Laupäev, 24. september 2011

Iga asi saab ükskord otsa

Kätte on jõudnud puhkuse viimane päev. Panime kõige soojemad riided selga ja sõitsime vana veinilaevaga mööda Douro jõge ning nautisime võrratuid vaateid. Seejärel jalutasime mööda vanalinna kitsaid ja mägiseid tänavaid ning tutvusime kauni arhitektuuriga.

Reede, 23. september 2011

Portveini sünnilinnas

Portugalis on prioriteediks taristu ehitamine ja arendamine. Uusi teid ja sildu tekib nagu seeni peale vihma. Sõitsime piki Douro jõe kallast Portugali suuruselt teise linna Portosse, mille vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Bussiaknast vaadates on tegemist tõeliselt kauni ja muinasjutulise kahel pool jõge seitsme sillaga ühendatud ning mööda mäge kulgeva linnaga. Tänavatel jalutades jätab linn pisut räämas ja räpase mulje.

Linna järgi on saanud nime Douro jõe orus valmistatav portvein. Portveini tootmine käib Douro jõe vasakul kaldal Vila Nova de Gaias, kus igal endast lugupidaval tootjal on oma veinikelder. Nii ka perekond Niepoort’il. Eile saime ülevaate portveini valmistamise protsessist üldiselt ja täna külastasime nende ajaloolist veinikeldrit, kus kõik tingimused on aegade algusest säilinud ning veel praegugi seisavad siin suured vaadid, kus sees ootab oma pudelisse panemise aega kvaliteetne portvein.


Mõned faktid portveini valmistamise põhitõdedest. Viinamarjapiirituse lisamine võimaldab tavalise veini muuta portveiniks. Ruby on punane portvein, mis on lühikest aega vaadis. Tawny on hele portvein, mis on oluliselt kauem vaadis, st saab rohkem hapnikku.

Neljapäev, 22. september 2011

Hunt Kriimsilma 9 ametit

Täna tutvusime Hollandi juurtega perekond Niepoort’i veiniimpeeriumiga, mille eesotsas askeldab viienda põlvkonna esindaja Eduard Dirk Niepoort.


Nende toodangu degusteerimine toimus lõunalauas õlg õla kõrval pererahva, veini valmistamise meeskonna ja Suurbritanniast pärit filmitegijatega. Lisaks veinide maitsemisele sõime nende aiasaadusi ning täna varahommikul püütud sardiine. Juust magusa tomatimoosiga on tõeline maitseelamus. Õhkkond on mõnusalt kodune, ei mingit peenutsemist. Äärmiselt toredad inimesed.

Esialgu otsustasin, et rohkem ei söö, aga Dirkile pole lihtsalt võimalik ära öelda. Peale paaritunnist puhkepausi panime piduriided selga ja seisime peagi õhtusöögi ootuses Niepoorti veinimaja väliterrassil. Tõeliselt maitsva õhtusöögi valmistas meile Dirk isiklikult. See mees on nagu Hunt Kriimsilm, kellel on üheksa ametit ja ta teeb seda kõike suure entusiasmiga.

Korje perioodil tulevad üle maailma noored kokku taskuraha teenima. Siinsed töömesilased nautisid koos meiega õhtusööki ja veini ning pöördusid peagi tagasi viinamarju sorteerima, et oma 18-tunnine tööpäev õnnelikult lõpule viia.

Kolmapäev, 21. september 2011

Väga vanad viinapuud

Toro linna lähedal asub Teso La Monja veinimaja, mis kuulub samuti Egureni perekonnale. Nende viinapuuaedu mõjutavad kõige rohkem Duoro jõgi ja Atlandi kliima, kus suved on kuivad ja kuumad ning talved jäised ja külmad. Veiniaiad on peamiselt liivased, savise alamkihiga ja väga vaese pinnasega, kus on kivirahnud, mis päeval endasse soojust koguvad ja jahedatel öödel pinnast soojendavad. Ühelt hektarilt saab 600 pudelit veini.

