemel hoopis Cadenabbiasse.

Kuna öömaja oli võetud teisele poole järve Dervio lähistele, siis tänu praami intsidendile saime järvele praktiliselt ringi peale tehtud. Mida põhja poole jõudsime, seda lähemale tulid lumised mäetipud ning liiklusmärgid teavitasid, et Šveits pole enam kaugel. Tõdesime, et järve põhjaosa rannik on hõredama asustusega kui lõunaosa rannik, aga looduse iluga pole siin kuskil kokku hoitud. Kirjeldamatu vaatega valge häärber Maison Blanche oli seda pikka sõitu igati väärt.


Ega siin muud teha polegi, kui imetleda mägesid ja järve ning veel kord mägesid ja siis jälle järve. Tõeline puhkus!

Neljapäev, 29. oktoober 2020

Garda järv

Täna on Itaalias vähemalt üks maakond, kus saab peale kella kuut süüa. See selgus muidugi eile õhtul peale seda, kui täis kõhuga Riva del Gardasse jõudsime. Üllatus oli seegi, et Garda järve põhja osa asub Trentino-Alto Adige maakonnas, kus on oluliselt leebemad reeglid kui mujal riigis.

Põhjusega öeldakse, et hommik on õhtust targem. Ärgates avastasin ennast kõrgete mägede ja Itaalia suurima järve vahelt. Riva del Garda on imeline pärl Garda järve loode osas. Siiani arvasin, et Garda on surfarite ja jalgratturite paradiis ja minul siia asja ei ole. Täiesti vale ettekujutus. Isegi oktoobrikuu eel-eelviimasel päeval on siin meie mõistes suviselt soe. Ja ilus on ka. 


Jalutuskäigule Riva del Garda promenaadil järgnes matk mööda Busatte-Tempesta matkarada. Tõusime kohati päris kõrgele. Vaated järvele ja alla linnale võtsid sõnatuks. 



Statistikast nii palju, et läbisime kuus kilomeetrit. Aega läks natuke alla kahe tunni ja võtsime 261 tõusumeetrit. Numbrites pole kuigi palju, aga ära väsitas küll. Mask aitas sellele korralikult kaasa.

Siinkohal olgu öeldud, et kahe kuu taguse ajaga võrreldes on mask muutunud kohustuslikuks peaaegu kõikjal. Lisaks kauplustele ja restoranidele tuleb maski kanda ka tänaval. Maskis on teiste hulgas ka jalgratturid, jooksjad ja isegi looduses matkajad. Isiklikus autos ja toas ei pea maski kandma. 

Peale matka sõitsime järve ida poolset külge pidi lõunasse ning jõudsime päikeseloojanguks Sirmionesse. Linn asub samanimelisel poolsaarel, mida ühendab Garda järve lõunakaldaga kitsas maakael.

Kui kella kuueks oli kõht korralikult pitsat ja kala täis, siis tegelesime majutumisega. Kui uksest taas välja astusin, lõid kirikukellad seitse korda. Siin on lisaks söögikohtadele suletud ka kõik poed. Liialdamata saab väita, et kella seitsmeks on linn välja surnud. Polegi nagu Itaalia. Teadjamad väidavad, et tavaolukorras on tegemist selle kandi ühe suurima turismikeskusega.

Kolmapäev, 28. oktoober 2020

Ravenna. Verona.

Sedakorda toimus hommikune linnatuur mööda Ravenna ajaloolisi munakivitänavaid. Alustuseks tuli käia ära kahe Veneetsia stiilis samba poolest tuntud keskväljakul – Piazza del Popolo’l. Väljak ja seda ümbritsevad hooned on veneetslaste poolt ehitatud 15. sajandil, kui Ravenna oli osa Veneetsia vabariigist.

Peale Rooma riigi lagunemist liikus maakonna kese Ravennasse, millest sai Bütsantsi impeeriumi tähtis osa. Just sel ajal 5. ja 6. sajandil ehitati paljud linna tähelepanuväärsemad kirikud. 

