Talv Maroko moodi

Siiani arvasin, et kohalikud, kes käivad tutimütside, talvesaabaste ja sulejopega pole päris normaalsed.

Täna selgus, et ka Marokos on jahedamaid päevi. 25kraadine suvi on üleöö muutunud kuuekraadiseks ja paksu udusse mattunud talveks. Tundub, et saime lotovõidu, sest viis päeva nautisime sellist ilma nagu Eesti suvi on oma parimatel päevadel. Enne seda oli kolm nädalat vihma sadanud ja ilmaennustus lubab, et alates tänasest algab uus külmalaine. 

Nüüd istume lennujaamas lukus. Udu tõttu on kõik lennud teadmata ajaks edasi lükatud. Võib juhtuda, et me ei jõuagi täna koju…

Tühi kõht tuletab meelde, et üks tähtis teema on põhjuseta saanud liiga vähe tähelepanu. Ning hüpotees, mille reisi alguses püstitasin, et söön viis päeva ainult kuskussi, on ümber lükatud.

Maroko köögi- ja toidukultuur on Lähis-Ida, Araabia, Berberi, Aafrika ja Vahemere mõjutustega. Toitude lahutamatuks osaks on vürtsid. Ühesõnaga igaüks leiab oma. Ka mina leidsin.

Lisaks kuskussile on maitsev aeglaselt küpsetatud mahlane potihautis – tagine, mida valmistatakse nii lihast kui kalast koos juurviljadega. Nime on roog saanud keraamilise koonusekujulise kaanega poti järgi, milles toidul pikalt haududa lastakse. Kuumas potis tuuakse söök ka lauale.

Hommiksöögi lauas on ka munad praetud sellises potis. Lisaks munale oleme söönud hommikuti viite erinevat saialaadset toodet ja värskelt pressitud apelsinimahla. Kui toidu osas tahaks juba vaheldust, siis apelsinimahla jooks lõputult. Marokos ei pea küsima, et kas teil värskelt pressitud apelsinimahla on, sest siin ainult see ongi. Ka tänavalt võib seda julgelt osta.

Marokolased ise ütlevad, et nende kõige populaarsem jook on münditee. Seda joovad nad ise ja pakuvad ka külalistele. Teest keeldumist võtavad nad solvanguna.

Marokot on läbi ajaloo valitsenud kartaagolased, berberid, roomlased, portugallased, hispaanlased ja prantslased, kes kõik on jätnud siia oma jälje. Prantsuse mõjusid on tunda igal sammul. Näiteks lennujaamas on enamus infot prantsuse keeles. Üsna tavaline on leida menüüst kõrvuti kuskuss, tagine ja kitsejuustupirukas.

Kui keegi küsib, et kas Maroko on Aafrika või Euroopa, siis võib julgelt öelda, et ta on nende kahe vahel – nn üleminekumaa Euroopast Aafrikasse. Meie Maroko oli täis värve, lõhnu, maitseid ja elamusi. 

Kahe näoga Marrakech

Aafrika linnad on mõnes mõttes sarnased. Tänaval kaubitsemine on nende igapäevaelu lahutamatu osa. Siin töötavad kingsepad, lõngavärvijad, vaibakudujad ja puunikerdajad. Ka rollid on ideaalselt paigas – mehed müüvad ja naised ostavad.

Tänaseks oleme saavutanud kauplemise kõrgema taseme. Vähemalt ise arvame nii. Kui esialgsest hinnast poolt alla ei saa, siis ei osta. Tõele au andes, saame siis ka petta, aga ise oleme rahul. Nad on muidugi ka nahaalsuse tipp. Hea näide on see, et meile üritati müüa ühe euro eest kahte banaani. Ulme kuubis.

Samal ajal igal sammul toimuvale aktiivsele kauplemisele, voorivad mõlemas suunas lõputud inimmassid, eeslid ­ja hobused veavad kaupa ja suurima võimaliku kiirusega kihutavad selles ­inimsummas jalgrattad, mopeedid ja autod. 24/7 käib äge tuututamine ja võrridega põristamine. Kuna õhk praktiliselt seisab, on tänavad sisepõlemismootoritest vines ning tunda on kõikvõimalikke aroome. 

