Sloveenia

Sloveenial ja Eestil on rohkem ühist kui esmapilgul arvata võiks. Sloveenia on väike riik, kus elab paar miljonit elanikku. Euroopa Liiduga ühinesime samal ajal ning ka nemad on vintsutusterikka ajalooga. Iseseisva riigina on Sloveenia olemas 1991. aasta suvest.

Juba ainuüksi Ljubljanas ringi liikude on näha eri kultuuride mõjutusi. Keel sarnaneb vene keelega, kuid nad hääldavad seda itaaliapäraselt. Rahvamuusika rütm ja viisid sarnanevad saksa šlaagritega, ent sisaldavad lõunamaise kõlaga pille. Kohalik köök pakub eestlastele tuttavat hapukapsast ja vorstikesi, kuid ühtlasi ka pastat ning itaaliapärast juustu ja sinki.

Kaarti vaadates leidsin eelnevale selgituse. Kaugetel aegadel sõideti Ljubljana kaudu Viinist Veneetsiasse ja vastupidi. Siin muinasjutuliselt kaunis paigas peatusid teiste hulgas ka paljud kuulsad kirjanikud, poeedid ja heliloojad ning seetõttu on mitmed tuntud teosed siin kirjutatud või vähemasti inspiratsiooni saanud.

Sel nädalavahetusel toimub Ljubljana maraton, mille stardid antakse meie hotelli eest. Mõtlesime omakeskis, et oleksime ju võinud mõnest lühemast distantsis osa võtta, aga midagi peab ikka järgmiseks korraks ka jääma.

Ka ilmataat on vist spordipisikuga nakatunud, sest täna on jälle suviselt soe ja päikseline. Talvesaapad on liig mis liig. Samas räägivad kurjad keeled, et tuleb hakata talveks valmistuma, sest Tartus sajab juba lund.

Lõpetuseks nii palju, et Ljubljana oma romantilisuse, rohelisuse ja väiksuse tõttu peaks kuuluma linnapuhkuse sihtkohtade hulka neil, kes väldivad rahvarohkeid ja kiirustavaid suurlinnu. Ja see ka veel, et Veneetsia on kindlasti külastamist väärt koht, aga seda ei pea ilmtingimata Ljubljana arvelt tegema.

Sloveenide jälgedes

Hommikul tegin linnale uue ringi peale. Rahvast on kordades rohkem kui eile. Kuna täna päike ei paista, siis pargi asemel läksin tuppa magama. Puhkuse ajal täiesti lubatud tegevus. 

Kui tööinimesed oma asjad tehtud said, siis sõitsime kesklinnast 9 kilomeetri kaugusele Šmarna Gora mäkke, mis on 667 meetrit kõrge ja mille tipus peaks olema kirik ja ilus vaade. Kas see nii ka tegelikult on, seda ei saanudki teada. Eesmärk küll oli kirikuni jõuda nii nagu kohalikud seda teevad, aga meie ettevalmistus oli nõrk, mistõttu tuli poole pealt tagasi pöörduda, et enne pimedat metsast välja saada. 

Alles nüüd mõistan lauset, mida kogemata hommikul pealt kuulsin. Kohalik giid seletas turistidele, et sloveenid on matkaja rahvas, kes iga vaba hetke veedavad looduses. Seda kogesin nüüd ise. Igas vanuses inimesed ronisid keppidega mäest üles ja alla. Peagi sain aru, miks neil veepudelid ja korralik matkavarustus kaasas on. See siin ei ole mingisugune laudteega pühapäeva matkarada, siin tuleb ikka mägesid võtta. 

Sloveenid on külalislahked, soojad ja viisakad. Eriti sain seda tunda matkates. Ei möödunud ühtegi kohalikku, kes poleks tervitanud. Ja kui istusin pingile puhkama, tuldi juurde ja pakuti vett. 

Õnnelikult linnas tagasi, panime kleidid selga ja läksime kohalikku toidukunsti nautima. Sattusime restorani, kus sai valida ainult üllatusmenüüde vahel. Muus osas oli kõik hästi, aga kõrvitsajäätis kõrvitsakoogiga pole minu maitse. Mõistan, et halloween on ukse ees, aga ütlen ausalt, et kõrvits pole kunagi väga minu teema olnud.

Tänavamuusikud annavad linnale palju juurde. Seda nii päevasel ajal kui ka õhtul. Lisaks on õhtuti välikohvikutes live-esinejad, kelle muusika aeg-ajalt seguneb, aga uskumatul kombel nad ei sega teineteist, pigem täiendavad. 

Kogu õhtune meelelahutus on kogunenud jõekaldale. Ljubljanas on inimestel aega istuda kohvikutes ning lihtsalt nautida elu. Meie otsustasime jalutamise kasuks. Kui jõudsime keskväljakule, saime kaela korraliku sahmaka vihma. Ettevalmistus peapesuks oli sellega tehtud.

Ljubljana

Ma tean ise ka, et paljuks läheb. Luban pühalikult, et kuni jõuludeni püsin kodus, aga enne seda veel üks pikendatud nädalavahetus. Tuleb ju need viimased puhkusepäevad ära kasutada, muidu lähevad veel kaotsi. 

Kõik sai alguse sellest, kui sõbranna kutsus kaasa Ljubljanasse. Tema teeb tööd ja mina puhkan. Veits ebaausalt kõlab, aga mulle sobib. Sloveenia osas puudus mul igasugune ootus. Paar päeva tagasi vaatasin TripAdvisorit ja seal soovitati teha ühepäevareis Veneetsiasse. Peale sellist avaldust tekkis juba suurem huvi, et mis riik see selline on, kus midagi teha ei ole. Ja kas see päriselt ka ikka nii on? 

