Pühapäev, 23. november 2014

Lõpetuseks

Ilm muutub minutitega. Hommikupäiksega käisin ujumas. Kümme minutit hiljem astusin uksest välja ja asusin paduvihmas ostlemise olümpiamänge lõpetama.

Seejärel läksime botaanikaaeda sööma. See koht jääb eredalt meelde, kuna meid üllatati pühendusega magustoitudega. Armas lõppakord toredale seiklusele.

Laupäev, 22. november 2014

Singapurlaste jälgedes

Alustasin päeva hommikuse ujumisega 55. korruse basseinis ning kogusin selle aasta viimase koguse looduslikku D-vitamiini.

Peagi selgus, et siin riigis polegi palju vaadata, mistõttu otsustasime külastada loomaaeda. Peale Tansaanias käiku on mind selles vallas keeruline üllatada. Siiski oli üks loom, kellega oli au esimest korda kohtuda. Panda võitis mu südame esimesest silmapilgust.


Kui uskuda Lonely Planetit, siis on ostlemine singapurlaste rahvussport ja Orchrad Road on nende olümpiamõõtmetes harjutusväljak. Kunagi lookles siin tolmune külavahetee, mille ääres laiusid vürtside istandused ja viljapuuaiad. Täna on siin kolm kilomeetrit kaubamaju, poode ja restorane nii maa all kui maa peal. See on nagu hiiglaslik labürint, kus samast uksest väljuda on praktiliselt võimatu ning eksimine on 100% kindel. Õnneks oli mind hoiatatud ja jagatud soovitusi. Võtsin õpetussõnu kuulda ja ei roninud maa-alla ekslema nagu enamus meist.

Õhtul viis Sonny meid kohalike seas armastatud restorani ning jalutuskäigule ööelu keskusesse. Bändid musitseerivad õues ning rahvas naudib elu. Kõikjal meie ümber on suur vabaõhupidu. Äge kogemus.

Singapurist ei tohi lahkuda ilma, et oleks Raffles Hotellis joonud legendaarset kokteili The Singapore Sling ja söönud pähkleid, mille koored tuleb maha visata. Kuna pähklid ja sellised kokteilid ei kuulu minu lemmikute hulka, siis olin fotograafi rollis ning nautisin ajaloolist miljööd ja jäätisekokteili.

Reede, 21. november 2014

Ühest äärmusest teise

Eile jõudsime Singapuri. Jalutuskäik jõululaulude saatel pilvelõhkujate vahel läbi kaubanduskeskuste viis meid jõe äärde õhtusöögile. Peale 12 päeva riisi söömist tegime väikese valearvestuse ja hindasime oma võimeid üle ning tellisime liiga palju pekingi parti.


Täna hommikul nautisin maailma tõenäoliselt ühte kõige rohkem pildistatavamat  hotellivaadet.


Keskpäevaks kutsus meid külla Eesti Vabariigi aukonsul Singapuris, laia haardega Sonny Aswani, kes tutvustas oma tegemisi siin ja laias maailmas, sh Eestis. Lisaks rääkis ta lühidalt 5,5 miljoni elanikuga Singapurist, mis on territooriumi poolest väiksem kui Hiiumaa. Pindala on muutuv suurus, sest rannikumere täitmise tõttu tekitatakse ruutmeetreid pidevalt juurde. 

Kunagi oli üks Malaisia riik, aga siis otsustati, et need kodanikud, kelle esiisad on sisserännanud mujal, kupatatakse Malaka poolsaare tipu lähedal olevale Singapuri saarele. Nad otsustasid oma riigi rajada ja palkasid Hollandist konsultandi, kes soovitas valida üks tegevusala, millega tegeleda. Otsustati sadam ehitada ja nii saigi alguse transiidi areng ja tee maailma parima elukvaliteedi poole.

Peale lõunat põrutasime Sentosa saarele, mis on populaarne puhkepiirkond, kus on mitu teemaparki, liivarand ja golfiväljak. Meie otsustasime tutvuda veealuse maailmaga.


