"Sajandi armastuse" radadel

Ärkasin 5.45 mošeest kostuva palvekutsungi peale. Jäin uuesti magama, et peagi taas ärgata ja põrutada järjekordsele ekskurssioonile mööda tuttavaid radu.

Sinine mošee, Hagia Sophia, Topkapi palee ja haarem ning vürtsiturg said taaskord üle vaadatud. Kordamine on tarkuse ema. Isegi õhtusööki nautisime samas restoranis, kus aprillis lõunat sõime vaatega kahele kõige tähtsamale vaatamisväärsusele. Seekord valisin õige toidu. Hea näide sellest, et esmamulje võib olla petlik.

Lisaks jalutasime hipodroomil, mille rajas 324. aastal e.m.a Bütsantsi keiser Constantinus Suur. Kunagi olid hipodroomi mõõtmed muljetavaldavad, tribüün mahutas kuni 100 000 pealtvaatajat. Mingil hetkel kadus see maavärina tulemusel maapõue. Tänaseks on see osaliselt välja kaevatud ja kõigile huvilistele jalutamiseks avatud.

Minu uueks lemmikuks sai Rüstem Pasha mošee, mille autoriks on legendaarne Mimar Sinan, kes oli Suleiman Suure ihuarhitekt. See arhitektuuripärl jäi minu südamesse.

Asjata ei nimetata Istanbuli maailma linnade emaks. Siin on tehtud maailma ajalugu. Istanbul on suursugune ja väärikas Türgi kultuuri, majanduse ja ajaloo süda, kus valitseb paras kaos. Siin on palju, mida avastada.

Istanbul vol2

Kuna paljud pole käinud Istanbulis, siis otsustati see suurlinn ka kiirkäigul üle vaadata. Kuna mul veel aprillikuine käik eredalt meeles, siis vedasin alustuseks meie seltskonna oma lemmikkohta - basiilikatsisterni. Endiselt võimas kogemus.

Ilm on suviselt soe, mitte küll enam 30 kraadi nagu Aserbaidžaanis, aga 20 kraadi ja päike on ka väga mõnus. Jalutasime omal käel mööda Istanbuli põhilistest vaatamisväärsustest. Tehke, mis tahate, aga kevadine Istanbul meeldis mulle rohkem. Suured tulbiväljad on need, mis praegu puudu on. 

Jalutasime Bosporuse väina kaldale kalarestorani. Peale viit päeva riisi ja lambašašlõkki on värske kala nagu suure unistuse täitumine. 

Istanbul pole viie kuuga muutunud, endiselt on rahvast rohkem kui mahub. Kõik on tuttav. Nagu oleks koju jõudnud. Segadust ja saginat on rohkem kui privaatsuse ja oma ruumiga harjunud eestlasele kohane, aga vahelduseks mulle täitsa meeldib.

Puhkus!

Eelmiste tihedate päevade kompensatsiooniks on täna “kohustuste” vaba päev. Igaüks saab teha täpselt seda, mida ise tahab. Otsustasin võimalikult palju aega veeta päikese käes samme tehes. Mõned korrad õnnestus ka poodi sisse astuda.

Õhtul kogunesime lemmikrestorani terrassile Aserbaidžaani reisi kokku võtma. Ühine arvamus on, et väga põnev ja tore kogemus. Ennustame, et 20 aasta pärast on Bakuu uus Dubai. Kõik oleneb muidugi sellest, mis suunas naftaturud liiguvad. Samas panustavad nad juba täna korralikult turismisektorisse.