Eelmisel kahel nädalavahetusel vallutasid tormituuled meie maa. Korrakski ei tekkinud mõtet, et võtaks õige paadi ja põrutaks merele.
Muuhulgas lubas ilmataat kalavabalt tähistada ka emadepäeva. Õnnestus lausa kaks päeva järjest kodumaa imelist loodust nautida. Laupäeval jalutasin läbi Paukjärve loodusraja ning põikasin sisse ka Kõnnu Suursoosse. Olin üks viimastest, kes sel 2+2 perioodil omadega rappa läks.
Emadepäeval viisime oma vanemad Pakri poolsaarele matkale, millele järgnes pidulik õhtusöök. Ise tegime. Ise oleme rahul.
Seda suurem oli soov sel reedel jälle võrgud sisse panna. Pessimistid arvasid, et vesi on soojaks läinud ja punane kala sügavamale põgenenud, aga võta näpust. Esimene, kes mulle vastu vaatas oli meriforell, kellele lisandus hiljem veel kaks omasugust Lisaks üheksa merisiiga, kuus kokre ning viis kilo ahvenat. Oli ka korralik kogus ümarmudilat ja natukene räime.
Uudisekünnise ületasid täna kogred. Need kuus isendit kokku kaalusid natuke alla kuue kilo. Sellist tööstuslikku kogust polegi varem olnud.
Kui esimene elevus oli läinud ning fotosessioon tehtud, siis sai selgeks, miks kokre väga ei armastata. Minu kui kõrvaltvaataja pilgu läbi on temaga tegemist rohkem kui küll. Isegi kirves tuli appi võtta. Aega läks, aga asja sai. Kotletid maitsesid lihtsalt imeliselt. Keegi kirjutas kuskil lausa, et kogre võib ka ära jätta ja lihtsalt hapukoort süüa. Selle väite lükkan heaga ümber.
Kõigest hoolimata on minu soovitus kokredele, et elage oma elu ning vältige meie võrku sattumist. Erandjuhul võite tulla siis, kui ühtegi teist kala pole, aga palun maksimaalselt kahekaupa.