Medinas ei anna turistidele hetkekski rahu ka kaupmehed, kes kõik üritavad võita sinu tähelepanu ja kutsuvad oma kaubaga tutvuma.

Tunnistan ausalt, et alguses on see päris väsitav, kuid peagi selgub, et pearaputusega saab tüütajatest kergesti lahti. Reisikirjades soovitatakse silmsideme vältimiseks päikseprille kanda. Lisan omalt poolt, et päikseprillid peavad olema tagasihoidlikud, minu puhul tekitasid need hoopis vastupidise reaktsiooni…

Suureks üllatuseks selgus täna, et on olemas ka teistsugune Marrakech, millest turistidele räägitakse vähe või pigem ei räägita üldse.

Tegelikult jaguneb tänapäeva Marrakech laias laastus kaheks: medina - vana linnaosa sajanditevanuste majade, kitsaste tänavate ja turuplatsidega, ning Gueliz - uus, euroopalik linnaosa koos kiirsöögikettide, kaubanduskeskuste, pankade, suurte hotellide ja muu selle juurde kuuluvaga.

Vahelduseks on nii vabastav jalutada uuslinna laiadel avenüüdel purskkaevude vahel nägemata ühtegi teist inimest või osta Carrefourist fikseeritud hinna eest banaani ilma, et keegi üritaks midagi “vajalikku” maha müüa või juua Starbucksis üks korralik kakao. Unustasin hetkeks, et olen Aafrikas. 

Kuhu on kadunud kõik eeslid ja hobused? See liiklusmärk seletab nii mõndagi.

Pärastlõunal katuseterrassil päevitades, mõlgutasin mõtteid ja jõudsin järeldusele, et peale Gueliz’i külastamist nõustun nendega, kes ütlevad, et Marrakechis kohtub hommikumaa kultuur õhtumaa kultuuriga ning keskaeg kaasajaga. Punane linn on täis kontraste: turud vs ostukeskused, eesel vs luksusauto, villa vs liivahurtsik, lõputu luksus vs äärmuslik vaesus, traditsioonid vs vabadus jne.

Marrakechi peidetud ja peitmata saladused

Alustasime päeva Bahia paleest. See 20. sajandi alguses vesiir Ba Ahmed Ben Moussa poolt ehitada lastud suursugune loss on ideaalne näide Marrakechi valitsejate jõukusest ning eluviisidest. Luksus paistab siin igast detailist. Bahia paleed lihtsalt peab nägema.

Bahia palee vahetus läheduses asub ajalooline juudi kvartal, mis sai aasta tagasi kuningas Mohammed VI käsul tagasi oma originaalnime - Mellah. Jalutuskäik viis meid läbi kvartali muuhulgas ka juudi kalmistule.

Marrakechis on palju mošeesid. Neid kõiki üle vaadata me ei plaaninudki. Valisime linna suurima ja tuntuima, Koutoubia mošee, mis on ehitatud 12. sajandi teises pooles. Siseneda saavad siia ainult moslemid. Sellel punakatest tellistest ja liivakivist ehitatud hoonel on 77 meetri kõrgune minarett, mis on Marrakechi sümbol nii nagu Eiffeli torn Pariisis või Big Ben Londonis.

Üldmulje medinast on pigem tagasihoidlik ja vaene. See võib olla petlik. Siin on palju võimsaid uksi, mille tagune elu jääb võõrastele saladuseks. Ka meie elame ühe sellise puidust ja tabalukuga lukustatava ukse taga. Aknad on ainult sisehoovi. Kui meil koduvabariigis on kombeks, et tahame, et kõik näeksid, kui hästi meie elame, siis siin on täpselt vastupidu - pole kellegi teise asi, kuidas mina oma kindluses elan.

Enne oma muinasjutulisse riadi tagasi pöördumist otsustasime veel ühest uksest sisse piiluda. See on uskumatu, et hullumeelse medina südames asub selline rahu ja vaikuse oaas nagu seda on imeline Saladuste aed (Le Jardin Secret).

Punane igaviku pealinn

Just nii nimetatakse Marrakechi - endist Maroko pealinna. Legendaarne punane linn on andnud Marokole ka nime.

