Reede, 28. oktoober 2011

Norwich

Peale hilist hommikusööki Londoni katusekorteris kiirustasin keskpäevasele rongile, mis viis Norwichi. Õhtuks oli kaasmaalasi siia pisikesse Inglismaa linnakesse kokku tulnud juba 14. Siit on alguse saanud üks tore traditsioon, mille juuri asusimegi avastama.


Kuna täna tähistatakse Halloweeni, siis õnnestus meil lisaks ajalooradadel jalutamisele osa saada sellest lõbusast kõrvitsate ja nõidade peost.

Neljapäev, 27. oktoober 2011

London Calling

Niipea kui astusin Ühendkuningriigi pinnale, tabas mind soov kustutada nälg traditsioonilise briti rämpstoidu – praetud kala ja kartuliga. Nüüd süda rahul, sest rahvusroog – Fish and Chips on ära proovitud.


Kui metroost Oxford Circuse peatuses väljusin, haaras mind oma embusesse suur äratundmisrõõm. Kõik on täpselt nii nagu minu mälestustes. Siinne elutempo on ikka fenomenaalne. Oxford Street ja selle ümbrus on tõeline ostuparadiis. Uskumatu, aga ma polnud täna sellel lainel. Pigem jätsin tõelise turisti ja arhitektuurihuvilise mulje - kõndisin fotoaparaat kaelas sihitult mööda tänavaid ringi ja pildistasin kauneid neoklassitsistlikus stiilis fassaade, punaseid busse ja telefoniputkasid. Maailmalinnas juba igav ei hakka.


Turisti kohustused täidetud asusin Londonis elava sõbranna saatel kohaliku eluga tutvuma. Alustasime pubikultuuri nautimist vaieldamatult Londoni kõige multikultuursemas ja elavamas linnaosas - Sohos. Trügisime ühte hubasesse ja puupüsti rahvast täis pubisse sisse. Mina, kui privaatsusega harjunud põhjamaalane hakkasin tuldud teed tagasi minema, kuna esmapilgul tundus, et siia lihtsalt ei mahu rohkem kedagi. Õnneks oli meil "kohalik" pundis, kes teadis, kuidas siin asju ajada. Peagi istusime rõõmsalt ühes nurgalauas praktiliselt köögiukse taga, sõime munanuudleid, jälgisime neljapäevaõhtust melu ja meenutasime vanu aegu.

Lõpetasime oma pubitiiru ja liikusime edasi. Minu kinnisidee oli jalutada värviliste ustega majadega ääristatud rahulikel Notting Hill'i tänavatel, millele lisas värvi võimas vihmasadu. Ilma märgade varvasteta poleks tegemist täisväärtusliku Londoni kogemusega. Kõik on täpselt nii kui peab.

Peale natuke kõhedat ja salapärast õhtust metroosõitu jõudsime viimaks ühe Londonile omase maja ukse taha. Järsku kostis ülevalt tuttav hääl "oodake, saadan kohe lifti", mis avas uksed elutoas. Olen küll elevil suurlinna tuledest, sama tunnen väsimust. Hea on istuda vahelduseks rahulikult ning juua üks totaalselt hiline kella viie tee ja uinuda muusikateemalise unejutu saatel...

Laupäev, 24. september 2011

Iga asi saab ükskord otsa

Kätte on jõudnud puhkuse viimane päev. Panime kõige soojemad riided selga ja sõitsime vana veinilaevaga mööda Douro jõge ning nautisime võrratuid vaateid. Seejärel jalutasime mööda vanalinna kitsaid ja mägiseid tänavaid ning tutvusime kauni arhitektuuriga.

Reede, 23. september 2011

Portveini sünnilinnas

Portugalis on prioriteediks taristu ehitamine ja arendamine. Uusi teid ja sildu tekib nagu seeni peale vihma. Sõitsime piki Douro jõe kallast Portugali suuruselt teise linna Portosse, mille vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Bussiaknast vaadates on tegemist tõeliselt kauni ja muinasjutulise kahel pool jõge seitsme sillaga ühendatud ning mööda mäge kulgeva linnaga. Tänavatel jalutades jätab linn pisut räämas ja räpase mulje.