Tegime läbi kõik veini valmistamise etapid. Alustasime 110-aastaste viinapuude aias viinamarjade korjamisega. Veini valmistamiseks olid need marjad küll välja praagitud, aga kõhtu sobisid suurepäraselt. Saime osa veinitootmise protsessist: viinamarjakobarate käsitsi sorteerimine, viinamarjade fermentatsiooniprotsess suurtes mahutites ja sinna juurde kuulub kummiülikonnas mees sõtkumas neli päeva tagasi korjatud viinamarju.


Seejärel maitsesime seda sama „veini“, mida oskuslikult sõtkuti. Veiniks on seda muidugi vara nimetada, pigem on tegemist väga hea viinamarjamahlaga, mis on just käärima hakanud. Sellest saab kindlasti kõrgelt hinnatud kvaliteetvein – Victorino 2011. Jään ootama. Eelmise aasta Victorino pole veel pudelitesse villitud ja seda saime maitsta otse vaadist. See oli juba veini moodi. Lõunasöögi kõrvale pakuti 2008. aasta Victorinot. Õigusega öeldakse, et mida vanem, seda parem.

Peale järjekordset fantastilist lõunasööki tegime jalutuskäigu Toro linnas ja asusime teele. Huvitav on jälgida, kuidas suhteliselt tasane sügishõnguline kuivanud maisi- ja päevalillepõldudega Hispaania muutus koos riigipiiri ületamisega mägiseks oliivipuude saludega roheliseks Portugaliks.

Teisipäev, 20. september 2011

Ikka veinid

Pago de los Capellanes veinimaja asub lühikese autosõidu kaugusel Pedrosa de Duero külast, Ribera del Duero piirkonna südames. Eelmisel aastal lõplikult valminud veinimaja ja rohkem kui 70 hektarit piirkonna parimaid viinapuuaedu kuuluvad Rodero-Villa perekonnale. Veinimaja on stiilne ja suurepärane näide kaasaegsest arhitektuurist. Siin võiksin mõnda aega elada küll.


Enne tavapärast veinikeldrite külastamist ja veinide degusteerimist vaatasime südamlikku lühifilmi „aasta Pago de los Capellaneses“, mis andis suurepärase ülevaate kuude lõikes toimuvatest muutused looduses ja tegevustest veinimõisas, nt viinapuude lõikamine jaanuaris või viinamarjade korjamine septembris. Taustaks kõlas südamlik ja kaasahaarav teemaga sobiv muusika. Nii filmi kui ka muusika on teinud perepoeg ja igast pisemastki detailist on näha, et ta on hingega väga sügaval asja sees. Mul ei ole lihtsalt sõnu.

Peale veinimajaga ja tootmisprotsessiga tutvumist nautisime tõelist hispaaniapärast lõunasööki, mis läks sujuvalt üle õhtusöögiks. Siin riigis ikka osatakse hästi süüa teha ja oma kokakunsti nautida. Sõime traditsioonilisi ja maitsvaid toite: verivorsti, viinapuu sütel küpsetatud lambaribisid ja magustoiduks oli restorani omaniku vanaema retsepti järgi valmistatud Crema Catalana.

Enne veel kui saime oma ***** hotelli puhkama ja sealseid hüvesid nautima, külastasime Emilio Moro veinimaja, kus anti meile KIIRE ülevaate sealsetest tegemistest.

Esmaspäev, 19. september 2011

In Vino Veritas

Varahommikul jõudsime Rioja maakonna suurimasse linna Logroñosse, kus meie suureks üllatuseks ei valitsenudki öörahu, vaid inimesed jalutasid ülevas meeleolus tänavatel. Olime sattunud keset igaaastast nädal aega kestvat San Mateo festivali, mille käigus linnaelanikud naudivad oma puhkust ja meelelahutusprogrammi.

Peale mõnetunnist uinakut alustasime raske tööga. Rioja on kuulus veinitootmise piirkond ja see on tegelikult ka ainus põhjus, miks me siin oleme. Täna külastasime kolme Egureni perekonna valdustesse kuuluvat veinimaja: Viñedos de Páganos, kus asuvad vägevad maaalused veinikeldrid; Sierra Cantabria ja Señorío de San Vicente.Viimane on koht, kus 1870. aastal kõik alguse sai. Saime põhjaliku ülevaate nende veinitootmise protsessist ja veinide maitsest.


