Puhkus³

Kaks viimast päeva möödusid puhkamise tähe all. Eilne tipphetk oli jalutuskäik kõrvalkülla juba tuttavasse restorani lõunale. Sedakorda olime targemad ja ei hakanud taksot tellima. Kärutasime hoopis golfiautodega hotellikompleksi kõige viimasesse nurka ja jalutasime läbi jõe ning mööda mereranda kuni olimegi kohal. Del Place restorani julgen soovitada küll. Lisaks maitsvale prantsuse köögile leiab siit ka kohalikku kreooli kokakunsti. Boonuseks mõnus aafrikapärane melu ja miljonivaade ookeanile.

Nagu kõigil eelmistel hommikutel, nii ka täna, kui toauksest välja astun, võtab mind vastu mõnusalt soe kliima. Kell on alles 7 hommikul. Selliseid kohti maailmas väga palju pole, kus mul kordagi külm pole hakanud. Siin on minu paradiis.

Teised magavad. Mina istun basseini ääres ja naudin vaadet. Sellest ei saa vist kunagi küll. Alati on midagi vaadata. Kui hommikud on rahulikud, siis päeva peale läheb elu käima. Purjekad õõtsuvad, purjed sinise vee ja taeva taustal säramas. Kiirpaadid ja skuutrid kihutavad mööda. Aerulauaga sõitjad ja kajakid aerutavad piki rannaäärt. Snorgeldajad ujuvad edasi-tagasi. Paar korda on delfiinid käinud tervitamas.

Lõpetuseks natuke ajaloost. 16. sajandil märkasid Seišelli saari esimeste eurooplastena portugallased, neile järgnesid juba inglased, prantslased ja jälle inglased ning alates 1976. aastast on Seišellid iseseisev riik. See sama ajalugu on põhjuseks, miks nii kaugel maailma otsas on igal sammul tunda, kuulda ja näha tuttavat euroopalikkust.

Alustame kasvõi keelest. Tegelikult on Seišellidel kolm ametlikku keelt: inglise, prantsuse ja seišellikreooli keel, millest viimane on enimlevinud. See keel on erinevate Aafrika keelte segu tugevate prantsuse keele mõjutustega. Siit ka põhjus, miks alguses arvasin, et nad räägivad prantsuse keelt.

Enne koduteele asumist tutvume Aafrika väikseima pealinna Victoriaga, mis on muuhulgas ka Seišellide majanduslikuks ja kultuuriliseks keskuseks. Linn on oma nime saanud Inglise kuninganna järgi. Kõik inglisepärane on siin väga armastatud. Linna keskel seisab väike Big Ben. See on nii väike, et pidin kolm korda näidatud suunas vaatama, et seda märgata. Ka liiklus on vasakpoolne.

Seišellid on minu jaoks kauni looduse, eksootiliste loomade ja lindude, valgete liivarandade ning türkiissinise vee luksuslik kooslus. Seda troopilist paradiisi võib kokkuvõtvalt iseloomustada nii – päike, ookean, liiv ja suured graniitrahnud.

Kohtumine kilpkonnadega

Seišellid eraldusid vanast mandrist 75 miljonit aastat tagasi, mis avas tee unikaalse looduskeskkonna kujunemisele. Inimesed asusid siia alaliselt elama alles 18. sajandil, jättes nii loodusele võimaluse säilitada unikaalsus meie ajastuni. Seišellidel kasvab kuus kohalikku palmiliiki, kuulsaim neist on seišellipalm oma maailma suurima seemnega ning üle 700 muu õitsva taime. Siin elab 250 linnuliiki, neist ligi 80 kohalikku päritolu, merikilpkonnad ja hulgaliselt teisi mereelukaid.

Mul oli kinnisidee, et pean nägema hiidkilpkonna. Siit ka põhjus, miks täna jälle laevareis ette tuli võtta. Käisime pisikesel Moyenne’i saarel, mis on tervenisti botaanikaaed, kus elavad muuhulgas ka hiidkilpkonnad. On maismaa- ja merikilpkonnad. Minul õnnestus kohtuda maismaakilpkonnadega, kes võivad elavad kuni 250 aastaseks. Kas teadsid, et kilpkonnad joovad vett ninaga mitte suuga. Väike lootus oli, et saame ujuda koos merikilpkonnadega, aga nemad jäid seekord tabamata. Hoolimata sellest oli veealune maailm põnev ja värviline. Ükskõik kus pea vee alla paned, kohe hakkab loodusfilm jooksma.

Kaheksa tunniga merel nägime palju ilusat loodust. Aga ka seda, et rannad on tühjad ja paljud hotellid suletud. Kohalikud räägivad, et nad sõltuvad täielikult Euroopa turistidest. Vaikselt on hakatud taas reisima, aga koroonaeelsesse aega tagasi on veel pikk tee minna.

Trosslaskumine

Tänaseks lubas äikesevihma, aga mida pole, seda pole. Päike paistab nagu kõigil eelmistel päevadel.

Käisime zip-line trosslaskumist tegema. Peale kohustuslikku kraadimist anti varustus kätte ja mägironimine üles sai alata. 30-kraadises kuumuses oli see juba paras väljakutse. Just siis kui puu otsast pähe kukkunud neoonroheline sisalik mu südame oli 100 korda kiiremini lööma pannud, saabusid instruktorid ja nüüd alles läks põnevaks. Kaheksa erinevat trosslaskumist panid emotsioonid möllama ning adrenaliinitase hüppas lakke.

Üliäge kogemus!

Homaarid & kalad

Eile tegime tutvust oma hotellikompleksiga. Käisime suuremas rannas promeneerimas ning kõik poed said inventeeritud. Nüüd süda rahul, sest peale päikesekreemi ja plätude pole siin miskit huvitavat. Lõunaks pöördusime tagasi villasse, kus ootas maitsev lõunasöök - homaar ja puuviljasalat. Kahe toidukorra vahel õnnestus esimene raamat läbi lugeda. Õhtul sain osa viiekäigulisest homaari õhtusöögist.

