Kuressaarega on huvitav lugu. Olen siin korduvalt käinud, aga seda alati mõne sündmuse raames. Mistõttu on linn ise jäänud siiani avastamata. Täna tuleb vigade parandus.
Hommikuse jalutuskäigu tulemusel olid keskpäevaks kohustuslikud sammud tehtud ja linnale laias laastus ring peale jalutatud.
Juba eile sai selgeks, et aprill on ideaalne aeg siseturismi harrastamiseks, sest suured rahvamassid pole veel kohale jõudnud. Mulle meeldib. Muuhulgas saan ihuüksi Kuressaare lossiplatsil hängida. Ka spaakeskuse bassein on ainult minu päralt. Viimase põhjuseks siiski see, et enamus seltskonnast nautis korrus kõrgemal kontserti.
Kui veel täna hommikul võisin une pealt juhatada teid Kuressaare Selverisse ja muus osas vajasin järeleaitamistunde, siis nüüd tean täpselt, kus on loss, kuursaal, veski, Suure Tõllu ja Pireti kuju või milliste tänavate nurgas asub hoov, kus õitseb sadu või isegi tuhandeid märtsikellukesi. Käisin seda lummavat ilu kolm korda vaatamas. Iga valgusega oli vaatepilt erinev, aga alati imeline.