Mitut neist õnnestus täna külastada. Põhjuseks need samad kaunid mosaiigid, mille pärast siia enamasti tullakse. Galla Placidia mausoleum, San Vitale kirik, Sant’Apollinare Nuovo kirik, Neoniano ristimiskabel ja Arcivescovile muuseum said üle vaadatud. Kindlasti oma piletiraha väärt ettevõtmine. Esimest korda sel reisil nägin veel mõnda välisturisti, aga needki saab kahe käe sõrmedel üle lugeda.



Bütsantsi mosaiikidest lummatuna istusime taas autosse. Ees ootas Ferrara ja imeline lõuna ühes San Romano tänava kalarestoranis. Lõpuks sain oma kala. Tegemist on nii ägeda tänavaga, et isegi ilma söömisplaanita soovitan siin jalutada. Tänava otsas asub linna kõige tähtsam väljak järjekordsete suursuguste hoonetega.


Po on Itaalia pikim jõgi ning selle jõgikond võtab enda alla umbes 15% riigi pindalast. Sõitsime mööda Po äärt kuni keerasime üles Verona poole. Sellega jätsime Emilia-Romagna maakonnaga hüvasti. 

Tegelikult polnud Verona üldse kavas, aga kuna kell hakkas kuuele lähenema ja nälga surra polnud plaanis, siis tuli midagi ette võtta. Mulle isiklikult sobis, sest nii õnnestus ka Romeo ja Julia linn kiirkäigul üle vaadata. 

Esimesest hetkest armusin sellesse linna. Ma ei mõista, miks inimesed massiliselt Milanos käivad. Ostuhulludele soovitan hoopis Veronat. Siin on olemas kõik poed ning lisaks veel palju ägedat arhitektuuri ja ajalugu. Tegemist on ühe vanima linnaga Itaalias. Minul õnnestus näha ära legendaarne Julia maja rõdu, suuruselt kolmas Rooma-aegne amfiteater ning süüa Piazza delle Erbe’l üks kiire õhtusöök.

Teisipäev, 27. oktoober 2020

Bologna. San Marino.

Itaalia gastronoomiapealinnaks peetavas Bolognas on palju söögikohti ja toiduturge. Linna ajalooline süda on ilus tellishoonete ja võluvate sammaskodadega tänavate ansambel. Keskaegsed paleed on kobaras ümber Maggiore väljaku, millel domineerib Püha Petronio kirik. Bolognia ülikool on Euroopa vanim ning auväärne Archinnasio oli selle esimene ametlik hoone. Täna asub siin raamatukogu. Juba ainuüksi siia siseõue võiksin ennast pikemalt unustada.

Kui kõik eelpool mainutu oli üle vaadatud, siis alustasime minuti pealt kell 10.00 linna ühe peamise vaatamisväärsuse vallutamist. 498 trepiastet hiljem olin täna teine inimene, kes seisis 97 meetri kõrgusel Asinelli torni tipus. Ronimine tasus ennast kuhjaga ära. 


Olgu öeldud, et tegelikult on siin kõrvuti kaks keskaegset torni. Teine on madalam ja viltune Garisenda torn. Need kaks koos moodustavad ikoonilise tandemi.

Hommikuse jalutuskäigu tulemusel on mul uus lemmiklinn Itaalias. Otsustasin, et Bolognasse tulen kindlasti tagasi. Nendest võlvitud kõnniteedest olen siiani lummatud. Enamuse ajast kõndisingi pilk taevasse pööratud.

Oli aeg teele asuda. Ootamatult olid kõik auto numbrid sinised. Eneselegi üllatuseks olime ületanud riigipiiri. Päris mitu serpentiini tuli võtta enne kui San Marino samanimelise pealinna ajaloolisse keskusesse jõudsime. Kujutan ette, mis siin tavaolukorras toimub, aga täna õnnestus mägilinna privaatselt uudistada. Lõunatasime raekoja esisel väljakul. Nii mõnus ja soe oli, et kuidagi ei tahtnud edasi liikuda.