Peale ülimalt hõrku lõunasööki Señorío de San Vicente veinimajas jalutasime mööda romantilise San Vicente kitsaid tänavaid ning jõudsime mäe tipus asuva kiriku jalamile, kust avanes kaunis vaade.

Õhtul pöördusime tagasi Logroño linna, kus võtsime osa San Mateo festivalist. Külastasime linnavolikogu, astusime sisse kultuurikeskusesse, kus saime ülevaate rahvariietest, käisime kirikus ning jälgisime ronkkäiku. Hispaanlased oskavad pidutseda.

Pühapäev, 18. september 2011

Linnast maale

Hommikuse linnaekskursiooni käigus tutvusime Madriidi arhitektuuriga, vaatasime üle hispaanlaste äärmiselt armastatud vaatemängu – härjavõitluse areeni. Tegime pilti nende rahvusspordi hälli – Real Madrid’i staadioni väravas. Külastasime Hispaania esimestele Bourbonidest kuningatele ehitatud hiiglaslikku ja luksuslikku paleed – Palacio Real’i, mida kasutati kuni 1931. aastani.


Kiire lõunasöögi võtsime ühes kõrvaltänava restoranis. Kuigi uksel särasid julgustavad Michelini soovitused, tundus, et tegemist on täieliku urkaga. Esmamulje oli petlik. Läbi köögi juhatati meid õdusasse valgete laudlinadega saali, kus kohalikud nautisid 2in1 sööki: esimene käik - nuudlid puljongiga, millele järgnes teine käik - selle sama puljongi põhi, so ubadest ja mingisuguse looma siseelunditest pajaroog. Mina nautisin hubast õhkkonda, sõbralikke inimesi ning väga maitsvat ja kodust toitu. Lihtsuses peitub võlu. Viis pluss kogemus.

Pärastlõuna veetsime Prado muuseumis, mis on väidetavalt üks maailma suurimaid kunstigaleriisid. Siin asub suurim hispaania maalikunstikogu. Lisaks palju teisi Euroopa maalikunsti tipptegijate teoseid.

Õhtul jäid suurlinna tuled selja taha ja algas sõit kirdesse Rioja maakonda saatjaks suur ümmargune kuu...

Laupäev, 17. september 2011

Põgenemine

Kuigi minu septembrikuu horoskoop ütleb, et olen oma elu seiklusfilmi staar ja stsenaarium ei ole mulle puhkust ette näinud, otsustasin põgeneda mõneks ajaks ootamatult saabunud sügise eest ning laadida patareisid 30-kraadises suvesoojuses.

Tänast lõunasööki nautisin 17. sajandist pärineval Plaza Mayor’i väljakul, kus toimusid härjavõitlused, inkvisitsioonikohtumõistmised ning hukkamised. Väljak on Hispaania pealinna Madriidi keskpunktiks olnud algusaegadest peale.

Madriid on ääretult puhas ja kaunis suurlinn, kus on palju parke ja väljakuid. Puerta del Sol’i väljak ja selle ümbrus on oma poodide ja kohvikutega üks vanalinna elavamaid osi. See on linna populaarseim kokkusaamispaik, mis kihab ööpäev läbi. Väljaku ääres asub Madriidi sümbol - pronksskulptuur Karu ja Maasikapuu.

Õhtul nautisime rütmikat flamenkot – muusikastiili, kus kitarrimäng ja laul koos temperamentsete käeliigutuste, plaksutuste ja jalalöökidega soolotantsuga moodustavad keeruka muusikalise ja kultuurilise etenduse. See eelkõige mustlasmõjutustega Andaluusia alamklassidest pärit jõuline muusika- ja tantsutraditsioon jättis kustumatu mulje.

Kuna õhtusöögi ajal olin mõjuvatel põhjustel viiekorruselises Desiguali maailmas, siis peale flamenkoetendust trügisin ülivägevale laupäevaõhtusele El Mercado de San Miguel’i turule, kus pakutakse kõike (nt sushi, juustud, veinid, paella, foie gras, kalamari, mereannid, küpsetised, puuviljad jm), mida hing ihata oskab ja mis peamine, et kõike on võimalik koha peal tarbida.


Olengi juba nakatunud Hispaania pisikuga. Mulle meeldib siin!