Laupäev, 23. märts 2019

Sintra - romantika pealinn

Selles künka otsas asuvas linnas pealinnast läänes leidub palju muinasjutulisi paleesid, korrastatud aedu ja metsikuid salusid.

Avamise hetkeks jõuan mäest üles müstilise Regaleira palee väravasse. 100-aastane palee kuulub koos Pena palee ja teiste suuremate Sintra lossidega UNESCO maailmapärandi nimistusse. See minu arust maailma kõige romantilisem palee on alles 1998. aastast kõigile huvilistele avatud, varem kuulus eraomandisse. 


Sintra vanalinna südames kõrguvad kaks unikaalset valget korstent, mis kuuluvad Sintra rahvuspaleele. Ristisin selle kogemata linnumajaks, kuna siseruumides on kasutatud palju linnumotiivi. 


Lõpetuseks see, mille pärast siia tegelikult tullakse. Kõrgel mäe otsas seisab värviline Pena palee. Minu jaoks on tegemist Walt Disney multifilmi lossiga. Totaalselt erinev kõigist teistest omasugustest. Ja seda mitte ainult siin, vaid kogu maailma kontekstis. 


Losse ja paleesid on selles aristokraatlikus linnas veel, aga nüüd aitab. Kuna Sintras läks oodatust kiiremini, siis saingi uuesti tagasi Lissaboni toiduturule ja sedakorda läks käik asja ette, sest nüüd on mul hundiisu. 

Igasuguste fassaadide fännina oli vaja üle vaadata ainulaadne Casa dos Bicos - teemandikujuliste kividega hoone, mis asub Lissaboni kõige vanemas, Alfama, linnaosas. Mööda väänlevaid tänavaid  edasi jõlkudes koperdasin lõpetuseks veel Sé katedraali otsa. Nüüd on kuulus roosaken ka nähtud. 

Portugali tuleksin iga kell tagasi. Jätsin osa oma südamest siia J

Algarve

Täna võtsime kohe suuna Euroopa edelapoolseimasse punkti Cabo de São Vicentesse. Seda tuulte tahutud maad kutsutakse ka maailma otsaks. Keskajal nimelt usuti, et siin 60 meetri kõrgustel rannakaljudel on maailma äär. Tundub, et tuul on ennast siia alaliselt sisse kirjutanud.


Seejärel tuli hakata turistide lemmikrandu üle vaatama. Esimene kiirem peatus kartaagolaste poolt asutatud Lagoses, kust viis tee edasi kuurortlinna Albufeirasse, mida tihti nimetatakse ka Algarve Saint- Tropez’ks. See endine kaluriküla meenutab nii mõneski mõttes eelmisel aastal külastatud Essaouirat Marokos. Ma ei ole ainus, kes Albufeirat mõne Põhja-Aafrika linnaga võrdleb. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, sest ajalooliselt on portugallased sõna otseses mõttes kaugele jõudnud.

Kuigi mul oli kinnisidee, et lõunaks söön grillitud sardiine, siis minu suureks kurvastuseks selgus, et praegu pole hooaeg. Kui uuesti menüüd lappasin, vaatas vastu sõna cataplana. Järsku meenus, et lugesin kuskilt, et Algarve piirkonnal on päris oma köögiriist – vokipanni meenutav vaskpann, millel on hingedega kuppelkaas. Cataplana on ennekõike aurutamisvahend, mis sobib ideaalselt koorikloomade, kalmaaride, krevettide ja kalade aurutamiseks. Valges veinis aurutamiseks! Küüslauk ja maitseained lisavad vaid vürtsi. Pikemalt mõtlemata oli valik tehtud ja kahetsema ei pidanud.


Albufeiras lõunasööki ja imelist suveilma nautides, selgus, et kohalike arvates on veel talv, kuna tuul puhub. Ütlen ausalt, et tegemist on meie suvega parimatel päevadel. Termomeeter näitab 24 kraadi. Ja nad teevad siin märtsis heina. Ise nägin. Suvi, mis suvi!

Kuigi ma pole rannapuhkaja tüüp, siis peale tänast mõistan, miks siia tullakse. Lõuna-Portugalis asuvad vist tõesti Euroopa kaunimad ookeanirannad. Kui mul kunagi puhkamise puhkust vaja läheb, siis tulen tagasi.


Rannapuhkajate paradiis jääb selja taha ja päikeseloojangul seisan juba keset muinasjutulist Sintrat.

Neljapäev, 21. märts 2019

Paradiis!