Eile jõudsime ainult õhtust süüa, aga täna olin juba produktiivsem. Sloveenia pealinn Ljubljana laiub Ljubljanica jõe kallastel ning kahel pool jõge asub ka linna keskus, mille vanemasse ossa jäävad tähtsamad väljakud, kirikud, turud ja kindlus. 

Arhitektuuri poolest on Ljubljana tõeline maiuspala. Siin segunevad barokk ja viini setsessioon, aga ka keskaegne arhitektuur Ljubljana lossi näol on esindatud. Väikse, kuid armsa keskväljaku ühes servas seisab sloveeni romantismiaegse luuletaja France Prešereni kuju ning teises ääres on barokkstiilis frantsiskaani kirik, mille vastasservas kulgeb üle jõe Kolmekordne sild. Samuti on olulise tähtsusega Draakonisild, millel paiknevate kujude tõttu on draakonist saanud Ljubljana sümbol. 

Ljubljana meenutab nooruslikku Tartut tema parimas tähenduses. Ka siin on üliõpilaste osakaal suur. Keskväljakul istutakse treppidel ja parandatakse maailma. Kõikjal valitseb mõnus lõõgastunud õhkkond. 

Linn on väiksem, kui esmapilgul arvasin. Paari tunniga olid kõik tähtsad kohad läbi jalutatud. Isegi mäe otsas paiknevas lossis sain käidud. 

Mis siis nüüd teha? Tulebki Veneetsiasse sõita? Õnneks mitte. Viisin mantli tuppa, haarasin raamatu ja jalutasin Tivoli parki. Päike paistab, on mõnus lühikese varruka ilm. Tõeline puhkus. 

Kuid siis nagu välk selgest taevast tulid pilved ja tõusis tuul. Suur suvi kadus sekunditega. Kuna raamat oli nii kaasahaarav, siis kiirustasin hotelli. Ei saanudki enam raamatut käest enne, kui viimane lehekülg oli keeratud.

Stockholm

See 700+ aastat vana Rootsi pealinn paikneb 14 saarel. Olen siin täitsa mitu korda käinud, aga kõik on ikka nagu uus. Tegelikult on Stockholm minu jaoks olulise tähendusega. Minu esimene välisreis toimus just siia. Aasta siis oli 1991. Sel kaugel ajal sõitis Tallinn-Stockholm liinil veel parvlaev Nord Estonia. 

Uudistes öeldi, et täna tuleb lühikesepüksi ilm. Soe on, aga mitte liiga soe. Looduse värvid on imelised. Parim päev jalutamiseks. Alustuseks läksime suure ringiga ja orkestri helide saatel kuningalossi, kus toimus mingisugune rahvakogunemine. Liiga palju inimesi liiga väiksel maaalal. Pole üldse minu teema. 

Otsustasime hoopis, et jalutame veel suurema ringiga ABBA muuseumisse. Ei saa öelda, et ma nende suurim fänn olen, aga näidake mulle inimest, kes ei teaks seda endist Rootsi kultusbändi. Muuseumis on tegemist kõigil vanusest hoolimata. Kogu bändi ajalugu on piltide, juttude ja videotena olemas. Veel on võimalik tantsida koos bändiliikmetega, laulda ABBA kuulsaid hitte ja kõike seda salvestada ning järelvaadata. Mulle isiklikult meeldis see, et sain teada, kes nad olid enne bändiga liitumist ja mis neist neljast on saanud pärast hullumeelset ABBA aega. 

Hotell asub 1900. aastate algusest pärit elegantsest hoones. Toa aknad on sisehoovi. Esmapilgul tundus, et parem oleks ikka vaade tänavale, aga tegelikult on kõik ideaalne või paremgi veel, sest džässifestival tuleb koju kätte. Pikutan teki all ja kuulan ilusat muusikat. Mis sa veel oskad tahta?

Tchaikovsky lummuses

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb minna tagasi aprilli lõppu, kui sain õnnitluskaardi sellise sõnumiga:

Vanus tuli juba varem, aga nüüd on lõpuks käes ka see reede. Pakkisin pika musta kleidi kotti ja asusin teele.

Kuigi alustasin ettevalmistusi varakult, siis ratsaniku monumendi kõrvale jõudsin paraja hilinemisega. Puhkamine ja söömine ikka kõigepealt ja siis suure jooksuga Rootsi Kuninglikku Ooperiteatrisse. Tegemist on klassikalise vana kooli ooperimajaga, mis asub Stockholmi südames.

Suurejoonelise fassaadi taga avanes veelgi kaunim interjöör. Kulda ja sametit on siin korralikult. Olin hoonest nii vaimustuses, et unustasin täpsustada, mida vaatama hakkame. Kui tuled kustusid, siis luges sõbranna kiiruga ette hunniku muinasjutu pealkirju!?! Terve esimese poole üritasin aru saada, et mis balletiga siis ikkagi tegemist on. Tchaikovsky imelise muusika tundsin ära esimestest taktidest. Lõpuks panime pildi kokku, et see on ju “Uinuv kaunitar”.

Kusjuures see on sellel nädalal teine kord, kui oma sünnipäeva raames Tchaikovskyga kohtun. Kolm päeva tagasi õnnestus samanimelises restoranis õhtust süüa. 

Nagu kord ette näeb, siis etenduse vaheajal tegime suu magusaks. Mulle ikka väga meeldib veel pool aasta hiljem sünnipäevakooki süüa. Mina tänan.