Õhtul jalutasime Gardens by the Bay pargis. Pimedas on Singapur eriliselt kaunis. Kohe näha, et siin ei koonerdata.


Kolmapäev, 19. november 2014

Tagasi alguses

Kuna lennukid sõidavad vaba graafiku alusel, siis saab paradiisi võlusid nautida neli tundi kauem, kui algselt plaanitud. Kiiktool, merelainete kohin, soe tuul helesinine vesi, palmid, päike - see ongi paradiis!


Lõpetame seal, kus alustasime. Yangoni lennujaama sõidab meile vastu vana tuttav tiigipuust Chevrolet’i buss aastast 1945. Seekord on pisut luksuslikum variant. Täiesti renoveeritud ja reisisaatjaga. Tänu bussile on meist saanud vaatamisväärsus ja kohalikud pildistavad vahelduseks hoopis meid.


Enne õhusööki viimase kuninga kuldsel laeval ostsin 1926. aastal ehitatud Bogyoke Aung San Market’i nimeliselt turult järgmise jõulupeo kleidiriide.

Myanmari reisi lõppakordiks on Yangonis asuv riigi kõige püham koht Shwedagon’i pagood, kus on väidetavalt rohkem kulda kui Inglise Pangas. 98 meetri kõrgune kuldlehtede ja kalliskividega kaetud stuupa kõrgub üle linna. Kui Tallinna noored kogunevad kaubanduskeskustes, siis siinsete eakaaslaste kogunemiskohaks on Shwedagon’i kompleks. Kultuuride erinevus on märgatav. 


Ehedus, headus, kohati isegi naiivsus ja õnnelikkus on need märksõnad, mis edaspidi meenuvad, kui räägitakse Myanmarist.

MINGALABA!

Teisipäev, 18. november 2014

Rannapuhkus

Kultuuriprogrammi on saanud rohkem kui rubla eest. Viimased kaks ja pool päeva istusin sõna otseses mõttes jalad Bengali lahes ja nautisin mittemidagitegemist. Ngapali on veel avastamata paradiis India ookeani rannikul. Kaunis ja puhas liivarand, selge ja soe vesi, palmisalud ja kalurikülad. Ootamatult rahulik ja mõnus. Ideaalne koht puhkuseks.


Soovi korral saab homaare ja teisi mereande hommikuks, lõunaks ja õhtuks praktiliselt tasuta. Kohalikud tädid tassivad kausid peas mangod, ananassid, banaanid, arbuusid jm eksootilised puuviljad randa ja puhastavad ära. Naudin superhead massaaži. Lootust on, et saan oma kontoriroti kangekaelsusest ka vahelduseks lahti.


Õhtust sööme rannaliival, jalad ja kleidisaba sõna otseses mõttes vees või siinses parimas restoranis keset sõnniku haisu.

Pimedas rannas tagasi jalutades käib võidujooks krabidega. Mustmiljon sõralist sibab ringi ja otsib õiget urgu, mina otsin taskulambiga astumiseks vaba kohta. Mõlemal on segadust palju. Ei teagi, kumma hirm on suurem.

Laupäev, 15. november 2014

Päev täis üllatusi

Eile andis organism mõista, et üks puhastuskuur oleks vaja teha. Tänu sellele sain puhkuse esimese tõelise puhkepäeva ja nautisin Aureum Palace võlusid ja massaaži, samal ajal kui teised “jumalate mäge” Popa’t vallutasid.

Täna kell 5 hommikul olen valmis minema vastu uutele seiklustele ja istun tiigipuust bussis, mis on ümber ehitatud teise maailmasõja aegsest Kanada veoautost. Vahepeal jõudis ta pidada Yangonis liinibussi ametit ja oma vanaduspõlves veab Baganis turiste õhupalliga sõitma. Taaskasutus missugune.

