neljapäev, 29. oktoober 2020

Garda järv

Täna on Itaalias vähemalt üks maakond, kus saab peale kella kuut süüa. See selgus muidugi eile õhtul peale seda, kui täis kõhuga Riva del Gardasse jõudsime. Üllatus oli seegi, et Garda järve põhja osa asub Trentino-Alto Adige maakonnas, kus on oluliselt leebemad reeglid kui mujal riigis.

Põhjusega öeldakse, et hommik on õhtust targem. Ärgates avastasin ennast kõrgete mägede ja Itaalia suurima järve vahelt. Riva del Garda on imeline pärl Garda järve loode osas. Siiani arvasin, et Garda on surfarite ja jalgratturite paradiis ja minul siia asja ei ole. Täiesti vale ettekujutus. Isegi oktoobrikuu eel-eelviimasel päeval on siin meie mõistes suviselt soe. Ja ilus on ka. 


Jalutuskäigule Riva del Garda promenaadil järgnes matk mööda Busatte-Tempesta matkarada. Tõusime kohati päris kõrgele. Vaated järvele ja alla linnale võtsid sõnatuks. 



Statistikast nii palju, et läbisime kuus kilomeetrit. Aega läks natuke alla kahe tunni ja võtsime 261 tõusumeetrit. Numbrites pole kuigi palju, aga ära väsitas küll. Mask aitas sellele korralikult kaasa.

Siinkohal olgu öeldud, et kahe kuu taguse ajaga võrreldes on mask muutunud kohustuslikuks peaaegu kõikjal. Lisaks kauplustele ja restoranidele tuleb maski kanda ka tänaval. Maskis on teiste hulgas ka jalgratturid, jooksjad ja isegi looduses matkajad. Isiklikus autos ja toas ei pea maski kandma. 

Peale matka sõitsime järve ida poolset külge pidi lõunasse ning jõudsime päikeseloojanguks Sirmionesse. Linn asub samanimelisel poolsaarel, mida ühendab Garda järve lõunakaldaga kitsas maakael.

Kui kella kuueks oli kõht korralikult pitsat ja kala täis, siis tegelesime majutumisega. Kui uksest taas välja astusin, lõid kirikukellad seitse korda. Siin on lisaks söögikohtadele suletud ka kõik poed. Liialdamata saab väita, et kella seitsmeks on linn välja surnud. Polegi nagu Itaalia. Teadjamad väidavad, et tavaolukorras on tegemist selle kandi ühe suurima turismikeskusega.

kolmapäev, 28. oktoober 2020

Ravenna. Verona.

Sedakorda toimus hommikune linnatuur mööda Ravenna ajaloolisi munakivitänavaid. Alustuseks tuli käia ära kahe Veneetsia stiilis samba poolest tuntud keskväljakul – Piazza del Popolo’l. Väljak ja seda ümbritsevad hooned on veneetslaste poolt ehitatud 15. sajandil, kui Ravenna oli osa Veneetsia vabariigist.

Peale Rooma riigi lagunemist liikus maakonna kese Ravennasse, millest sai Bütsantsi impeeriumi tähtis osa. Just sel ajal 5. ja 6. sajandil ehitati paljud linna tähelepanuväärsemad kirikud. 

Mitut neist õnnestus täna külastada. Põhjuseks need samad kaunid mosaiigid, mille pärast siia enamasti tullakse. Galla Placidia mausoleum, San Vitale kirik, Sant’Apollinare Nuovo kirik, Neoniano ristimiskabel ja Arcivescovile muuseum said üle vaadatud. Kindlasti oma piletiraha väärt ettevõtmine. Esimest korda sel reisil nägin veel mõnda välisturisti, aga needki saab kahe käe sõrmedel üle lugeda.



Bütsantsi mosaiikidest lummatuna istusime taas autosse. Ees ootas Ferrara ja imeline lõuna ühes San Romano tänava kalarestoranis. Lõpuks sain oma kala. Tegemist on nii ägeda tänavaga, et isegi ilma söömisplaanita soovitan siin jalutada. Tänava otsas asub linna kõige tähtsam väljak järjekordsete suursuguste hoonetega.


Po on Itaalia pikim jõgi ning selle jõgikond võtab enda alla umbes 15% riigi pindalast. Sõitsime mööda Po äärt kuni keerasime üles Verona poole. Sellega jätsime Emilia-Romagna maakonnaga hüvasti. 

Tegelikult polnud Verona üldse kavas, aga kuna kell hakkas kuuele lähenema ja nälga surra polnud plaanis, siis tuli midagi ette võtta. Mulle isiklikult sobis, sest nii õnnestus ka Verona kiirkäigul ära näha. 

Esimesest hetkest armusin sellesse linna. Ma ei mõista, miks inimesed massiliselt Milanos käivad. Ostuhulludele soovitan hoopis Veronat. Siin on olemas kõik poed ning lisaks veel palju ägedat arhitektuuri ja ajalugu. Minul õnnestus näha ära kohustuslik Julia maja rõdu, suuruselt kolmas Rooma-aegne amfiteater ning süüa Piazza delle Erbe’l üks kiire õhtusöök.

teisipäev, 27. oktoober 2020

Bologna. San Marino.

Itaalia gastronoomiapealinnaks peetavas Bolognas on palju söögikohti ja toiduturge. Linna ajalooline süda on ilus tellishoonete ja võluvate sammaskodadega tänavate ansambel. Keskaegsed paleed on kobaras ümber Maggiore väljaku, millel domineerib Püha Petronio kirik. Bolognia ülikool on Euroopa vanim ning auväärne Archinnasio oli selle esimene ametlik hoone. Täna asub siin raamatukogu. Juba ainuüksi siia siseõue võiksin ennast pikemalt unustada.

Kui kõik eelpool mainutu oli üle vaadatud, siis alustasime minuti pealt kell 10.00 linna ühe peamise vaatamisväärsuse vallutamist. 498 trepiastet hiljem olin täna teine inimene, kes seisis 97 meetri kõrgusel Asinelli torni tipus. Ronimine tasus ennast kuhjaga ära. 


Olgu öeldud, et tegelikult on siin kõrvuti kaks keskaegset torni. Teine on madalam ja viltune Garisenda torn. Need kaks koos moodustavad ikoonilise tandemi.

Hommikuse jalutuskäigu tulemusel on mul uus lemmiklinn Itaalias. Otsustasin, et Bolognasse tulen kindlasti tagasi. Nendest võlvitud kõnniteedest olen siiani lummatud. Enamuse ajast kõndisingi pilk taevasse pööratud.

Oli aeg teele asuda. Ootamatult olid kõik autonumbrid sinised. Eneselegi üllatuseks olime ületanud riigipiiri. Päris mitu serpentiini tuli võtta enne kui San Marino samanimelise pealinna ajaloolisse keskusesse jõudsime. Kujutan ette, mis siin tavaolukorras toimub, aga täna õnnestus mägilinna privaatselt uudistada. Lõunatasime raekoja esisel väljakul. Nii mõnus ja soe oli, et kuidagi ei tahtnud edasi liikuda.


Kas sina teadsid, et külastajate koguarvu poolest on San Marino Euroopa vähim külastatud riik. Sellest hoolimata on San Marino ajalugu üks rikkalikumaid. San Marino on maailma vanim ellu jäänud suveräänne riik ning ka vanim tänini eksisteeriv vabariik. Ajaloo hõngu on tunda igal sammul.

San Marino linna keskaegses osas asuvad ka ühed vanimad ja kaunimad kindlused. Näiteks 11. sajandil Titano mäele ehitatud Castello della Guaita torn. Kui lõunalauast lõpuks püsti saime, siis vaatasime ka selle üle. Lisaks avaneb Titano mäe tipust imeline vaade rohelistele küngastele, oranžidele katustele ning merele.


