Pühapäev, 26. aprill 2015

Türgi seep

Hommikul läksid kolm vaprat vaatama bütsantslaste poolt linna alla rajatud hiiglaslikku veepaaki, mis ehitati piisavate veevarude tagamiseks. Oma 9800 m2 suuruse pindala juures mahutas see omal ajal 80 miljonit liitrit vett. Basiilikatsistern (Yerebatan Sarnici) on Istanbuli kõige ebatavalisem vaatamisväärsus, kus muuhulgas kehastusime “Sajandi armastuse” peategelasteks. Minu vaieldamatult lemmik vaatamisväärsus Istanbulis.



Hiiglaslikud maa-alused sammassaalid vaadatud jooksime edasi. Hagia Sophia ehk Püha Tarkuse kirik on üks maailma arhitektuuriimesid. See imperaator Justinianuse poolt 537. aastal sisse õnnistatud kirik on aukartustäratav ja püsib kindlalt omal kohal hoolimata lugematutest sõdadest ja maavärinatest. 15. sajandil muudeti kirik mošeeks ning alates 1934. aastast on see olnud muuseum.

Kuigi Hagia Sophia oli võimas, siis jättis Sinine mošee mulle isiklikult vägevama mulje. Sultan Ahmet I oli kõigest 19aastane, kui ta tellis selle võrratu ehitise, mis valmis 1616. aastal. Mošee on saanud nime interjööri katvate siniste kahhelplaatide järgi.

Kui kõik Istanbuli esmakordselt külastavale turistile kohustuslikud vaatamisväärsused nähtud, nautisime päikest ja rikkalikku rahvuskööki. Pärast kesklinnas trügimist oli ääretult mõnus jalutada Bosporuse väina ääres promenaadil ja nautida korraks mittemidagitegemist.

Istanbuli reis ei oleks täiuslik ilma auru-, seebi-, küürimise- ja massaažiprotseduurideta Türgi saunas (hamam’is). Peale esimest kohmetust ja ehmatust, otsustasime siiski valitud tee lõpuni käia. Isegi raamatus kirjutatakse, et võimalikud ebameeldivused on väärt talumist, sest pärast tunnete end kui uuesti sündinuna. Just täpselt nii oligi.


Pesemine teeb näljaseks. Kui internetist välja valitud koht suletud oli ning seisime nõutult keset tänavat, möödus meist töölt koju ruttav härra, kes pakkus lahkelt abi ja juhatas meid Sehzade restorani, kus istusime patjadel ja sõime värskeid mereande ning lõpetuseks lasime ennast üllatada traditsiooniliste Türgi magustoitudega. Teenindada nad siin riigis oskavad.

Kirevus on märksõna, mis Istanbulile mõeldes esimesena meelde tuleb. Siin kohtuvad Ida ja Lääne kultuuriruumid ja seetõttu on siis igale maitsele midagi. Kaks päeva on pisut lühike aeg, et sellest ainukeses linnast maailmas, mis asub kahel mandril, üledoos saada. Kindlasti tulen siia tagasi.

Laupäev, 25. aprill 2015

Tulpide kodumaa

Viimase puhkuse emotsioonid pole veel settida jõudnud, kui lähen vastu uutele seiklustele. Pikk nädalavahetus endises Konstantinoopolis võib alata. Kaugelt vaadates on Türgi mind siiani suhteliselt külmaks jätnud. Oma silm on kuningas ja asungi nüüd kujundama päris oma arvamust.

Kiirustame mööda kitsaid ja mägiseid tänavaid Topkapi palee poole, et ühena esimeste seas haaremisse jõuda. Peagi selgub, et sarnase plaaniga on veel tuhandeid inimesi. Esimese vapustava mulje jätsid lopsakad “tulbipõllud”. Selgus, et tulbid pole pärit Hollandist nagu arvata võiks, vaid mu lemmiklille kodumaa on Türgi. Neid on siin kõikjal. Kevad on Istanbuli külastamiseks juba sel põhjusel ainuõige aeg.


Topkapi palee on sultanile, tema sadadele naistele ja tuhandetele teenritele kohandatud palee, mis ei ole ainult kuninglik residents, vaid on ühtlasi ka Osmani impeeriumi keskvalitsuse asukoht. Suursugusust on rohkem kui küll.


Mööda Topkapi palee kauneid aedu ja hooneid ringi joostes, läks kõht tühjaks. Mistõttu astusime ilma pikema jututa sisse esimesse kohta nälga kustutama. Söök oli nagu ta oli, aga vaade oli sõna otseses mõttes miljardivaade.



Kõht täis, võis rahulikult maailma vanimat katusealust turgu uudistama minna. Suur turg on üks suurimaid ja põnevamaid nn ostukeskusi maailmas, mis asutati 15. sajandil siidi, vürtside ja kulla müügiks. Siia tänavate rägastiku, mis kohati meenutab labürinti, on lihte ära eksida. Tänase päeva parim küsimus oli, et tahate ma müün teile midagi, mida te ei vaja. Selliseid kaubaartikleid on kõik kohad täis. Silme ees läheb kirjuks ja pea hakkab ringi käima.


