Laupäev, 29. september 2018

Taormina

Täna hommikul kell 10.00 sõitsin funikulööriga üles vanalinna, et minna teatrisse. Künkanõlvast väljaraiutud Kreeka amfiteater on säilinud roomlaste poolt 1. sajandil uuendatud kujul. Kreeklased kujundasid teatri nii, et etenduste tausta moodustaks imeline miljonivaade. Teatrit kiidetakse suurepärase akustika poolest. Sattusin lava ette just siis, kui üks lauljast turist hääleharjutusi tegi. Muljetavaldav! Lubasin endale, et ükskord ma tulen veel siia tagasi ja saan osa ühest imelisest kontserdist.


Eile õhtul kiirkõndisin läbi Taormina peatänava ning viisin end kurssi poodides pakutavaga ja täna viisin alustatu lõpule. 

Sitsiilia on Vahemere suurim saar, mida ümbritsevad kolm merd. Saareelanikele kohaselt on sitsiilased läbi aegade olnud usinad kalurid. Seetõttu iseloomustab siinset kööki mereandide rohkus, kuid toidulaualt ei puudu ka maitsvad juurviljad, lambaliha ning pasta. Traditsiooniliseks magustoiduks on krõbedaks küpsetatud ja ricotta-kreemiga täidetud torud ehk cannoli’d. Minu lemmikuks nad ei saanud, aga see on minu probleem. 


Peale järjekordset maitsvat kõhutäit merekaldal, ronisin trepist üles ja kirjutasin basseini ja mere vahel blogi. Lained möllavad ja päike paistab. Elu on ilus. Seda täpselt nii kaua, kui reaalsusega vastu pead sain ja avastasin, et kohe saab see muinasjutt otsa. 

Sitsiilia on palju enamat kui pelgalt maailma aktiivseima vulkaani kodu. Juba Johann Wolfgang von Goethe on öelnud: „To have seen Italy without having seen Sicily is to not have seen Italy at all, for Sicily is the clue to everything.” Sellega on kõik öeldud ja paremini mina ei oska J

Reede, 28. september 2018

Etna vol2

Eile õhtul leidsin unekommi kõrvalt kirja, kus vabandatakse, et homme ja ülehomme ei saa suurte lainete tõttu mereäärsele terrassile, vaid tuleb korrus kõrgemal asuva basseiniga leppida. 

Kui randa ei saa, siis tuleb plaan B käiku lasta. Helikopteriga Taormina kohal paar tiiru ja siis Türreeni merele vulkaanilisi Lipari saari imetlema. 




Lõunasöögiks maandusime väiksemale neist - Panarea saarele, kus meid viidi elektriautodega restorani. Linn meenutab neid Kreeka rannikulinnu, kus kitsad tänavad on ääristatud siniste detailidega valgete majadega. 

Kõht maitsvaid mereande servani täis, suundusime tagasi suurele saarele. Kuna veits on pilves, siis ei tea lõpuni, kas Etnale saab. Õnneks sai. Nägime vulkaani ka ülevalt. Võimas. 


Kuigi Sitsiilia on ametlikult Itaalia suurim saar ja vaheldusrikkaim maakond, siis sitsiilased ise ennast Itaalia osaks ei pea. Ka helikopteri piloodi jutust tuleb välja, et Sitsiilia on omaette riik. Tundub, et seda usku nad siin valdavalt ongi.

Neljapäev, 27. september 2018

Päev tuhamägedel

Sitsiilia looduspilti troonib Euroopa kõrgeim tulemägi Etna, mis paiskab aeg-ajalt välja vulkaanituhka. Talvel kattub vulkaanitipp lumega ja siis pidavat siin isegi suusatada saama. Praegu ei õnnestunud lund näha, aga suusatõstukit kasutasime küll.