Unistustel on kombeks täituda. Olen Lissaboni akvedukti korduvalt piltidel näinud ja võimalik, et unes ka. Isegi tema hämaravõitu ajalooga olen tuttav, aga ikka on olnud tunne, et ma pean sinna saama. 


Täna hommikul võtsin kaua oodatud teekonna ette ja vaatasin ühelt ja siis teiselt poolt. Kaks korda käisin alt läbi ka. Võimas ehitis, mis omal ajal Lissaboni elanikke puhta veega varustas. Nagu arvata võis, siis päris elus on see veel suursugusem kui piltidel. 

Nüüd võib rahuliku südamega edasi liikuda. Kui kaheksa aasta eest sai Põhja-Portugali avastatud, siis seekord viib tee hoopis lõunasse. 

Kuigi alguses oli plaanis mööda rannikut maailma otsa jõuda, siis teele jäi liiga palju muinasjutulisi kohti, mis kõik võtsid oma aja. 






Ütlen ausalt, et ega väga ei kiirustanud ka. Puhkus ikkagi. Üks väike asi siiski ununes. Üllatus, üllatus, aga ka siin loojub päike. Plaanid muutusid ja korgitammede vahel looklev mägitee viis hoopis Monchique’ ööbima.

Kolmapäev, 20. märts 2019

Lissabon

Äratuskell ei helise. Miski ei tundu parem kui puhkus. Kuigi paberite järgi algab kevad täna, siis koduvabariigis teda veel näha pole. Otsin ta üles. Arvan teadvat, kus ta redutab. 

Eile hilisõhtul maandusin uues linnas. Sel hetkel oli õnneks vaja ainult tekki ja patja. Täna olin oluliselt asjalikum ja asusin reipalt Portugali pealinnaga tutvust tegema. 

Alustuseks unustasin ennast plaaditud fassaadidega tänavale pikemaks ajaks pildistama. Iga järgmine maja tundus eelmisest ägedam. Seal samas leidsin end mõttelt, et see nüüd ongi üksi reisimise pluss, et teen, mis tahan ja kaua tahan. Ja ise olen rahul. 

Kui viimaks plaatide vahelt tulema sain, jõudsin Estrela kvartali keskusesse, kus asuvad 19. sajandi keskel rajatud park ja Estrela basiilika. 

Üks turistidele mõeldud pruun silt viis korraks trajektoorilt kõrvale. Ronisin trepptänavast üles ja leidsin end Santo Amaro kabeli eest, kust avaneb lisaks ka ilus vaade punasele sillale ja jõele. See, et Lissabon asub seitsmel mäel, annab tunda igal sammul. Treppe ja mägesid on rohkem kui küll. Mina isiklikult ei jõuaks siin kontsadega eriti kaugele. 

Peamine eesmärk oli jõuda Belemi linnaossa, kus asuvad Belémi torn ja Dos Jerónimose klooster, mis kuuluvad alates 1983. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse. 

See suursugune hilisgooti stiilis klooster ehitati 15. sajandi lõpus, et tähistada Vasco da Gama India „avastamist”. Peamine vaatamisväärsus on kabel. Tavaliselt meeldivad mulle kloostrid ja kirikud väljast oluliselt rohkem ja tihti ei viitsigi sisse minna, aga see ehitis on nii seest kui väljast imeline. Kindlasti külastamist väärt! 


Kloostris käidud, on igale endast lugupidavale turistile kohustuslik seista koos teiste omasugustega järjekorras Pasteis de Belém’i nimelise pagarikoja ukse taga, et haarata kaasa Lissaboni kuulsad kreemikoogid – natad. Salapärane originaalretsept pärineb Dos Jerónimose kloostri munkadelt, kes pärast revolutsiooni neid rahahädast pääsemiseks müüma hakkasid. Kookide kuulsus kasvas kiiresti ning peagi ostis selle väikese pagarikoja omanik retsepti ära ning alates 1837. aastast on neid ainult siin valmistatud. 

Tejo jõe suudmes seisab Belémi torn, mille rajamisele pani aluse Portugali kuningas João II, et kindlustada jõe suuet. Samuti pidi see olema tseremoniaalne värav Lissaboni. Tänapäeval on torn Lissaboni kui merelinna sümbol. 


Kuna torni pääsemiseks oli järjekord, siis loobusin ja vaatasin seda ajaloolist ilu väljast ning nautisin pargipingil kevadet. Ja pistsin pintslisse esimese Pasteis de Belém’i kreemikoogi, millele järgnes kohe ka teine. Empsi tehtud napooleonikoogile jääb alla, aga keele viib alla küll. Uskuge mind, kloostri kõrval pagarikoja ukse taga seismine tasub ära. Õhtul lugesin, et The Guardian valis Pastéis de Belém’i maailma 15 maitsvaima hõrgutise hulka. Täitsa nõus.


