Esmaspäev, 18. november 2019

Milano

Milanost ei saa lahkuda poodides käimata. Taas tõestatud, et internetis poodlemine on oluliselt kiirem viis rahakoti tühjendamiseks. Hakkan hoopis turistiks ja lähen vaatan üle kaks kohustuslikku vaatamisväärsust. 

Isegi kui olen seda täitsa palju kordi näinud, siis ikka ei saa mööda vaadata sellest ajatust ilust, millega rabab maailma suurim gooti katedraal Il Duomo. 14. sajandi lõpus alanud toomkiriku ehitustööd kestsid 500 aastat. Mulle tundub, et päriselt ei ole see kunagi valmis saanud, iga kord on kuskil tellingud. 


Teine kohustuslik pildistamisobjekt on maailma üks vanim kaubanduskeskus Galleria Vittorio Emmanuele II, mis mõjub paleena, kuigi kõnekeeles kutsutakse seda kõigest il salotto di Milano − Milano salongiks. Kaubanduskeskuse prestiižset minevikku püütakse taastada sellele õiget sisu andes. Näiteks keelduti pikendamast seal paarkümmend aastat asunud McDonald’si rendilepingut.

Pühapäev, 17. november 2019

Trühvel & ooper

Nüüd on selge, miks head toitu armastavad maailmakodanikud novembris just siia kanti asja teevad. Trühvlihooaeg on täies hoos. Isegi hotelli hommikusöögil riivitakse praetud munale trühvlit. Minul isiklikult esmakordne kogemus. 


Lisaks veinidele on Piemonte maakonna uhkuseks just need samad Alba kandis kasvavad valged trühvlid, mida peetakse kõige maitsvamateks ja väärtuslikemateks. Trühvlihooaeg kestab oktoobrist detsembrini. Trühvlikütte võrreldakse tihti kullaotsijatega. Hind ületab nii kulla kui musta kaaviari oma. Valge trühvli hind poes oli täna näiteks 7 808 eurot kilogrammi kohta. Ise nägin. 

Minu tungival palvel tegime kiire jalutuskäigu mõnusa atmosfääriga väikelinnas Albas. Linn, mis lõhnab trühvlite järele. Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Valge trühvli korjamise ajal toimub siin trühvlilaat. Isegi vihm ei heiduta kedagi. Kohal on nii nõudjad kui pakkujad. 


Tänu kõrgele hinnale ja intensiivsele maitsele kasutatakse trühvleid kokkuhoidlikult. Valgeid trühvleid serveeritakse üldjuhul toorelt: riivitakse kas auravale võiga kaetud pastale, salatitele või praetud munadele. Viimast varianti soovitavad gurmaanid, väites, et tegemist on parima maitsekooslusega. Nüüd tean, miks kõik endast lugupidavad restoranid pakuvad pearoogade all praetud mune. Lihtsuses peitub võlu. 

Vabas looduses otsitakse neid maaaluseid kulinaarseid kalliskive trühvlisigade või koerte abil. Sigade eeliseks on loomulik omadus trühvleid otsida, aga koerad vajavad koolitus. Samas on sigadele omane trühvlid ära süüa. Koerad ei tea, mis hea on, sest nemad seda nii lihtsalt ei tee. 

Trühvlikuningriigist kiirustasime edasi või õigem oleks vist öelda tagasi Milanosse. Nüüd on õige aeg üle tunnistada, et kui mind novembris reisile kutsutakse, siis ma väga pikalt ei mõtle. Kui sain teada, et plaanis on külastada maailmakuulsat La Scala ooperiteatrit, siis oli asi sekundiga otsustatud. Juba muusikaajalootunnist alates olen tahtnud siia tulla. Ja siin ma siis nüüd olen keset seda kulda ja imelist muusikat. Kindlasti külastamist väärt kogemus. Väga võimas. 


Päevane etendus on mõnus, keegi ei haiguta, rahvas elab emotsionaalselt kaasa. Kella ei vaadata ning aplaus ei taha lõppeda. Ja pärast jõuab veel rahulikult nädal tagasi oma esimese Michelini tärni saanud restoranis õhtust süüa. 

Keegi kuskil lähiajal ütles, et ära unista, vaid ela unistustes. Tundub, et itaallased juba oskavad nii, vähemalt suur osa neist. Mina proovin siis ka.

Laupäev, 16. november 2019

Piemonte

Avan silmad, tõmban kardinad eest ja see ei olnudki uni. Hommikuudusse uppuvad viinamäed on kaetud paksu lumevaibaga. Ma ei ole põhjanabal, vaid Piemontes. Ka kohalikud on pehmelt öeldes šokis, tavaliselt on sel ajal päikeseline ja värviliste lehtedega sügis.


Itaalia loode osas asuv Piemonte, mis tõlkes tähendab "mägede jalam", viitab oma nimega maakonna põhjaosas kerkivatele Alpidele. 

Eile õhtupimeduses peale mõningast mägiteedel ekslemist jõudsime Monforte d’ Albasse. Täna ennelõunal oli plaanis basseini ääres viinapuude vahel päikest nautida, aga tänu ilmataadi vingerpussile läks sellega oodatust kiiremini. Tegime hoopis kodukülale ringi peale ning jõudsime ka naaberküla Barolo üle vaadata. Tõelised veinisõbrad on seda nime kuuldes kadedad. Küll mina juba tean. 