Inglasest õhupalliinstruktor tegi komplimendi, et mind vaadates meenub talle BigBen ja kodumaa. Põhjuseks kellaga kõrvarõngad :). Ülevalt vaadates on maailm hoopis teistsugune. Sõitsime üle templite ja nautisime päikesetõusu. Loodus juhib meid. Õhupallireisi ei saa planeerida, et sõidame punktist A punkti B, kõik sõltub tuule suunast ja tugevusest. Meie instruktor oli piisavalt osav ja suutis meid ühele suvalisele põllule arbuuside ja templite vahele maha potsatada. Raadio teel anti maismaale koordinaadid ja meid võeti vastu külma vahuveini ja ahjusooja banaanikoogiga.



Tiigipuust buss viis hotelli hommikusöögile ja ujuma, peale mida vallutasime veel mõned pagoodad, sh Shwezigon. Reisi seitsmendal päeval ostetakse paekivi, mida tegelikult kellelgi vaja pole. Kas see võib olla märk koduigatsusest?


Lõpetuseks külastasime lacqueware workshop, kus tutvustati Bagani unikaalset käsitööd. Kõik tooted on looduslikud ja baseeruvad puidul, bambusel või hobuse juustel.

Olin veel nõrk ja üsna kindel, et õhtusöögiks ma jalgu alla ei võta, aga sisehääl ütles, et võta ennast kokku. Õigesti tegin, sest meid viidi paadiga jõele päikeseloojangut imetlema ja äkitselt oli keset jõge liivasaar koos küünalde ja lauaga kaheksale. Sellist üllatust ei osanud meist keegi oodata. Elamus missugune.

Neljapäev, 13. november 2014

Bagan

Lennujaamas selgus, et täna on ka Barack Obama Myanmaris. Las tema ajab oma asju ja meie asume avastama UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud müstilist Bagani, mis on Myanmari üks kunagisi pealinnu ning mille õitseaeg jäi 11-13. sajandisse. Bagan on põhjusega turistide üks meelispaiku oma 2000 templi jm religioosse ehitisega. Ükskõik, mis suunas vaatad, kõrgub mõni telliskivipunane ehitis. Hotelli astudes lummas mind selline vaade…



Külastasime Thit sar wadi templit, Ananda templit (väidetavalt kõige ilusam, siin on näoilmet muutev buda), Gubyauk gyi templit, Nanphayar templit ja Manuhar templit.


Viis templit võetud ja väike üledoos saavutatud. Istun kuuenda templi katusel ja ootan päikeseloojangut tuhanded templid, stuupad ja pagoodid ümberringi. On ikka võimas küll. 11-12. sajandil osati siin juba sellist kultuuri teha, samal ajal meil tegeleti korilusega.


Õhtune ujumine tähtede all ja õhtusöök elava muusika saatel. Ilus!

Kolmapäev, 12. november 2014

Elu maismaal

Hommikul istusime jälle paati ja kihutasime lähedal asuvasse linna, kus vahetasime paadi bussi vastu ning alustasime teekonda osariigi usukeskusesse Kakkusse. Teel sirutasime jalgu osariigi pealinnas Taun Ggyi’s. Seejärel pakkisime ennast taas bussi, et läbida 40 pikka kilomeetrit pooleteise tunniga. Meil võttis see muidugi veel kauem aega, sest oli vaja käia elusate loomade turul, pildistada kord päevas sõitvat rongi, koolilapsi või põneva koormaga sõidukeid. Ahhetama panevat on siis rohkem kui küll. 



Ja järjest praemaks läheb, sest korraga seisime 2500 pagoodi ees. Kõik tihedasti teineteise kõrval. Võimas ja ootamatu vaatepilt. Kakku ei ole turistide seas veel populaarne, kuna alles 10 aastat tagasi avati see võõrastele ja siia saamine on üks paras peavalu. Mis sest, et kops üle maksa kolm ringi tegi, aga asi on seda väärt.