Kuna me ei saanud kauplemisest üledoosi, siis otsustasime kohe ka Vürtsibasaaril ära käia. Vürtsibasaar on saanud nime selle järgi, et vürtsid on siin sajandeid olnud kõige tähtsam müügiartikleid. Tänapäeval on basaar täielikult turistide teenindamisele pühendunud. Siis on kilomeetrite viisi kohalike maiustuste lette vaheldumisi kõikvõimalike maitseainete, teede jms. Lisaks ülerahvastatusele pole õhku ja erinevad tugevad lõhnad sunnivad meid siit kiiresti lahkuma.


Õhtupimeduses sõidame ajaloolisest vanalinnast üle Kuldsarve lahe Istanbuli Euroopa osa nn “uude linna” Beyoğlusse, mis on moodsa Istanbuli süda, kus asuvad konsulaadid, kirikud, restoranid, baarid ja kõige kaasaegsemad poed. Taksimi väljakul sööme kebabi ja siis jalutame mööda rahvarohkeid jalakäijate tänavaid. Astume kogemata sisse ühte klubisse, kust peagi sama teed pidi ka väljume. Järgmisena satume pulmapeole, kus esineb kohalik trio, mis jättis kustumatu mulje. Läbi linna tagasi ajaloolisse kodukvartalisse jõudes, võtab meid vastu täielik vaikus.

Laupäev, 18. aprill 2015

Koju

Prantsuse Rivieras on nii palju ilu, et omadussõnadest kipub puudu jääma – iga linn ja küla on omal moel eriline. Pole kohta, kuhu ei tahaks kauemaks jääda või ikka ja jälle tagasi tulla...


Makroonid kotti ja koju!

Reede, 17. aprill 2015

Euroopa katusel

Täna ärkasin pannkoogilõhna peale. Ei julgenud kaua laiselda, muidu jätavad veel ilma ja sellega ei saanud riskida.

Kõht kooki ja moosi täis, võis autosse istuda, et 2802 meetri kõrguselt Euroopa katuselt alla vaadata. Tee üles on piisavalt käänuline, pikk ja kõrgustevahed ulmelised. Eestlasele kohaselt pole harjunud sellise keerutamisega ja vajasin aeg-ajalt hingetõmbepause.

Kahjuks päris Euroopa katusele ei jõudnudki, sest 2150 meetri peal oli suur lumevall tee peal ees ja edasi enam ei saanud. Võimas tunne oli ikkagi.


Tänane õhtusöök, selle reisi viimane, oli natukene pidulikum kui eelmised. Nädalaga on taas tõestatud, et söögikunst on üks põhjus, miks tasub Prantsusmaale tulla.

Neljapäev, 16. aprill 2015

Punasele vaibale

Täna hommikul ärgates kattis kogu rannikut paks udu. Eelmistel päevadel kõvasti vatti saanud jalad andsid mõista, et täna tuleks rahulikult võtta. Peale hommikusööki pugesin uuesti teki alla, et tuvide kisa saatel taas uinuda. Kui ärkasin olid teised juba läinud.

Toas passimine ei tundunud eriti perspektiivikas tegevus ja otsustasin natukene meie kodupiirkonnas ringi vaadata. Mõeldud–tehtud. 


Peale lõunat „kihutame“ ummikutes Cannes’i, et endine kaluriküla, praegune merelinn taaskord avastada. Siin on alati palju sagimist, pidevalt toimub mõni konverents või muu suurüritus.

Kolmapäev, 15. aprill 2015

Sidrunid, kasiino ja muinasjutulinn

Täna hommikul viis rong sidrunipealinna Mentoni. Linna tähtsamaid pidustusi on sidrunifestival, mille käigus ehitatakse sidrunitest võimsaid kujusid. Linn on oma tiitlit väärt, sest rongijaamast väljudes võttis vastu selline puu.


Olen enam kui kindel, et paari nädala pärast kui turismihooaeg algab, on nendel kitsastel vanalinna tänavatel rahvast rohkem kui rubla eest. Praegu on suurepärane võimalus seda kõike omas tempos avastada.


Mentonis on kohustuslik süüa mereande. Lõunasöögilauas sai kohustus täidetud. Sinimerekarbid ja tiigerkrevetid maitsesid ülihästi.

Mentonile ring peale tehtud, sõitsime rongiga kolm peatust tagasi. Ronisime mäest üles, et olla tõelised turistid ja pildistada maailma kalleimaid autosid maailma kõige kuulsama kasiino taustal. 

Kui igal pool mujal on vanad romantilised värvilised majad puidust aknaluukidega, nikerdatud rõdude ja lillekastidega, siis Monaco koosneb paarikümnekorruselistest uuematest karphoonetest, kitsastest ja kõrgetest paneelmajadest, mis seisavad tihedalt üksteise kõrval. Iga kord imestan, kui pisike ikka üks riik olla saab, 30 000 elanikku kahel ruutkilomeetril. 