Edasi suundusimegi mere äärde. Rimini kuurortlinna vaatasime üle autoaknast. Uhke suvituslinn pika ja laia liivaranna ning kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Tänu mere lähedusele tekkis soov värsket kala süüa. 

Reisikirjad soovitavad selleks piirkonna parimat kalastuskeskust Cesenaticot. Linnasüda paikneb ümber kanalsadama, mille kavandas 1502. aastal Leonardo da Vinci isiklikult. Lisaks kalaturule on sadamakanali mõlemad pooled ääristatud mereannirestoranidega. Sisetunne ütles, et tänastes oludes võivad restoranid kinni olla. Ja nii oligi. Cesenatico on nii minu, et siia tulen kindlasti tagasi.

Õhtuks jõuame Ravennasse. Järjekordne viltuse torniga linn. Jalutuskäik viib tõdemusele, et ka siin on restoranid ja kohvikud suletud, aga poed on kõik lahti. 

esmaspäev, 26. oktoober 2020

Enso Ferrari jälgedes. Bologna.

Juba pimedas jättis Parma suursuguse mulje, aga päevavalguses on kõik kordades võimsam. Kohustuslikud pildid tehtud ning sink ja juust ostetud, oli aeg edasi liikuda.

Järgmine peatus Modena, kus külastasime Enso Ferrari muuseumit. Ma pole kunagi olnud eriline Ferrari fänn, aga peale tänast natukene juba olen. Omanimelisele autotootjale aluse pannud härra Ferrari lugu on põnev ja inspireeriv.

Selgus, et Modenast 18 kilomeetri kaugusel Maranellos on üks Ferrari muuseum veel. Kui Modena muuseum on pühendatud inimesele nimega Ferrari, siis Maranello muuseum on Ferrarist kui autotootjast. Tõele au andes ei saa viimases ka ilma Enso Ferrarita.

Autodest, võistlustest ja pilootidest sain üledoosi. Paljut juba ei mäletagi. Tüüpilise naisena jäi meelde fakt, et ei ole olemas ainult ühte nn Ferrari punast. Ühesõnaga kui sul on plaanis Ferrari soetada, siis võta teadmiseks, et valida on kümne erineva punase värvitooni vahel.


Peale lõunasööki Maranellos sõitsime viinapuu põldude vahelt mägedesse. Sedakorda sattusime Sassi di Roccamalatina rahvusparki, kus hiiglaslikud liivakivist sambad kõrguvad taevasse.


Õhtuks jõuame Bolognasse. Öömaja õnnestub saada tund enne saabumist kahe ikoonilise torni kõrvale. Rõdult avaneb miljonivaade imelisele vanalinnale. Ning kolme sammu kaugusel asub kuulus Maggiore väljak. Veel rohkem paremas kohas ei saagi olla. Ja seda täiesti mõistliku hinna eest. Selline asi saab võimalikuks ainult sellepärast, et peale meie pole linnas ühtegi turisti.

Parklamees teadis rääkida, et alates tänasest suletakse Itaalias kõik restoranid kell 18.00. Nüüd on selge, miks eile inimesed tänavatel pidutsesid. Nemad teadsid juba siis, et tänasest on normaalsel elul jälle mõneks ajaks kriips peal. Siin maakonnas võib jalutada ja toitu kaasa osta, aga mõnes teises ei saa sedagi.

Kiirustasime sööma. Mõnes kohas öeldi juba viie paiku, et köök on tänaseks suletud. Õnneks leidsime restorani, kus sai rahulikult cotoletta alla bolognese’t nautida. Magustoiduks tahtsime jäätist. Kuna kell oli paar minutit kuus läbi, siis seda meile vahvli sees enam ei müüdud. Ostsime karbiga kaasa ja läksime tuppa sööma. Täpselt nii nagu kord ette näeb.

Bolognas on 38 kilomeetrit katusealuseid kõnniteid. Seda on rohkem kui üheski teises maailma linnas. Bologna on linn, kus vihmavarju polegi vaja.

pühapäev, 25. oktoober 2020

Emilia-Romagna. Parma.

