Frankfurt

Viimane päev vol2 algab lõputute vaadetega viinamarjadele. Ideaalne koht, kus võtta aeg iseendale. Peale hommikusööki jalutasin viinapuude vahel ja tegin uinaku. 

Kui hotellist „välja visati“, siis kiire lõuna järjekordses saksapärases linnakeses Reini jõe kaldal ja siis juba suurlinna tuled. Frankfurdi lennujaamas olen lugematu arv kordi käinud, aga kaugemale pole jõudnud. Nüüd saab see viga parandatud.

Mina ei tea, mis teema sellega on, aga iga kord, kui antakse vaba aeg, siis viivad jalad poodidesse. Nii need esimesed poolteist tundi läksidki, ühest uksest sisse ja teisest välja.

Õhtuse ekskursiooni käigus sain teada, et linna keskmes on mitmeid saksapäraseid vahvärk-sõrestikuga maju, Römerbergi väljaku ühes servas seisab kolme viiluga raekoda Römer ning mõne sammu kaugusel kõrgub suursugune katedraal. Selgub seegi, et kõik mida ajaloolise Römerbergi väljakul praegu oma silmaga näen, ei olegi päris, need on originaalide järgi uuesti üles ehitatud koopiad, sest Teises maailmasõjas hävis suurem osa vanalinna puithoonetest.

Veidi kaugemal asuv katedraal on originaal ja seisnud samas paigas juba aastast 1550. 

Katedraali kõrvalt algab uus vanalinn (tuntud ka kui Dom-Römeri kvartal). See on Frankfurdi vanalinna keskus, mis rekonstrueeriti aastatel 2012–2018 osana suurest linnaarendusprojektist, mille raames kavandati ja arendati ümber 7000 ruutmeetri suurune kinnistu eesmärgiga taastada sõjaeelne arhitektuur.

Uus vanalinn kuulub linnale ja linnavalitsus otsustab, et kes siia saab ja kes mitte. Näiteks pole siin ühtegi odavketipoodi ega kiirsöögikohta, aga seevastu on paljud muuseumid siia ümber kolinud. Põhjuseks tõenäoliselt seegi, et üüri hind on linna madalaim 35 €/m² vs 350 €/m² kohta siit mitte kaugel peamisel kaubandustänaval.

Ei saanud siingi päris ilma veini ja viinamarjadeta. Kas sina teadsid, et Frankfurdil on kaks viinamarjapõldu, mille saagist toodetakse linnaveini, mida saab väidetavalt hästivarustatud kaubandusvõrgust kaasa osta.

Veinilainel ka jätkame. Lõpetuseks lööme klaase kokku eile külastatud perekond Ressi veinibaar-vinoteegis, mis asub selle sama uue vanalinna keskel. Pole paha.

Tänaseni seostus Frankfurt mulle lennujaama, messide, rahanduse, Euroopa Keskpanga ja paljude suurettevõtete peakontorite koduna. Nüüd saan väita, et siin on enamatki ning ei saa välistada, et satun siia varsti tagasi.

Lossist lossi. Veinipangas.

Täna ei olegi kella peale ärkamist. Siia mäe otsa võiks kohe kauemaks jääda, aga ruumi pole. Kuna professionaaliga hingamise õpitoa magasin maha, siis hingasin omas tempos koos jalutuskäiguga. Seejärel mõned kiiremad ringid basseinis, väike amps ja minek, sest meid juba oodatakse.

Hattenheimis asub pikkade traditsioonidega perekond Ress’i veinimõis. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna aastasse 1870, kui mees nimega Balthasar Ress soovis olla hea võõrustaja oma külalistele, pannes aluse mitte ainult pikkadele gastronoomilistele traditsioonidele ja külalislahkusele Rheingaus, vaid ka sellele, millest sai hiljem Balthasar Ress VDP veinimõis.

140 aastat hiljem võttis veinimõisa juhtimise üle viiendast põlvkonnast Christian Ress, kelle eestvedamisel said nad 2019. aastal suurimaks Hesseni piirkonna maheveini tootjaks.

See on tõestisündinud lugu sellest, kuidas ühest restorani- ja võõrastemajapidajast, kes soovib oma külalistele head veini pakkuda ning ostab sel eesmärgil oma esimesed viinapuud, saab alguse midagi suurt ja põlvkondi ühendavat. Tänaseks on neil 55 ha viinamarju, mis teeb neis piirkonna ühe suurima tootja. Ka veinibaarid ja külalistemaja on olemas. Kohe avatakse jälle restoran.