Tõstukiga üles jõudnud, ronisin mööda laavavälja veel kõrgemale. Tegemist on ilma taimestikuta pinnasega, mis meenutab kuumaastikku. Tõmbasin kopsud tuhatolmu täis, tegin mõned kohustuslikud selfid ja ronisin alla tagasi. Ei saa öelda, et siin just väga soe oleks. 


Etnat ümbritseb hobuseraua kujuline veinipiirkond, mille põhjaosa on kõige hinnatum kasvuala. Vulkaaniline pinnas annab veinidele erilise mineraalsuse, kõrgel asetsevad aiad loovad unikaalsust veelgi juurde. Ainult 5% kogu Sitsiilia toodangust tuleb Etna ümbrusest. 

Tegelikult on Etnal sajandeid veini tehtud, aga mitte kvaliteetveini. Viimaseni on jõutud alles hiljaaegu. Tehakse ühe aia põhiseid veine, sest pinnase ja mikrokliima erinevused on ääretult olulised. Etna Rosso veinide üheks ristiisaks peetakse Marco de Graziat Tenuta delle Terre Nerest. 

Külastasime viimati nimetatud veinimaja, kus saime kiire ülevaate nende veinidest ja tootmisprotsessist. Tegemist on kultusveinidega, mida eksporditakse 65 riiki, sh Eestisse. Korduvalt rõhutati, et lisaks vulkaanilisele pinnasele on siin kontinentaalne kliima mitte vahemereline nagu mujal. Ja nende kahe teguri koosmõjul on siinsed veini unikaalsed. Rääkida nad oskavad. Mina igal juhul usun. 


Keeldusin kategooriliselt lahkumast enne, kui sain põllule viinapuude vahele uitama. Lõpuks ometi on olemas ka viinamarjad. Kui veinide osas lähevad üldjuhul maitsed lahku, siis viinamarjad on vaidlusteta kõigi lemmikud.

Kolmapäev, 26. september 2018

Sürakuusa

Öösel sadas korralikult ja hommikul selgus, et meil ei ole enam üldse kiire, sest vihm viis kaasa osa teest ja traktor läks alles asja parandama. 

Õnneks või kahjuks ei pidanud kaua ootama ja peagi saime mägedest tulema. Teele jäi üks tore kohtumine lammastega. 


Pisikese hilinemisega jõudsime Sürakuusasse, kus sündis ja elas Vana-Kreeka teadlane Archimedes. Siinne õhk on kuulsate kreeka poeetide, matemaatikute ja poliitikute pärandist paks. 

Alustuseks külastame rohkem kui 2500 aasta vanust Neapolise arheoloogiaparki, kus on amfiteater ja Kreeka teatri varemed, Archimedese haud ja suured koopad, millest kuulsaim on Dionysose Kõrv. 

Peale lõunasööki jalutasime Sürakuusa kõige kaunimas ja ühtlasi vanimas osas väikesel Ortigia saarel, mida ühendab maismaaga teetamm. Nagu muinasjutus jalutaks ringi. 


Napilt enne pimedat jõuame Taorminasse. Esmamulje on muljetavaldav. Nagu Nice’i rannik.

Teisipäev, 25. september 2018

Sitsiilia südames

Arvasin, et täna tuleb lihtne päev, aga võta näpust. Peale võrkkiiges vedelemist, tuli asjad kokku pakkida ja teele asuda. 

Tee on kitsas ja käänuline ning kilomeetrid vähenevad visalt. Õnneks on bussiakna vaated maalilised. Lambakarjad vahelduvad põlevate põldude, õlipuusalude, kaktusehekkide ja tomatipõldudega, aga mida pole on viinamarjad. Korraks tekkis kahtlus, et kas oleme ikka õigel teel. 

Kui viimaks Tenuta Regaleali paistma hakkas, oli elu jälle ilus. Sekundiga ununesid bussis veedetud tunnid. Tegemist on Sitsiilia südames asuva ajaloolise veinimõisaga, mis juba 1830. aastast on ühe perekonna valdustes. Täna majandab siin kaheksas põlvkond Tascasid. 