Kas sina teadsid, et külastajate koguarvu poolest on San Marino Euroopa vähim külastatud riik. Sellest hoolimata on San Marino ajalugu üks rikkalikumaid. San Marino on maailma vanim ellu jäänud suveräänne riik ning ka vanim tänini eksisteeriv vabariik. Ajaloo hõngu on tunda igal sammul.

San Marino linna keskaegses osas asuvad ka ühed vanimad ja kaunimad kindlused. Näiteks 11. sajandil Titano mäele ehitatud Castello della Guaita torn. Kui lõunalauast lõpuks püsti saime, siis vaatasime ka selle üle. Lisaks avaneb Titano mäe tipust imeline vaade rohelistele küngastele, oranžidele katustele ning merele.


Edasi suundusimegi mere äärde. Rimini kuurortlinna vaatasime üle autoaknast. Uhke suvituslinn pika ja laia liivaranna ning kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Tänu mere lähedusele tekkis soov värsket kala süüa. 

Reisikirjad soovitavad selleks piirkonna parimat kalastuskeskust Cesenaticot. Linnasüda paikneb ümber kanalsadama, mille kavandas 1502. aastal Leonardo da Vinci isiklikult. Lisaks kalaturule on sadamakanali mõlemad pooled ääristatud mereannirestoranidega. Sisetunne ütles, et tänastes oludes võivad restoranid kinni olla. Ja nii oligi. Cesenatico on nii minu, et siia tulen kindlasti tagasi.

Õhtuks jõuame Ravennasse. Järjekordne viltuse torniga linn. Jalutuskäik viib tõdemusele, et ka siin on restoranid ja kohvikud suletud, aga poed on kõik lahti. 

Esmaspäev, 26. oktoober 2020

Enso Ferrari jälgedes. Bologna.

Juba pimedas jättis Parma suursuguse mulje, aga päevavalguses on kõik kordades võimsam. Kohustuslikud pildid tehtud ning sink ja juust ostetud, oli aeg edasi liikuda.

Järgmine peatus Modena, kus külastasime Enso Ferrari muuseumit. Ma pole kunagi olnud eriline Ferrari fänn, aga peale tänast natukene juba olen. Omanimelisele autotootjale aluse pannud härra Ferrari lugu on põnev ja inspireeriv.

Selgus, et Modenast 18 kilomeetri kaugusel Maranellos on üks Ferrari muuseum veel. Kui Modena muuseum on pühendatud inimesele nimega Ferrari, siis Maranello muuseum on Ferrarist kui autotootjast. Tõele au andes ei saa viimases ka ilma Enso Ferrarita.

Autodest, võistlustest ja pilootidest sain üledoosi. Paljut juba ei mäletagi. Tüüpilise naisena jäi meelde fakt, et ei ole olemas ainult ühte nn Ferrari punast. Ühesõnaga kui sul on plaanis Ferrari soetada, siis võta teadmiseks, et valida on kümne erineva punase värvitooni vahel.


Peale lõunasööki Maranellos sõitsime viinapuu põldude vahelt mägedesse. Sedakorda sattusime Sassi di Roccamalatina rahvusparki, kus hiiglaslikud liivakivist sambad kõrguvad taevasse.


Õhtuks jõuame Bolognasse. Öömaja õnnestub saada tund enne saabumist kahe ikoonilise torni kõrvale. Rõdult avaneb miljonivaade imelisele vanalinnale. Ning kolme sammu kaugusel asub kuulus Maggiore väljak. Veel rohkem paremas kohas ei saagi olla. Ja seda täiesti mõistliku hinna eest. Selline asi saab võimalikuks ainult sellepärast, et peale meie pole linnas ühtegi turisti.

Parklamees teadis rääkida, et alates tänasest suletakse Itaalias kõik restoranid kell 18.00. Nüüd on selge, miks eile inimesed tänavatel pidutsesid. Nemad teadsid juba siis, et tänasest on normaalsel elul jälle mõneks ajaks kriips peal. Siin maakonnas võib jalutada ja toitu kaasa osta, aga mõnes teises ei saa sedagi.

