Talv Islandi moodi

Nüüd on tõestatud, et Islandi ilm on hullem veel kui naise tuju. Täna hommikul tormas nii, et ilma mõjuva põhjuseta ei soovita siseruumidest lahkuda. Tahtsime varakult sõitma hakata, et õhtul Reykjavikis uus aasta vastu võtta, aga ilmataadil on omad plaanid. Ta on otsustanud lõpetuseks tõelist Islandi talve näidata. 

Kuna nähtavus oli liialdamata null meetrit, siis esimene katse linnast minema saada lõppes sellega, et pöördusime tagasi Akureyrisse. Istusime ainukesse avatud kohvikusse maha ja mõtlesime, et mis variandid on pealinna jõudmiseks. Peagi selgus, et asi on nii hulluks läinud, et kõik teed on kinni pandud. Tuule kiirus kohati kuni 30 m/s. 

Seltskond jagunes kaheks. Nõrganärvilisemad ostsid lennukipiletid ja lootsid, et lendu ei tühistata. Teised ootavad ilma paranemist ja tulevad siiski maismaad mööda. Elu on seiklus. 

Kui peale paaritunnist lennu edasilükkamist lõpuks lennukis istusin ja avasin reisijate lugude päeviku, siis vaatas sealt vastu järgmine mõttetera:

See sobib nii tänasesse päeva kui ka üldisemalt minu elu filosoofiasse nagu rusikas silmaauku.

Talve võlumaa

Pikad pilkased ööd ja alles enne keskpäeva tõusev päike pööravad ajataju täiesti peapeale. Kahtlustasin juba varem, et olin eelmises elus karu, kuna magaksin hea meelega maha kogu pimeda aja. Selle tõestuseks läks polaaröös ainult nädal ja suudangi probleemideta 12 tundi järjest magada. 

Täna oli plaanis külastada õllespaad, aga selgus, et pühapäeviti on see kinni. Läksime hoopis Mývatni termaalbasseini. Tuul puhus korralikult ja et asi veel ekstreemsem oleks, siis hakkas ka lund sadama. Tagantjärele targana saan öelda, et see ei olnud kõige parem mõte. Olen nüüd tuumanohus. 

Ainult mina sain Islandi lõhna endaga koju kaasa. Isegi korduv käte pesemine ei aita. Unustasin ennast vist liiga kauaks termaalvette mõnulema. Tunnistan ausalt, et ma ei tahtnud püsti tõusta, kuna väljas oli jäiselt külm. 

Nüüd usun, et Akureyri on Islandi talvepealinn. Paari tunniga sadas maha arvestatav kogus lund. Tegemist on tõelise talve võlumaaga.

Põhja-Island vol2

Eile toimus nunnu kohtumine Islandi tõugu hobustega, kes lubasid isegi pai teha. 

Dalvikus sõin maailma parimat kalasuppi. See oli lihtsalt imeline. Kaluriperekonna liikmena võiksin ka osata sellist suppi keeta. Tegelikult ei ole ju siin praegu turismihooaeg ja seda suppi tavaliselt sel ajal ei pakuta, aga kuna üks teine turismigrupp oli supi ette tellinud, siis saime ka oma osa. Tõeline vedamine. 

Oli üks suur otsimise päev. Valgel ajal sõitsime mööda rannikut ja otsisime vaalu ning pimedas omakorda virmalisi. Pikk otsimine tasus kuhjaga ära, sest viimased on lõpuks leitud. 

Täna vaalajaht jätkus. Tunnistan ausalt, et mul on sellest vaikselt juba kopp ees. Minu entusiasmile ei aita kaasa ka turismiinfo kuti visatud nali, et ega vaalad lollid pole, nad on praegu soojemas kohas. Ainukesed lollid siin oleme meie. Juba ainuüksi vaalade pärast tuleb siia suvel tagasi tulla. 

Samas ega paremat ka teha pole, sest suusatamisest ei tule midagi välja. Mõni nädal tagasi maha sadanud sajandilumest on alles ainult riismed. Kõik on jääs ja puhub vinge tuul. Mõned hullud on paar korda suusatamas käinud, aga mina pühapäevasuusatajana ei hakka riskima. Jääl suusatamine pole minu teema. 