Regaleali valdus asub mägises piirkonnas Palermo ja Caltanissetta provintside vahelisel alal, mis paikneb 450-650 meetri kõrgusel merepinnast. Kokku on neil 500 hektarit, millest 390 hektaril kasvavad viinapuud. Lisaks on õlipuuaiad ja mitu hektarit põllumaad. 

Kõik toit ja jook, mida ka külalistele lahkelt pakutakse, tuleb omast aiast, va kartul. Isegi lambad on neil omad. 

Täna on kogu kupatus ainult meie päralt. Enne õhtusööki saime lühiülevaate perekonna ajaloost ja veinivalmistamise protsessist. Muuhulgas selgus, et 2018 ei ole hea veiniaasta, kuna liiga palju on vihma sadanud. Peale õhtusööki kogunesime elutuppa päevasündmusi arutama ja kabet mängima. 

Just täpselt nii palju on vaja, et end siin nagu kodus tunda. Julgen väita, et külalislahkus on sitsiillastele emapiimaga kaasa antud. 


Siin on paradiislikult ilus. Teine oluline märksõna on vaikus. Siia muinasjuttu võiksin vabalt elama jääda. Üks jama siiski on. Nad on jõudnud juba viinamarjad ära korjata, aga mul on kinnisidee, et pean saama viinamarjaraksu.

Esmaspäev, 24. september 2018

Sitsiilia lõunarannik

Täna külastasime Feudo Arancio veinimaja, mis on osa Mezzacorona veinigrupist. Kaasaegsele veinimajale kuulub 700 hektarit viinapuuaedu, mis asuvad Sitsiilia päikeselisel lõunarannikul, kus valgus on intensiivne ning kliima kuiv ja tuuline. Need tingimused võimaldavad toota unikaalse aroomi ja tugeva karakteriga veine. 


Väidetavalt on tegemist ühe Itaalia keskkonnasõbralikuma projektiga. Siin ei kasutata keemiat, putukatõrjet tehakse looduslike vahenditega ning vett ja elektrit tarbitakse säästlikult. Samuti asub veinimaja osaliselt maa all, et vähendada termoregulatsioonile kuluvat energiat. 


Feudo Aranciost sõitsime Porto Palosse mereande sööma. Polnud üldsegi paha. Lisaks sain jalgupidi Vahemeres solgerdada. 

Nüüd on õige aeg pöörduda tagasi hotelli ja nautida sealseid võlusid. Kahjuks tuul on nii tugev, et merre ujuma ei lubata, aga basseinis on ka mõnus. Ja need vaated, need võtavad sõnatuks.

Pühapäev, 23. september 2018

Palermo

Sitsiilia moodustas kunagi olulise osa Kreeka impeeriumist, oli Roomale strateegilise tähtsusega ning vallutati hiljem järgemööda bütsantslaste, araablaste, normannide, prantslaste, hispaanlaste ja bourbonide poolt, enne kui ühines Itaaliaga. Iga vallutus jättis jälje ja lisas uue kultuurikihi eelmiste peale. 

Kui normannid 1071. aastal Palermosse tulid, eelistas krahv Roger elada araablaste kindlustatud palees, mida kindlustati veelgi ning nimetati peagi ümber Normannide paleeks. Seoses San Giovanni degli Eremiti kiriku ja katedraali ehitamisega muutus Palermo normannide arhitektuuripärliks. Pärast sajandite jooksul tehtud uuendusi on stiilide segunemise tõttu saanud katedraalist midagi unikaalset ja Sitsiiliale omast. Ka Normannide paleed on erinevad vallutajad täiustanud. 

Alustuseks seisangi keset normannide Palermot ja olen sõnatu. Esimese hooga ei saa aru, et milline neist on palee või katedraal või kirik, aga üks mis kindel, kõik see kokku on ülivõimas. 


