Muhumaa

Oma „tour the Eesti saared“ lõpetan saarel, kus aeg puhkab. Hommikul pidin küll tutimütsi pähe panema, aga kui Muhumaale jõudsime, tuli suvi tagasi.

Tõdesin, et ega Muhu Saaremaale ja Hiiumaale alla jää. Nurmenukkude koguse poolest siis. Kõik võrdselt nurmenukusaared minu jaoks. Kõik metsaalused ja vähem metsaalused on paksult imeliselt lõhnavaid kollase õiega lilli täis. Ilus oled kodumaa.

Peale logelemist terrassil tegime hamburgeripikniku üksiku heinapalli kõrval. Kui veerand tunniga olin kohanud viite puuki, siis kolisin kiiruga asfaldile.

Muhu saare kirde-põhjarannik on ääristatud pankadega. Suurim neist on Üügu pank, millel pikkust 300 meetrit ning kõrgust merepinnast üle 18 meetri. Pank ei asu praegu enam päris veepiiril, kuid sellest hoolimata avaneb siit ilus vaade Väinamerele.

Kohalikud teavad rääkida, et lisaks vaatele on see koht eriline veel teiselgi põhjusel. Nimelt voolab panga allosas maapinnale mitmeid allikaid. Ühel suurimal neist, Silmaallikal olevat raviv toime. Täitsime meiegi oma pudelid veega ja siis läksime tagasi terrassile jäätisekokteili ja maasikaid nautima.

Muhus tõesti aeg puhkab. Mõnus.

Hiiumaa & Saaremaa

Puhkuse esimene päev oli nii väsitav, et silm vajus kinni kohe, kui pea patja puudutas. Täna hommikul ärgates paistsid aknast meri ja päike.

Peale värsket nurmenukuteed ja maitsvat omletti, asjad kokku ja autosse. Lapsepõlvest on meeles, et keset Hiiumaad asub hiigelsuur liivakõrb. Kõiketeadja Google’i abiga selgus, et tegemist on Kaibaldi liivikuga. Kõige suurem liivik Eestis. See poolkuu kujuline lahtiste liivadega väli asub Kaibaldi nõmmel kauni männimetsa keskel, Pihla-Kaibaldi looduskaitsealal. Ligi 12 hektari suurune liivik on tekkinud II maailmasõja ajal metsapõlengute ning hilisema tankide harjutusväljakuna kasutamise tulemusena. Liivased metsarajad ja nõmmemännid kohe kutsuvad väiksele matkale. Kui lõpuks keset liivavälja seisin, oli tunne nagu ei olekski Eestis. Meie oma Dubai.

Vanajõe org on uhtorg Hiiu maakonna lääneosas Vanajõe alamjooksul, kus jõgi on ennast liivaluidete vahel kuni 10 meetri sügavusele uuristanud. Oli mõnus jalutuskäik mööda siinset õpperada.

Hakkab tunduma, et Hiiumaal ei elagi inimesi. Pole täna veel ühtegi kohalikku näinud ja eilsed võib liialdamata kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Ette ruttavalt olgu öeldud, et päris nii see tegelikult ei ole.

Eile avastasime, et Sõru-Triigi liinil sõidab praegu kaks parvlaeva päevas ja lõunasele on kõik 20 broneeringut välja müüdud. Viimased viis õnnelikku selguvad üldjärjekorra alusel. Otsustasime, et lähme kaks tundi varem kohale. Olimegi rõõmsalt üldjärjekorras esimene auto, aga kui piletit ostma läksime, tõdesime, et piletimasina juures oli juba kuus ekipaaži enne meid ootamas. Peale esimest ehmatust selgus, et viis neist on mootorrattaga ja et pileteid hakatakse müüma täpselt üks tund enne väljumist. Nii saime koos teistega järjekorras seista. Nõukogudeaegne defitsiidimajandus tulid meelde. Mitte et ma seda päriselt mäletaks, aga kuulnud olen küll.