Kiirustasime sööma. Mõnes kohas öeldi juba viie paiku, et köök on tänaseks suletud. Õnneks leidsime restorani, kus sai rahulikult cotoletta alla bolognese’t nautida. Magustoiduks tahtsime jäätist. Kuna kell oli paar minutit kuus läbi, siis seda meile vahvli sees enam ei müüdud. Ostsime karbiga kaasa ja läksime tuppa sööma. Täpselt nii nagu kord ette näeb.

Bolognas on 38 kilomeetrit katusealuseid kõnniteid. Seda on rohkem kui üheski teises maailma linnas. Bologna on linn, kus vihmavarju polegi vaja.

Pühapäev, 25. oktoober 2020

Emilia-Romagna. Parma.

Nüüd on lõplikult selge, et Madagaskarile novembris turiste ei lubata ja selle plaani võib heaga teadmata ajaks edasi lükata. Kuigi meilegi on ju antud ranged soovitused kodus istuda, tekkis esmaspäeval tunne, et pean siit ära saama. See mõte formuleerus teisipäeval lennupiletiteks. Minu ainus nõudmine oli otselend, mis kitsendas oluliselt valikut. Ja nii juhtuski, et juba teist korda sel aastal on Itaalia minu päästja.

Rikka põllumajandusmaa, ajalooliste linnade ja eduka tööstusega Emilia-Romagna on tänapäeval üks Itaalia jõukamaid piirkondi. Maakonnal on ka suurepärase gastronoomiakeskuse maine. Selle viimase fakti teada saamisega oli asi otsustatud.

Nii läkski, et täna hommikul istusime Bergamos autosse ja suundusime Kesk-Itaalia südamaal asuva Emilia-Romagna poole. See osa Itaaliast on mul siiani avastamata. 

Enamik Emilia-Romagna tähtsamaid linnu asub Via Aemilia lähedal. See on 187. aastal eKr roomlaste poolt ehitatud tee, mis ühendab Aadria mere rannikul asuvat Riminit garnisonilinna Piacenzaga.

Esimese pikema peatuse tegime just selles viimati nimetatud linnas. Piacenza keskuses on siiani tajutav roomaaegne tänavaplaan. Hulgaliselt hooneid on säilinud keskajast ja renessansist. Kõige uhkemad hooned, sh 13. sajandist pärit punastest tellistest raekoda ning Toomkirik, mille ehitamist alustati 1222. aastal, said üle vaadatud.


Edasi liikusime Castell’Arquatosse. Väidetavalt on tegemist Po jõest lõuna poole jääva maapiirkonna ühe ilusaima külaga. Imelised vaated alla orgu ja künka tipus asuv endine kindlus. Võib vaid ette kujutada, mis siin normaalsel turismihooajal toimub. Olen enam kui kindel, et siinsetele kitsastele mägiküla tänavatele ei mahu ära, aga täna õnnestus aeg-ajalt üksi ringi jalutada.

Mitu korda võib samasse ämbrisse astuda? Jälle läks meelest, et on riike, kus ei saa iga sekund süüa. Õnnestus ikka oma selle hooaja esimesed musta trühvliga ravioolid sisse kühveldada. Tehakse ikka häid asju.

Teenindaja küsimuse peale, et kas nägime autosid ka, meenus, et meile sõitis vastu hunnik vanaaegseid autosid. Google’i abiga selgus, et saime kogemata osa legendaarsest Mille Miglia’st ehk Tuhande Miili võidusõidust. Kui algusaastatel oli Tuhande Miili puhul tegu täieõigusliku võidusõiduga, siis alates 1977. aastast on see pigem regulaarselt toimuv ajastuautode lõbusõit. Enzo Ferrari on nimetanud seda maailma kõige kaunimaks võidusõiduks. Seda sellepärast, et oma teel läbitakse Euroopa ilusaimaid teid. 