Linna järgi on saanud nime Douro jõe orus valmistatav portvein. Portveini tootmine käib Douro jõe vasakul kaldal Vila Nova de Gaias, kus igal endast lugupidaval tootjal on oma veinikelder. Nii ka perekond Niepoort’il. Eile saime ülevaate portveini valmistamise protsessist üldiselt ja täna külastasime nende ajaloolist veinikeldrit, kus kõik tingimused on aegade algusest säilinud ning veel praegugi seisavad siin suured vaadid, kus sees ootab oma pudelisse panemise aega kvaliteetne portvein.


Mõned faktid portveini valmistamise põhitõdedest. Viinamarjapiirituse lisamine võimaldab tavalise veini muuta portveiniks. Ruby on punane portvein, mis on lühikest aega vaadis. Tawny on hele portvein, mis on oluliselt kauem vaadis, st saab rohkem hapnikku.

Neljapäev, 22. september 2011

Hunt Kriimsilma 9 ametit

Täna tutvusime Hollandi juurtega perekond Niepoort’i veiniimpeeriumiga, mille eesotsas askeldab viienda põlvkonna esindaja Eduard Dirk Niepoort.


Nende toodangu degusteerimine toimus lõunalauas õlg õla kõrval pererahva, veini valmistamise meeskonna ja Suurbritanniast pärit filmitegijatega. Lisaks veinide maitsemisele sõime nende aiasaadusi ning täna varahommikul püütud sardiine. Juust magusa tomatimoosiga on tõeline maitseelamus. Õhkkond on mõnusalt kodune, ei mingit peenutsemist. Äärmiselt toredad inimesed.

Esialgu otsustasin, et rohkem ei söö, aga Dirkile pole lihtsalt võimalik ära öelda. Peale paaritunnist puhkepausi panime piduriided selga ja seisime peagi õhtusöögi ootuses Niepoorti veinimaja väliterrassil. Tõeliselt maitsva õhtusöögi valmistas meile Dirk isiklikult. See mees on nagu Hunt Kriimsilm, kellel on üheksa ametit ja ta teeb seda kõike suure entusiasmiga.

Korje perioodil tulevad üle maailma noored kokku taskuraha teenima. Siinsed töömesilased nautisid koos meiega õhtusööki ja veini ning pöördusid peagi tagasi viinamarju sorteerima, et oma 18-tunnine tööpäev õnnelikult lõpule viia.

Kolmapäev, 21. september 2011

Väga vanad viinapuud

Toro linna lähedal asub Teso La Monja veinimaja, mis kuulub samuti Egureni perekonnale. Nende viinapuuaedu mõjutavad kõige rohkem Duoro jõgi ja Atlandi kliima, kus suved on kuivad ja kuumad ning talved jäised ja külmad. Veiniaiad on peamiselt liivased, savise alamkihiga ja väga vaese pinnasega, kus on kivirahnud, mis päeval endasse soojust koguvad ja jahedatel öödel pinnast soojendavad. Ühelt hektarilt saab 600 pudelit veini.

Tegime läbi kõik veini valmistamise etapid. Alustasime 110-aastaste viinapuude aias viinamarjade korjamisega. Veini valmistamiseks olid need marjad küll välja praagitud, aga kõhtu sobisid suurepäraselt. Saime osa veinitootmise protsessist: viinamarjakobarate käsitsi sorteerimine, viinamarjade fermentatsiooniprotsess suurtes mahutites ja sinna juurde kuulub kummiülikonnas mees sõtkumas neli päeva tagasi korjatud viinamarju.


Seejärel maitsesime seda sama „veini“, mida oskuslikult sõtkuti. Veiniks on seda muidugi vara nimetada, pigem on tegemist väga hea viinamarjamahlaga, mis on just käärima hakanud. Sellest saab kindlasti kõrgelt hinnatud kvaliteetvein – Victorino 2011. Jään ootama. Eelmise aasta Victorino pole veel pudelitesse villitud ja seda saime maitsta otse vaadist. See oli juba veini moodi. Lõunasöögi kõrvale pakuti 2008. aasta Victorinot. Õigusega öeldakse, et mida vanem, seda parem.

