Kaks päeva Pariisis

Kogu Prantsusmaa elab praegu Tour de Franci joovastuses. Nii nagu need tublid sportlased lõpetavad mõne aja pärast oma võistluse Pariisi peatänaval  Champs-Élysées'l, tegin seda ka mina. Küll natuke teises võtmes, aga siiski ;).

Juulikuu ilm on minu jaoks ootamatu – vihma sajab ja temperatuur jääb kõvasti alla 20 kraadi. Samas mööda poode kolamiseks kõlbab küll. Taaskord veendusin, et Pariisi metroovõrk on lihtsalt suurepärane. Isegi minusugune „orienteerumisgeenius“ saab probleemideta hakkama.

Lisaks Rue de Rennes'i, Avenue des Champs-Élysées'i ja Rue de Rivol'i taasavastamisele, jäid teele ette vanad tuttavad: kunstimuuseum Louvre, Eiffeli torn, Jumalaema kirik, Pompidou kultuurikeskus, võidukaar, Invaliidide kirik ja kohvik les philosophes. Ma armastan seda linna, aga elada siin vist ikka ei tahaks...

Keskaeg kuubis

Enne hommikusööki tutvusin Beaune kuulsaima vaatamisväärsuse - 1443. aastal ehitatud haiglaga Hotel Dieu, Hospices de Beaune. Kustumatu mulje jättis hoone värvilise glasuuriga kividest katus, mida aitasid rajada haiglas ravil olnud patsiendid. Lisaks ravimisele omab Hospices de Beaune viinapuuistandusi, millest toodetud veinid on maailmas väga hinnatud. Kogu vein müüakse maha ühe päevaga, novembrikuu kolmandal pühapäeval maailma suurimal heategevuslikul oksjonil ning saadud tulu annetatakse haiglate, vanade ja vaeste toetamiseks.

Lõunaks jõudsime Chablisse, kus toimus kiirkäigul valgete veinide degustatsioon Louis Michel & Fils'i veinimajas.

Hiljem kihutasime mööda maalilisi põlluteid pidi ühest keskaegsest linnakesest teise. Ajalugu leidub siin igal sammul. Kui aus olla, siis olen saanud autos istumisest ja keskajast üledoosi.

Burgundia veinipealinn

Sajandite jooksul on just Burgundia südames asuvast Beaunest saanud selle piirkonna veinidega kauplemise keskus. Lisaks arvukatele veinikeldritele ja restoranidele on siin imekaunis keskaja hõnguline vanalinn. Kuna Beaune on jäänud ehitusbuumist ja muudest uuendustest puutumata, siis on säilinud 12. sajandist pärit linnamüür, mille vahitorne kasutatakse tänapäeval edukalt veinikeldritena.

Chansoni veinimaja on ühe torni ära ostnud ja nende kaheksa meetri laiuste seintega ajaloolises veinikeldris õnnestus ringi luusida. Lisaks tegin täna esmakordselt tutvust Borgundia veinidega. Polnudki paha!

Tehtud!

Minu Tour de France

Peale eeldatavasti pingelangusest tingitud kehva enesetunnet ja 16-tunnist uinakut asusin tutvuma kohaliku eluga. 1992. aasta taliolümpiamängude linnast Albertville'st kahe kilomeetri kaugusel asub üks 200 aastat vana maja, mille tagant kõrguvad muinasjutulised Alpid kõrgele taeva avarustesse. Koos pererahva ja samal tänaval elava saja sugulastega, lendab kaks päeva nagu linnutiivul. Võib vist liialdamata tõdeda, et 24/7 käib siin üks suur pidu, sest suguvõsa on suur ja alati leiab põhjust pidutsemiseks.

Prantslased on väga külalislahked ja sõbralikud. Samas tunnistavad nad, et hea meelega nad ühtegi teist keelt ei räägi. Tegelikult saab noorem generatsioon suurepäraselt hakkama ja kõik asjad sai aetud ka vanematega. Kui muud moodi ei õnnestunud, siis kehakeel aitas alati. Kõige lihtsam oli 2,5-aastase poisiga. Rääkisime kumbki oma keeles ja me mõistsime teineteist suurepäraselt. Keeruliseks läks siis, kui ta palus mul unejuttu lugeda :). Ta arvas, et ma olen juba piisavalt suur, et võiksin osata lugeda küll...

PS. Veel pandi südamele, et kui otsustan Prantsusmaale kolida, siis lapsehoidja koht on mul olemas.