laupäev, 13. oktoober 2018

Stockholm

See 700+ aastat vana Rootsi pealinn paikneb 14 saarel. Olen siin täitsa mitu korda käinud, aga kõik on ikka nagu uus. Tegelikult on Stockholm minu jaoks olulise tähendusega. Minu esimene välisreis toimus just siia. Aasta siis oli 1991. Sel kaugel ajal sõitis Tallinn-Stockholm liinil veel parvlaev Nord Estonia. 

Uudistes öeldi, et täna tuleb lühikesepüksi ilm. Soe on, aga mitte liiga soe. Looduse värvid on imelised. Parim päev jalutamiseks. Alustuseks läksime suure ringiga ja orkestri helide saatel kuningalossi, kus toimus mingisugune rahvakogunemine. Liiga palju inimesi liiga väiksel maaalal. Pole üldse minu teema. 

Otsustasime hoopis, et jalutame veel suurema ringiga ABBA muuseumisse. Ei saa öelda, et ma nende suurim fänn olen, aga näidake mulle inimest, kes ei teaks seda endist Rootsi kultusbändi. Muuseumis on tegemist kõigil vanusest hoolimata. Kogu bändi ajalugu on piltide, juttude ja videotena olemas. Veel on võimalik tantsida koos bändiliikmetega, laulda ABBA kuulsaid hitte ja kõike seda salvestada ning järelvaadata. Mulle isiklikult meeldis see, et sain teada, kes nad olid enne bändiga liitumist ja mis neist neljast on saanud pärast hullumeelset ABBA aega. 


Hotell asub 1900. aastate algusest pärit elegantsest hoones. Toa aknad on sisehoovi. Esmapilgul tundus, et parem oleks ikka vaade tänavale, aga tegelikult on kõik ideaalne või paremgi veel, sest džässifestival tuleb koju kätte. Pikutan teki all ja kuulan ilusat muusikat. Mis sa veel oskad tahta?

Homme saab see kultuurselt tore nädalavahetus otsa, aga mälestused jäävad.

reede, 12. oktoober 2018

Tchaikovsky lummuses

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb minna tagasi aprilli lõppu, kui sain õnnitluskaardi sellise sõnumiga:


Vanus tuli juba varem, aga nüüd on lõpuks käes ka see reede. Pakkisin pika musta kleidi kotti ja asusin teele.

Kuigi alustasin ettevalmistusi varakult, siis ratsaniku monumendi kõrvale jõudsin paraja hilinemisega. Puhkamine ja söömine ikka kõigepealt ja siis suure jooksuga Rootsi Kuninglikku Ooperiteatrisse. Tegemist on klassikalise vana kooli ooperimajaga, mis asub Stockholmi südames.

Suurejoonelise fassaadi taga avanes veelgi kaunim interjöör. Kulda ja sametit on siin korralikult. Olin hoonest nii vaimustuses, et unustasin täpsustada, mida vaatama hakkame. Kui tuled kustusid, siis luges sõbranna kiiruga ette hunniku muinasjutu pealkirju!?! Terve esimese poole üritasin aru saada, et mis balletiga siis ikkagi tegemist on. Tchaikovsky imelise muusika tundsin ära esimestest taktidest. Lõpuks panime pildi kokku, et see on ju “Uinuv kaunitar”.

Kusjuures see on sellel nädalal teine kord, kui oma sünnipäeva raames Tchaikovskyga kohtun. Kolm päeva tagasi õnnestus samanimelises restoranis õhtust süüa. 

Nagu kord ette näeb, siis etenduse vaheajal tegime suu magusaks. Mulle ikka väga meeldib veel pool aasta hiljem sünnipäevakooki süüa. Mina tänan.

laupäev, 29. september 2018

Taormina

Täna hommikul kell 10.00 sõitsin funikulööriga üles vanalinna, et minna teatrisse. Künkanõlvast väljaraiutud Kreeka amfiteater on säilinud roomlaste poolt 1. sajandil uuendatud kujul. Kreeklased kujundasid teatri nii, et etenduste tausta moodustaks imeline miljonivaade. Teatrit kiidetakse suurepärase akustika poolest. Sattusin lava ette just siis, kui üks lauljast turist hääleharjutusi tegi. Muljetavaldav! Lubasin endale, et ükskord ma tulen veel siia tagasi ja saan osa ühest imelisest kontserdist.


Eile õhtul kiirkõndisin läbi Taormina peatänava ning viisin end kurssi poodides pakutavaga ja täna viisin alustatu lõpule. 