Peale järjekordset fantastilist lõunasööki tegime jalutuskäigu Toro linnas ja asusime teele. Huvitav on jälgida, kuidas suhteliselt tasane sügishõnguline kuivanud maisi- ja päevalillepõldudega Hispaania muutus koos riigipiiri ületamisega mägiseks oliivipuude saludega roheliseks Portugaliks.

Teisipäev, 20. september 2011

Ikka veinid

Pago de los Capellanes veinimaja asub lühikese autosõidu kaugusel Pedrosa de Duero külast, Ribera del Duero piirkonna südames. Eelmisel aastal lõplikult valminud veinimaja ja rohkem kui 70 hektarit piirkonna parimaid viinapuuaedu kuuluvad Rodero-Villa perekonnale. Veinimaja on stiilne ja suurepärane näide kaasaegsest arhitektuurist. Siin võiksin mõnda aega elada küll.


Enne tavapärast veinikeldrite külastamist ja veinide degusteerimist vaatasime südamlikku lühifilmi „aasta Pago de los Capellaneses“, mis andis suurepärase ülevaate kuude lõikes toimuvatest muutused looduses ja tegevustest veinimõisas, nt viinapuude lõikamine jaanuaris või viinamarjade korjamine septembris. Taustaks kõlas südamlik ja kaasahaarav teemaga sobiv muusika. Nii filmi kui ka muusika on teinud perepoeg ja igast pisemastki detailist on näha, et ta on hingega väga sügaval asja sees. Mul ei ole lihtsalt sõnu.

Peale veinimajaga ja tootmisprotsessiga tutvumist nautisime tõelist hispaaniapärast lõunasööki, mis läks sujuvalt üle õhtusöögiks. Siin riigis ikka osatakse hästi süüa teha ja oma kokakunsti nautida. Sõime traditsioonilisi ja maitsvaid toite: verivorsti, viinapuu sütel küpsetatud lambaribisid ja magustoiduks oli restorani omaniku vanaema retsepti järgi valmistatud Crema Catalana.

Enne veel kui saime oma ***** hotelli puhkama ja sealseid hüvesid nautima, külastasime Emilio Moro veinimaja, kus anti meile KIIRE ülevaate sealsetest tegemistest.

Esmaspäev, 19. september 2011

In Vino Veritas

Varahommikul jõudsime Rioja maakonna suurimasse linna Logroñosse, kus meie suureks üllatuseks ei valitsenudki öörahu, vaid inimesed jalutasid ülevas meeleolus tänavatel. Olime sattunud keset igaaastast nädal aega kestvat San Mateo festivali, mille käigus linnaelanikud naudivad oma puhkust ja meelelahutusprogrammi.

Peale mõnetunnist uinakut alustasime raske tööga. Rioja on kuulus veinitootmise piirkond ja see on tegelikult ka ainus põhjus, miks me siin oleme. Täna külastasime kolme Egureni perekonna valdustesse kuuluvat veinimaja: Viñedos de Páganos, kus asuvad vägevad maaalused veinikeldrid; Sierra Cantabria ja Señorío de San Vicente.Viimane on koht, kus 1870. aastal kõik alguse sai. Saime põhjaliku ülevaate nende veinitootmise protsessist ja veinide maitsest.


Peale ülimalt hõrku lõunasööki Señorío de San Vicente veinimajas jalutasime mööda romantilise San Vicente kitsaid tänavaid ning jõudsime mäe tipus asuva kiriku jalamile, kust avanes kaunis vaade.

Õhtul pöördusime tagasi Logroño linna, kus võtsime osa San Mateo festivalist. Külastasime linnavolikogu, astusime sisse kultuurikeskusesse, kus saime ülevaate rahvariietest, käisime kirikus ning jälgisime ronkkäiku. Hispaanlased oskavad pidutseda.

Pühapäev, 18. september 2011

Linnast maale

Hommikuse linnaekskursiooni käigus tutvusime Madriidi arhitektuuriga, vaatasime üle hispaanlaste äärmiselt armastatud vaatemängu – härjavõitluse areeni. Tegime pilti nende rahvusspordi hälli – Real Madrid’i staadioni väravas. Külastasime Hispaania esimestele Bourbonidest kuningatele ehitatud hiiglaslikku ja luksuslikku paleed – Palacio Real’i, mida kasutati kuni 1931. aastani.


