Neljapäev, 14. november 2013

Viieteistkümne aasta pärast jälle

Täna nautisin hotelli võlusid, sh pilvelõhkujate taustal ujumist.


Iga muinasjutt saab ükskord otsa. Nüüd tagasi reaalsusesse!

Kolmapäev, 13. november 2013

Kõige kõigem

Peale tihedaid “tööpäevi” on päris tore mitte äratuskella peale ärgata. Esimese poole päevast veetsin koos päikese, mere ja raamatuga. Liiga lihtne?

Mõtlesime sama ja otsustasime vaadata, kui suur on maailma kõige suurem ostukeskus Dubai Mall. Seda kõike on siin liiga palju. Kaks tundi on ilmselgelt liiga lühike aeg, et asjale pihta saada. Nähtud, aga see pole minu jaoks.

Kui juba maailma suurimate ülevaatluseks läks, siis käisime ära ka hetke seisuga maailma kõige kõrgema hoone Burj Khalifa 123. korrusel. Kõrgemale meid lihtsalt ei lastud. Seest võttis õõnsaks, aga vaated olid vaatamist väärt.



Õhtusööki nautisime väliterrassil vaatega maailma kõige kõrgemale majale. Teisel pool toimus iga täistund võimas purskkaevude ja muusika vaatemäng. Elu nagu muinasjutus. Uskumatu, et keset pilvelõhkujate uputust leidub selline paradiis.

Teisipäev, 12. november 2013

1998 vs 2013

Täna lähme ja sobrame oma mälestustes. 

Alustasime päeva paadisõiduga Dubai Creek’i, mis jaotab vanalinna kaheks osaks. Mõlemal pool kaldal on näha hooneid, mis on oluliselt vanemad ja rohkem kulunud kui nn uues linnas. Aastatega on keskus liikunud siit Creek’i ümbrusest kaugemale, kus veel viisteist aastat tagasi laiusid lõputud liivaväljad. Need hooned, mis eelmisel korral ahhetama panid, tunduvad täna kuidagi väikesed. See on hea näide sellest, et kõik meie ümber on pidevas muutumises ja tänane uus muutub peagi ajalooks. 


Tagasiteel üritasime kala püüda ja tegime kohustusliku ujumise taustaks maailma kõige kõrgem maja. 



Peale lõunasööki maailma esimeses 7 tärni hotellis Purj Al Arabi’s kihutasime Deira’sse, nö vanalinna, kus kohtab igal sammul ehedat orienti. Tänavapilt meenutab araabiamaailma. Siin said taasavastatud legendaarsed kulla-, vürtsi- ja tekstiiliturud. Kuigi siinsed kitsad tänavad on ülerahvastatud ja kaupmehed on päris tüütud, siis on siin see miski, mis mulle meeldib.


Õhtul avastasin, et päris meie hotelli kõrval laiub jalakäiate tänav CBR, kus on vaheldumisi poed, söögikohad ja hotellid. Esimest korda näen, et siin riigis on võimalik mõnusalt jalutada.

See päev oli üks tõeline nostalgiaretk.

Esmaspäev, 11. november 2013

Abu Dhabi

Abu Dhabi jätab Dubaiga võrreldes kuidagi hubasema mulje. Esmapilgul on peamine erinevus rohelisuses. Põhjust ei pea kaugelt otsima. Siinne kõige tähtsam mees lihtsalt armastab loodust ja suunab tohutult ressursse sellesse, et kõrbes laiuks üks kaunis ning roheline linn.

Väga võimsa mulje jättis üks maailma suurimaid ja kauneimaid mošeesid - Abu Dhabi Grand Mosque. Peale ümberriietumist musta hõlsti lubati meil mööda seda kaunidust ringi hõljuda. Minu suu jäi sõna otseses mõttes lahti. Kokku pole siin igal juhul hoitud.



Enne lõunasööki merevaatega terrassil tegime kiirvisiidi ühte väidetavalt maailma luksuslikumasse hotelli, kus pildistamine oli enamjaolt keelatud. Lisaks sellele, et siin on kõik kullast, asub siin maailma kõige esimene kullaautomaat ja kohvik, kus kõik koogid on osaliselt kaetud puhta kullaga. Hoone on tõeliselt suursugune, aga kook ei jätnud kustumatut muljet. Kõik mis ahvatleb ja hiilgab, polegi veel kuld…


Peale esimest atraktsiooni Ferrari World’s tundsin, et oluliselt lihtsam oleks olla, kui oleksin lõunasöögi vahele jätnud :). Veendusin, et F1 pilooti minust ikka ei saa. 