Järjekorras veedetud aeg läks kiiresti, sest kaasootajad jutustasid toredaid lugusid. Ka mõned kohalikud käisid meile kaasa elamas. Muuhulgas kuulsime ära ka hiidlase mõttetera selle kohta, et hiidlastel on kõik parem, isegi naabrid olla neil paremad.

Olgu öeldud, et peale meid jäi piletiautomaati veel üks autopilet. Napikas. Vahepeal on hakanud päris korralikult sadama. Kuna sadamakõrts on veel suletud, siis õnnelike piletiomanikena kiirustasime Emmaste poodi. Ja ruttu tagasi sadamasse. Lõpp hea, kõik hea.

Kui lõpuks Kuressaarde jõudsime, sai vihm otsa. Kuna siseruumides süüa ei tohi, siis saime rahulikult hotelli terrassil einestada. Jäätisekokteili võib rahulikult tee vastu vahetada, aga suures pildis on elu ilus. Enne kui tuppa läksin, tegin jalutuskäigu ümber Kuressaare linnuse.

Hiiumaa

Reiside ära jäämise aasta vol2. Plaan oli minna Londonisse kontserdile, aga läks nagu viimasel ajal tavaliselt. Kui piiri taha ei saa, siis tuleb minna Eestimaa kõige viimasesse otsa.

Kogu see nädal on olnud nagu üks suur ettevalmistus puhkuseks. Ootamatult saabunud südasuvi lubab õhtuti terrassil istuda ja taas sõpradega kohtuda.

Seekord läks puhkusega küll kümnesse. Isegi Hiiumaal on 25 soojakraadi. Üldse ei kurda. Tõe huvides olgu öeldud, et ka kolm piiska vihma õnnestus ära oodata.

Kuna pole veel turismihooaeg, siis on keeruline leida avatud söögikohti. Uhiuue Kärdla keskväljaku ääres üks selline siiski on. Restoran Mamma Mia tutvustab ennast lausega „üks peotäis Itaalia vaimu kaunil Hiiumaal“. Kõlab uskumatult, aga kaks puhastverd itaallast pakuvad siin maitsvat pitsat. Ja Tiramisu on ka üle prahi. Hea kujutlusvõime juures on võimalik mõelda ennast Itaaliasse.

Järgmine peatus ja ühtlasi ka meie tänane lõpp-peatus on unikaalne Suursadama sadamakompleks, kus muuhulgas toimetab omas tempos Ungru resto ja külalismaja. Ungru koduks on 1848. aastal ehitatud muinsuskaitse all olev ajalooline tollimaja.

Täna hommikul sain kõne Ungru krahvilt, kes uuris, et millal on plaanis kohale jõuda. Öeldi, et ega seal praegu kedagi kohal olegi. Uks on lahti, võta letilt oma nimega võti ja otsi teiselt korruselt tuba üles. Veel sain teada, et kuna praegu pole hooaeg, siis restoran on suletud, aga terrassil ootavad laud ja toolid ning köögist võib võtta nõusid jm vajalikku. Võimalik vaid Hiiumaal. Ungru on äge.

Kui päike hakkas madalamale vajuma, siis vahetasime terrassil mõnulemise jalutuskäigu vastu. Kuigi praegu kasutavad sadamat põhiliselt kalalaevad, siis kunagisest hiilgeajast tähtsa rahvusvahelise sadamana annavad aimu mitmed 19. sajandist säilinud hooned. Suur aidahoone kuulub ka arhitektuurimälestisena kaitse alla.

Kui suvekuudel käib Hiiumaal aktiivne turism, siis ülejäänud kolmel aastaajal on meie oma paradiisisaar suurepärane peidupaik, et olla rahus ja vaikuses. Just see, mida vaja.

Suvi tuli salaja ja sama salaja ta ka läks. Õhtuks langes temperatuur alla +10° C.