Eelneva inspireeriva loo saatel degusteerisime terve rea veine, sh 2002. ja 1989. aastast. Muuhulgas saime teada, et aastad ei ole vennad, nt 2021 oli kõige väiksema saagiga aasta kogu ajaloos, sest juulis olid Saksamaal suured üleujutused ja päikest praktiliselt polnudki. Seevastu kõik märgid näitavad, et 2022 tõotab tulla hea aasta. Mitu korda mainitakse, et eranditult kõik marjad korjatakse käsitsi.

Sellega lugu veel ei lõppe, sest uksest astub sisse Christian Ress isiklikult ja kutsub endaga kaasa. Panka. Veinipanka, kus ajalugu kohtub modernsusega. Uks avaned liikmekaardiga ja samettrepp viib alla ajaloolistesse võlvkeldritesse, mis pärinevad 17. ja 20. sajandist. Veinipanga idee küpses Christiani peas aastaid enne, kui ta julges sellega lagedale tulla. Rõõm tõdeda, et idee luua koht, kus veinientusiastid saavad 24/7 kokku tulla, veini õigetes tingimustes säilitada ja ühist kirge jagada, on nii edukas.

Kinnitan omast kogemusest, et Resside peretraditsioon olla hea võõrustaja, on säilinud ka viis põlvkonda hiljem. Sellist külalislahkust ei kohta just tihti. Nad said täna hommikul teada, et 14 Maarjamaa kodanikku tahaks külla tulla. Vastuvõtt on nii esmaklassiline nagu oleks seda mitmeid kuid ette valmistatud. Respekt!

Kui millegi üle nuriseda tahaks, siis iga päevaga on õhutemperatuur tõusnud. Täna näitas termomeeter juba 36 kraadi. Täitsa mõnus oli vahepeal troopika eest maa all veinipangas peidus olla.

Kuna teiseks ööks hotellis ruumi polnud, tuli uus koht otsida. Kes otsib, see leiab. Viinamarjaväljade keskel asuvas Burg Schwarzensteini lossis on elu nagu muinasjutus. 

Imeline.

Puhkuse lõpp või hoopis algus?

Jätkame veinituuri Rheingau piirkonnas. Alustame Georg Breueri veinimõisast. Tegemist on Rüdesheimi veinitootjaga, mille kuivad, jõulised ja tihked veinid valmivad Reini jõe äärsetel kaljuterrassidel. Täna toimetab siinsetes valdustes oma meeskonnaga Theresa Breuer, kes jätkab oma isa Bernhard Breueri jälgedes peale viimase ootamatut lahkumist 2004. aastal, kui Theresa oli alles 20-aastane.

Lõuna ja vaba aeg ühes Euroopa vanimas kuurortlinnas Wiesbadenis, mis sai Teises maailmasõjas vähem kannatada kui ülejäänud Saksamaa suurlinnad. Seetõttu on kesklinnas säilinud palju klassitsistlikus stiilis hooneid.

Siinkohal pidi järgnema sõit lennujaama, aga tund enne bussi istumist saabus info, et lend on tühistatud ja asenduseks saadeti piletid reedeks.

Kogunesime suure puu alla aru pidama. Kuna turismihooaeg on tipus, siis anname aru, et 14-le hotelli saada on paras väljakutse. Lisaks sellele, et hotellid on puupüsti täis, sai üsna pea selgeks, et üheski Saksamaa linnas pole võimalik autot rentida ning kõik rongi-, bussi- ja lennukipiletid on välja müüdud.

Peale mõningast peata olekut ning läbirääkimisi ülemuste ja muude kohustuste üle vaatamist, otsustasime ühehäälselt, et ei hakka rapsima, vaid naudime sülle kukkunud puhkusepäevi. Selleks hetkeks oli selge, et mitte mingi valemiga ei jõuaks me koju enne neljapäeva õhtut. Kõik alternatiivid olid piisavalt ebamugavad ja arvestades Euroopas valitsevat lennukoast ei saanud neiski lõpuni kindel olla.

Lisaks vererõhule oli ka õhutemperatuur tõusnud lakke ja nii tekkis soov ujuma minna. Minu ettepanek valida vahelduseks basseiniga hotell kitsendas mõnevõrra valikut, aga otsingud kantsid vilja. Saime toad Frankfurdi lähistele Königsteini mäel asuvasse endisesse kopsuhaigete sanatooriumisse ehitatud hotelli Falkenstein Grand. Ei saa märkimata jätta, et tervislikke eluviise propageeriva ajaloolise hotellikompleksi terrassilt avaneb vaade alla Frankfurdile. Enne õhtusööki kiire ujumine selle sama suurlinna taustal.

