Pühapäev, 6. september 2020

Maddalena saarestik

Viimased kaks ja pool päeva tegelesime sõna otseses mõttes puhkamisega. Reedel käisime korra ilusas kohas söömas, aga see oli ka kõik. Rohkem meid laevast välja ei lastud. Kui, siis ujuma.

Reede õhtuks jõudsime Maddalena saarestikku, kuhu jäime pikemalt paigale. Üsna kohe sai selgeks, et me pole ainsad, kes siinset ilu nautima on tulnud.


Kui telefon hakkas vaheldumisi saatma sõnumeid, et tere tulemast Prantsusmaale või Itaaliasse, siis selgus, et Korsika mägised tipud pole enam kaugel. Tõe huvides olgu öeldud, et Prantsusmaale ma jalga sel korral siiski ei tõstnud.

Peale õhtusööki algas kalapüük. Kalu oli silmaga näha palju, aga kuna mul oli sügav uneaeg, siis väga pikalt tamiili 25 meetri sügavuselt üles kerida ei jaksanud. Nii jäigi mul kalaskoor sel korral avamata.

Laupäeval lasime ennast kordamööda kõige väiksema paadiga saarestikus ringi sõidutada. Selgus, et olime jäänud reidile küllaltki äärde. Meie laev lihtsalt ei mahu edasi sõitma, sest kõik kohalikud paadiomanikud on siia kogunenud. Liialdamata väidan, et rahvast oli rohkem kui parimatel päevadel Pärnu rannas. Ja iga minutiga tuleb paate aina juurde. Põhjusega. Vaadake vaid, kui ilus siin on.





Kõik hea saab ükskord otsa. Täna tegime veel viimased vettehüpped ja oligi aeg asjad pakkida ning Olbia lennujaama suunduda. Kolm tundi hiljem tegin juba Tallinna lennujaamas järjekordset koroonatesti.

Sellega ongi elu kõige kauem oodatud puhkus läbi. Oli see vast seiklus. Maailma suurimad tänud, et suure vaeva nägijad alla ei andnud, vaid kõige kiuste selle reisi ära tegid. Respect! 💖

Neljapäev, 3. september 2020

Sardiinia

1948. aastast Itaalia autonoomse piirkonna staatuse omandanud Sardiinia ajalugu on kirev. Saime sellest täna natuke aimu. Lisaks õnnestus vahelduseks bussiga sõita.

Alustasime ekskursiooni ühe Costa Smeralda sümboli - Stella Maris’e nimelise kiriku juurest. Hoone ehitamist alustati 1965. aastal. Valge pehmete vormidega kirik polegi nagu päris kirik. See on midagi nii nunnut, et tahaks kohe kaissu võtta.


Seejärel sõitsime Arzachena raudteejaama. Rongi võib siia ootama jäädagi. Seda lihtsalt ei tule juba alates 1997. aastast. Praegu asub endises jaamahoones muuseum, kus saime lühiülevaate sardiinlaste elust, olust ja kommetest läbi aegade.

Ülemvõim Sardiinias on kuulunud nii foiniiklastele, kartaagolastele, roomlastele kui bütsantslastele. 14. sajandil vallutasid saare aga kataloonlased, kes valitsesid siin 150 aastat. Sellest ajast on tänaseni säilinud nii kultuurilised kui keelelised mõjutused.

Vahemere suuruselt teise saare sümboliks on unikaalsed mesilastarusid meenutavad pronksiaegsed mördita laotud kivitornid nuraghe’d. Erinevatel andmetel on neid 7000-8000 ringis. Nuraghe’d on ümmarguse põhiplaaniga ning ülevalt kitsenevad kiviehitised, mida kasutati elamutena või kindlustena. Meie külastasime Prisgiona nuraghe’t.


Peale kultuurset hommikupoolikut sõitsime väikesesse Baja Sardinia kuurortlinna, kus jalutasime mereäärsel peaväljakul ning soovijad said valge liivaga rannas ujuda. Mina otsustasin jäätise kasuks. Itaalias lihtsalt peab jäätist sööma ja milleks võtta üks pall, kui saab võtta kolm. Taas tõestatud, et pistaatsia oma on üle kõige.

Jäätisest üle söönuna on just õige aeg minna lõunale. Sel samal põhjusel sõitsimegi ühte rannaäärsesse hotelli. Nii toit kui vaated ületasid kõik ootused.

Peale lõunat pöördusime tagasi laeva. Sõitsime Porto Cervo kai äärest minema ja ankurdasime ennast keset vett. Nüüd saame hakata tõsiselt puhkamisega tegelema. Mis tähendab, et kogu kaadervärk, sh skuutrid, seabob’id, veesuusad, purjepaat, kanuu ja SUP-laud tõstetakse vette ning meie ainus ülesanne on neid otstarbekalt kasutada.

Kolmapäev, 2. september 2020

Sardiinia. Porto Cervo.

Loksuvale ööle järgnes loksuv ennelõuna. Kui kell kolm Sardiinia rannikul randusime oli loksumine sekundiga unustatud. Meid võttis vastu maaliline, kuid inimtühi Porto Cervo sadamaküla. Isegi palju näinud kapten oli üllatunud, kuna tavaliselt on sel ajal sadam ja tänavad paksult rahvast täis. Koroonavälisel ajal on tegemist kunstnike ja rikaste lemmikpaigaga.