Muutsime oma marsruuti nii, et sõitsime nendega sama teed. Ainult vastassuunas. Tänu sellele jõudsime kitsastele mägiteedele, kuhu tavainimene nii lihtsalt ei satu. Ja vaatad. Neid on võimatu kirjeldada.

Õhtuks jõudsime maitsva juustu ja singi poolest tuntud Parmasse. Liialdamata väidan, et iga kolmanda poe või restorani aknal ripuvad uhked Parma singi käntsakad. Ei saanud minagi ilma korraliku portsu singita magama minna.

Parma singi päritolust olin teadlik, aga seda, et ka parmesan ehk Parma juust siit kandist pärit on, seda ma endale kuni tänaseni teadvustanud polnudki. Olen jälle targem.


Ilmast nii palju, et siin on praegu täitsa korralik Eesti suvi. Õhtul väljas istuda pole mingi probleem. Isegi karupükse pole vaja jalga panna.

Pühapäev, 11. oktoober 2020

Koiva jõe ürgorg

Eile peale Jūrmala külastust tegin korraliku uinaku ja siis juba tudengihotelli avapeole. Hea meel tõdeda, et maskiball on ka siin riigis au sees.


Täna peale pannkooke tuli asjad pakkida ja pikk tee koju võis alata.

Enne veel kui riigipiiri ületamiseks läheb paaritunnine matk Koiva jõe ürgorus. Koiva rahvuspark on Läti suurim ja vanim rahvuspark, mis loodi 1973. aastal. Rahvuspargi uhkuseks on imekaunid liivakivipaljandid, -järsakud, -kaljud ning -koopad.

Olen siin kandis korduvalt ringi kolanud, aga matkama pole varem jõudnud. Koiva jõe ürgorg on Läti taevaskoda. Kindlasti külastamist väärt piirkond. Soovitan rohkem aega varuda. Kahest tunnist jääb ilmselgelt väheks. Järgmine kord võtan matkasaapad kaasa, siis saab lihtsama vaevaga hakkama ja jõuab kaugemale.


10 kilomeetrit enne piiripunkti saime Läti politseile aru anda, et kas meil ikka on lubatud siin viibida. Meie paberid olid korras. Ikkagi kontrollivad.

Laupäev, 10. oktoober 2020

Ķemeri rahvuspark ja Jūrmala

Eilse vihmase päeva veetsin tubaselt filmide ja raamatute seltsis. Õhtul ajasin ennast diivanilt püsti ja põrutasin Kipsala jõesaarele, kus ootas restoran Fabrikas Hercogs, mida julgen soovitada ka kõige suurematele toidunautlejatele. Lisaks imeline vaade ja suurepärane teenindus.

Täna asusime varakult teele. Riiast pooletunnise autosõidu kaugusel asub Ķemeri, mis on tegelikult üks osa Jūrmala linnast.

Jūrmala on üks vähestest linnadest Euroopas, kus saab nautida värsket mereõhku ja männimetsade looduslikku aroomiteraapiat. Kolmandikku linna pindalast katab mets. Siin on mets sõna otseses mõttes linna tunginud. Üks Jūrmala pärleid on Ķemeri rahvuspark oma inimtegevusest puutumata 8000-aastaste rabadega.

Ķemeri piirkond on läbi ajaloo olnud eriline selle poolest, et dolomiidist aluspõhjakivimi ja laiuvate rabade koostoimel tekivad siin väävliveed. Sel põhjusel pandi 18. sajandil alus Ķemeri kuurortile. Siinsete väävlivee allikate ja mudavannide raviomadusi käidi nautimas kõikjalt Euroopast. Kuurort kogus hoogsalt populaarsust ning 1912. aastal avati otserongiliin Ķemeri-Moskva.


Sattusime raudteejaama uudistama just siis, kui rong seal peatus. Ei olnud Moskva rong. Riia oma oli.

Tänapäeval annavad iidsest hiilgusest tunnistust ainult arhitektuurimälestised, kuid väävlirikas mineraalvesi ja ravimuda eksisteerivad praegugi.

