Laupäev, 30. mai 2020

Esimene haug

Ei teagi miks, aga mul on juba mõnda aega kinnisidee, et minust saab õige kalamees alles siis, kui olen haugi kätte saanud. Olen pikalt nurunud, et mõni oskaja võtaks haugipüügile kaasa. Kahjuks pole siiani keegi veel raatsitud oma nippe minuga jagada.

Seda suurem oli rõõm ja üllatus, kui täna varahommikul oli mul elu esimene haug käes. Mis sest, et tuulehaug, aga ikkagi haug. Tegemist on siin kandis haruldase nähtusega. Peaaegu sama haruldase kui delfiinid Kopli lahes.


Tuulehaugi kõrval oli veel kolm merisiiga, kümme ahvenat, kuus ümarmudilat ja kaks kurgilõhnalist tinti. Seda viimati nimetatud kala on ainuüksi lõhna pärast võimatu kellegi teisega segamini ajada. Piisab ühes tindist ja kõik kohad ongi kurgi lõhna täis.

Laupäev, 23. mai 2020

Minu Eesti

Eelmisel kahel nädalavahetusel vallutasid tormituuled meie maa. Korrakski ei tekkinud mõtet, et võtaks õige paadi ja põrutaks merele.

Muuhulgas lubas ilmataat kalavabalt tähistada ka emadepäeva. Õnnestus lausa kaks päeva järjest kodumaa imelist loodust nautida. Laupäeval jalutasin läbi Paukjärve loodusraja ning põikasin sisse ka Kõnnu Suursoosse. Olin üks viimastest, kes sel 2+2 perioodil omadega rappa läks.


Emadepäeval viisime oma vanemad Pakri poolsaarele matkale, millele järgnes pidulik õhtusöök. Ise tegime. Ise oleme rahul.

Seda suurem oli soov sel reedel jälle võrgud sisse panna. Pessimistid arvasid, et vesi on soojaks läinud ja punane kala sügavamale põgenenud, aga võta näpust. Esimene, kes mulle vastu vaatas oli meriforell, kellele lisandus hiljem veel kaks omasugust Lisaks üheksa merisiiga, kuus kokre ning viis kilo ahvenat. Oli ka korralik kogus ümarmudilat ja natukene räime.

Uudisekünnise ületasid täna kogred. Need kuus isendit kokku kaalusid natuke alla kuue kilo. Sellist tööstuslikku kogust polegi varem olnud.


Kui esimene elevus oli läinud ning fotosessioon tehtud, siis sai selgeks, miks kokre väga ei armastata. Minu kui kõrvaltvaataja pilgu läbi on temaga tegemist rohkem kui küll. Isegi kirves tuli appi võtta. Aega läks, aga asja sai. Kotletid maitsesid lihtsalt imeliselt. Keegi kirjutas kuskil lausa, et kogre võib ka ära jätta ja lihtsalt hapukoort süüa. Selle väite lükkan heaga ümber. 

Kõigest hoolimata on minu soovitus kokredele, et elage oma elu ning vältige meie võrku sattumist. Erandjuhul võite tulla siis, kui ühtegi teist kala pole, aga palun maksimaalselt kahekaupa.

Laupäev, 2. mai 2020

Ühest äärmusest teise

Kõik päevad ei ole vennad. Hea näide sellest on tänane saak - üks pirakas meriforell, kaks räime ja üks tint. Punkt. Seda väidet ilmestab hästi ka eelmise nädalavahetuse kalalkäik, kui võrgus oli kolm kilo ahvenat, pool kilo räime ja niisama palju tinti. Lisaks üks ümarmudil ja trofeekalaks koger.


Eilsest rekordsaagist said osa nii külaelanikud kui ka mõned sõbrad, kes õigel ajal õiges kohas oskasid olla. Siit ka põhjus, miks täna ei kurvastatud. Pigem vastupidi. Päris värskendav on vahelduseks midagi muud teha. Kes läks rattaga sõitma, kes hakkas kokkama. Mina otsustasin magamise kasuks. Paaril viimasel ööl on uni lühikeseks jäänud. Kõiges on süüdi kalad.

Etteruttavalt olgu öeldud, et pühapäeval sai pitsahooaeg avatud. Hea vaheldus kalale, kalale ja veel kord kalale.

Reede, 1. mai 2020

Parim sünnipäevakink!

Elame ajal, kui kogu maailm on justkui pea peale pööratud ja mulle isiklikult tundub, et 2020. aasta jääb nii mõneski mõttes lihtsalt vahele. Näiteks kõik reisid võib rahuliku südamega n-ö copy&paste aasta võrra edasi lükata. Hoolitama kõigest eksisteerivad sünnipäevad ka sel aastal. Õnnitlusi võtsin muuhulgas vastu ka üle aia ja kontaktivabalt.


Pikaajaline kogemus ütleb, et kui päriselt kala tahad saada, siis tuleb võrgud sisse panna minu sünnipäeval, sest aasta parim saak tuleb just siis.

Läbi aegade suurim kogus vääriskala õnnestus merest välja tuua täna varahommikul. 21 merisiiga, üheksa meriforelli, üks särg, kaks ümarmudilat. Lisaks viis kilo ahvenat ja pool kilo räime. Merejumal juba teab, mida mulle kinkida. Nüüd saab kindlalt väita, et meri toidab.


Kui kõik oleks läinud plaanipäraselt, siis istuksin praegu Põhja-Makedoonia pealinna Skopje restorani terrassil ja naudiksin suvesoojuses õhtusööki. Ei saa välistada, et mõnda eksootilist kala. Selle asemel naudin hoopis oma püütud siiga. Olen juba täitsa kala nägu, aga elu on ilus.