Nüüd aitab puhkamisest. Täna on kalale minek. Homaaride vahele võiks ju oma püütud kala süüa. Plaanis oli tuunikala kätte saada. Kolm tundi katsetamist ei kandnud vilja. Et turistid negatiivse emotsiooniga ei lahkuks, tuli lõpetuseks lasta neil väiksemaid ahvenalisi püüda. Trofeekalaks oli üks veidi suurem tundmatu kala. Kohalikud meie saagi üle väga ei rõõmustanud, aga ise olime sillas. Ühe mehe prügikala on teise mehe vääriskala. Viisime kogu kupatuse oma kokale, kes valmistas maitsva pidusöögi. Nii hästi läks, et jätkub veel homsekski.

Enam ei olegi üllatus, et Aafrikas saab tähistaeva all õues dušši all käia taustaks rohutirtsude sirin ja muud looduse hääled. Nagu muinasjutt.

Seišellid

Eile peale õhtusööki uinusin sekundiga. Täna ärkasin vara mingisuguse linnu häälitsuse peale. Ja see ei olnud kukk. Etteruttavalt olgu öeldud, et erinevad looduse hääled äratavad siin igal hommikul ja vahel ka öösel.

Oli juba magatud küll. Trikoo selga ja varahommikune suplus basseinis. Siis ronisin mööda džunglirada alla privaatranda ookeani laineid püüdma. Ma pole kindel, et kunagi varem otse voodist ujuma olen suutnud minna, aga kuna siin nii vesi kui õhk hommikul kell 8 on 27 kraadi, siis on see isegi minusuguse külmavarese jaoks tehtav.

Seejärel kiirustasin mööda džunglirada üles tagasi. Natuke kõhe on ka, sest selle suure lopsaka rohelisuse sees on kuulda erinevaid hääli. Palmilehed ja kõik muud lehed sahisevad. Etteruttavalt olgu öeldud, et krabid, sisalikud, lendrebased ja väikesed vöödilised hiirelaadsed loomad on igapäevased teekaaslased. Lisaks on võimalik kookospähkliga pähe saada.

Teist aastat järjest on märksõna privaatsus. Kohe kui oma aiast välja astud, tuleb mask ette panna. Siit ka põhjus, miks palju aega villas veedame. Soovi korral tuuakse ka toit sobival ajal ja soovitud kujul koju kätte. Nii ongi, et hommikusööki naudime oma terrassil ja ainsad, kellega toidu eest võitlema peame on gekod. Kohe kui valvsuse kaotad, on nad taldrikus ja kugistavad sinu egg royale’i.

Peale lõunasööki läksin massaaži. Poolteist tundi hiljem lõhnasin nagu kookospähkel ja mõnus ning lõõgastunud oli olla. Lõpetuseks jõin ära terve pähkli kookosvett. Selline on „signature massage“ Seišellide moodi. Pole üldse paha. Selge on seegi, et raha oskavad nad küsida 🙈

Meil on ilmaga vedanud, sest veel kaks nädalat tagasi sadas 24/7 vihma. Fakt on seegi, et olenemata aastaajast ei lange temperatuur mitte kunagi alla 22°C. Etteruttavalt olgu öeldud, et mina ei näinud termomeetril 27 väiksemat numbrit.

Täna otsustasime lõpuks kohaliku eluga tutvuda. Õhtusöögi restoran asub lühikese jalutuskäigu kaugusel kõrvalkülas. Kuna tänavavalgustust pole ja kõnniteid ka pole, siis turvalisuse kaalutlustel otsustasime takso võtta.

Kohalikust toidust nii palju, et siinne kreooli köök on suuresti Prantsuse ja India mõjutustega. Seišellide köögi aluseks on erinevad mereannid, riis, eksootilised puuviljad ja karrid. Populaarsed on ka kohalikest puuviljadest valmistatud magustoidud ning jookidest vaniljetee ja värskelt pressitud mahlad. Kohvihoolikute jaoks on olemas ka kohv.

Otsetee paradiisi

Tegin enda peal inimkatseid ja tõestasin, et maskiga saab päris edukalt magada. Uni peab muidugi keskmisest suurem olema. Lasin tooli voodiks, panin helisummutavad kõrvaklapid pähe ja tõmbasin teki üle pea. Palun mitte unustada, et K95 mask oli kõik see aeg minu kaaslaseks. Ise ka hästi ei usu, aga kaheksa lennutundi läksid sõna otseses mõttes lennates.

Juba teist aastat järjest on Madagaskar ülejäänud maailma jaoks lukus. Tõe huvides olgu öeldud, et kirjade järgi on alates tänasest lennud Euroopast siiski jälle lubatud, aga meie reisiotsus oli tehtud palju varem. Seega istusime eile õhtul lennukisse ja täna lõunaks kohaliku aja järgi maandusime hoopis Mahé nimelisel paradiisisaarel.

Kui lennukist lõpuks pääsesime, läbisime passikontrolli, PCR-testi kontrolli, vaktsineerimise tõendi kontrolli, reisikindlustuse kontrolli, hotelli vautšeri kontrolli ja tagasisõidupileti kontrolli.

Pealaest jalatallani kontrollitult istusime väikebussi ja loksusime mööda külavahe- ja mägiteid Seišellide suurima saare Mahé ühest otsast teise. Viimased kilomeetrid hotelli territooriumil üles mäkke tegime golfiautodega. Kõik vintsutused ununesid sekundiga, kui oma uue kodu terrassile astusin. Vot see ongi paradiis.

Seišellid on 115 troopilisest saarest koosnev arhipelaag, mis asub India ookeanis 1500 kilomeetri kaugusel Aafrika mandri idarannikust. Iga saar on oma nägu. Enamus saartest on asustamata. Saareriigi rahvaarv on ca 97 000, kellest valdav enamus elab Mahél. Selle saare ilmes domineerivad suured mäed ja lopsakas troopiline taimestik ning saart ümbritsevad 75 liivaranda.