Viimane normannide ehitis on 12. sajandil rajatud Monreale katedraal, mis kõrgub mäe otsas Palermo kohal. Range välisilmega katedraal peidab endas maailmas ainulaadseid mosaiike. Konstantinoopoli meistrid koos kohalike käsitöölistega panid seina mosaiigitükkide näol 2200 kilogrammi puhast kulda. 

Peale jalutuskäiku Monreales oli järgmine peatus Kaputsiinide ordu katakombid. Ootamatult leidsin ennast 8000 muumia keskelt. Nii juhtub, kui käid teiste sabas ja eeltöö on tegemata. Samas pole üldse kindel, et kui oleksin teadnud, kuhu ma tulen, kas oleksin julgenud siseneda. Ütlen ausalt, et natuke hirmus oli, aga samas huvitav ka. Kurb on see, et kui midagi kardinaalselt ette ei võeta, siis see kõik hävib lähiajal. Ühesõnaga kui vähegi võimalik, siis soovitan siin esimesel võimalusel ära käia. 

Vahemärkusena olgu öeldud, et mungad balsameerisid 17-19 sajandil kõrgemat päritolu palermolaste surnukehad ja paigutasid need kloostri keldrisse, kus need on säilinud tänase päevani. 

Väidetavalt oli Palermo 16. sajandil miljoni elanikuga Euroopa suurim linn. Ja tegelikult võiks normannide radadel pikemalt jalutama, aga programm näeb ette, et tuleb sõita hoopis täiskuu valvsa pilgu all Verdura Resorti.

Laupäev, 8. september 2018

Sri Lanka

Peale eilset pikka tagasiteed ärkasin täna Negombos. Siia lõppu sobib ideaalselt päev iseendaga. Raamat, rand ja ayurveda massaaž. Kiire shopping ja lõpupidu. 

Nüüd mõistan, miks esimesed Indiast Sri Lankale saabunud inimesed kirjeldasid saart kui maist paradiisi. Nagu juba varem mainisin, siis Indiaga on neil sarnane ainult toit. Ja nii kaua kui on banaane, jään ka mina ellu. Õnneks on neid kuhjades.


Teiste Kagu-Aasia riikidega võrreldes on siin puhas, rahulik ja roheline. On nagu Aasia ja nagu ei ole ka. Sri Lanka on sõbralik ja soe paik. Äkki ongi maailma parim saar. Tunnistan ausalt, et vastuargumente ei leidnud. 

Üks tähelepanek veel. Ilmaennustuse jälgimine on mõttetu, sest see valetab. Iga päev näitab laussadu, aga mida pole, see on vihm.

Reede, 7. september 2018

Nine Arch Bridge ja roheline kuld

Ella lähedal asub Sri Lanka kõige rohkem pildistatavam objekt. See on ka põhjus, miks täna jälle uni lühikeseks jäi. Kiirkõndisin 3,5 kilomeetrit mööda raudteeliipreid, et esimese rongi saabumise ajaks kohal olla. Napilt, aga jõudsime. Nine Arch Bridge ja sinine rong oma silmaga üle vaadatud.


Üks koer otsustas minu omaks hakata ja saatis mind truult kogu tee. Täitsa kahju oli teda hiljem maha jätta.

Et mitte kaheksat tundi järjest bussis istuda, siis tegime tutvust Sri Lanka “rohelise kulla” ehk Tseiloni teega, mis on muuhulgas ka nende kõige tähtsam ekspordiartikkel. 

Külastasime teeistandust. Nüüd on teada, kust tuleb see meie kaubandusvõrguski nii populaarne Tseiloni tee. 

Esimest korda istutati teed Sri Lankale 1824. aastal, kui paar Hiinast toodud taime Peradeniya botaanikaaias mulda pandi. 1873. aastal eksporditi Inglismaale veel tagasihoidlikud 10 kilogrammi teed. Tänapäeval kasvatatakse teed juba rohkem kui 200 000 hektaril ja eksport ulatub 300 miljoni kilogrammini aastas. Sri Lanka on maailma suurim teetootja. 