Sitsiilia on Vahemere suurim saar, mida ümbritsevad kolm merd. Saareelanikele kohaselt on sitsiilased läbi aegade olnud usinad kalurid. Seetõttu iseloomustab siinset kööki mereandide rohkus, kuid toidulaualt ei puudu ka maitsvad juurviljad, lambaliha ning pasta. Traditsiooniliseks magustoiduks on krõbedaks küpsetatud ja ricotta-kreemiga täidetud torud ehk cannoli’d. Minu lemmikuks nad ei saanud, aga see on minu probleem. 


Peale järjekordset maitsvat kõhutäit merekaldal, ronisin trepist üles ja kirjutasin basseini ja mere vahel blogi. Lained möllavad ja päike paistab. Elu on ilus. Seda täpselt nii kaua, kui reaalsusega vastu pead sain ja avastasin, et kohe saab see muinasjutt otsa. 

Sitsiilia on palju enamat kui pelgalt maailma aktiivseima vulkaani kodu. Juba Johann Wolfgang von Goethe on öelnud: „To have seen Italy without having seen Sicily is to not have seen Italy at all, for Sicily is the clue to everything.” Sellega on kõik öeldud ja paremini mina ei oska J

reede, 28. september 2018

Etna vol2

Eile õhtul leidsin unekommi kõrvalt kirja, kus vabandatakse, et homme ja ülehomme ei saa suurte lainete tõttu mereäärsele terrassile, vaid tuleb korrus kõrgemal asuva basseiniga leppida. 

Kui randa ei saa, siis tuleb plaan B käiku lasta. Helikopteriga Taormina kohal paar tiiru ja siis Türreeni merele vulkaanilisi Lipari saari imetlema. 




Lõunasöögiks maandusime väiksemale neist - Panarea saarele, kus meid viidi elektriautodega restorani. Linn meenutab neid Kreeka rannikulinnu, kus kitsad tänavad on ääristatud siniste detailidega valgete majadega. 

Kõht maitsvaid mereande servani täis, suundusime tagasi suurele saarele. Kuna veits on pilves, siis ei tea lõpuni, kas Etnale saab. Õnneks sai. Nägime vulkaani ka ülevalt. Võimas. 


Kuigi Sitsiilia on ametlikult Itaalia suurim saar ja vaheldusrikkaim maakond, siis sitsiilased ise ennast Itaalia osaks ei pea. Ka helikopteri piloodi jutust tuleb välja, et Sitsiilia on omaette riik. Tundub, et seda usku nad siin valdavalt ongi.

neljapäev, 27. september 2018

Päev tuhamägedel

Sitsiilia looduspilti troonib Euroopa kõrgeim tulemägi Etna, mis paiskab aeg-ajalt välja vulkaanituhka. Talvel kattub vulkaanitipp lumega ja siis pidavat siin isegi suusatada saama. Praegu ei õnnestunud lund näha, aga suusatõstukit kasutasime küll.

Tõstukiga üles jõudnud, ronisin mööda laavavälja veel kõrgemale. Tegemist on ilma taimestikuta pinnasega, mis meenutab kuumaastikku. Tõmbasin kopsud tuhatolmu täis, tegin mõned kohustuslikud selfid ja ronisin alla tagasi. Ei saa öelda, et siin just väga soe oleks. 


Etnat ümbritseb hobuseraua kujuline veinipiirkond, mille põhjaosa on kõige hinnatum kasvuala. Vulkaaniline pinnas annab veinidele erilise mineraalsuse, kõrgel asetsevad aiad loovad unikaalsust veelgi juurde. Ainult 5% kogu Sitsiilia toodangust tuleb Etna ümbrusest. 

Tegelikult on Etnal sajandeid veini tehtud, aga mitte kvaliteetveini. Viimaseni on jõutud alles hiljaaegu. Tehakse ühe aia põhiseid veine, sest pinnase ja mikrokliima erinevused on ääretult olulised. Etna Rosso veinide üheks ristiisaks peetakse Marco de Graziat Tenuta delle Terre Nerest. 

Külastasime viimati nimetatud veinimaja, kus saime kiire ülevaate nende veinidest ja tootmisprotsessist. Tegemist on kultusveinidega, mida eksporditakse 65 riiki, sh Eestisse. Korduvalt rõhutati, et lisaks vulkaanilisele pinnasele on siin kontinentaalne kliima mitte vahemereline nagu mujal. Ja nende kahe teguri koosmõjul on siinsed veini unikaalsed. Rääkida nad oskavad. Mina igal juhul usun. 