Nüüd on asi ametlik. Kaua oodatud puhkus on päriselt alanud.

Piemonte. Maggiore järv.

Kuna kõik külalised peomajja ööbima ei mahtunud, siis valisin Cascina San Michele veinimõisa, mis asub keset maalilist ja Piemontele nii omast viinamarjaistandustega kaetud kuppelmaastikku. Hommikusöögile järgnes inspireeriv jalutuskäik viinamarjade vahel. Siia võiksin ennast kohe pikemaks ajaks unustada.

See ka põhjus, miks ikka ja jälle olen nõus Piemonte tulema. Õnneks on ühed ägedad Eesti mehed täitmas oma unistust ja võtnud plaani siia kanti hotell ja restoran rajada. Täna jalutasime nende valdustes ning unistasime koos nendega. Hoian pöidlaid pihus, et kõik läheks plaanipäraselt ja juba pea aasta pärast on siin üks tore ja natukene nagu oma koht, kuhu tulla akusid laadima ning head toitu ja veini nautima. Miks mitte ka sünnipäeva pidama?

Eelmise sügise reisist jäi kripeldama Maggiore järv, mis on Garda järel suuruselt teine järv Itaalias. Täna õnnestus ka sellele järvele pilk peale visata. Ei saa salata, ilus on. Itaalias on ju kõik ilus, aga minu südames hoiab esikohta endiselt Garda.

Lõpetame seal, kus alustasime. Oleggio on laupäeva õhtul hoopis teisest puust kui kolmapäeval pool tundi enne siesta algust. Inimesed on tänavatel ja ilma broneeringuta naljalt lauda ei saa. Päris mitu kohta tuli läbi käia, enne kui süüa anti.

Pidu

Piduliku päeva alustuseks jõudsin ära oodata tüüpilise Itaalia hommikusöögi - sai, sai ja veelkord sai. Natuke moosi oli ka.

Lisaks Eesti Vabariigile on meil täna teinegi juubilar. Pidustused algavad veinimõisa külastamisega. Peoperemees on välja valinud Piemonte ühe vanima Fontanafredda veinimõisas, mis on asutatud Itaalia kuninga Victor Emmanuel II poolt. Lisaks mõisa kirevale ajaloole tutvustati veinitootmise tagamaid ja nagu sellistel puhkudes tavaks, saime maitsta ka siinset toodangut.

Lõunasöögile järgnes siesta, millele omakorda järgnes meeleolukas sünnipäevapidu koos basseini ja tantsuga.

Cinque Terre vol2

Ei kummitanud! Peale hommikusööki uitasin veel natuke mööda kindluse müüre ja koridore ringi. Seejärel kihutasime taasavastama 2011. aastal käidud radu.

Cinque Terre on Liguuria piirkonnas La Spezia linnast läänes asuva Riviera di Levante kaljuse ranniku viis küla: Monterosso al Mare, Vernazza, Corniglia, Manarola ja Riomaggiore. Rannajoon, külad ja neid ümbritsevad mäenõlvad moodustavad Cinque Terre rahvuspargi, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Sajandite jooksul on elanikud ehitanud sakilisele ja järsakuid täis maastikule terrassid kuni mere kohal kõrguvate kaljudeni välja. Külad on omavahel ühendatud iidvana jalgrajaga ning rongi- ja paadiliiklusega, kuid väljastpoolt neile autoga ligi ei pääse.

Auto jätsime La Speziasse ning astusime rongi. Kohe sai selgeks, et täna tuleb teistega maid jagada. Esimene peatus Riomaggiore, kus pastelsetes toonides majad klammerduvad kaljudele, millelt avaneb vaade abajatesse, kus hulbivad värvilised kalapaadid. Kõik kohustuslikud turistipildid said tehtud.

Riomaggioret ja 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel asuvat Manarolat ühendab Via dell’Amore ehk armastuse tee. Kahjuks on see praegu varingu tõttu suletud ja meil tuleb taas rongi peale minna. Täpselt nii nagu 10 aastat tagasi.

Järgmine peatus ongi Cinque Terre vanim küla Manarola. Peale segadust piletikontrolöriga, kellelt saime muuhulgas teada, et Itaalias on reegel, et kui oled kuskile sihtkohta pileti ostnud, siis varem rongist maha tulla ei tohi. Lisaks selgus veel tõsiasi, et Cinque Terre polegi Itaalia, vaid omaette riik. Kogu jutt tundus piisavalt ebaloogiline, et seda mitte puhta kullana võtta. Läks aega, aga tulema saime.

Külake elatub veinitootmisest, turismist ja kalapüügist. Väidetavalt on siinsed mereannirestoranid ühed Itaalia parimad. Siit ka põhjus, miks just Manarolas otsustasime lõunat süüa. Kui Riomaggiores oli rahvast oodatust vähem, siis siin on küll inimesi rohkem kui võiks. Hoolimata sellest, et restoran on restoranis kinni, ootavad inimesed järjekorras ukse taga, et süüa saada. Augustis valdav osa Euroopast puhkab. Lisaks siseturistidele on siin ka arvestatav kogus naaberriikide puhkajaid.

Manarolast Cornigliasse läksime ülevalt mägedest mööda iidset jalgrada. Eelmisest korrast ongi eredalt meeles lõõskava päikese käes viinamarjapõldude vahel kitsal rajal matkamine. Ja need imelised vaated kaljusele rannikule ja terrassidel paiknevatele viinamarjaistandustele. Ainuüksi vaadete pärast tasub see eneseületus ette võtta. Selle ilu kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu. Boonuseks seegi, et siin ei ole turistimasse, sest nemad sõidavad all rongiga.