Üks mis kindel, et väljend lennusõit on ajavõit hetkel ei kehti. Homme vaatame, mis edasi saab, aga täna olen rahul oma lennunduse pantvangi staatusega.

Mettlach - köögitarvikute paradiis

Hommikul kell 10.22 võeti meid vastu vahuveiniga. Üle 650 aastase ajalooga Reichsgraf von Kesselstatti tuntakse maailmas eelkõige Rieslingu tootjana, kelle viinamarjad kasvavad nii Moseli jõe kui ka selle lisaharude Saari ja Ruweri kallastel. Jõgede orgude nõlvadel on maalilised viinamarjaaiad uskumatult järsu kalde all. Piirkonna põhjapoolse külma kliima tõttu on Saksa Riesling madalama alkoholisisaldusega, puuviljane ja happese iseloomuga. Moseli graniitpinnas on hea drenaažiga, mis aitab rõhutada veini mineraalset karakterit.

Kuni 1999. aastani oli Kesselstatti veinide koduks barokne loss otse iidse Trieri katedraali vastas, kus nüüd on veinipood, kultuurikeskus ja Kesselstatti pererestoran. Nüüd panin pildi kokku ja avastasin, et käisin seal ju eile hommikul uudistamas. Olgu öeldud, et praegu tehakse kõik veinid siin Schloss Marienlay’s.

Käisime läbi kõik keldrid, laod ning vaatasime üle viinamarjapressi ja kleepisime silte. Degusteerimisele järgnes võileivapaus. Lõpetuseks sõitsime pea tund aega mingis suunas kuni jõudsime põllule. Jalutasime viinapuude vahel ja imetlesime maalilisi vaateid. Sellest ei saa vist kunagi küll. Viinamarjakasvatajad kogusid tarkusi.

Pakkisime ennast vastu tahtmist bussi, sest tegelikult oli meil ju kiire köögitarvikute mekasse Mettlachi. Ütlen kohe ära, et ma ei lähe enam kuskil mujal Villeroy & Bochi poodi ja tunnistan ausalt, et ega ma Mettlachist muud teagi, kui et seal on erinevate brändide outletid ja et pooleteisest tunnist jääb ilmselgelt väheks.

Õhtul jõudsime Reini jõe kaldale Rüdesheimi.

Ööbime ajaloolises hotellis Rüdesheimer Schloss, mis on ehitatud 18. sajandi algul Mainzi peapiiskopi residentsiks, kus õhtusöögi kõrvale pakuti tõelisi Saksa šlaagreid ja kirsiks tordil oli Apfelstrudel.

Moseli kaldal

Kuna S.A. Prümi veinimõisa praegune omanik Saskia Prüm on karantiinis, siis hommikused plaanid tühistusid. Nii sain kauem magada ja jõudsin isegi Saksamaa vanima linna Trieri vanalinnale ringi peale teha.

Lisaks suursugusele Saksamaa vanimale kirikule ja katedraalile õnnestus üle vaadata ka võimas linnavärav Porta Nigra, mis on väidetavalt üks paremini säilinud Rooma-aegne ehitisi Saksamaal.

Keskpäeval kogunesime taas bussi, et sõita lõunale Moseli veini- ja viinamarjapealinna Bernkastel-Kues’i. Imeliste vaadete saatel jõudsime ühte viinamarjaväljade keskel asuvasse väikelinna. Hakkan vaikselt usukuma neid, kes ütlevad, et tegemist on Lääne-Saksamaa ühe ilusaima paigaga. Vastuväited puuduvad. Nagu Saksa muinasjutus jalutaks ringi.

Õhtusöök Trieris Moseli jõe kaldal asuvas restoranis Bagatelle. Toit on superluks. Ainult, et sattusime keset muusikafestivali Moselfest, mis tähendab, et taustaks „kõlas“ kõik see aeg tümpsumuusika (loe: vaiba kloppimine), mis üldse ei tahtnud sobida meie puhkuse idülli.

Luksemburg & Saksamaa

Täna lõunaks jõudsime Luksemburgi Suurhertsogiriiki. Luksemburg on oma pika ajaloo jooksul olnud paljude riikide ja valitsuste võimu all, kuid alates 10. sajandist on ta olnud kui mitte iseseisev riik, siis vähemalt eraldiseisev poliitiline üksus. Võimalik, et see ka põhjus, miks neil on kolm riigikeelt: luksemburgi, saksa ja prantsuse. Luksemburgis on suur välismaalaste osakaal. Näiteks pealinnas Luxembourgis on välisriikide kodanikke lausa 70% elanikest.