Õhtuks jõudsime tagasi kõige pöörasemate ideede “kuningriiki”. Dubais on kõik võimalik. Kas teadsite, et Dubais saab mäesuusatada? Ja seda ühes kaubanduskeskuses. Või et üks šeik otsustas 2001. aastal alustada merre nn palmisaarte ehitamist. Tänast õhtusööki nautisimegi ühel neist palmisaartest.

Pühapäev, 10. november 2013

Unistused täituvad

Eilse päeva lebotasin sõna otseses mõttes basseini ääres ja nautisin mitte midagi tegemist. 


Täna otsustati ühehäälselt Dubai Outlet Mall’i külastada. Tühjade kätega ei jäänud küll keegi.

Õhtul sai teoks üks minu salasoov. Eelmisest korrast jättis kustumatu mulje kõrbesafari. Ka täna ei pidanud pettuma. Lisaks lõpututele liivaväljadele ja maalilistele vaadetele, sõitsin esimest korda elus hummeriga ja ütleme nii, et siia sobib see sõiduk küll suurepäraselt.


Dubais sõidetakse kõikjale autoga. Isegi naaberhotelli õhtusöögile minekuks soovitakse takso võtta. Tundub uskumatu, aga kõnniteed siin praktiliselt puuduvad. Lõpuks ületasime kohalike eeskujul kiirtee jooksujalul.

Reede, 8. november 2013

Dubai

Ajalugu on näidanud, et puhkus jõuab ükskord ikka kätte.

Täpselt pool minu elu tagasi olin ma siin. Paadisõit erikujuliste pilvelõhkujate vahel, maaliline kõrbesafari, kilomeetripikkune hommikusöögilett purjekujulises hotellis. Elu nagu muinasjutus. Aasta siis oli 1998. Vaatame, kas nad suudavad mind taaskord üllatada.

Kallite kolleegide soovitusel möödus lennureis “Seks ja linn 2” vaadates ning ootamatult kiiresti istungi pilvelõhkujatega ümbritsetult Dubai südames ja naudin suvesoojuses merekohina saatel õhtusööki.


Pühapäev, 7. aprill 2013

Turule ja koju


Neli päeva teie juures on möödunud lennates ja natuke kahju on tagasi minna. Õnneks juba kuu pärast olete jälle meie õnneks kodumaal ja saame jätkata sealt, kus pooleli jäi – juustu ja lilledega.

PS. Koos minuga saabus põhjamaale tagasi ka valge lumevaip....

Laupäev, 6. aprill 2013

Lilled ja liblikad

Anglesey Abbey on endine mungaklooster, mille 1930. aastatel ehitas ümber elumajaks lord Fairhaven. See mees oskas elu nautida ja ta oli helde võõrustaja, kellele meeldis üle kõige hobuste võidusõit ja jahipidamine.


Meil toimus siin töö sektsioonides. Kultuurihuviline astus sisse raamatuid, kellasid ja teisi kunstiväärtusi täis olevasse majja ning tutvus härra Fairhaveni mõttemaailma, tavade ja kommetega. Teised imetlesid maja väljastpoolt ja jalutasid pargis, kus on väidetavalt igal aastaajal võimalik ilu leida. Lisaks õitsvatele lilledele on siin palju dekoratiivseid puid ja põõsaid. Sealne värvidemäng võttis sõnatuks. Muuhulgas nägime esimest liblikat. 


Järgmine peatus oli Audley End House and Gardens. Kommunikatsioonihäire tõttu jäi külaskäik lühikeseks, aga meil siiski õnnestus jäädvustada see 17. sajandist pärit kaunis häärber.


Kõiges leidub alati midagi positiivset. Tänu eelnevale kiirvisiidile saime sooja päikest nautida Hinchingbrooke’i pargis jalutades.

Reede, 5. aprill 2013

Cambridge

Londonis on käidud korduvalt. Juba mõnda aega olen mõelnud, et tahaks jalutada mõne ajaloolise ülikoolilinna tänavatel. Täna sai minu unistus teoks. Omanäolise arhitektuuriga Cambridge on suurte parkide ja imeilusate loodusvaadetega linn Cam’i jõe kaldal. Põhiline liikumisvahend on jalgratas, millega sõidavad nii hallipäised vanaprouad, kasukates daamid ja muidugi ka üliõpilased raamatud pakiraamil. 1209. aastast tegutseva ülikooli auväärsete kolledžite ja muude hoonete vahel jalutades valitseb kõikjal selline teistmoodi õhkkond. Just siin ja praegu nende lõputute nartsissipeenarde vahel tunnen kevadelõhna.


Õnneks või kahjuks ei saanud meist akadeemikuid ja otsustaime maalähedasema elu juurde tagasi pöörduda. Wimpole Estate on koht, kust igast nurgast vaatab vastu lammas või paar. Kõigest hoolimata ei saanud meist ka karjuseid. 