Poolteist tundi hiljem olengi nende samade viinamägedega ümbritsetud ja kiviste terrassidega mäe tipus, kus asub viiest külast keskmine - Corniglia. Siin on aeg justkui seisma jäänud. Corniglia on küladest ainus, mis ei asu mere ääres, vaid mäe otsas. Siit ka põhjus, miks rongijaama jõudmiseks tuleb astuda trepist veel täpselt 377 astet allapoole.

Järgmine peatus on järjekordne värviliste majadega kaluriküla Vernazza. Kuna täna on ideaalne rannailm, siis on inimesed kogunenud pisikesele sadamaalale puhkama. Eestlasele on siin ilmselgelt liiga vähe ruumi, aga teistele vist meeldib. Nüüd on õige aeg lubada endale üks gelato.

Lõpetuseks sõidame rongiga otse randa. Viiest Cinque Terre külast suurimas ja põhjapoolseimas Monterosso al Mares on avarasse lahte avanev liivarand. Kuna kümme aastat tagasi ööbisime just selles külas, siis oleksin nagu koju jõudnud. Kahjuks ei taibanud hommikul ujumisriideid kaasa haarata ja nii jäi ujumine seekord ära. Jalutasime hoopis vanalinna, kus tegime õhtuoote ning siis kiirustasime rongi peale ja sõit tagasi algusesse võis alata.

Täna õhtul hakkab üks eestlastest sõpruskond kogunema Alba kanti. Olime jätnud kõik otsad lahti, aga välkkoosolek otsustas, et istume need kolm tundi autos ära ja oleme homseks ilusti kohal. Majutuse saime Montegrosso d’Asti’sse. Enne magama minekut tõestasin endale, et üks vitello tonnato mahub isegi siis, kui tegelikult ei mahu.

Oli see vast päev. Hommikul ärkasin Toscana päikese all, päeval matkasin Liguuria maaliliste külade vahel ning õhtustasin Piemontes.

Toscana. Fosdinovo.

Kuu aega tagasi, kui saabus juubelikutse, ei osanud keegi arvata, et meil koduvabariigis augusti keskel sügis käes on. Seda suurema rõõmuga astusin täna lennukisse ja juba kolm tundi hiljem võttis vastu südasuviselt soe Itaalia.

Lennujaamast minnes keerasime esimesse asulasse sisse. Põhjuseks tühi kõht ja see, et kell oli kohe kaks saamas. Kogemus õpetab, et söögiajad on Itaalias pühad ja nendest peetakse rangelt kinni. Kõik endast lugupidavad söögikohad peavad siestat. Nii istusimegi Oleggio peaväljakul ainsasse avatud kohta maha ja ei pidanud kahetsema.

Julgen väita, et igas Itaalia külas või selle vahetusläheduses on vähemalt üks keskaegne kindlus. Mitmes neist ööbida saab? Kas kummitab ka?

Tänane sihtpunkt Fosdinovo saigi valitud ainult sellepärast, et siin saab päris lossis magada. Tegelikult on siin muuseum ka. Alustuseks antakse sulle üks mehine võtmekimp, millega tuleb avada viis erinevat väravat ja ust, et oma tuppa pääseda. Lisaks saab muuseumis 24/7 vabalt ringi kolada. Käike ja treppe on omajagu. Mitu korda eksisin ära, aga lõpuks õnnestus ikka oma tuba üles leida. Äge kogemus.

Kui esimesest lossi vaimustusest üle sain, läksime jalutama. Viie minutiga õnnestus mööda kitsaid keskaegseid tänavaid küla ühest otsast teise jõuda. Täielik tühjus. Inimesi pole ja süüa ei anta. Üks restoran siiski on avatud, aga seal on kõik lauad broneeritud.

Sellistel hetkedel aitab Tripadvisor. Veerandtunnise autosõidu kaugusel Fosdinovost asub imelise vaatega restoran Locanda de Banchieri. Hea on, et polnud aega süveneda, muidu poleks arvatavasti tulnudki, sest minul isiklikult ei olnud kõht veel tühjaks läinud.

Kui olin avaldanud soovi süüa üks käik, kutsuti köögist peakokk, kes alustuseks küsis, et kas ma ikka tean, kes ta on. Minu eitav vastus oli talle pisut ootamatu. Selgus, et tavalisel tullakse siia ainult tema pärast ja kui tulime traditsioonilist Itaalia toitu otsima, siis oleme küll vales kohas. Google’i abiga sai selgeks, et siin toimetab meisterkokk Giacomo Devoto isiklikult.

Kuigi see pole koht, kuhu tullakse ühte käiku sööma, siis peale läbirääkimisi peakokaga tehti mulle erand ning sain oma ühe roa. Päris raske oli kõigi nende ahvatluste seast see üks ja ainus välja valida, aga hakkama sain.

Peagi leidsime ühise keele ja tegime Itaalia ühele hinnatuimale kokale selgeks, et tegelikult meile meeldib fine dining ja oskasime kaasa rääkida nii toitude kui ka veinide keeles. Juhtus nii, et mida aeg edasi, seda rohkem hr Devoto meie laua juures viibis. Rääkisime toidukunstist, veinidest, reisimisest ja kõigest muust. Vahetasime isegi telefoninumbreid. Ilus, maitsev ja külalislahke on märksõnad, mis tulevad siit minuga kaasa. Nautisin õhtut väga.

Locanda de Banchieri tuleb kindlasti tagasi tulla ja soovitavalt tühja kõhuga. Lisaks restoranile on siin neli tuba külaliste majutamiseks.

Viirelaid - meie oma paradiisisaar

Kihnu vol2

Kihnu on iidne meresõitjate, kalurite ja hülgeküttide saar. Läbi ajaloo on Kihnu mehed veetnud suurema osa ajast merel ja jätnud saare asjad naiste ajada. Kihnu naistest on saanud saare käsitööd, tantse, mänge ja muusikat sisaldava kultuuripärandi kaitsjad ning edasikandjad. Põhjusega öeldakse, et Kihnu on naiste saar.