Täna õnnestus imetleda ka ühte Islandi suurimat turismimagnetit - Godafossi koske. Mulle isiklikult jättis Godafoss sügavama mulje kui mõned päevad tagasi kiirkäigul üle vaadatud Gullfoss. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Põhja-Island

Eilse päeva veetsin Islandi suuruselt teises linnas Akureyris ja põhiline ülesanne oli mitte nälga surra. Pole harjunud, et kõik poed ja söögikohad kinni on, kuigi terve mõistus ütleb, et 26. detsembril on see täiesti normaalne. Ka tänavatel ei liikunud kedagi. Korraks tekkis kahtlus, et äkki oleme ainsad elusolendid siin ja kõik teised on põgenenud ja kohe hakkab vulkaan purskama vms. 

Mývatni järve piirkond on üks ilusamaid ja põnevamaid paiku saarel. Seda soovitasid külastada kolm põlvkonda islandlasi nagu ühest suust. Järve ümbritsevad tohutud laavamoodustiste alad, kustunud tuhakoonused, keevad mudaaugud, kuumaveeallikad, vulkaanilõhed. Peale tänast mõistan hästi neid, kes ütlevad, et Island on ebareaalne paik, täiesti teine maailm.

Edasi sõitsime täna Húsaviki, mida tihti nimetatakse “kõige tüüpilisemaks Islandi linnakeseks”. Kuna kodutöö oli tegemata, siis selgus alles kohapeal, et tegemist on ka Euroopa vaalavaatluspealinnaga. Ja selleks ajaks kui meie kohale jõudsime, olid vaatlused juba lõppenud.

Geysir ja Gullfoss

Ütlen ausalt, et Reykjavik on minu jaoks ammendunud. Eelmisest korrast mäletan suurt kirikut ja olen enam kui kindel, et 20 aasta pärast mäletan ka ainult seda kirikut. 

Täna on see päev, kui kogu seltskond kokku saab ja õnnestub lõpuks pealinnast põgeneda. Asjade autosse pakkimine võtab oodatust kauem aega, mistõttu algab võidusõit ajaga. Kas jõuame enne pimedat Geysiri kuumaveeallikate piirkonda või mitte. Jõudsime. Siinne piirkond muutus aktiivseks tuhatkond aastat tagasi ning tänapäeval on kõige võimsam geiser Stokkur, mis purskab oma veesamba mõneminutiliste vahedega 25 meetri kõrgusele. 

Seejärel kiirustasime edasi Euroopa võimsamat koske vaatama. Gullfossi peetakse muuhulgas ka saareriigi ilusaimaks koseks, kus vesi langeb 32 meetri kõrguselt kahe astmena kanjonisse. Tuul oli nii tugev, et ühest telliskivist taskus oleks väheseks jäänud. Nüüd mõistan, miks autorendis hoiatati, et kui tuul ukse minema viib, siis seda kindlustus ei kata. 

Tahtsime edasi liikuda, aga keelumärk ei luba. See polegi nali, et ilmastikuoludest lähtuvalt pannakse aeg-ajalt teed kinni. Maanteeametist saime info, et ainuke variant Akureyrisse jõuda on Reykjaviki kaudu. Esialgsest viietunnisest autosõidust sai lõpuks üheksa. 

Enamus teest möödus virmalisi otsides. Seda korda jäid nad kahjuks tabamata. Põnevust jätkus lõpuni, sest 50 kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist selgus, et kui samas tempos jätkame, siis saab kütus otsa ja teele ei jää ühtegi bensiinijaama, maja ega üldse mitte midagi või kedagi. On vaid pilkane pimedus ja lumised mäetipud.

Jõulupõgenik Sinises Laguunis

Kuigi mind hoiatati, et peale mädakala söömist tuleb riided keemilisse viia või prügikasti visata, siis mõtlesin, et ei saa see asi nii hull olla ühti. Täna hommikul tõdesin, et just nii ongi, sest terve tuba on spetsiifilist ammoniaagi haisu täis. Alustasin jõululaupäeva pesu pesemisega. Ega siin muud teha polegi, kuna päike tõuseb alles 11.24. Polaaröö ikkagi. 