Barolo. Veinimaailma kõrgliiga suurkuju valmib väärikast viinamarjasordist Nebbiolost, mis on kasvanud ja küpsenud siin samas Barolo küla ümber asuvate küngaste kõige päikselisematel nõlvadel. Veinilt oodatakse jõulisust, millel on iseloomu ka aastakümneid hiljem. Öeldakse, et ükski teine Itaalia vein ei vaja küpsemiseks nii palju aega kui Piemontest pärit Barolo. 


Külastasime Paolo Conterno ja Marrone veinimõisaid. Barolo veini olemust iseloomustab hästi väljend “Barolo is the king of wines and wine for kings”. Seda lauset korrutavad nad siin kõik kui ühest suust. 


Piemontes saab nautida head toitu ja suurepäraseid veine ning lasta ajal muretult kulgeda. Siin ei tehtagi eriti midagi, siin lihtsalt ollakse ja nauditakse elu. Omast kogemusest tean, et kogu elu käib selle ümber, et jõuaks ühest söögilauast enam vähem õigeks ajaks järgmisesse. 

Tänasega olen selgeks saanud, et toit on Piemonte’ kultuuri alustala ning peamine vaatamisväärsus. 

Itaallased naudivad süümepiinadeta söömist ja veel kord söömist. Neile on kohale jõudnud, et hea toit mitte ainult ei täida kõhtu, vaid toidab kõiki meeli. Olen nendega 100% nõus. Söömine on nauding. 

Selgusetuks jääb, et miks peab sõitma õhtusöögile 35 kilomeetri kaugusele, kui sul on jalutuskäigu kaugusel lugematu arv imelisi restorane. Ja seda tehakse veel uneaja arvelt. Müstika.

Pühapäev, 10. november 2019

Stockholm vol2

Jõulud tulnud ju. Vastava meeleolu laulud kõlasid juba eile. Täna lisandusid lumehelbed ja mandariinid.

Tahaks öelda, et terve päeva sadas laia lund, aga tegelikult oli see lörts, mis haihtus sama ootamatult nagu oli tulnud. Kultuurse nädalavahetuse jätkuks läksime läbi lörtsisaju tantsumuuseumisse.


Järgnes traditsiooniline “fika” legendaarses kohvikus Vete-Katten. See koht on alati puupüsti rahvast täis, aga peale mõningast otsimist, leiab igaüks koha. Jäime truuks kaneelisaiale. 


Samal ajal on enamike rootslaste taldrikus üks rohelise kattega hiigelsuur tordilõik. Tundub, et see on siin lausa kohustuslik. Hilisema guugeldamise käigus selgus, et tegemist on printsessitordiga, mis on rootslaste aegumatu klassika. Nüüd on selge, mida järgmine kord söön.

Laupäev, 9. november 2019

Stockholm

Rootsi pealinnas olen turist olnud korduvalt ja seetõttu pole tungivat vajadust teistega vaatamisväärsuste juures maid jagada. Kuna peamine ongi põhjanabale kolinud sõbrannaga kvaliteetaja veetmine, siis ei ole kiiret kuhugi. 

Selleks et mitte ainult toas passida, jalutasime Lidingö saarele, kus asub Millesgårdeni muuseum, mis oli kunagi koduks tuntud Rootsi kunstnike paarile. Neile kuulunud hoonetes saab näha antiikmööbli- ja kujude kogusid, viiel terrassil asetsevat skulptuuride aeda ning kunstigaleriid. Täna on siin kolme ägeda naise - Hilma af Klinti, Tyra Kleeni ja Lucie Lagerbielke ühisnäitus. Kõik kolm naist on jätnud võimsa jälje rootsi kunstiajalukku. 

Täna on vihmane, kuid lahkun teadmisega, et siia tuleb kindlasti tagasi tulla. Skulptuuride aias tahaks jalutada ja imelist vaadet nautida. 

Ütlen kohe ära, et poes ei olnud midagi. Ja tegelikult oligi eesmärk hoopis muu. Eelmisel aastal puhtjuhuslikult avastatud Eataly Stockholmi nimeline gurmeeoaas on vaja üles leida. Eesmärk täidetud. Pidin endale korduvalt meelde tuletama, et ma ei ole Itaalias ja mul ei ole vaja kõike kaasa osta, kuigi väga tahaks. Lisaks sellele tehakse siin tõeliselt head pitsat. Mitte küll nii head, kui ise tehtud, aga maitsev ikka. 


Veel korraldatakse kokanduskursusi. Järgmiseks korraks on plaan paigas. Natuke veidralt kõlab, et tuled Stockholmi ja õpid pitsat tegema, aga tänapäeval on kõik võimalik, elame ju globaliseeruvas maailmas. 

Nüüd tuli tahtmine ühe korraliku magusa ampsu järele. Vaatasime üle kohalike poolt soovitatud koogikoha, aga see ei olnud päris see. Haarasin hoopis kohalikust Starbucksist kakao ja kaneelisaia. Selgus, et Rootsi on kaneelisaia sünnimaa. 4. oktoobril pidavat terve riik olema kaneelisaia lõhna täis, siis nimelt tähistatakse kaneelisaiapäeva. 

Täna sai selgeks, et Rootsis võib süümepiinadeta kaneelisaiu näost sisse ajada. Kaneelisai on oluline osa rootslaste “fikast”. Kui prantslastel on vein ja brittidel tee, siis rootslased peavad korra või kaks päevas “fikat”. See püha traditsioon tähistab hetke, kui nauditakse tassikest kohvi ja midagi magusat, milleks on tavaliselt kaneelisai.