Alustame oma ekskursiooni Saaremaa suuruse riigi pealinna keskväljakult Place d’Armes. Jalutasime läbi kauni vanalinna, mis kuulub oma kitsaste, käänuliste ja arhitektuuripärlitega ääristatud tänavate ning loomulikku kaljusesse keskkonda rajatud kindlusehitistega UNESCO maailmapärandi nimekirja. Majade arhitektuur on luksuslik ja paleelikus stiilis väljapeetud. Isegi vanadekodu asub uhket lossi meenutavas hoones, mis ei jää alla hertsogipaleele. Kesklinna ümbritseb sügav maaliline org, mille põhjas on ühes otsas kaunis park ja teises otsas elamurajoonid ning millest viivad üle majesteetlikud sillad.

Toitudel on Saksa suurus ja Prantsuse kvaliteet. Kõlab ideaalselt. Siinkohal peame uskuma giidi sõnu, sest nädalavahetusel on pealinna parimad restoranid kinni, kuna välismaalased on linnast koju ära sõitnud. Teine põhjus see, et laupäeval peab töötajatele 50% ja pühapäeval 100% rohkem palka maksma.

Luksemburg on peamiselt mägine metsaga kaetud maa, millel on Saksamaaga ühine Moseli jõe org, kus toodetavad valged veinid on populaarsed. Peale lõunasööki sõitsime Saksamaa suunas ja üsna pea muutuski maastik viinamarjapõldudega kaetud kupliteks.

Aega läks omajagu, aga viimaks jõudsime Moseli jõe äärde S.A. Prümi veinimõisa, mis on alates 1156. aastast perekond Prümi kätes. Tarkusetera, mis siit kaasa võtan, et veinikeldris peab õhk niiske olema, sest vastasel juhul läheb ca 1,5% veinist lihtsalt kaduma. Valgete veinidega on mul nagu on, aga teadjamad kiitsid siinseid Rieslinguid taevani. Osteti kaasagi, järelikult peab hea olema.

Peale degustatsiooni pakuti mõisaaias viinapuude taustal õhtusööki. Kohe näha, et oleme Saksamaale jõudnud, grillvorst toodi lauale ja ei mingit peenutsemist. Metsseavorst värske salatiga maitses ülihästi.

Maastricht

Kolm on kohtu seadus. Kaks aastat on seda reisi edasi lükatud, kuna kontserdid olid Hollandis koroona piirangute ajal keelatud.

Viiulivirtuoos ja dirigent André Rieu on miljonitele tuntud kui valsikuningas ja tema Johann Straussi orkestriga antud kontserdid kodulinna Maastrichti peaväljakul pakuvad alati ülevaid emotsioone ja orkestrimuusika kõrgtaset.

Nii nad räägivad. Tänase õhtuni ei teadnud ma, kuhu tulen. Arvasin, et tegemist on mõne klassikalise muusika kontserdiga, kus külastajad istuvad rahulikult toolidel, aga võta näpust. See pidu ja pillerkaar, mis siin lahti läks oli pehmelt öeldes üllatav.

Laval olid korraga ja vaheldumisi 150 liikmeline meeskoor, erinevad solistid ning orkester, mis koosnes 14 erineva rahvuse esindajatest.

„Ilusal sinisel Doonaul“ saatel hakati valssi keerutama. Seda tegi ka Maastrichti linnapea. Hea turundustrikk oli see, et tund aega lõpetati kontserti. Nii tõmmati rahvas käima. Lõpuks meenutas kontsert lõbusat šlaagripidu, kust ei puudunud lumehelbed, kullasadu ja ilutulestik. Olgu öeldud, et valdava osa publikust moodustasid üle maailma kokku sõitnud 70+ prouad, kellele ei olnud mingi probleem näppu visata ja tantsu vihtuda.

Jõudsin järeldusele, et minu teadmatus võis olla tingitud sellest, et olen natukene valest vanusegrupist. Igal juhul oli muusika võimas ja lõi positiivse meeleolu.

Amsterdam vol2

Madalamaade õitsengu perioodi maalikunsti uurides võiks Hollandis veeta kuid, kui mitte aastaid. Rijksmuseumi korralikult läbi vaadata nagunii ei jõua ja nii proovisin üles leida olulisemad meistriteosed sellistelt tuntud tegijatelt nagu Rembrandt, Johannes Vermeer, Jan Steen, Frans Hals. Vincent van Goghi ei õnnestunudki tabada.