Kiire lõunasöögi võtsime ühes kõrvaltänava restoranis. Kuigi uksel särasid julgustavad Michelini soovitused, tundus, et tegemist on täieliku urkaga. Esmamulje oli petlik. Läbi köögi juhatati meid õdusasse valgete laudlinadega saali, kus kohalikud nautisid 2in1 sööki: esimene käik - nuudlid puljongiga, millele järgnes teine käik - selle sama puljongi põhi, so ubadest ja mingisuguse looma siseelunditest pajaroog. Mina nautisin hubast õhkkonda, sõbralikke inimesi ning väga maitsvat ja kodust toitu. Lihtsuses peitub võlu. Viis pluss kogemus.

Pärastlõuna veetsime Prado muuseumis, mis on väidetavalt üks maailma suurimaid kunstigaleriisid. Siin asub suurim hispaania maalikunstikogu. Lisaks palju teisi Euroopa maalikunsti tipptegijate teoseid.

Õhtul jäid suurlinna tuled selja taha ja algas sõit kirdesse Rioja maakonda saatjaks suur ümmargune kuu...

Laupäev, 17. september 2011

Põgenemine

Kuigi minu septembrikuu horoskoop ütleb, et olen oma elu seiklusfilmi staar ja stsenaarium ei ole mulle puhkust ette näinud, otsustasin põgeneda mõneks ajaks ootamatult saabunud sügise eest ning laadida patareisid 30-kraadises suvesoojuses.

Tänast lõunasööki nautisin 17. sajandist pärineval Plaza Mayor’i väljakul, kus toimusid härjavõitlused, inkvisitsioonikohtumõistmised ning hukkamised. Väljak on Hispaania pealinna Madriidi keskpunktiks olnud algusaegadest peale.

Madriid on ääretult puhas ja kaunis suurlinn, kus on palju parke ja väljakuid. Puerta del Sol’i väljak ja selle ümbrus on oma poodide ja kohvikutega üks vanalinna elavamaid osi. See on linna populaarseim kokkusaamispaik, mis kihab ööpäev läbi. Väljaku ääres asub Madriidi sümbol - pronksskulptuur Karu ja Maasikapuu.

Õhtul nautisime rütmikat flamenkot – muusikastiili, kus kitarrimäng ja laul koos temperamentsete käeliigutuste, plaksutuste ja jalalöökidega soolotantsuga moodustavad keeruka muusikalise ja kultuurilise etenduse. See eelkõige mustlasmõjutustega Andaluusia alamklassidest pärit jõuline muusika- ja tantsutraditsioon jättis kustumatu mulje.

Kuna õhtusöögi ajal olin mõjuvatel põhjustel viiekorruselises Desiguali maailmas, siis peale flamenkoetendust trügisin ülivägevale laupäevaõhtusele El Mercado de San Miguel’i turule, kus pakutakse kõike (nt sushi, juustud, veinid, paella, foie gras, kalamari, mereannid, küpsetised, puuviljad jm), mida hing ihata oskab ja mis peamine, et kõike on võimalik koha peal tarbida.


Olengi juba nakatunud Hispaania pisikuga. Mulle meeldib siin!

Reede, 15. juuli 2011

Como

Prantsuse - Itaalia ringreis lõppes Como järve ääres, kus on juba aastasadu käidud lõõgastumas ja inspiratsiooni ammutamas. Liustike poolt Y-kujuliseks lihvitud pikka ja kitsast järve ümbritsevad kaunid Alpi vaated.

Neljapäev, 14. juuli 2011

Cinque Terre

Kuna päevitamine pole minu teema, siis otsustasin, et vaatan üle Cinque Terre - see on kaitsealune kaljune rannariba, mis ulatub Monterosso al Marest Riomaggioreni. Nimi „viis maad“ hõlmab viite kaljujärsaku serval paiknevat küla – Monterosso al Mare, Vernazza, Corniglia, Manarola ja Riomaggiore. Vanasti pääses küladesse ainult merelt ning praegugi pole teed, mis neid kõiki ühendaks. Mööda kaldaäärt kulgeb jalgrada, kust avanevad haruldased vaated piirkonnale omastele terrassina laskuvatele viinapuu mägedele. Külad on järskude kaljudega muust maailmast eraldatud.


Sõitsime rongiga Monterosso al Marest Riomaggioresse, kus peale mõningast seiklust treppidel ja kitsastel tänavatel jõudsime mööda kaljuserva looklevale jalgrajale, mis viis Manarolasse. Selgus, et teise ja kolmanda küla vaheline otsetee on varingute tõttu suletud. Otsustasime võtta ette matka sisemaalt üle mägede. Täpselt sama teed kasutati keskajal külade vahel liikumiseks. Esimene eneseületus oli 400-meetrise kõrgustevahega mäkketõus mööda treppi, õhutemperatuur 35 kraadi. Nüüd tean, mis tunne on olla kõrbes ilma veeta. Õnneks asub mäetipus kauplus, kus küll šokolaadi ei müüda, kuna see sulaks seal lihtsalt ära. Sõin ära kaks banaani, mis andsid energiat edasi liikumiseks. Ootamatult muutusid kivitrepid kaljuserval viinamarjapõldude vahel looklevaks kitsaks rajaks. Kohati oli alla vaadata päris hirmus, kuid vaated olid muinasjutulised. Loogiline on, et kui mäest üles ronida, siis tuleb sealt ka alla saada. Kuna minu jalanõud polnud just parimad mägedes matkamiseks, siis osutus alla tulemine suhteliselt keeruliseks ülesandeks. Sain sellega lõpuks siiski hakkama. Ees ootas Corniglia ja lõunasöögi paus. Mäekuru ületamise käigus suutsin oma varba veriseks lüüa. Kes teeb, sellel juhtub. Alustasin peale sööki matka Vernazzasse, aga esimesel kolmandikul tundsin, et jalad ei kuula enam sõna ja pöördusin tagasi Cornigliasse, kust rong viis läbi Vernazza tagasi Monterosso al Maresse. Keset ehedat ja kaunist loodust on nii hea olla. Võimas!


Õhtuks olin nii väsinud, et isegi sööma ei jaksanud enam minna. Õnneks olin eelnevatel päevadel piisavalt palju söönud ja organism ei vajanudki toitu, vaid puhkust.

Kolmapäev, 13. juuli 2011

Paradiis

Täna nägin oma silmaga maailma ühte kõige kuulsamat kunstiteost - Leonardo da Vinci „Püha õhtusöömaaega“, mis asub 15. sajandist pärit renessansskloostri Santa Maria delle Grazie söögisaali seinal. Leonardo da Vinci oli tõsiselt andekas mees, kõik detailid pildil on lõpuni läbi mõeldud. Peale hommikust õhtusöömaaega pakkisime ennast bussi ja hakkasime edasi liikuma, eemale suure linna tuledest ja kärast.

Minu jaoks on siiani harjumatu lõunamaadele omane siesta. Tuleb hullult planeerida söögiaegu ja paljud poeuksed jäävad teatud aegadel suletuks. Tänu sellele sattusime juhuslikult ühte väiksesse linna, kus saime võrreldes suurlinna hindadega praktiliselt tasuta süüa. Tuleb tõdeda, et Itaalias polegi võimalik halba toitu saada.

Kõht täis ja meel hea, jätkasime oma mägist teekonda mööda Vahemere kallast kuni jõudsime sihtkohta – CinqueTerresse.

Kõrgel mäekünkal oma B&B terrassil istudes konnade krooksumise ja merekohina saatel blogi kirjutada on super. Veel üks maapealne paradiis.

Teisipäev, 12. juuli 2011

Milano

Tänase päeva suutsin õhtusse saata mööda Milano poode ringi kolades. See on ka ainus tegevus, mida kannatab üle 35-kraadises kuumuses teha.


Peale väsitavat poetiiru sain väga positiivse kultuurielamuse Ambrosiuse pinakoteegis, kus asuvad kardinal Federico Borromeo raamatukogu, 5. sajandist pärinev "Ilias", Dante "Jumaliku komöödia" (1353) ja Leonardo "Atlantise Koodeksi" (15. sajand) esimesed väljaanded. Eriti pühalikuks muutis sealse meeleolu vaikne ja rahulik taustamuusika. Veel asub siin märkimisväärne kunstigalerii.