Hommikud ei ole Marrakechis vaiksed. Juba esimese palvuse ajaks aetakse puuviljaletid ja mahlapressid tänavatele. Varajane jalutuskäik läbi medina kitsaste tänavate, kus igapäevaelu tuksub samamoodi nagu sajandeid tagasi, viib meid täna korraks kaasaega.

2017. aasta oktoobris avati Marrakechis prantsuse moelooja Yves Saint Laurent’i muuseum. Siinne kleidikollektsioon võtab sõnatuks. Kõik need võiks vabalt kohe selga panna ja EV100 sünnipäevale minna. YSL armastas väga Marokot ja Marrakechi. Marrakechi kiindus ta nii väga, et soovis oma viimaseks puhkepaigaks Majorelle aeda, kus ta ka aeg-ajalt elas ja töötas.

Alates 1947. aastast rahvale avatud Majorelle aia lõi Prantsuse maalikunstnik Jacques Majorelle. Viielt kontinendilt pärit mitmekülgse taimekollektsiooniga Majorelle aed oli tema 40-aastase töö tulemus. Aed on kuulus oma kaktusekollektsiooni ja purskkaevude poolest. Praegu asub Majorelle aia ägedas sinises majas berberi muuseum, mida ka meil oli au külastada. Marokolased ise fännavad seda botaanikaaeda, aga mina isiklikult ootasin enamat. Samas on arusaadav, et Marrakeschis, mis asub Atlase mäestiku jalamil Sahara kõrbe naabruses, on iga roheala vaatamist väärt.

Moeloomingust lummatuna pöördume tagasi sajandeid muutumatuna püsinud medinasse, kust sai inspiratsiooni ka YSL isiklikult.

Omaette vaatamisväärsus ja “kasulike” ostude tegemise paik on berberi turg ehk souk. Sellelt mitmetest väikestest turukestest koosnevalt turult võib leida kõike alates berberi käsitööst kuni kaasaegse elektroonikani välja. Ei möödu päevagi, kui me poleks puhtjuhuslikult siia sattunud…

Essaouira - siniste paatide linn

Täna kihutasime läbi külade ning oliivi- ja apelsinisalude. Oma teel kohtasime nii hobuveokeid, muulasid koos kärudega kui ka luksusautosid. Maroko on suurte kontrastide maa, kus 40% elanikkonnast tegeleb põllumajandusega.

Siinses piirkonnas kasvavad muuhulgas ka argaaniapuud, mille viljast saadakse õli, mida berberi hõimud on kasutanud sajandeid. Tänapäeval kasutatakse õli nii toiduainete- kui ka kosmeetikatööstuses. 

Kitsed puu otsas. Hello, Africa!!! Peagi selgub, et kitsed, kes armastavad argaaniapähkleid, pole omaalgatuslikult roninud argaaniapuu otsa maiustama, vaid nad on sinna tõstetud turistide peibutamiseks. Ka meie langesime lõksu.

Marrakechist 170 kilomeetrit lääne pool asub Essaouira. Lõuna-Marokos Atlandi ookeani kaldal paikneva sadamalinna püsielanikud on lained, tuul ja päike, kes jagavad oma ilusat linna peamiselt surfarite ja kaluritega.

Just kalapüük on siin üks peamistest sissetulekuallikatest. Alustuseks jälgisimegi sadamas kalurite toimetamist. Meie saabumise ajaks on jõutud hommikune saak ära puhastada ja nad tassivad seda turule müügiks. Etteruttavalt olgu öeldud, et mõned tunnid hiljem on meil võimalus nende saagist osa saada. Kogu seda saginat jälgivad ülevalt valjuhäälsed kajakaparved, kes ootavad oma osa.

Jätkame ekskursiooniga Essaouira ajaloolises linnasüdames ehk medinas, mis on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Jalutame linnamüüril ja turul, mis on kuulus puitnikerdiste poolest. Kui Marrakech tähendab punast linna, sest valdav osa maju on roosakaspunased, siis Essaouira linnasüda on üleni valge, indigosiniste uste ja ehisdetailidega. Põhjuseks see, et linna ehitasid portugallased, kelle käekiri on veel tänagi äratuntav.