Põhjuseks Costa Smeralda ehk smaragdrannik, mis on nime saanud tänu rohekas-sinise värvusega läbipaisvale mereveele. Smaragdrannikul on kaunis loodus, kus türkiissinisesse vette sööstvad graniitkaljud vahelduvad fjordilaadsete abajatega.

Costa Smeraldast on saanud armastatud puhkusepiirkond, mille 55 kilomeetri pikkusel rannikualal on 80 valge liivaga lahesoppi. Mõnedesse neist pääseb vaid merd mööda. Costa Smeralda keskuseks on seesama pisike Porto Cervo, mille mauripärases arhitektuuris segunevad Kreeka, Hispaania, Itaalia ja Põhja-Aafrika elemendid. Piazzetta on ostutänavate võrgustiku keskel paiknev väike väljak, kus on esindatud paljude tuntud disainerite poed.


Kui eelmistel päevadel olid ka teised tänavatel, siis täna olime ühed vähestest, kes siin ringi jalutasid. Kahju hakkab poemüüjatest ja restoranipidajatest, kes suurest igavusest jalga kõlgutavad.

Siia lõppu üks tore fakt. Nimelt on Sardiinia maailma suurima sajandivanuste meeste kontsentratsiooniga piirkond. Siin elab 100. sünnipäevani iga sajas mees.

Teisipäev, 1. september 2020

Capri saar

Nagu merel ikka, siis sinu plaan ei pruugi ühtida ilmataadi omaga. Tänu sellele saime eile Amalfi ranniku asemel hoopis Napoliga tuttavaks. Samal põhjusel õnnestus täna taas kohtuda ühe imelise saarega.

Ärkasin mootori käivitamise peale, mil algas sõit Caprile. Saare juures jäime reidile ja sain esimest korda ujuma. Haarasin kaasa seabob’i nimelise punase aparaadi, mis on kõigile tuttav James Bondi filmidest. Kohe esimesel sekundil sain meduusilt kõrvetada, aga see mind ei heidutanud. Värskendav ujumine tehtud, viidi väiksema paadiga saarele.


Seda umbes 10 km2 suurust saart kutsutakse tihti maapealseks paradiisiaiaks. Minu jaoks on Capri hoopis sidrunisaar. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, ma lihtsalt ei ole kusagil mujal näinud nii suuri sidruneid kui siin.


Imelisest loodusest koos ajaloo ja muude mõnudega olid aastakümneid vaimustunud ka Rooma keisrid, vene revolutsionäärid ja paljud teised kuulsad ja kummalised üle kogu maailma. Puhkajate lemmikuks sai Capri 20. sajandi keskel. Saarel asub kaks suurt linna: Capri ja veidi rahulikum Anacapri. Meie külastasime Capri linna, mis on oma poodide, hotellide ja restoranidega turistide lemmik. Alt mere äärest üles linna sõitsime mööda kitsaid käänulisi tänavaid legendaarsete valgete Fiat Marea kabriolett-taksodega.

Kolme päevaga on selgeks saanud, et maski kandmine on Itaalias viimane mood. Kui Napoli tänavatel oli näha ka ilma maskita inimesi, siis Capril on mask kohustuslik. Kui reegleid eirad, saad politsei käest noomida. Üleriigiliselt on mask kohustuslik siseruumides. Näiteks poodi ei lasta maskita. Sama kehtib ka restoranide kohta, selle erandiga, et laua taga istudes võib maskist loobuda. Samal ajal kõik teenindajad kannavad maski. Lisaks olen korduvalt kraaditud nii poodi kui restorani sisenemisel.

Piazza Umberto peaväljakul asub ilus valge kirik ja palju tänavakohvikuid, kus saab nautida aja kulgemist. Väljakult eemale viivad keskaegsed alleed ja kaarkäigud, mis on ääristatud poodidega-butiikidega, kus müüakse saarel tehtud käsitööd, riideid, ehteid, nahkkingi ja keraamikat. Kõndides sellest saginast kaugemale, leian eest hoopis teistsuguse saare: vanad villad ajast murenevate seintega, kõike katva roheluse, iidsed puud ja värvilise õiemere. Sööme lõunat ühes sellises valges villas keset seda lopsakat loodust imelise vaatega merele.


Kõike seda ümbritseb sinine läbipaistev vesi, mille lained loksuvad õrnalt vastu pisikesi lahesoppe, kõrgeid kaljusid ja salapäraseid koopaid.


Sellel kaunil paradiisisaarel on nii palju vaadata, et kahju on lahkuda. Kohalike sõnul on meil vedanud, sest praegu on rahulik. Kuigi mulle isiklikult tundub, et rahvast on ikka liiga palju. Kui oma mälus ringi sobran, siis meenub üks suur ülerahvastatud kaos, kus lihtsalt polnud võimalik normaalselt liikuda. Tuleb nõustuda, meil on tõesti vedanud.

Edasi seilasime Ischia saare juurde ankrusse. Soovijad tegid veesporti. Teised nautisid päikest ning hingematvaid vaateid Vesuuvi mäele, Sorrento poolsaarele ja Napolile. Peale õhtusööki liikusime edasi. Saatjaks täiskuu. Tõotab tulla üks loksuv öö.