Minu üllatuseks selgus, et ükskõik milline teepuru – roheline, must või valge – lõpuks tassi kuuma veega tõmbama pannakse, saab kõik alguse ühest ja samast teepõõsast. Kohalikud ise joovad musta teed, teised värvid on pigem turistidele mõeldud. 

Läbi saare sõites püüavad pilku värvilistes sarides naised ja pikkades seelikutes mehed.

Neljapäev, 6. september 2018

Unustamatu rongisõit ja Nuwara Eliya

Rongisõit Kandyst looduskaunisse Nuwara Eliyasse on elamus omaette. Juba jaamas mõistan, et ma pole ainus, kes Lonely Planetit on lugenud. Tänan jumalat, et pole turismi kõrghooaeg. Vastasel juhul ma ei mahuks rongi, sest juba praegu on inimesed ustest ja akendest otsapidi väljas.


Siinkohal on paslik mainida, et Sri Lanka inimesed on ääretult sõbralikud ja lahked. Seda ilmestab eredalt fakt, et kuigi nad juba istuvad kolmekesi kahe tooli peal, siis kolmandal tunnil pakuvad nad naeratades turistile nurgakest oma istmel.


Peale paaritunnist rongi melu jälgimist tuleb hakata aknast välja vaatama. Rong on vaikselt roninud kõrgemale mägedesse, kus laiuvad laugete nõlvadega künkad, mis sobivad ideaalselt tee kasvatamiseks. Otsatud teeistandused ning teepõõsaste vahel teelehti korjavad naised on maaliline vaatepilt. Nüüd ei saagi enam fotoaparaati käest.


19. sajandi algusest 20. sajandi keskpaigani kestnud Briti ülemvõim on peale teekultuuri ja raudteeliikluse jätnud jälje ka üldisemalt. Näiteks inglise keele oskus on üsna levinud ning enamik siltegi on dubleeritud inglise keelde.

Just Nuwara Eliyas ja selle ümbruses ongi Briti ülemvõim kõige paremini tunda – koloniaalarhitektuur, Victoria park ja jahedad õhtud. 2000 meetri kõrgusel asuvat piirkonda kutsutakse seetõttu ka Väikeseks Inglismaaks. Taamal paistavad Sri Lanka kõige kõrgemad mäed. Mõistan, miks inglise kolonisaatorid just siin armastasid oma aega veeta. 

Esimest korda elus käisin farmis, kus kasvatatakse lillepotis maasikaid. Ja seda kasvuhoones, et taimed liiga palju päikest ei saaks. On neil alles probleemid. Ei usuks, kui ise poleks näinud. 

Kui silmad sulen, siis on tunne nagu sõidaksin Alpidesse suusatama. Tegelikult keerutame hoopis mööda maalilist mägiteed õhtuks Ellasse. Kliima on vahelduseks inimlik. Jalutades otsin päikselist poolt, sest vilus on ainult natukene jahe. Nagu oleksin koju jõudnud.

Kolmapäev, 5. september 2018

Kandy

Bussiekskursioon pöördus tagasi Negombosse. Kuna mul on listis veel mõned kohad, mis vajavad jäädvustamist, siis tuleb siia kanti kauemaks jääda. 

Alustuseks Peradeniya botaanikaaed, mis rajati juba 1374. aastal esialgu kuningate iluaiana. Praegu on siin üle 5000 taimeliigi. Ega siin midagi revolutsioonilist polegi, aga paljud meil lillepotist vastu vaatavad taimed kasvavad lageda taeva all põrgukuumuses. Muuhulgas on siin orhideemaja ja allee Seyshellide kookospalmidest, mille vili on maailma suurim seeme. 


Seejärel liikusime edasi mägise piirkonna keskusesse Kandysse, mis on Sri Lanka suuruselt teine linn ning iidsete kuningate ajastu viimane pealinn. Kandyt peetakse Sri Lanka üheks maalilisemaks linnaks, kus tuleb külastada kuldse katusega Buddha hamba templi kompleksi. 


