Reede, 15. juuli 2011

Como

Prantsuse - Itaalia ringreis lõppes Como järve ääres, kus on juba aastasadu käidud lõõgastumas ja inspiratsiooni ammutamas. Liustike poolt Y-kujuliseks lihvitud pikka ja kitsast järve ümbritsevad kaunid Alpi vaated.

Neljapäev, 14. juuli 2011

Cinque Terre

Kuna päevitamine pole minu teema, siis otsustasin, et vaatan üle Cinque Terre - see on kaitsealune kaljune rannariba, mis ulatub Monterosso al Marest Riomaggioreni. Nimi „viis maad“ hõlmab viite kaljujärsaku serval paiknevat küla – Monterosso al Mare, Vernazza, Corniglia, Manarola ja Riomaggiore. Vanasti pääses küladesse ainult merelt ning praegugi pole teed, mis neid kõiki ühendaks. Mööda kaldaäärt kulgeb jalgrada, kust avanevad haruldased vaated piirkonnale omastele terrassina laskuvatele viinapuu mägedele. Külad on järskude kaljudega muust maailmast eraldatud.


Sõitsime rongiga Monterosso al Marest Riomaggioresse, kus peale mõningast seiklust treppidel ja kitsastel tänavatel jõudsime mööda kaljuserva looklevale jalgrajale, mis viis Manarolasse. Selgus, et teise ja kolmanda küla vaheline otsetee on varingute tõttu suletud. Otsustasime võtta ette matka sisemaalt üle mägede. Täpselt sama teed kasutati keskajal külade vahel liikumiseks. Esimene eneseületus oli 400-meetrise kõrgustevahega mäkketõus mööda treppi, õhutemperatuur 35 kraadi. Nüüd tean, mis tunne on olla kõrbes ilma veeta. Õnneks asub mäetipus kauplus, kus küll šokolaadi ei müüda, kuna see sulaks seal lihtsalt ära. Sõin ära kaks banaani, mis andsid energiat edasi liikumiseks. Ootamatult muutusid kivitrepid kaljuserval viinamarjapõldude vahel looklevaks kitsaks rajaks. Kohati oli alla vaadata päris hirmus, kuid vaated olid muinasjutulised. Loogiline on, et kui mäest üles ronida, siis tuleb sealt ka alla saada. Kuna minu jalanõud polnud just parimad mägedes matkamiseks, siis osutus alla tulemine suhteliselt keeruliseks ülesandeks. Sain sellega lõpuks siiski hakkama. Ees ootas Corniglia ja lõunasöögi paus. Mäekuru ületamise käigus suutsin oma varba veriseks lüüa. Kes teeb, sellel juhtub. Alustasin peale sööki matka Vernazzasse, aga esimesel kolmandikul tundsin, et jalad ei kuula enam sõna ja pöördusin tagasi Cornigliasse, kust rong viis läbi Vernazza tagasi Monterosso al Maresse. Keset ehedat ja kaunist loodust on nii hea olla. Võimas!


Õhtuks olin nii väsinud, et isegi sööma ei jaksanud enam minna. Õnneks olin eelnevatel päevadel piisavalt palju söönud ja organism ei vajanudki toitu, vaid puhkust.

Kolmapäev, 13. juuli 2011

Paradiis

Täna nägin oma silmaga maailma ühte kõige kuulsamat kunstiteost - Leonardo da Vinci „Püha õhtusöömaaega“, mis asub 15. sajandist pärit renessansskloostri Santa Maria delle Grazie söögisaali seinal. Leonardo da Vinci oli tõsiselt andekas mees, kõik detailid pildil on lõpuni läbi mõeldud. Peale hommikust õhtusöömaaega pakkisime ennast bussi ja hakkasime edasi liikuma, eemale suure linna tuledest ja kärast.

Minu jaoks on siiani harjumatu lõunamaadele omane siesta. Tuleb hullult planeerida söögiaegu ja paljud poeuksed jäävad teatud aegadel suletuks. Tänu sellele sattusime juhuslikult ühte väiksesse linna, kus saime võrreldes suurlinna hindadega praktiliselt tasuta süüa. Tuleb tõdeda, et Itaalias polegi võimalik halba toitu saada.

Kõht täis ja meel hea, jätkasime oma mägist teekonda mööda Vahemere kallast kuni jõudsime sihtkohta – CinqueTerresse.

Kõrgel mäekünkal oma B&B terrassil istudes konnade krooksumise ja merekohina saatel blogi kirjutada on super. Veel üks maapealne paradiis.