Olen Ellyst, tema külalislahkusest ning kollasest majast nii palju kuulnud, et ei olnud küsimustki, et kuhu ööbima minna. Ikka Elly juurde. Lisaks veel käsitöö, seebid ja jäätised. Elly ongi üks nendest naistest, kes hoiab elus ainulaadset kultuuripärandit.

Peale hommikusööki võtsime suuna Kihnu tuletorni poole. Saare lõunatipus – Pitkänä neemel asuv valge majakas on üks saare sümbolitest. Majakas on meresõitjatele teed näidanud juba 19. sajandi keskpaigast alates. Ülevalt avanev kaunis vaade on mööda treppi ronimist väärt.

Lisaks kaunistab hetkel tuletorni seinu äsja avatud kivimolude näitus. Tore vaatamine.

Jõudsime tuletorni esimestena, mis võimaldas omas tempos ringi vaadata. Kui ülevalt alla sain, hakkas igast nurgast inimesi juurde voorima. Kui teised piletisabas seisid, sõime meie juba jäätist või peaks ütlema hoopis iätist. Seegi üks paljudest Elly tegemistest. Minu vaieldamatuks lemmikuks on kadakamarja iätis.

Kihnu saarel pole ühtegi pangaautomaati. See tõsiasi selgus siis, kui olin viimase sularaha eest tuletorni pileti ostnud. Jäätise jaoks pidin juba laenu võtma.

Järgmine peatus kirik ja muuseum. Teine teisel pool teed. Tundub, et kõik saare külalised on siia kogunenud. Põhjuseks keskpäevane folklooritund, kus tutvustati kohalikke kombeid ning lauldi ja tantsiti ka.

Soovitan ka Kihnu muuseumisse sisse astuda. Sellest endises koolihoones asuvast muuseumist leiab muuhulgas ka tööriistu ning rõivaid. Kihnus on rahvariided ja vanaemade käsitöökunst au sees. Just seetõttu, et vanad tavad ja kombed on säilinud suuremate muutusteta tänaseni, on Kihnu kultuuriruum kantud UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Kohustuslikud vaatamisväärsused vaadatud asusime loodust nautima. Täna õhtul juhtus midagi märkimisväärset. Temperatuur langes drastiliselt ning sellega sai otsa kuu aega kestnud troopika. 24 kraadi tundub ikka väga külm.

Etteruttavalt olgu öeldud, et pühapäeva hommikupooliku veetsin õunapuu all raamatut lugedes.

20 aastaga pole midagi muutunud. Majad ja sõidukid on ehk rohkem ülesvuntsitud, kuid laias laastus on pilt sama. Turiste veetakse ikka autokastis. Ka mootorrattad eksisteerivad endiselt tänavapildis. Selle erinevusega, et kalakastid on asendunud päris külgkorvidega. Minu maksimumpunktid lähevad Kihnu naistele, kes kannavad igapäevaselt ja suure uhkusega rahvariideid.

Kihnu on mõnusalt kodune ja eksootiline samaaegselt. Meretaguses eraldatuses elav, kuid siiski külalislahke. Taas tõestatud, et toreda reisikogemuse saamiseks ei pea ilmtingimata piiri taha sõitma.

Kihnu

Kihnu on Liivi lahe suurim saar, mille peamiseks vaatamisväärsuseks on saar ise – selle loodus, kultuur ja inimesed.

Julgen väita, et kõige tuntum kihnlane on Virve-Elfriide Köster. Kui mina ütlen Kihnu, siis sina ütled Kihnu Virve. Pole olemas eestlast, kes ei teaks meie armastatud rahvalaulikut. Isegi praam, mis mandri ja saare vahel sõidab on tema nimeline.

Nüüd minu ca 20 aasta tagused mälestused Kihnust. Meid veeti veoautokastis ringi. Saare kõige popim liikumisvahend oli kalakastist tehtud külgkorviga mootorratas, millega sõitsid rahvariideseelikutes memmed. Eredalt on meeles ka külasimman, kus naised tantsisid omavahel, sest mehi lihtsalt polnud. See pidu kestis hommikuni.

Sel nädalavahetusel taasavastan Kihnut. Auto jäi mandrile. Sadamast rentisime rattad. Omal nahal katsetaud, et parim viis saarega tutvumiseks on just jalgrattaga. Pikim ots 7,5 kilomeetrit ja kaks ööpäeva on piisav, et kiirustamata saar risti-põiki läbi sõita.

Muhumaa

Oma „tour the Eesti saared“ lõpetan saarel, kus aeg puhkab. Hommikul pidin küll tutimütsi pähe panema, aga kui Muhumaale jõudsime, tuli suvi tagasi.

Tõdesin, et ega Muhu Saaremaale ja Hiiumaale alla jää. Nurmenukkude koguse poolest siis. Kõik võrdselt nurmenukusaared minu jaoks. Kõik metsaalused ja vähem metsaalused on paksult imeliselt lõhnavaid kollase õiega lilli täis. Ilus oled kodumaa.

Peale logelemist terrassil tegime hamburgeripikniku üksiku heinapalli kõrval. Kui veerand tunniga olin kohanud viite puuki, siis kolisin kiiruga asfaldile.

Muhu saare kirde-põhjarannik on ääristatud pankadega. Suurim neist on Üügu pank, millel pikkust 300 meetrit ning kõrgust merepinnast üle 18 meetri. Pank ei asu praegu enam päris veepiiril, kuid sellest hoolimata avaneb siit ilus vaade Väinamerele.

Kohalikud teavad rääkida, et lisaks vaatele on see koht eriline veel teiselgi põhjusel. Nimelt voolab panga allosas maapinnale mitmeid allikaid. Ühel suurimal neist, Silmaallikal olevat raviv toime. Täitsime meiegi oma pudelid veega ja siis läksime tagasi terrassile jäätisekokteili ja maasikaid nautima.

Muhus tõesti aeg puhkab. Mõnus.