Õhtul sai teoks selle reisi peamine eesmärk. „Let me entertain you“, Robbie Williams on heas mõttes „hull mees“, ta on tõeline staar. Take Thati Milano kontserdilt Progress Live 2011 sain tõeliselt võimsa elamuse. Soojendusesinejaks oli kunagine poistebänd Pet Shop Boys, kes esitas oma lugude paremiku. Seejärel astus lavale Take Thati neljaliikmeline kooseis. Hiljem liitus nendega Robbie Williams, kes esitas muuhulgas ka oma soolokarjääri parimad lood. Kontserdi viimases osas esitas Take Thati viiene koosseis nii oma uusi lugusid vägeva lavashow ja efektidega kui ka vanu häid hitte tolleaegse nn poistebändilikus liikumises ilma suurema kärtsu-mürtsu ja tulevärgita. Kontserdi käigus visati nalja nii enda kui teiste üle, lauldi Itaalia hümni ja sünnipäeva laulu. Soovitan kõigil Itaaliasse kontserdile minna, sest itaallased on uskumatult super publik.

Esmaspäev, 11. juuli 2011

Veini, veini ja veel kord veini

Täna hommikul sõitsime mööda viinamarjapõldude vahel looklevaid külateid Barbarescosse, kus asub 150-aastaste traditsioonidega Gaja veinimaja. See on ühe perekonna ettevõtmine, kus teadmised ja saladused antakse edasi põlvest põlve. Maailmas väga hinnatud ja kõrge kvaliteediga Gaja veinide ajalugu sai alguse just siit. Esialgu valmistati veini ainult oma restorani külastajatele, kuid tihti käidi suurte nõudega ainult veini ostmas ja perekond Gaja tegi otsuse – restoran sulgeda ning spetsialiseeruda veinile. Hetkel tegutseb siin neljas põlvkond, kellega koos õnnestus meil nende suurepärast toodangut degusteerida ja maailma asju arutada.

Järgmine peatus oli Canelli, kus asub Coppo veinimõis. Saime lühiülevaate nende tegemistest ja veinide maitsest.


Peale teaduslikku ja väsitavat päeva veinide maailmas olen õhtuks jõudnud taas maailma moepealinna Milanosse.

Pühapäev, 10. juuli 2011

Üheotsapilet Nizzasse

Eilne otselend tõi Côte d’Azur’i ehk Taevasinise ranniku pealinna Nizzasse. Hiline hommikusöök vahemere kaldal kalasupi näol on parim algus kaua oodatud puhkusele. Prantsuse Riviera kaunid loodusvaated on läbi aegade inspireerinud paljusid tuntud ja vähem tuntud kunstnikke. Astusime sisse ühe impressionismi looja prantsuse maalikunstniku Pierre – Auguste Renoir majamuuseumisse, mis on täis kunsti ja ajalugu. See on koht, kus reumatoidartriiti põdev kunstnik kuni viimase päevani maalis. Lõpuks jalutasime muinasjutulise St.Paul de Vence’i kitsastel kunstikaupluste ja -galeriidega ääristatud tänavatel.

Hommikusöögiks värskelt pressitud apelsinimahl ja suus sulav šokolaadi-croissant hotelli terrassil Prantsuse Rivieras vaatega maalilisele St.Paul de Vence’le. Paaritunnine lõõgastumine basseini ääres. Lõunasöögiks parim mozzarella tomatiga, mida olen kunagi saanud ja värske kala mereäärses Beaulieu sur Mer’s. Maitsev jäätisekokteil Monacos kohvikus Cafè de Paris taustaks luksusautode müra ja Monte Carlo kasiino. Õhtune jalutuskäik Itaalias Piemonte maakonnas keset viinamarjaistandusi ja päevalillepõlde paiknevas Alba linnas, mis on tuntud oma valgete trühvlite ja veinide poolest.


Tänane päev on täis kontraste. Nüüd on tõestatud, et ühe päevaga jõuab kiirustamata kolme riigi kokakunsti nautida.

