Suusatama

Üleeile keeras ilmataat lõpuks lumekraanid kinni. Oli viimane aeg suusad alla panna. Õnneks on suusatamine nagu jalgrattasõit, mis ei unune.

Kui päev varem kulgesin omas tempos mööda mägesid, siis eile käisin koos vanematega eelmise aasta koduradadel nostalgitsema. Meid võttis vastu Courchevel oma vanas headuses. Nagu oleksin koju jõudnud. Siin ei peagi iga posti juures kaarti vaatama, kõik on selletagi selge. Täna saime lõpuks ühe päikselise suusapäeva. Tunnistan ausalt, et mina isiklikult peesitasin palju päikese käes ja suusatamine oli teisejärguline tegevus.

Kui suusaradadel lõpetasime, siis saime oma väsinud luid ja lihaseid saunas ning mullivannis kosutada. MÕNUS!

Kehakaalule mõjuvad Prantsusmaal käimised alati “ideaalselt”. Selles osas on mul ääretult hea meel, et puhkus ainult seitse päeva kestab. Vastasel juhul peaksin uusi riideid ostma hakkama. Liialdamata saan öelda, et mul pole selle nädala jooksul kordagi kõht tühjaks läinud, alati on uus söögikord enne peale tulnud.

Aitäh Meribel!

Lumeuputus

Kolme päevaga on poolteist meetrit lund maha sadanud. Kuna nähtavus on halb, siis pole ma veel suusatama jõudnudki. Selle asemel naudin matkamise võlusid. Nii näeb ja kuuleb looduse hääli ja ilu hoopis uue nurga alt. Kui suusatades läheb põhirõhk kilomeetrite kogumisele ja pole eriti aega ringi vaadata, siis matkates saab rahulikult siinset rahu ja ilu jäädvustada.

Kuigi kohalikud ütlevad, et lund on vähe, siis mulle täitsa piisab. Tahtsin lund ja saingi.

Puhkus

Kui suusad ja kogu muu pagas ära kaob, siis tuleb suusatamisele asendustegevusi otsida. Raamatuid lugeda ning soojaveetünnis meetriste lumehangede vahel mõnuleda oleks liiga lihtne. Selle asemel asusin matkates mägesid vallutama. Kuigi päike jäi täna veel kättesaamatusse kõrgusesse, siis jäädvustasin oma mällu muinasjutulisi vaateid ning avastasin taaskord, et iga mägedes tehtud samm on kordades rohkem väärt kui koduvabariigis.

Õppisin täna, et lisaks päikeseprillidele ja raamatutele tasub käsipagasisse panna ka hambaharja ja sokid.