Reykjavik on maailma põhjapoolseim pealinn, kus elab üle poole riigi rahvastikust, kuid pealinna pärast siia ei tulda. Ikka loodus on see, mis turiste tõmbab. Island on üks nendest riikidest, mida aastas külastab rohkem välisturiste, kui riigis on elanikke. 

Pimeduse varjus sisenesin salapärasesse virmaliste maailma. Keerulist infot on muuseumis rohkem, kui minu aju vastu võtta suudab. Sain teada, et virmalised tekivad atmosfääri kõrgemates kihtides siis, kui päikesetuul ja maa atmosfäär kokku põrkavad ja selle tulemusel tekkivaid valguskiiri nimetataksegi virmalisteks. On ikka võimas vaatemäng küll. 

Selge taevas on tähtsaim eeldus virmaliste nägemiseks, aga ilmaennustus lubab kõike muud kui seda. Samas pidavat Islandi ilm olema veel muutlikum kui naise tuju. Ühesõnaga lootust on, küll mina juba tean. 

Saareriigi tõeline maiuspala on Sinine Laguun – erksinise veega termaaljärv, millel on imelised raviomadused. Samal ajal kui enamus kaasmaalasi teeb viimaseid ettevalmistusi jõuluvana tulekuks, saan mina rahulikult laguunis selfisid teha. 

Ka siin valmistutakse jõuludeks ja seetõttu õnnestus laguunist tagasiteel ihuüksi esimesed mulksuvad ja auravad kuumaveeallikad ja geisrihakatised üle vaadata. Ja see lõhn on täpselt selline nagu minu mälestustes. Just see ongi Islandi lõhn. 

Kuigi üldiselt olen traditsioone armastav Eesti Vabariigi kodanik, siis sel aastal tulid jõulud teisiti. Vahelduseks päris värskendav. Samas luban, et minust ei saa paadunud jõulupõgenikku, vaid järgmisel aastal istun nagu kord ja kohus jõululauas ning söön verivorsti hapukapsaga.

Jõulud Islandi moodi

Oli see aasta 1997 või hoopis 1998. Seda ei tea täpselt keegi. Isa väidab üht, vend teist ja nagu tavaliselt ikka aastaarvudega, siis mina ei mäleta midagi. Igal juhul rohkem kui 20 aastat tagasi. 

Sellest kaugest ajast meenuvad võrratu loodus, inimtühjad samblaga kaetud laavaväljad, kõrged kosed, mädamuna haisuga kuumaveeallikad ja geisrid. Vaikus ja rahu ka. Kuigi kahtlustan, et need viimased kaks märksõna olen endal jaoks hiljem juurde mõelnud, sest olen enam kui kindel, et 15aastane mina ei osanud neid hinnata. 

Kui sõbrad ütlesid, et nad lähevad aastavahetuseks Islandile suusatama ja neil on korteris vaba ruumi, siis esimene reaktsioon oli, et eiiii taha. Seal on ju külm ja pime. Paar päeva hiljem otsustasin, et miks ka mitte. 

Pakkisin neli raamatut ja suusad kotti. Ja siin ma siis nüüd olen. Ainult, et läks kuidagi nii, et kutsujad ise saabuvad alles kolme päeva pärast. 

Hea, et on sõpru, kellel omakorda on sõpru igas maailma nurgas. Tänu sellele ei pea jõule hotellitoas veetma, vaid õnnestus osa saada traditsioonilisest Islandi 23. detsembri lõunasöögist koos mädakalaga. Tegemist on kuus nädalat õues tünnis sõna otseses mõttes mädanenud hiidlestaga. Ütlen ausalt, et kõige hullem selle asja juures on hais. Alates teisest ampsust õppisin ära, kuidas hinge kinni hoides süüa. Kogu tseremoonia toimus suures tõmbetuules. Olen jälle ühe kogemuse võrra rikkam. 

Kala kalaks, aga istuda kolme põlvkonnaga ühiselt laua taga ja kuulata nende pajatusi siinsetest jõulukommetest, sekka ka soovitusi, mida nende kodusaarel kindlasti tegema peab, on kordades väärtuslikum, kui mistahes Google või Lonely Planet.