Nüüd on lõplikult selge, et Madagaskarile novembris turiste ei lubata ja selle plaani võib heaga teadmata ajaks edasi lükata. Kuigi meilegi on ju antud ranged soovitused kodus istuda, tekkis esmaspäeval tunne, et pean siit ära saama. See mõte formuleerus teisipäeval lennupiletiteks. Minu ainus nõudmine oli otselend, mis kitsendas oluliselt valikut. Ja nii juhtuski, et juba teist korda sel aastal on Itaalia minu päästja.

Rikka põllumajandusmaa, ajalooliste linnade ja eduka tööstusega Emilia-Romagna on tänapäeval üks Itaalia jõukamaid piirkondi. Maakonnal on ka suurepärase gastronoomiakeskuse maine. Selle viimase fakti teada saamisega oli asi otsustatud.

Nii läkski, et täna hommikul istusime Bergamos autosse ja suundusime Kesk-Itaalia südamaal asuva Emilia-Romagna poole. See osa Itaaliast on mul siiani avastamata. 

Enamik Emilia-Romagna tähtsamaid linnu asub Via Aemilia lähedal. See on 187. aastal eKr roomlaste poolt ehitatud tee, mis ühendab Aadria mere rannikul asuvat Riminit garnisonilinna Piacenzaga.

Esimese pikema peatuse tegime just selles viimati nimetatud linnas. Piacenza keskuses on siiani tajutav roomaaegne tänavaplaan. Hulgaliselt hooneid on säilinud keskajast ja renessansist. Kõige uhkemad hooned, sh 13. sajandist pärit punastest tellistest raekoda ning Toomkirik, mille ehitamist alustati 1222. aastal, said üle vaadatud.


Edasi liikusime Castell’Arquatosse. Väidetavalt on tegemist Po jõest lõuna poole jääva maapiirkonna ühe ilusaima külaga. Imelised vaated alla orgu ja künka tipus asuv endine kindlus. Võib vaid ette kujutada, mis siin normaalsel turismihooajal toimub. Olen enam kui kindel, et siinsetele kitsastele mägiküla tänavatele ei mahu ära, aga täna õnnestus aeg-ajalt üksi ringi jalutada.

Mitu korda võib samasse ämbrisse astuda? Jälle läks meelest, et on riike, kus ei saa iga sekund süüa. Õnnestus ikka oma selle hooaja esimesed musta trühvliga ravioolid sisse kühveldada. Tehakse ikka häid asju.

Teenindaja küsimuse peale, et kas nägime autosid ka, meenus, et meile sõitis vastu hunnik vanaaegseid autosid. Google’i abiga selgus, et saime kogemata osa legendaarsest Mille Miglia’st ehk Tuhande Miili võidusõidust. Kui algusaastatel oli Tuhande Miili puhul tegu täieõigusliku võidusõiduga, siis alates 1977. aastast on see pigem regulaarselt toimuv ajastuautode lõbusõit. Enzo Ferrari on nimetanud seda maailma kõige kaunimaks võidusõiduks. Seda sellepärast, et oma teel läbitakse Euroopa ilusaimaid teid. 

Muutsime oma marsruuti nii, et sõitsime nendega sama teed. Ainult vastassuunas. Tänu sellele jõudsime kitsastele mägiteedele, kuhu tavainimene nii lihtsalt ei satu. Ja vaatad. Neid on võimatu kirjeldada.

Õhtuks jõudsime maitsva juustu ja singi poolest tuntud Parmasse. Liialdamata väidan, et iga kolmanda poe või restorani aknal ripuvad uhked Parma singi käntsakad. Ei saanud minagi ilma korraliku portsu singita magama minna.

Parma singi päritolust olin teadlik, aga seda, et ka parmesan ehk Parma juust siit kandist pärit on, seda ma endale kuni tänaseni teadvustanud polnudki. Olen jälle targem.


Ilmast nii palju, et siin on praegu täitsa korralik Eesti suvi. Õhtul väljas istuda pole mingi probleem. Isegi karupükse pole vaja jalga panna.