Järgmine peatus Chiado linnaosa, kus asub muuhulgas ka Mercado da Ribeira/Time Out Market - toiduturg, kus on olemas kõik, mida hing ihaldada oskab. Vähemalt minu hing.

Suures Lissaboni avastamise tuhinas, olin söömise ja joomise sootuks unustanud. Turul läks loosi paar klaasi maitsvat sidrunilimonaadi. Hommikusöögilauas tankisin ennast nii täis, et süüa ikka veel ei taha. Minu puhul erakordne. Olen enam kui kindel, et jõuan siia veel tagasi. 

Jalutuskäik jätkus mööda Chiado kaupluste ja kohvikutega ääristatud tänavaid, kuni jõudsin Santa Justa liftini. See on ainuke vertikaalne tänavatõstuk, mille eesmärk oli kunagi kergendada elanike jalavaeva ühest linnaosast teise liikumisel. Tänaseks on sellest saanud turismiatraktsioon. 


Reisikirjad soovitavad sõita trammiga nr 28, mis läbib kõiki turisti jaoks olulisi linnaosi ja ajaloolisi tänavaid. Minu tee ristus selle puidust trammiga täna korduvalt. Kui peatuses trammi pildistasin, siis kuulsin, kuidas trammijuht hüüdis: “Sardines, sardines!” Mis tõenäoliselt tähendas, et tõmmake end kokku nagu sardiinid karbis, et kõik soovijad ikka ära mahuksid. Ütlen ausalt, et kuna mulle massiüritused ei sobi, siis läbisin kõik oma 23 kilomeetrit kondimootori jõul.

Laupäev, 2. märts 2019

Lõpuspurt

Samal minutil, kui koduvabariigis stardivad Haanja maraton ja Presidendimatk, astun mina uksest välja, et veel viimast korda sel hooajal mägesid vallutada. 


Eilse lumesaju tulemusel sõidetakse rajad kiiresti kuhjadesse. See on see osa suusatamisest, mida ma väga ei armasta. Õnneks on armastuväärset siiski rohkem kui mitte armastusväärset. 

Oli see siis nüüd suusa- või gurmeereis? Oli vist mõlemat. Imeline ilm ja parimad suusarajad. Lisaks maailmatasemel kokakunst ning taustajõudude täisteenindus. Viis pluss!

Reede, 1. märts 2019

Matkapäev

Ärgates paistab päike. Kui nüüd põhjalikumalt vaadata, siis on lõpuks ka “kaua oodatud” pilved kohale jõudnud. Peale eilset seitset tundi mäel ja kurjakuulutavat ilmaennustust otsustasin, et täna tuleb üks suusavaba matkapäev. 

Plaanis oli jalutada Manchet‘i orus, aga ma ei ole kindel, kas sinna päriselt ka jõudsin. Igal juhul kogusin 10 kilomeetrit ja 14 000 sammu. Lisaks täitsa palju tõusumeetreid. Kui alustasin mäest üles rühkimist päikesega, siis alla tulin juba paksus lumesajus ja vastutuules. Nähtavus maksimaalselt üks meeter. Tingimused muutusid ebamugavaks, mistõttu põgenesin jääsajust peaaegu joostes. Matk jäi küll plaanitust lühemaks, aga tunne on ülim. 


Kuna ilm läks ka suusatamise mõttes võimatuks, siis tuli kõik see mees ka suusamägedest varakult tagasi. Isegi mullivannist suutsime väljuda ülihelikiirusel. Ulmeliselt külm hakkas. 

Läksime hoopis küla peale kolama. Sain kinnitust, et olen poodides käimise antipaatia geenidega kaasa saanud. Meie pere täiskoosseisus pöördus esimesena koju tagasi. 

Mulle ikka väga meeldib majas elamise kontseptsioon. Jõuad lumesadu trotsides koju. Kaminas praksuvad puud. Soojad lihapirukad ja šokolaadikook ootavad laual. Tõmban ennast elutoa diivanile kamina ette teki sisse kerra. Liiliad lõhnavad. Panen kirja neidsamu mõtteid siin. Taustaks loetakse lasteraamatut. Mis sest, et jutud hakkavad vaikselt pähe kuluma, aga naljakas on ikka. Elu nagu paradiisis. 


Täna sai kokk oma kolmanda tärni. Lisaks foie gras’le oli menüüs veel natukene liiga palju head ja paremat.