Nautisime Monaco luksuslikku miljööd ja mango mojitot Monte Carlo kasiino kõrval asuvas legendaarses kohvikus Café de Paris.

Õhtusöögiks sõitsime muinasjutulisse Eze nimelisse linna, mis asub 430 meetri kõrgusel kaljutipul. Suletud linna viib üksainus värav. Hooajavälisel ajal on restorani leidmine paras väljakutse, aga kes otsib, see leiab. Eze on koht, kuhu tuleb kindlasti tagasi tulla. Siin on, mida avastada.

Teisipäev, 14. aprill 2015

Nice

Kuna eile istusin enamuse ajast autos, siis täna on plaanis kondimootorit kasutada ja veeta üks päev iseendaga.

Alustasin hommikuse jalutuskäiguga Inglite lahe äärsel Inglaste promenaadil. Mingil hetkel keerasin vanalinna jalakäijate alale. Külastasin kaubamaja ja käisin kirikus. Peale lõunat pöördusin tagasi promenaadile, istusin pingile, nautisin merevaadet ja kitarrimuusikat ning premeerisin ennast suure kuhja makroonidega. 


Ah, et miks mulle Prantsusmaal meeldib? Sest siin on maailma parimad makroonid. Neid tulebki ainult Prantsusmaal süüa. Taas tõestatud fakt.

Esmaspäev, 13. aprill 2015

Route des Grandes Alpes

Täna sõitsime mööda ühte kaunimat alpiteed. Peale mõningast ekslemist jõudsime Sospelisse, kus jalutasime kitsastel tänavatel, ületasime 13. sajandist pärit tolli silla ja sõime maailma parimaid foie gras ravioolisid. 


Seejärel kihutasime mööda kaunist serpentiini edasi 1607 meetri kõrgusele Col de Turini, kus sõidetakse muuhulgas ka kuulsat Monte Carlo rallit.

Sõna otseses mõttes jäi teele ette kabel Notre Dame de la Menour, kus valitseb täielik vaikus ja rahu.


Kabelini viiv rada on unikaalne ja paistab silma juba kaugelt.


Hooajavälisel ajal käimisel on omad plussid. Teed on tühjad ja parkimisega pole probleeme ning vaatamisväärsusi saab üksi nautida. 


Käisime ära Saint-Martin-de-Vesubie’s ja siis kihutasime minu ammusesse lemmikusse Saint-Paul-de-Vence’sse, mis on tuntud oma kunstigaleriide ja -muuseumide poolest. See on üks vanimaid keskaegseid linnu Prantsuse Rivieras. Kõik oli veel ägedam kui mälestustes. Nagu neli aastat tagasigi on kohalikud elanikud kogunenud keskväljakule petanki mängima. Õhtusööki nautisime restorani Le Tilleul terrassil vaatega maalilisele ümbrusele.

Pühapäev, 12. aprill 2015

Ajalugu kordub

Ärkan nagu tööinimesele kohane Eesti aja järgi 7.20. Kolmekorruselise korteri kõige ülemises toas elamisel on üks eelis – katuseaknad, kust saab imetleda maalilist päikesetõusu. Seejärel magan veel mõned tunnid. Puhkus ikkagi ju.

Tean varasemast kogemusest, et siinmail on kõige olulisem aeg, kiirustamine rikub kõik ära. Mul puuduvad plaanid, kulgen täpselt nii kiiresti ja sinna, kuhu ise tahan. On mõned kohad, mis on jäänud südamesse ja mida soovin nüüd rahulikult uuesti külastada.

Alustuseks tõmban nagu kass ennast aknalauale kerra ja naudin türkiissinist merevaadet ja mandariinipuid. Päike on meie mõistes suviselt soe. Kõik on ideaalne.

Õhtul otsustasime koos ringi sõita. Esimese limonaadipeatuse tegime Saint-Jean-Cap-Ferrat’s. Kui selgus, et süüa siin ei anta, tegin ettepaneku sõita edasi Beaulieu-sur Mer’i, kus on üks jahisadam ja üks restoran. Sain seal kunagi maailma parimat tomati- ja mozzarellasalatit. Kahe päevaga on selgeks saanud, et kuna oleme siin väljaspool hooaega, siis mõned poed ja restoranid on suletud. Õnneks leidsime minu lemmikkoha üles. Kuna siin on alati millegi hooaeg ja praegu ei ole tomatihooaeg, siis oma salatist jäin ilma, aga kõik muu oli ka suurepärane.

Laupäev, 11. aprill 2015

Puhkus

Kodus on päris suve moodi, päike soojendab mõnusalt ja õhutemperatuur on tõusnud 16 kraadini. Uskumatu. Sotsiaalmeedia andmetel avavad paljud grillihooaega. Mõned pessimistid ennustavad, et see on meie selle suve ainuke päev. Kahjuks polnud aega seda looduseimet kaua nautida, sest kolmetunnise lennureisi kaugusel ootab Lõuna-Prantsusmaa ja helesinine rannik.

Järgmised seitse päeva on minu koduks Nice’s asuv villa, kust avaneb selline vaade: