Esmaspäev, 25. juuli 2016

Palanga vol2

Palanga on Neringa kõrval üks Leedu tähtsamaid kuurortlinnu. Palanga liivarand on 18 kilomeetrit pikk. Ning just siin on väidetavalt päikesepaisteliste päevade arv Leedu kõige suurem. 

Mis siin ikka pikalt mõelda. Päikesekreem ja veepudel kaasa ning randa raamatut lugema. Jäätisepaus ja siis jooksuga hotelli basseini äärde. Mis sa teed, kui nii põnev lugemine on, et ei saa raamatut käest… 

Peale õhtusööki jalutasime randa päikeseloojangut imetlema. 


Selleks korraks ongi kõik.

Pühapäev, 24. juuli 2016

Kura säär ja Nida

Hommikusöök inimtühjal peatänaval. Õhtuga võrreldes nagu öö ja päev. Üksikud perekonnad jalutavad ranna suunas. Samal ajal kui öised pidutsejad keeravad alles teist külge. 

Peale hommikusööki kiire jalutuskäik sadamakail ja siis läbi botaanikaaeda meenutava pargi 19. sajandist pärinevasse Palanga mõisa, kus asub merevaigumuuseum. Olen siin kunagi käinud, aga nagu ütleb ka vanasõna, siis kordamine on tarkuse ema. 


Palangast kujunes 18. sajandi lõpuks Venemaa Keisririigi merevaigutööstuse keskus. Enne I maailmasõda toodeti siin umbes 2000 kilogrammi toormerevaiku aastas. Mina isiklikult merevaiku ei fänna, aga siin olid mõned täitsa toredad asjad. 

Siis autosse ja põrutasime Klaipedasse, et sõita praamiga 500 meetrit Kura säärele, kus lähen taasavastama ühte toredat mälupilti lapsepõlvest. 

UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Kura sääre näol on tegemist tõelise looduse imega. See on ligi 100 kilomeetri pikkune maasäär, mis eraldab Kura lahte Läänemerest. Poolsaart jagavad omavahel Leedu ja Venemaa. 


Sääre Leedu-poolsed asulad on liidetud Neringa linnaks. Neist tuntuim on Nida, kuhu ka meie suundusime. Teele jääb nn Leedu Sahara, mis on kuulus oma võimsate liivadüünide poolest. Sealsed luited on Läänemere ranniku ühed kõrgeimad. Otse loomulikult ei saa siit lahkuda ilma tõelise kõrbematkata. 

Päikeseloojanguks oleme tagasi Palangas.

Laupäev, 23. juuli 2016

Palanga

Hommikul võtsime võrgust välja 41 lesta. Seejärel pakkisime ennast kokku ja sõitsime seitse tundi selleks, et Palanga peatänava kalarestoranis õhtusöögiks jälle lesta süüa. 

Nii juhtub, kui kuulad kohalike soovitusi ja kaasa ei mõtle. Tunnistan ausalt, et peale tänast ei taha mõnda aega enam lestaga mitte mingisugust tegemist teha.