Neljapäev, 15. juuli 2010

Milano

Seljataha on jäänud 2,5-tunnine rongisõit marsruudil Veneetsia-Milano. Istun Milano jazzifestivali ühe peaesineja Mark Knopfleri kontserti ootuses ja jälgin inimesi. Itaallased on ikka tüüpilised itaallased, kõva häälega ja väga emotsionaalselt diskuteerivad pidevalt. Kui keskmine eestlane hakkab kontserdil kaasa elama esimese lisaloo ajal, siis temperamentsed itaallased alustavad enne esineja lavalaudadele astumist. Emotsioonid on võimsad, muuhulgas avastasin ühe uue mehe, kes oskab suurepäraselt laulda ja pilli mängida.

Milano põhilised vaatamisväärsused on poole päevaga üle vaadatud. UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Santa Maria delle Grazie klooster, kus põhimõtteliselt peaks asuma ka Leonardo da Vinci maali „Püha õhtusöömaaeg“. Jalutasin Galleria de Vittorino Emmanuele II passaažides ning Piazza delle Duomol, mille ääres asub võimas Milano katedraal ehk Duomo. Sinna ümbrusesse jäävad ka parimad šoppamispaigad. Õigusega on Milano maailmamainega moe- ja šopingulinn.


Positiivsete emotsioonide pagasit suurendatud ja pangakonto jääki vähendatud. Aeg koju tagasi pöörduda.

PS: Õhutemperatuur on siin oluliselt kõrgem kui meil. Tundub, et inimesed harjuvad kõigega. Aega on neil siin ka kuidagi rohkem, kiiret pole...

Kolmapäev, 14. juuli 2010

Siesta

Eestimaa on vallutanud troopiline kliima, mis pärsib põhjamaa inimese mõtlemisvõimet. Töö tegemine ei õnnestu ka hästi. It’s siesta time! Võtsin kolm päeva puhkust ja sõitsin Lõuna-Euroopasse leevendust otsima. Mõista, mõista, mis koht see on? 400 silda, kanalid, gondlid, tuvid, keskaegne arhitektuur ning Püha Markuse väljak. Veneto maakonna pealinn Veneetsia on nagu suur labürint oma kitsaste tänavate ja kõrgete majadega. Eksimine on siin üsna tavaline ja inimlik, samas põnev ning natukene spooky, sest igal majal ja nurgatagusel on oma lugu jutustada.


Restoranides pakutakse värsket kala ja mereande. Tiramisu on päris õige maitsega. Proovitud!

Veneetsial on kaks nägu. Enne kella kümmet hommikul on ta muinasjutuline ja rahulik, kohalikud jalutavad koertega ja käivad turul sisseoste tegemas. Avatud on mõni üksik pagariäri, kust saab värskelt küpsetatud saia. Kui Püha Markuse väljaku kellatorni kell lööb 10 korda, siis hakkab nagu võluväel igast nurgast inimesi keskväljakule kokku tulema. Peagi on kogu väljak ja selle ümbrus turistigruppe täis, kes kõik pildistavad igat hoonet. Samal ajal avatakse restoranid ja poed, kust on võimalik kaasa osta veneetsia klaasikunsti ja kuulsaid maske. Kõikjal on siginat ja saginat. Hoopis teine elu, kui tund aega varem.