Koduteel tegime kakaopeatuse St.Ives’i nimelises väikelinnas, mis salvestus minu mälupildile kui üks kaunis luikede paradiis.

Neljapäev, 4. aprill 2013

In the middle of nowhere

Peale lennusõitu ja tunniajast teekonda autoga tundmatus suunas võetakse mind kell üks öösel vastu ahjusoojade kitsejuustu pirukatega. Elu on ilus ja tunnen end erilisena. Algus on igal juhul paljulubav. 

Peale mõnda unetundi asusin avastama maaelu inglise moodi. Esimene peatus on 16. sajandil ehitatud Burghley House, kus alustuseks teeme tutvust hirvedega ning seejärel astume sisse kuninganna Elizabeth I jaoks ehitatud häärberisse. Siin saaks toredasti printsessi moodi elada küll. Kuna jalutamisilm on asendunud jäise tuulega, siis pikemalt mõtlemata jätkame oma päeva pisikeses Peterbourough linnas, kus peale lõunapausi asun poolkohaliku sõbranna eestvedamisel tutvuma kaubandusvõrgu parimate paladega. Minu plaan teha ainult “window shoppingut” lõppes ootuspäraselt. Sellele kuidas kõik “hädavajalikud” ostud käsipagasisse mahutada, ma hetkel veel ei mõtle.


Inglismaal ei saa minagi üle ega ümber ilmast. Ühe päeva jooksul saime nii lund, vihma, päikest kui tuult. Kus on kevad, mida otsima tulin...

Esmaspäev, 4. veebruar 2013

Võõra linna tuled

Milleks minna otse, kui saab ringiga? Küsimus, mis mind täna hommikul kummitama hakkas. Lennukis ja lennujaamades veedetut tunde on kogunenud juba piisavalt palju ja tuleb veel... 

Tänane õhtupoolik õnnestus veeta Kataris. Lennuki pardaajakirjast sain teada, et Katar on kõige kiiremini kasvav majandus maailmas ja ainuke kõrberiik, kus puudub looduslik pinnavesi. Selle eest saavad nad uhkustada 563 kilomeetri pikkuse rannajoonega, mis on valdavalt liivane. 

Doha on selle kiiresti kasvava ja areneva riigi pealinn, kus kõrguvad taevasse maailma parimate arhitektide poolt loodud pilvelõhkujad. Jättis küll võimsa mulje.

Laupäev, 2. veebruar 2013

"You look like a local"

Täna tehti mulle elu parim kompliment, et ma näen välja nagu kohalik. Minu katsed sulanduda on vilja kandnud. 


Kahe nädalaga olen selgeks saanud, et tansaanlased on soojad, siirad ja väga sõbralikud. Hoolimata kõigest on nende silmis sära ja nad oskavad tunda rõõmu väikestest asjadest. 


Tansaania ongi imedemaa!

Reede, 1. veebruar 2013

Kivilinn

Eilse päeva ja tänase hommikupooliku veetsin suuresti võrkkiiges. Lisaks looduse helidele kostsid kusagilt kaugemalt minu kõrvu jõululaulude meloodiad. Kas just parim valik, aga maitse üle ei vaielda.

Peale lõunat jätsime paradiisiranna ja sõitsime Stone Towni, mis kuulub oma kitsaste tänavate, korallist hoonete ja kaunistatud uste tõttu UNESCO maailmapärandi nimekirja.


Esialgu on võõras ja pisut ehmatav seista valge inimesena mustade keskel. Olen taaskord vaatamisväärsus, aga sellega harjub. Kuigi liigume ainult linna nn turvalises piirkonnas, siis pole ka siin soovitatav pimedal ajal jala käia. Kogu reisi vältel hingame päikesega samas rütmis. Päike on kõige suurem sõber.

Kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Sansibar

Sansibar on ülipikkade liivarandadega paradiisisaar, kus on segunenud aafrika ja araabia kultuurid. Lennuki aknast paistab muinasjutuline türkiissinine vesi ja palmid. Nüüd õnnestub aktiivne puhkus asendada päris puhkusega.

Peale iseendale passikontrolli tegemist, sõitsime Paje Beach’le, kus asub hubane ja lõunamaale omane öömaja Savanna Ocean. Kõigil on puhkusele sobilik “meil on aega veel” mõtteviis. Hiljem selgus, et oleme jõudnud surfarite paradiisi ja kõik teised on tulnud siia tuult ja laineid nautima. Mulle sobib ka. Parim õhkkond mõnusaks puhkuseks.