Hiiumaa & Saaremaa

Puhkuse esimene päev oli nii väsitav, et silm vajus kinni kohe, kui pea patja puudutas. Täna hommikul ärgates paistsid aknast meri ja päike.

Peale värsket nurmenukuteed ja maitsvat omletti, asjad kokku ja autosse. Lapsepõlvest on meeles, et keset Hiiumaad asub hiigelsuur liivakõrb. Kõiketeadja Google’i abiga selgus, et tegemist on Kaibaldi liivikuga. Kõige suurem liivik Eestis. See poolkuu kujuline lahtiste liivadega väli asub Kaibaldi nõmmel kauni männimetsa keskel, Pihla-Kaibaldi looduskaitsealal. Ligi 12 hektari suurune liivik on tekkinud II maailmasõja ajal metsapõlengute ning hilisema tankide harjutusväljakuna kasutamise tulemusena. Liivased metsarajad ja nõmmemännid kohe kutsuvad väiksele matkale. Kui lõpuks keset liivavälja seisin, oli tunne nagu ei olekski Eestis. Meie oma Dubai.

Vanajõe org on uhtorg Hiiu maakonna lääneosas Vanajõe alamjooksul, kus jõgi on ennast liivaluidete vahel kuni 10 meetri sügavusele uuristanud. Oli mõnus jalutuskäik mööda siinset õpperada.

Hakkab tunduma, et Hiiumaal ei elagi inimesi. Pole täna veel ühtegi kohalikku näinud ja eilsed võib liialdamata kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Ette ruttavalt olgu öeldud, et päris nii see tegelikult ei ole.

Eile avastasime, et Sõru-Triigi liinil sõidab praegu kaks parvlaeva päevas ja lõunasele on kõik 20 broneeringut välja müüdud. Viimased viis õnnelikku selguvad üldjärjekorra alusel. Otsustasime, et lähme kaks tundi varem kohale. Olimegi rõõmsalt üldjärjekorras esimene auto, aga kui piletit ostma läksime, tõdesime, et piletimasina juures oli juba kuus ekipaaži enne meid ootamas. Peale esimest ehmatust selgus, et viis neist on mootorrattaga ja et pileteid hakatakse müüma täpselt üks tund enne väljumist. Nii saime koos teistega järjekorras seista. Nõukogudeaegne defitsiidimajandus tulid meelde. Mitte et ma seda päriselt mäletaks, aga kuulnud olen küll.

Järjekorras veedetud aeg läks kiiresti, sest kaasootajad jutustasid toredaid lugusid. Ka mõned kohalikud käisid meile kaasa elamas. Muuhulgas kuulsime ära ka hiidlase mõttetera selle kohta, et hiidlastel on kõik parem, isegi naabrid olla neil paremad.

Olgu öeldud, et peale meid jäi piletiautomaati veel üks autopilet. Napikas. Vahepeal on hakanud päris korralikult sadama. Kuna sadamakõrts on veel suletud, siis õnnelike piletiomanikena kiirustasime Emmaste poodi. Ja ruttu tagasi sadamasse. Lõpp hea, kõik hea.

Kui lõpuks Kuressaarde jõudsime, sai vihm otsa. Kuna siseruumides süüa ei tohi, siis saime rahulikult hotelli terrassil einestada. Jäätisekokteili võib rahulikult tee vastu vahetada, aga suures pildis on elu ilus. Enne kui tuppa läksin, tegin jalutuskäigu ümber Kuressaare linnuse.

Hiiumaa

Reiside ära jäämise aasta vol2. Plaan oli minna Londonisse kontserdile, aga läks nagu viimasel ajal tavaliselt. Kui piiri taha ei saa, siis tuleb minna Eestimaa kõige viimasesse otsa.

Kogu see nädal on olnud nagu üks suur ettevalmistus puhkuseks. Ootamatult saabunud südasuvi lubab õhtuti terrassil istuda ja taas sõpradega kohtuda.

Seekord läks puhkusega küll kümnesse. Isegi Hiiumaal on 25 soojakraadi. Üldse ei kurda. Tõe huvides olgu öeldud, et ka kolm piiska vihma õnnestus ära oodata.

Kuna pole veel turismihooaeg, siis on keeruline leida avatud söögikohti. Uhiuue Kärdla keskväljaku ääres üks selline siiski on. Restoran Mamma Mia tutvustab ennast lausega „üks peotäis Itaalia vaimu kaunil Hiiumaal“. Kõlab uskumatult, aga kaks puhastverd itaallast pakuvad siin maitsvat pitsat. Ja Tiramisu on ka üle prahi. Hea kujutlusvõime juures on võimalik mõelda ennast Itaaliasse.

Järgmine peatus ja ühtlasi ka meie tänane lõpp-peatus on unikaalne Suursadama sadamakompleks, kus muuhulgas toimetab omas tempos Ungru resto ja külalismaja. Ungru koduks on 1848. aastal ehitatud muinsuskaitse all olev ajalooline tollimaja.

Täna hommikul sain kõne Ungru krahvilt, kes uuris, et millal on plaanis kohale jõuda. Öeldi, et ega seal praegu kedagi kohal olegi. Uks on lahti, võta letilt oma nimega võti ja otsi teiselt korruselt tuba üles. Veel sain teada, et kuna praegu pole hooaeg, siis restoran on suletud, aga terrassil ootavad laud ja toolid ning köögist võib võtta nõusid jm vajalikku. Võimalik vaid Hiiumaal. Ungru on äge.

Kui päike hakkas madalamale vajuma, siis vahetasime terrassil mõnulemise jalutuskäigu vastu. Kuigi praegu kasutavad sadamat põhiliselt kalalaevad, siis kunagisest hiilgeajast tähtsa rahvusvahelise sadamana annavad aimu mitmed 19. sajandist säilinud hooned. Suur aidahoone kuulub ka arhitektuurimälestisena kaitse alla.

Kui suvekuudel käib Hiiumaal aktiivne turism, siis ülejäänud kolmel aastaajal on meie oma paradiisisaar suurepärane peidupaik, et olla rahus ja vaikuses. Just see, mida vaja.