Tagasiteel tegime kiirvisiidi Pao külasse ja tutvusime nende eluoluga. Kustumatu mulje jättis kahekordne bambuselamu, mille teisel korrusel asuvas köögis oli lõke. 

Põikasime sisse Aythaya veinimõisa. Veinid olid nagu nad olid, aga vaade oli “nagu maailmas”. Seda ei juhtu just tihti, et viinapuud kasvavad palmipuude vahel.


Põrutasime kiirelt edasi, et valges paadi peale jõuda, kuid peagi selgus, et pooletunnine sõit mööda veeteed toimub pimeduses. Külade vahel oli kõik hästi, sest hooned paistavad läbi ja annavad valgust, aga asulate vahel oli kottpime, ainsaks valguseks taevatähed ja kuklavilkuriga paadimees, kellel oli õnneks piisavalt kogemusi, et meid õige hotelli ette sõidutada.

Teisipäev, 11. november 2014

Elu järvel

Tänane päev möödub Inle järvel, mis on 22 kilomeetrit pikk ja 11 kilomeetrit lai. Kogu elu on seotud järvega. Järve ääres ja saartel on 17 küla, kus elavad peamiselt Inthad, kelle eluasemed on ehitatud puidust vaiadele ja ainuke liikumisvahend on lamedapõhjaline paat. Jõukamatel on mootorpaadid, ülejäänud aerutavad pisikeste kanuudega kondimootori jõul. 



Alustuseks kihutame mootori müra saatel ja tuul kõrvus vihisedes vaatama kalureid, kes on tuntud oma unikaalse aerutamisstiili poolest. Aerutamine toimub ühe jalaga paadi tagaosas seistes, teise jalaga aeru sõudes, mis jätab mõlemad käed vabaks võrkudega tegelemiseks. Maast madalast õpitud oskused, mis võtavad sõnatuks.


Järvel toimub ka kõikvõimaliku käsitöö tootmine. Sain teada, et üks osav tädi suudab Inle järvel kasvanud tubakast käsitsi rullida 600-1000 sigarit päevas. Samal ajal suudab teine kududa kangastelgedel ühe meetri siidikangast. Nägin, kuidas lootoslille varre sees olevast niiditaolisest sasist tehakse lõnga, millest kootakse kotiriiet meenutavat kangast. Inimesed on ikka andekad.

Teine turismimagnet on ujuvad turud, aga selgus, et see on müüt ja sellist nähtust enam ei eksisteeri. On jäänud ainult nimi, sest järv on madalaks jäänud ning seetõttu on turud kolinud maismaale. Turistide rõõmuks olid mõned paatidelt kauplejad siiski olemas, et kunagises tegevusest ettekujutust anda. Parkisime oma paadi sadada teiste omasuguste vahele ja sisenesime turusaginasse. Siit on võimalik osta kõike alustades elusatest loomadest lõpetades bensiiniga. Puhtusega nad ei hiilga ja kuumus ja need aroomid – kõik see paneb pea ringi käima. Õnneks avaneb peagi võimalus taas järve ilu nautida.


Astusime sisse kööki ja jälgisime, kuidas valmivad Myanmari rahvusroad. Seejärel istusime kellegi elutoas ja nautisime nende külalislahkust ja kokakunsti saavutusi. Euroopa Liidus poleks selline asi võimalik, aga õnneks siin on. Vägev elamus.

Ükski päev ei möödu kullast templite ja pagoodideta. Ära mainimist väärivad Palaungi hõimu naised, kellel on kaelas pronksist võrud, mille eesmärgiks on venitada kael võimalikult pikaks. Kuigi see on nende traditsioon, siis minu jaoks on see kõhedust tekitav. Neli erinevas vanuses naist istusid turistidele vaatamiseks pingil kaelas kuni üheksa kilo metalli. Ise nimetavad nad seda naise ilu saladuseks (beaut of the women), mida rohkem võrusid, seda väärikam on naine. 