Hilise lõunasöögi tegime kalaturul õlg õla kõrval kohalikega. Hommikul püütud ja nüüd spetsiaalselt meie jaoks grillitud sardiinid koos tomati-sibulasalatiga maitsesid oivaliselt. Sulandusime massi ning võtsime üle siinsed lauakombed. Sööme lauale asetatud valge paberilehe peal, kasutades käte abi, sest söögiriistu nemad ei kasuta. Marokot võib auga nimetada sardiinivabariigiks. Tegemist on ka maailma suurima sardiinikonservide tootjaga.

Hommikul riadist lahkudes öeldi meile, et võtke soojad riided kaasa. Seda põhjusega, sest tuul on Essaouirasse sisse kirjutatud ja väidetavalt on ta alati kohal. Täpselt nii oligi, soe tuul saatis meid kogu päeva.

Peale virgutavat jalutuskäiku rannas asusime teele ning õhtupimeduses jõudsime tagasi Marrakechi.

Maroko

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna tagasi oktoobrisse, mil jälgisin Instagrami vahendusel, kuidas Triin ja Timo Marokot avastasid. Nende videoblogi tekitas tunde, et ma pean ka sinna saama. Samal ajal jooksis uudistest läbi, et Marrakechis avatakse YSL muuseum. Lõplik otsus sai sellega tehtud.

Ainus, kes oli nõus minuga seda seiklust kaasa tegema, on sõbranna koos oma pooleaastase pojaga. Nii asuvadki kaks naist ja pool meest avastama jaanuarikuist Marokot.

Esimese tutvuse Marokoga tegin juba lennujaamas. Raamat “Minu Maroko” on üllatavalt kasulik ajaviide. Põnevaid fakte leidub igast vallast. Lisaks sellele, et üks mees võib olla abielus maksimaalselt nelja naisega, sain teada, et pesu pestakse siin endiselt käsitsi, süüa valmistatakse põrandal ja nad söövad kätega. Kõige selle ja palju muu põhjuseks on see, et alati on ju nii tehtud. Marokolased on traditsioone armastav rahvas. 

Veel sain teada, et nende rahvustoit on kuskuss. See on väidetavalt ainuke roog, kus on vähe vürtse. Ülejäänud toidud pidavat olema kas liiga vürtsikad või liiga magusad. Selles osas olen tõenäoliselt eestlasest raamatu autoriga ühel nõul. Tundub, et kuskussist saab järgmiseks viieks päevaks minu põhitoit. Kas teadsite, et kuskuss, millele marokolased on andnud austava nime – taam, tähendab nende keeles lihtsalt toitu ning sisaldab kõiki vajalikke toitaineid.

Varahommikul kodust lahkudes oli lumi maas. Pärastlõunal ujusin 18. sajandist pärineva ja riadiks (maja araabia keeles) nimetatava traditsioonilise Maroko maja katusel asuvas basseinis. Kauaoodatud talvepuhkus on alanud.

Riadi valik on õnnestunud. Elame Marrakechi ühe tuntuima paiga Jemaa el-Fnaa väljaku läheduses. See on ühest küljest ulatuslik kauplemispaik ja kogu linna erinevate tegevuste keskpunkt, teisalt aga sild mineviku ja oleviku vahel. Laupäeva õhtu on ilmselgelt kõige “õigem” aeg väljaku külastamiseks. Oma privaatruumi armastava põhjamaalase jaoks on seda kõike natuke liiga palju. Sellepärast otsustasime põgeneda katusekohvikusse, kust saab rahulikult jälgida päikeseloojangu taustal turuväljaku melu. Esimene kuskussi kogemus on ka olemas. Pole üldsegi paha.

Päikese loojudes muutub Marrakechi peaväljak kärarikkaks ööturuks. Väljaku täidavad kohalikud muusikud, akrobaadid, tantsijad ja teised meelelahutajad. Samaaegselt rahva kogunemisega hakatakse tänaval toitu valmistama ning õhu täidavad rikkalikud aroomid. Õhtu Marrakechi peaväljakul on “must be”!