Teisipäev, 12. juuli 2011

Milano

Tänase päeva suutsin õhtusse saata mööda Milano poode ringi kolades. See on ka ainus tegevus, mida kannatab üle 35-kraadises kuumuses teha.


Peale väsitavat poetiiru sain väga positiivse kultuurielamuse Ambrosiuse pinakoteegis, kus asuvad kardinal Federico Borromeo raamatukogu, 5. sajandist pärinev "Ilias", Dante "Jumaliku komöödia" (1353) ja Leonardo "Atlantise Koodeksi" (15. sajand) esimesed väljaanded. Eriti pühalikuks muutis sealse meeleolu vaikne ja rahulik taustamuusika. Veel asub siin märkimisväärne kunstigalerii.

Õhtul sai teoks selle reisi peamine eesmärk. „Let me entertain you“, Robbie Williams on heas mõttes „hull mees“, ta on tõeline staar. Take Thati Milano kontserdilt Progress Live 2011 sain tõeliselt võimsa elamuse. Soojendusesinejaks oli kunagine poistebänd Pet Shop Boys, kes esitas oma lugude paremiku. Seejärel astus lavale Take Thati neljaliikmeline kooseis. Hiljem liitus nendega Robbie Williams, kes esitas muuhulgas ka oma soolokarjääri parimad lood. Kontserdi viimases osas esitas Take Thati viiene koosseis nii oma uusi lugusid vägeva lavashow ja efektidega kui ka vanu häid hitte tolleaegse nn poistebändilikus liikumises ilma suurema kärtsu-mürtsu ja tulevärgita. Kontserdi käigus visati nalja nii enda kui teiste üle, lauldi Itaalia hümni ja sünnipäeva laulu. Soovitan kõigil Itaaliasse kontserdile minna, sest itaallased on uskumatult super publik.

Esmaspäev, 11. juuli 2011

Veini, veini ja veel kord veini

Täna hommikul sõitsime mööda viinamarjapõldude vahel looklevaid külateid Barbarescosse, kus asub 150-aastaste traditsioonidega Gaja veinimaja. See on ühe perekonna ettevõtmine, kus teadmised ja saladused antakse edasi põlvest põlve. Maailmas väga hinnatud ja kõrge kvaliteediga Gaja veinide ajalugu sai alguse just siit. Esialgu valmistati veini ainult oma restorani külastajatele, kuid tihti käidi suurte nõudega ainult veini ostmas ja perekond Gaja tegi otsuse – restoran sulgeda ning spetsialiseeruda veinile. Hetkel tegutseb siin neljas põlvkond, kellega koos õnnestus meil nende suurepärast toodangut degusteerida ja maailma asju arutada.

Järgmine peatus oli Canelli, kus asub Coppo veinimõis. Saime lühiülevaate nende tegemistest ja veinide maitsest.


Peale teaduslikku ja väsitavat päeva veinide maailmas olen õhtuks jõudnud taas maailma moepealinna Milanosse.

Pühapäev, 10. juuli 2011

Üheotsapilet Nizzasse

Eilne otselend tõi Côte d’Azur’i ehk Taevasinise ranniku pealinna Nizzasse. Hiline hommikusöök vahemere kaldal kalasupi näol on parim algus kaua oodatud puhkusele. Prantsuse Riviera kaunid loodusvaated on läbi aegade inspireerinud paljusid tuntud ja vähem tuntud kunstnikke. Astusime sisse ühe impressionismi looja prantsuse maalikunstniku Pierre – Auguste Renoir majamuuseumisse, mis on täis kunsti ja ajalugu. See on koht, kus reumatoidartriiti põdev kunstnik kuni viimase päevani maalis. Lõpuks jalutasime muinasjutulise St.Paul de Vence’i kitsastel kunstikaupluste ja -galeriidega ääristatud tänavatel.

Hommikusöögiks värskelt pressitud apelsinimahl ja suus sulav šokolaadi-croissant hotelli terrassil Prantsuse Rivieras vaatega maalilisele St.Paul de Vence’le. Paaritunnine lõõgastumine basseini ääres. Lõunasöögiks parim mozzarella tomatiga, mida olen kunagi saanud ja värske kala mereäärses Beaulieu sur Mer’s. Maitsev jäätisekokteil Monacos kohvikus Cafè de Paris taustaks luksusautode müra ja Monte Carlo kasiino. Õhtune jalutuskäik Itaalias Piemonte maakonnas keset viinamarjaistandusi ja päevalillepõlde paiknevas Alba linnas, mis on tuntud oma valgete trühvlite ja veinide poolest.


Tänane päev on täis kontraste. Nüüd on tõestatud, et ühe päevaga jõuab kiirustamata kolme riigi kokakunsti nautida.