Lõpetuseks kihutasime ujuvaid tomatiaedu uudistama. Vee peale on tehtud ujuvad aiad, kus kasvatatakse kõike eluks vajalikku. Mullamättaid on istutatud vaiadele, mis hoiavad kokkukasvanud mättaid minema ujumast.


Kuna pimedas on suhteliselt keeruline õige objekt üles leida, siis käib elu järvel päikesega samas rütmis ning tänu sellele saime meiegi päikesega koos puhkama. 

Emotsioone on nii palju, et vajab veel seedimist. Kui oma silmaga poleks näinud, siis vist ei usukski, et selline ainulaadne ja idülliline elu päriselt ka eksisteerib.

Esmaspäev, 10. november 2014

Kulla uputus

Munga ja nunna staatus on auasi. Tänavapildis on neid palju. Igal hommikul lähevad nad välja, inimestelt toitu kokku korjama. Mungad saavad valmistoidu, aga nunnadel nii hästi ei lähe, nemad saavad tooraine ja peavad ise kokkama.


Tänaseks on selgeks saanud, et järgmised 12 päeva saab telefoni edukalt fotoaparaadina kasutada, sest sellel on kirjas “no service”. Veel 10 aastat tagasi maksis mobiiltelefoni kasutusluba 1500 dollarit. See oli nagu lotovõit, mille sai mustal turul 4000 dollari eest maha müüa.

Hommikul nägime puhtast kullast laeva, millega viimane kuningas järvel seilas.


Võtsin ennast kokku ja loobusin jalanõudest, et kohtuda pikutava budaga. 


Õnneks peale seda nägi programm ette massaaži ja jalad said jälle puhtaks. Profülaktika mõttes konjak ja malaariatablett sisse ning kohalike lemmikrestorani homaari sööma. Pealinna kliima on nii kuum ja niiske, et isegi söögilauas on selg pidevalt märg.

Kuna maismaa teede kvaliteet annab soovida, siis kasutame pikemate vahemaade läbimiseks lennutransporti, mis viib meid täna päikeseloojanguks Inle järve äärde. Kohalikud hoiatavad, et seal on külm. Nad ei tea, et 25 kraadi on põhjamaalase jaoks parim suvi üldse. Lennuk maandub maaliliste mägede vahele. Inle järv on suuruselt teine looduslik järv Myanmaris ja asub merepinnast pea kilomeetrikõrgusel tasandikul.

Pühapäev, 9. november 2014

Isadepäev

On juba traditsiooniks saanud, et isadepäeva tähistame piiri taga. Seekord siis Myanmar või minu jaoks ikkagi Birma nagu kunagi koolis õpitud sai.

Peale piisavalt pikka lennureisi saabume Myanmari pealinna Yangoni, mida peetakse Kagu-Aasia üheks kaunimaks pealinnaks. Linn erineb oma rohelisuse poolest teistest Aasia pealinnadest. Hommikul kell 8 on 27 kraadi ja pilvine taevas. Tõotab tulla üks ääretult kuum sügispäev.

Alustasime riigiga tutvumist jalutades mööda pealinna tänavaid. Kui sõiduteed on üllatavalt korralikud, siis kõnniteed meenutavad auklikku prügimäge. Yangon jätab rahulikult muretu mulje, kuigi tipptunnist pole ka siin pääsu. Kuna autode hinnad on viimaste aastatega langenud kuni 10 korda, siis infrastruktuur ei jõua massilisele autostumisele järele. Liikluskultuur meenutab Indiat.


Enne õhtusööki jalutasime Sule pagoodi pildistama. Kullast ja karrast siin juba puudust ei ole. Pühades paikades käiakse paljajalu. Kuna see tava oli mulle esialgu võõras, siis otsustasin oodata trepil ja jälgida inimesi. Ühtegi morni nägu pole kohandud. 


Üks tähelepanek veel, et keegi ei kanna pükse, isegi mehed on seelikutes.