1997. loodi siinsete märgalade kaitseks Ķemeri rahvuspark, mille muudavad eriliseks suur bioloogiline mitmekesisus, ainulaadne Ķemeri nõmm ning mineraalvee ja ravimuda leiukohad.

Suur Ķemeri nõmme matkarada on Ķemeri rahvuspargi populaarseim vaatamisväärsus, mis tutvustab raba ja sealseid elanikke. Laudtee viib samblike, rabamändide, laugaste, tumedate järvede ja kailulõhna maailma.


Meie eesmärk oli saada pealinna majade vahelt loodusesse. Olime ühed esimestest, kes kohale jõudsid ja nii õnnestuski privaatselt rada läbi jalutada. Oli üks päikeseline hommikupoolik keset lõputut looduseilu.



Jomas iela on Jūrmala süda. Räägitakse, et just siit sai Jūrmala alguse. Ajal, kui Jūrmalat katsid suured liivaluited, puhus tuul liiva laiali ühes suunas ja teises suunas, vormides luiteid ja nende vahel peituvaid orge. Lätis kutsutakse sellist orgu joma’ks ning tänapäeval Jomas iela nime kandev peatänav rajati ühte sellisesse orgu. Tänav on algusest peale olnud linna keskuseks. Võib vaid ette kujutada, mis siin suvisel turismihooajal toimub. Kuna täna rannailma pole, siis õnnestus ühes peatänava restoranis rahulikult lõunat süüa.

Pole kindel, kas olen Jūrmalas varem käinud. Võib-olla kunagi lapsepõlves. Samas on täiesti võimalik, et olen viimane eestlane, kes siia sattus. Nüüd siis ka „Läänemere Riviera” oma silmaga nähtud.

Neljapäev, 8. oktoober 2020

Šokolaadimuuseum ja hipsterite jälgedes

Eilse raamatulugemise päeva tippsündmus oli lõunasöök keset nõukogudeaegset nostalgiat kohvikus Leningrad. Läksin ajas 30 aastat tagasi. Nii palju tuttavat ja vähem tuttavat kraami on siia kokku kogutud. Toit oli minu jaoks seekord teisejärguline, kuigi tuleb tunnistada, et guljašš tatraga sobis konteksti ideaalselt.

Kesklinna saginast põhjas elab oma boheemlaslikku elu Miera tänav, kuhu on end sisse seadnud restoranid, käsitööpoed ja loomeasutused. Kodune kohvik Mierā meelitab sisse astuma, aga mitte selleks pole ma täna siia tulnud.

Põhjust tuleb otsida hoopis aadressilt Miera tänav 22, kus asub Laima šokolaadimuuseum. See šokolaadiparadiis ei ole nõrkadele, vaid tõelistele šokohoolikutele. Kõige magusam muuseumi kogemus minu elus. Alustuseks antakse igale külastajale tops vedelat šokolaadi. Seejärel saab rännata šokolaadi ja Laima ajalukku. Minu üllatuseks on neil eestikeelne audiogiid. Kindlasti soovitan, nii saab oluliselt rohkem infot ja täitsa ema keeles.

Mõned faktid, mis sellest infotulvast meelde jäid. Värske kakaovili lõhnab nagu kurk. Praegu toodab Laima 250 erinevat toodet ja ekspordib neid 20 riiki üle maailma. Disain on alati olnud Laima uhkuseks. Kommi Serenaad pühendas šokolaadimeister ühele naisele. Viimati nimetatud kommi retsept on ainus, mis suudeti NSVL ajal venelaste eest salajas hoida. Sefiir oli nõukogude ajal kõige armastatuim maiustus. 1847. aastal valmistati Inglismaal esimene šokolaaditahvel. Kakao viljad kasvavad välja kakaopuu tüvest mitte okstest ning puu võib elada kuni 200-aastaseks. Keskmiselt sööb eurooplane aastas ära kuus kilogrammi šokolaadi.