Reede, 1. aprill 2011

Lapimaa

Kevad on ilmselgelt teelt eksinud, kalendri järgi peaks ta juba ammu meie juures olema. Meie üheksaliikmeline sõpruskond otsustas teda ise otsima minna ja põrutas sõna otseses mõttes PÕHJA. Helsingist 1000 kilomeetrit ja polaarjoonest 170 kilomeetrit põhjapool asub Põhja-Soome populaarseim talispordikeskus Levi.

Üle kahe aasta sain mäesuusad alla ja tunne on mõnus. Suusatamine on nagu jalgrattasõit, mis ei unune. Kõrgel mäe otsas seistes tabas mind nostalgiahetk, sest päikesepaistelise ilmaga on sealt hea vaade naaber suusakuurordile Ylläsele – see on koht, kus 1994. aastal sain esimest korda mäesuusad alla. Peale eilset mägede vallutamist asusin täna murdmaaradadele tuulist ilma ja pilvi nautima.

Vahelduseks Alpidele on tundra maastik hoopis midagi muud ja lausa eksootiline – üksikud kõrgemad künkad keset järvi ning lõputut metsa.

Pärastlõunal istusin kõrvulukustava koerte haukumise saatel põhjapõdranahaga vooderdatud Soome kelgule ja viie tubli kelgukoera* vedamisel algas võidusõit mööda Lapimaa võrratut maastikku. Peale 7 kilomeetri pikkust võidujooksu muutusid need samad metsikult haukuvad koerad sõbralikeks ja armsateks kutsudeks.

*Siberi huskyd ja Alaska huskyd

Laupäev, 5. märts 2011

Alpides taastumas

... jõudsin koju ja hakkasin asju pakkima, siis neli tundi und ning seejärel sõit lennujaama. Minu tähelepanuvajadust arvestades pole ime, et osad reisikaaslased arvasid, et tegin spetsiaalselt reisile minekus lokid. Kahjuks pidin neile pettumuse valmistama ja tunnistama, et minu kauni soengu põhjuseks on eelmisel õhtul peetud pulmapidu.

Tegelikult olin juba pikalt haigusega võidelnud ja lootsin, et kliima- ja keskkonnavahetus mõjuvad positiivselt. Seekord päris nii ei läinud ning suusapuhkusest sai hoopis nn tõeline puhkus – kevadised jalutuskäigud mööda Courchevell’i külatänavaid ning kohaliku köögikunsti nautimine ja nii kuus päeva järjest.

Üritasin korra seda puhkuse rutiini murda. Ühel hommikul oli enesetunne üle pika aja hea ja otsustasin suusatama minna, kuid tagant järgi tarkus on, et haigena ei tasu rapsima hakata ja üle pingutada. Tulemuseks järjekordne külmetus, palavik, kurguvalu, nohu jms. Ülejäänud päevadel võtsin rahulikult ja võib kindlalt väita, et see oli minu senise elu kõige rohkem puhkuse moodi puhkus.

Pühapäev, 23. jaanuar 2011

Kurgjärve spordilaager

Kaks tegusat päeva vabas õhus on mõnus vaheldus tavapärasele linnakärale. Nagu oleksin kusagil teisel planeedil, eemal argipäeva toimetustest.

Koos meie kalastajatega sumpasin paksus lumes läbi metsa Kurgjärvele kalale. Saime jääaugust kätte kuus ahvenat, mis läksid kohaliku kiisu söögilauale. Siin asuvad koduvabariigi parimad suusarajad. Mul avanes suurepärane võimalus suusatada kolme andeka treeneri käe all. Teoorias olen juba päris tugev, kuid praktikas vajan veel järelaitamistunde. Kusjuures üks suusataja võttis mind sõna otseses mõttes rajalt maha ;). Toreda päeva lõpetasime järveäärses saunas, kus soovijatel avanes võimalus hüpata jääauku. Peale värskes õhus veedetud päeva ja sauna võttis mõnus väsimus võimust - uni oli tõeliselt magus.


Sealne natuke salapärane rahu ja vaikus haarasid mind taaskord oma lummusesse. See on koht, kuhu tahan alati tagasi minna. Patareid on taaskord energiat ja positiivsust täis laetud. Tuleb tõdeda, et selleks pole vaja ilmtingimata piiri taha puhkusele sõita.