Peale maalikunsti ja ajaloo üledoosi viis tee The Seafood Bar’i lõunasöögile. Mereannihuvilistele kohustuslik. Julgemad võtsid nii eelroaks kui ka magustoiduks austreid, sest, et iga päev kella kolmest viieni on austri happy hour, siis maksab auster 1 €.

Mitte et kõht oleks tühjaks läinud, aga linna peal ringi kolades meenus korraga, et Amsterdamis tuleb süüa putkast ostetud heeringat, mida serveeritakse saial hapukurgi ja sibulaga. Väidetavalt on nii, et kui seda söönud pole, siis pole Amsterdamis käinudki. Mina olen nüüd Amsterdamis käinud.

Ei saa mainimata jätta, et sõin õhtust restoranis, kus oma vaieldamatu lemmiku foie gras leidsin dessertide menüüst. Ka eelnevad käigud olid maitsvad, aga magustoit oli ülivõrdes.

Mul on lapsepõlve trauma punaste laternatega tänava osas, aga ikka tahtsin selle kurikuulsa linnaosa uuesti üle vaadata. Midagi pole muutunud. Võimalik, et lisandunud on kanepilõhn.

Amsterdam. 28 aastat hiljem.

Viimaste uudiste valguses saabusin lennujaama kaks tundi varem, aga kilomeetristest järjekordadest võib ainult und näha. Nii inimtühja Tallinna lennujaama pole kaua nähtud. Pigem on reegel see, et enne õhku tõusu saab lennukis istuda, kuna sihtkoht ei ole võimeline meid vastu võtma. Nii juhtus tänagi.

Minu elu esimene lennureis toimus aastal 1994 ja just Amsterdami. Siis oli meil rahvuslik uhkus Estonian Air. Nii mõnedki lennureisid on peale seda toimud, aga see kõige esimene on siiani eredalt meeles.

Peale maandumist õnnestus veel pool tundi lennukis istuda, kuna eelmine lennuk oli ees. Kui lennukist pääsesime, ootasime tund aega kohvreid, aga kätte saime. Sellist pagasikaost polegi varem näinud. Kõik kohad olid hunnikutes hilinenud kohvreid täis.

Õigust räägivad need, kes ütlevad, et praegu tasub lennata käsipagasiga ja jätkulendude puhul tuleb oluliselt suuremad vahed planeerida. Meil vedas, sest kaks tundi peale maandumist istusime bussis ja ekskursioon sai alata.

Alustuseks sõitsime mööda Amsteli jõe kallast. Siin luksusvillade, tuuleveskite ning kauni looduse keskel kogus inspiratsiooni ja maalis palju Rembrandt ise.

Esimesed teated Amsterdamist pärinevad aastast 1270, mil Amsteli jõele ehitati esimene tamm. Amsterdami võlu ja sarm on tema kanalid. Kanaleid ei tehtud ilu pärast, need on praktilise väärtusega, sest soisele alale linna rajamiseks, tuleb maad kuivendada. Enamus linna territooriumist on allpool merepinda. Kanalite süsteem ehitati välja juba algusaastatel ning praeguseks on linnas veeteid üle 100 kilomeetri ja sildu 1200.

Amsterdami ja kogu Hollandi sümboliks on ka jalgrattad. Ainuüksi pealinnas on 2,4 miljonit jalgratast, mis on rohkem kui inimesi. Aastas varastatakse 60 000 jalgratast. Enamus selleks, et teha üks sõit ja siis kanalisse visata. Saime hoiatatud, et kui kõndida jalgrattateel, siis võid suure tõenäosusega õnnetusse sattuda, sest ratturid helistavad küll kella, aga ei pidurda.

Hollandi sümboliks on punane tulp. Lõputud tulbiväljad murravad südameid kevadeti. Suvel tuleb leppida puutulpide ja ujuva turuga, kus müüakse kõiksugu lillesibulaid. Ei õnnestunud minulgi tühjade kätega lahkuda.

Elame Amsterdami vanimas ja kuulsaimas hotellis, mis pärineb 17. sajandist. 2016. aastal täielikult renoveeritud hoone asub Amsteli jõe kaldal linna ajaloolise keskuse südames. Siin on peatunud kõik alustades kuninganna Victoriast kuni biitliteni välja.

Punkt kell 19.00 ootas paat meid hotelli tagaukse juures. Astusime mööda kummist punast vaipa trepist alla ja astusime pardale. Järgmise kolme tunni jooksul sõitsime kanalitel ringi ja nautisime pidulikku õhtusööki neljateistkümnele. Elu nagu filmis 😊