Suvi tuli salaja ja sama salaja ta ka läks. Õhtuks langes temperatuur alla +10° C.

Head aega, paradiis!

Just siis kui olin kohvrist välja otsinud tutimütsi ja sisenenud eitusfaasi, saabus info, et meie lennuk on katki ja praegu otsitakse asendust. Ütlen ausalt, et kellelgi meist ei oleks midagi selle vastu, et veidi kauemaks siia paradiisi jääda.

Mul on nüüd kaks täiesti erinevat Tansaania kogemust. Kaheksa aasta tagune reis metsiku looduse taktis on siiani eredalt meeles. Seda seitset päeva elu keset loodusfilmi ei vahetaks ma mitte millegi vastu. Hoolimata sellest, et siis tuli hakkama saada meie jaoks nii tavapäraste mugavusteta nagu elekter, soe vesi, Internet ja pehme voodi. Magamata öid oli tol korral rohkem kui mitu. Ka põhjuseid selleks oli rohkem kui üks. Lisaks kuumusele ja padja, madratsi ning teki puudumisele on siiani meeles ärevusetunne, mis tabas, kui keegi mu kõrva ääres teisel pool riidest telgiseina matsutama hakkas. Lõvi? Ninasarvik? Elevant? Kaelkirjak? Sekundi murdosa jooksul käis peast läbi terve plejaad erinevaid loomi. Sel ööl ei maganud ma silmatäitki. Hommikul selgus, et see oli hoopis sebra, kes mu une viis.

Nostalgitsen veel natuke. Teine mälestus, mida on võimatu unustada, leidis aset peale pikka päeva Ngorongoro kraatris, kus muuhulgas õnnestus lõvile meetri pealt silma vaadata. Kui laagripaika jõudsime ja oma safariautost välja astusime, oli üks janune elevant parajasti ametis meie pesuvee ära joomisega. Me ei olnud kadeda ka. Niikuinii oli paras väljakutse igaõhtune külma dušši all käimine.

Ja toitusin ma tol korral peamiselt banaanidest ja veest. Vahel sundisin ennast ka kuiva riisi sööma. Kuna palavus oli Aafrikale vastav, siis söögiisu väga polnudki. Siit ka põhjus, miks päris mitu kilo kergemana õnnestus kodumaale naasta.

Kuigi temperatuur oli ka nüüd ööpäevaringselt 28 kraadi, siis kilogrammidega sel korral nii hästi ei läinud. Põhjuseks Kaplinnast pärit kokapoiss. Kolm korda päevas oli laud kohalikest mereandidest, puuviljadest ja muust paremast lookas. Tema vastlakuklist ei saa ma vist kunagi üle.

Lõpetuseks. Veel turvalisemalt reisida täna ei olegi võimalik. Viimased 10 päeva oleme elanud omas mullis. Ei mäletagi, millal viimati sõna otseses mõttes puhkasin. Vahelduseks ääretult mõnus. Taas tõestatud, et maailm on igast nurgast avastamist väärt.

Thanda saar. Aitäh! ❤️

Kohtumine vaalhaiga

Kolm päeva tagasi tegime esimese katse vaalhaid näha. Saime korralikult paadiga lainetes hüpata, aga maailma suurim kala jäi tabamata. Lohutuseks viidi korallide vahele snorgeldama. Nagu loodusfilmis. Kui vingumiseks põhjust vaja, siis vesi on natukene liiga soolane.

Täna katse kaks. Viimaks jõudsime ära oodata tuulevaikse ilma. Ärkasime äratuskella peale ja kihutasime kohta, kus vaalhaid käivad veepinna lähedal hommikust söömas. Otsisime, aga ei leidnud. Kohalikud räägivad lugusid sellest, kuidas tippajal on mõnikord korraga kuni sada hiigelkala. Nii tihe pidi olema, et paadiga ei mahu sõitma.

Sattusime hoopis keset delfiinide paraadi. Täitsa nunnud loomad nemadki.

Ikka veel ei tahtnud alla anda. Paadimehed suhtlevad omavahel telefoni teel. Päris mitu korda tuli info, et kuskil on vaalhaid nähtud, aga juba on ta sügavale ära läinud. Kuni saabus kõne, et teda on nähtud. Pöörasime otsa ringi ja kihutasime kohale. Maskid ees, lestad jalas ootasime. Järsku hakkas Sean karjuma, et nüüd ruttu vette. Ma ei jõudnud veel arugi saada, kui juba hüppasin tundmatusse. Kohe kui pea vee alla panin, nägin maailma suurimat kala enda all. Täpselt selline täpiline oligi nagu piltidel näinud olen. Ja nii suur. Ulme. Järgmisel hetkel oli ta kadunud. Siiani ei usu, et vaalhaiga koos ujusin. Hea on, kui mõelda ei lasta.

Samal ajal kui meie maailma suurimaid kalu taga ajasime, oli randa püstitatud uhke beduiinitelk koos kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Ka riietus on neil juba teemasse sobiv.

See on uskumatu, kuidas meid iga päev üllatatakse. Kõik lõuna- ja õhtusöögid on erinevates kohtades ja temaatilised ning kordumatud. Põnev on jälgida, et kuhu siis seekord hakatakse pidulauda sättima. Nad suudavad seda teha vaikselt ja salaja. Mingi hetk avastad, et kuulge, seda lauda siin varem ei olnud ju. Ja järgmiseks hommikuks on kõik jälle kadunud. Pole jälgegi kinoseansist, pitsaõhtust või laes rippuvatest sõbrapäeva roosidest. 

Juhuse hooleks pole midagi jäetud. Kõik on viimase detailini läbi mõeldud. Alustades kaunistustest, toidust, kokteilidest ning lõpetades muusika ja riietusega. Täna läks nii hästi, et ka meile anti teemakohased riided selga. Nad ütlesid, et kuna me Sansibarile ei saanud, siis tõid nad selle meile siia. Imeline.