Sisenemine templisse õnnestus alles kolmandal katsel. Tänu sellele on mul nüüd tutikad elevantidega püksid. Kuna templites tuleb olla paljajalu, siis päikese poolt kuumaks köetud kividel käimine oli paras väljakutse. Olin sõna otseses mõttes nagu kass kuumal plekkkatusel. Lubasin endale, et järgmine kord võtan sokid kaasa.

Teisipäev, 4. september 2018

Dambulla ja Sigiriya

Mul oli alguses plaanis täna kaua magada, aga tänu lindude koori varajasele etteastele see ei õnnestunud. Egas midagi, tuleb minna ekskursioonile! 

Dambulla koopatempel kujutab endast 150 meetri kõrgust kaljut, mille sisse on uuristatud muljetavaldav templikompleks. Koopad andsid peavarju iidsest pealinnast Anuradhapurast põgenenud kuningale, kui ta 14 aastaks eksiili saadeti. Troonile naastes rajas ta koobastesse riigi kõige suurejoonelisema templi. Lisaks paljudele buda kujudele katavad seinu ja lagesid freskod. 


Sigiriya on 200 meetri kõrgune kalju, mis jääb rohkem silma kui tema peale ehitatud kindlus, millest pole tänaseks kahjuks palju säilinud. Suures kuumuses oli kalju otsa ronimine paras väljakutse, aga tasus ära. Ülevalt avanesid imelised vaated ümbruskonnale. 


Kuigi hommikul ma väga õnnelik ei olnud, siis nüüd tänan lindude koori, et nad magada ei lasknud, sest mõlemad tänased vaatamisväärsused on Sri Lankat külastavale turistile kohustuslikud.

Esmaspäev, 3. september 2018

Elevandid teel ja varastavad ahvid

Sõitsime Polonnaruwasse, et külastada Sri Lanka vanuselt teise kuningriigi asupaika. Linn oli suureks keskuseks 11.-12. sajandil ning kajastab keskaegsete Sri Lanka kuningate elu. Siinse elu kunagist suursugusust pole raske ette kujutada. 

Jõudsime teistmoodi Sri Lankasse. Lopsaka loodusega piirkonda, kus on mäed, metsad ja põllud. Kui meil Eestis istuvad elektritraadil varesed ja tee ääres võib aeg-ajalt kohata põtra või kitse, siis siin ronivad mööda elektritraate ahvid ja teeületust ootavad elevandid. 


Hotellis paluti rõdule mitte asju jätta, kuna ahvid varastavad need ära. Samuti ei tohi aknaid lahti jätta, siis tulevad sääsed ja siis on jama lugu.

Pühapäev, 2. september 2018

Rannapuhkus

Eile jõudsime Trincomaleesse ja võtsime korraks aja maha. Õnneks teisi turiste eriti pole ja lõputud liivarannad, palmid, päike ja sinine vesi on meie päralt. 

Sõitsime paatidega snorgeldamisreisile väikesele saarele, kus korallide vahel ringi ujudes nägin miljonit värvilist kala. Nagu suur akvaarium. Osadel avanes võimalus ujuda koos haide ja kilpkonnadega. Võib vist öelda, et elu nagu seiklusfilmis. 

Täna varahommikul toimus ametlikult vaalavaatlus, aga tegelikult nägime hoopis delfiine ja kalureid. Kella kuuene ärkamine tasus ära, sest delfiinide paraad oli muljetavaldav. 


Pooleli jäänud uni lõunaks lõpule viidud sain puhkusega jätkata. Mittemidagitegemine on vahelduseks päris mõnus. 

India lähedus annab tunda nende toitudes, mis on keskmisest vürtsikamaid. Lisaks riisile kuuluvad siin igapäeva elu juurde karri ja kõikvõimalikud piprad. Vastupidiselt minule on teravusega harjunud ka sööki nuruvad hulkuvad koerad.