Alustuseks viskasin jalad sõna otseses mõttes seinale. Olen jõudnud troopikasse, keskpäevane kuumus võtab silmanägemise. Mõtlen korra kodumaa kliimale ja naeratus tuleb taas näole.

Teisipäev, 29. jaanuar 2013

Safari

Seitse päeva elu nagu loodusfilmis. Ärkasime ja uinusime koos päikesega. Külastasime oma teel mitmeid nimekaid safaripaiku. Meiega olid giid-autojuht ja oma kokapoiss. Elu on lill. 

Esimesena külastasime Tarangire rahvusparki, mille meie seltskond ristis tabavalt elevantide karjamaaks. Igast ilmakaarest vaatas vastu mõni pika londiga loom. Lisaks on siin suur lõvide populatsioon ja palju minu vaieldamatud lemmikud kaelkirjakuid.


Seejärel liikusime edasi Lake Manyara rahvusparki, mis on tuntud lindude paradiis - üle 400 liigi. Flamingod olid kohal. Nägime ka leopardi ja suuri sebrakarjasid. Peale viite magamata ööd loobusin telgivõludest. Voodit ja pehmet patja oli õnneks vaja. Ei seganud trummisoolo akna taga ega 30kraadine kuumus. See uni oli alles magus.


Järgmine sihtkoht oli Ngorongoro looduskaitseala. Kustunud vulkaani kraater ja väidetavalt üks kaunimaid ürgse loodusega paiku maailmas. Kraatrit nimetatakse tihti ka Eedeni aiaks, kuna tegemist on väikese koopiaga Ida-Aafrika looduse mitmekesisusest. Ngorongoro on ainuke paik maailmas, kus saab ühe päevaga näha nii lõvi, leopardi, ninasarvikut, elevanti kui ka pühvlit. Oleme õnnega koos, kuna kohtusime ninasarvikuga. Lisaks oli põnev jälgida lõvi jalutuskäiku ühest kraatri servast teise. Samal ajal olid kõik teised loomad valveseisundis. Kui lõvi mulle ühe meetri kauguselt otse silma vaatas, siis puges hinge ärevus. Tegemist ikkagi loomade kuninga endaga. Järve äärt kaunistasid flamingode roosad kuhjad.


Kuna ööbisime kahe kilomeetri kõrgusel, siis esimest korda hakkas külm. Talvejope, villased sokid ja suusapesu läksid käiku. 

Ngorongoro looduskaitseala on eriline veel seetõttu, et siin eksisteerivad koos inimesed ja metsloomad. Siin elavad masaid – põline aafrika hõim. Peale läbirääkimisi otsustasime sisse põigata ühte masaide külla, kus tutvusime nende eluolu, tavade ja kommetega. Kas teadsid, et masaid on mitmenaisepidajad?


Safari lõpetuseks sõitsime Serengeti rahvusparki, mida peetakse maailma vägevaimaks. Serengeti avaratel tasandikel on maailma suurim metsloomade kontsentratsioon. Siin elab muuhulgas pool miljonit lõvi. Kustumatu mulje jätsid nn “lõvipuud” ja jõehobude paradiis. Veel saime omal nahal tunda äikesevihma Aafrika moodi.



Kui enne reisi mõtlesin, et mida ma safaril nii kaua teen, siis nüüd võin julgelt väita, et igav pole kordagi hakanud ja näha oleks veel palju. On uskumatult põnev jälgida, kuidas loomad elavad oma tavapärast elu ilma inimese sekkumiseta. Puuduvad piiravad aiad, kedagi ei toideta ning toimub looduslik valik. 

Viimase nädala olen elanud ilma elektri, sooja vee, pehme voodi, Interneti ja teiste meile nii iseenesest mõistetavate mugavusteta. Kõige eelpool nimetatuta on täiesti edukalt võimalik elada. Minu selle reisi õppetund – võta oma padi kaasa, siis on elu ilus. See selgus küll alles eelviimasel ööl, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Teisipäev, 22. jaanuar 2013

Hello Africa

Lonely Planet ütleb, et Tansaanial on pakkuda hulgaliselt looduse imesid. Imedemaal võttis meid vastu hingemattev kuumus ja lumise tipuga Aafrika kõrgeim mägi Kilimanjaro. Esimese sissejuhatuse siinsesse ellu saime Moshis, kus õhtusööki nautisime pimeduses ja kraanist nirises külma vett.

Esmaspäev, 21. jaanuar 2013

Kuhu nüüd?

Vanaema kootud villased sokid, suusapesu ja "Sipsik" kotis lähen vastu järgmisele seiklusele. Täna tegin veel viimased hädavajalikud sisseostud shopahoolikute mekas Milanos.


Järgmine peatus on teisel pool ekvaatorit.