Vastlapäev & kinoõhtu

Kuna siin on levinud mõtteviis, et küsi ja sulle antakse, siis ütlesime eile hommikul naljaviluks, et meil on täna vastlapäev. Siis me sööme hernesuppi, seajalga ja vastlakuklit. Ning liugu laseme ka.

Uskuge või mitte, aga õhtul serveeriti meile Aafrika tähtede all hernesuppi. Ma ju ei söö hernesuppi, aga seda siin võin süüa kasvõi iga päev. Üllatused sellega ei lõppenud. Järgmisena toodi lauda terve siga. Ülimaitsev. Selleks hetkeks olime veendunud, et magustoiduks on vastlakukkel. Nii täpselt oligi. Ma ei ole mitte kunagi varem nii head kuklit saanud. Päriselt ka. Kuni tänaseni ei kuulunud vastlakukkel minu lemmikute hulka. Nii ütlesin ka meie Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit kokale. Parimad vastlakuklid minu elus. Nad otsisid Internetist retsepti ja tõlkisid selle Google’i abiga ära. Respekt!

Endiselt vastlagurmeest joovastuses hakkas kostma tuttavat meloodiat. Peale mõningast hämmingut nägime, kuidas mööda randa sõidab meie poole vilkuvates jõulutuledes traktor, mille taha on kinnitatud ratastega saan. Lähemale jõudes avastasime, et saan on värvitud sini-must-valgeks ja see tuttav laul kõlas nii „Küll on kena kelguga hangest alla lasta...“. Ronisime saani ja saime oma vastlaliu ka tehtud. Tõestatud, et ka lumeta saab vastlatunnet tunda. Olime sõnatud ja õnnelikud. Selline Aafrika moodi vastlapäev mulle igal juhul meeldib.

Kui esimestel päevadel anti meile lootust, et tuul vaibub ja saame kalale, siis tänaseks on selge, et tuulest pääsu pole. Hoolimata sellest on kõik veespordi harrastajad leidnud oma. Lisaks snorgeldamisele on minu vaieldamatuks lemmikuks seabob, millega saab käia lähedal asuvate korallide juures veealust elu uudistamas. Mustmiljon erinevas suuruses värvilist kala, sinised ja punased meritähed, kaheksajalad, merisiilikud. Isegi raikala on õnnestunud paar korda kohata. Nagu ujuks lõputus akvaariumis.

Tänane päev erines teistest sellepoolest, et peale järjekordset imelist õhtusööki korraldati meile välikino seanss. Hiigelsuur ekraan oli mereranda üles pandud ning vaibad ja diivanid kohale tassitud. 

Isegi popkorn toodi lauda. Film „Chasing Coral“ naelutas kümme eestlasest reisiselli pooleteiseks tunniks ekraani ette. Taustaks lainete kohin ja tähistavas. Elu on ilus.

Kohtumine loodusega & sõbrapäev

Oleme nagu Robinsonid, kes on kümneks päevaks üksikule saarele sattunud. Ainult selle vahega, et lisaks meile on siin arvestatav kogus abistavat personali. Tänastes teistmoodi oludes me mujale ekskursioonile minna ei kavatse, vaid võtame oma paradiisisaarest viimast.

Kuna saar on ainult kaheksa hektarit suur, siis mööduvad päevad rahulikus kulgevas tempos. Kord päevas jalutame ümber saare. Kaua käik aega võtab sõltub sellest, kas minna mõõna või tõusu ajal ning kas omal käel või kutsume kaasa kohaliku floora- ja faunahuvilise. On selgeks saanud, et oma käel õnnestub saarele ring peale teha 10 minutiga. Kui Sean kaasas on, siis läheb poolteist tundi. Tema loodusõpetuse tunnid lihtsalt haaravad kaasa. Tänu Seani veenmisoskusele hoidsin käes meritähte, millimallikat ja krabi.

Esimest korda elus nägin austrikolooniat. Ei teadnudki varem, et tõusu ajal, kui austrid vees on, teevad austrikarbid ennast lahti. Mõõna ajal jälle sulguvad. Kinnisesse karpi jääv vesi hoiab neid järgmise tõusuni elus.

Puudutasin hiiglaslikku kaheksajalga, kes imes oma kombitsaga nagu iminapaga. See oli ehmatav kogemus. Kohtusin ka merisiilikute ja merikurgiga. Veel õnnestus tutvuda maailma kõige nunnuma kalaga - kerakalaga.

Saar on täis erinevas suuruses krabisid. Nendest pääsu pole. Pidevalt tuleb jalge ette vaadata, et mõnele peale ei astuks. Esimestel päevadel oli päris hirmus. Pimedas ehmatasin ja karjusin korralikult, kui nad üle varvaste jooksid. Mida aeg edasi, seda rohkem üksteisega harjusime.

Kui eile saime vahelduva eduga vihmahoogusid tunda, siis tänase sõbrapäeva puhul tuli päike välja. Mis omakorda tähendas, et tuli hakata varju otsima. Lisaks võrkkiigele omastasin ühe mereäärse baldahhiini. Hea raamatut lugeda.

Täna saime tunda saare elu valu. Öösel läks elekter ära. Meie jaoks see hull katastroof ei tundunudki. Natuke palav oli magada, aga saime hakkama. Kaaluti juba varianti, et meid saadetakse paariks päevaks Sansibarile. Minul isiklikult on Sansibarist ainult head mälestused, aga tänastes oludes ei tundunud mõistlik kohalike sekka minna. Seega keeldusime oma saarelt lahkumast. Meie õnneks lennutati helikopteriga generaatori varuosad pealinnast kohale. Õhtuks oli elekter tagasi ning sõbrapäeva õhtusöök sai alata.

Pidulik eine murul koos homaari ja šokolaadikoogiga. Nagu näha, siis terve päeva jooksul pole rooside ja punaste detailidega koonerdatud.