Nagu muuseumides tavaks, siis lõpetuseks suunatakse sind poodi, kust saab kõik eluks vajaliku kaasa osta. Ei lahkunud minagi tühjade kätega.

Šokolaadimuuseumi naabruses asub Tallinna tänava kvartal, mis meenutab meie Telliskivi loomelinnakut. Avastasin selle koha enda jaoks 2019. aasta suvel, kui nautisin siin koos paljude teistega head muusikat, maitsvaid ampse ja kõige trendikamaid jooke ning imetlesin kohalike noordisainerite kätetööd. Täna on siin peale minu veel kolm inimest. Pisut ootamatu, aga mulle sobib, sest hetkel väldin suuri rahvamasse.

Kuna ilm on jälle mõnusalt soe ja päikseline, siis koju tagasi jalutasin pikema ringiga. Vaatasin üle legendaarse juugendkvartali, mille moodustavad Alberta, Elizabetese, Vīlandese ja Strēlnieku tänavad. Kas teadsite, et ligi kolmandik Riia südalinna hoonetest on juugendstiilis. Siit ka põhjus, miks Riiat kutsutakse tihti Põhja-Euroopa art nouveau pealinnaks.

Teisipäev, 6. oktoober 2020

Daugava ääres

Eelmistest kordadest on eredalt meeles, et värskete aedviljade ja turumelu leidmiseks ei pea ette võtma pikka teekonda pärapõrgusse, vaid kohaliku kulinaaria meistriteosed ootavad otse bussijaama kõrval. 16. sajandist pärit Riia keskturg oli kunagi üle ilma tuntud ja kuulub nüüd UNESCO maailmapärandi nimekirja. Nendest Daugava jõe kaldale püstitatud vanades Zeppelini angaaridest ei saa mina kunagi mööda. Nii ka täna.


Ka riialased on leidnud üles vanad tööstuskvartalid ja puhunud neile eluvaimu sisse. Kohe turu kõrval jõe kaldal tervitab Spikeri loomekvartal. Silmatorkavatest punastest telliskividest hooned ehitati 150 aastat tagasi kaubaladudeks ning on nüüd kontsertsaali, kunstiateljeede, kohvikute ja poppide kontorite päralt.

Esmaspäev, 5. oktoober 2020

Riia

Pühapäeval lõpetasime koduse pitsahooaja sügisele kohase ilmaga. Oli nii vihma kui ka tuult ning temperatuur langes kohati alla kümne kraadi. Samal õhtul võttis meid vastu ootamatult soe Läti pealinn. Kella kaheksa ajal näitas termomeeter 20 soojakraadi. Miks mul talvemantel seljas on?

Elame Galleria Riga kõrval, muljetavaldava juugendarhitektuuri poolest tuntud nn vaikse keskuse linnaosas. Vaieldamatult minu lemmikkant Riias.

Täna lubab nädala parimat ilma, seega plaanin võimalikult palju õues olla. Kodust jalutuskäigu kaugusel asub linnasüda, kuhu viib parkidega ääristatud Vabaduse puiestee, mille keskel kõrgub graniidist Vabadussammas, mis mälestab Läti vabadussõjas hukkunud sõdureid ning on lätlastele omariikluse, rahva ühtsuse ja iseseisvuse sümboliks.

Lisaks sambale sai üle vaadatud toomkirik, linnavalituse plats ja Riia üks sümbol - kaunite ornamentidega Mustpeade maja. Päikese käes on mõnusalt soe, lühikese varruka ilm.


Uudised koroonarindelt. Tallinna tänavapildis on maske oluliselt rohkem. Kaubanduskeskuses oli peale minu veel täpselt kaks maskiga inimest. Täna kuulutati välja, et alates kolmapäevast on Läti ühistranspordis mask kohustuslik.

Ka siinsele toitlustussektorile on koroona jätnud oma jälje. Näiteks minu lemmik hommikusöögikoht on uksed sulgenud. Juba mitu päeva unistasin nende maitsvatest sõrnikutest. Selle asemel tuleb hakata ise pannkooke küpsetama.