Keeldusin kategooriliselt lahkumast enne, kui sain põllule viinapuude vahele uitama. Lõpuks ometi on olemas ka viinamarjad. Kui veinide osas lähevad üldjuhul maitsed lahku, siis viinamarjad on vaidlusteta kõigi lemmikud.

kolmapäev, 26. september 2018

Sürakuusa

Öösel sadas korralikult ja hommikul selgus, et meil ei ole enam üldse kiire, sest vihm viis kaasa osa teest ja traktor läks alles asja parandama. 

Õnneks või kahjuks ei pidanud kaua ootama ja peagi saime mägedest tulema. Teele jäi üks tore kohtumine lammastega. 


Pisikese hilinemisega jõudsime Sürakuusasse, kus sündis ja elas Vana-Kreeka teadlane Archimedes. Siinne õhk on kuulsate kreeka poeetide, matemaatikute ja poliitikute pärandist paks. 

Alustuseks külastame rohkem kui 2500 aasta vanust Neapolise arheoloogiaparki, kus on amfiteater ja Kreeka teatri varemed, Archimedese haud ja suured koopad, millest kuulsaim on Dionysose Kõrv. 

Peale lõunasööki jalutasime Sürakuusa kõige kaunimas ja ühtlasi vanimas osas väikesel Ortigia saarel, mida ühendab maismaaga teetamm. Nagu muinasjutus jalutaks ringi. 


Napilt enne pimedat jõuame Taorminasse. Esmamulje on muljetavaldav. Nagu Nice’i rannik.

teisipäev, 25. september 2018

Sitsiilia südames

Arvasin, et täna tuleb lihtne päev, aga võta näpust. Peale võrkkiiges vedelemist, tuli asjad kokku pakkida ja teele asuda. 

Tee on kitsas ja käänuline ning kilomeetrid vähenevad visalt. Õnneks on bussiakna vaated maalilised. Lambakarjad vahelduvad põlevate põldude, õlipuusalude, kaktusehekkide ja tomatipõldudega, aga mida pole on viinamarjad. Korraks tekkis kahtlus, et kas oleme ikka õigel teel. 

Kui viimaks Tenuta Regaleali paistma hakkas, oli elu jälle ilus. Sekundiga ununesid bussis veedetud tunnid. Tegemist on Sitsiilia südames asuva ajaloolise veinimõisaga, mis juba 1830. aastast on ühe perekonna valdustes. Täna majandab siin kaheksas põlvkond Tascasid. 


Regaleali valdus asub mägises piirkonnas Palermo ja Caltanissetta provintside vahelisel alal, mis paikneb 450-650 meetri kõrgusel merepinnast. Kokku on neil 500 hektarit, millest 390 hektaril kasvavad viinapuud. Lisaks on õlipuuaiad ja mitu hektarit põllumaad. 

Kõik toit ja jook, mida ka külalistele lahkelt pakutakse, tuleb omast aiast, va kartul. Isegi lambad on neil omad. 

Täna on kogu kupatus ainult meie päralt. Enne õhtusööki saime lühiülevaate perekonna ajaloost ja veinivalmistamise protsessist. Muuhulgas selgus, et 2018 ei ole hea veiniaasta, kuna liiga palju on vihma sadanud. Peale õhtusööki kogunesime elutuppa päevasündmusi arutama ja kabet mängima. 

Just täpselt nii palju on vaja, et end siin nagu kodus tunda. Julgen väita, et külalislahkus on sitsiillastele emapiimaga kaasa antud. 


Siin on paradiislikult ilus. Teine oluline märksõna on vaikus. Siia muinasjuttu võiksin vabalt elama jääda. Üks jama siiski on. Nad on jõudnud juba viinamarjad ära korjata, aga mul on kinnisidee, et pean saama viinamarjaraksu.

esmaspäev, 24. september 2018

Sitsiilia lõunarannik

Täna külastasime Feudo Arancio veinimaja, mis on osa Mezzacorona veinigrupist. Kaasaegsele veinimajale kuulub 700 hektarit viinapuuaedu, mis asuvad Sitsiilia päikeselisel lõunarannikul, kus valgus on intensiivne ning kliima kuiv ja tuuline. Need tingimused võimaldavad toota unikaalse aroomi ja tugeva karakteriga veine. 


Väidetavalt on tegemist ühe Itaalia keskkonnasõbralikuma projektiga. Siin ei kasutata keemiat, putukatõrjet tehakse looduslike vahenditega ning vett ja elektrit tarbitakse säästlikult. Samuti asub veinimaja osaliselt maa all, et vähendada termoregulatsioonile kuluvat energiat. 


Feudo Aranciost sõitsime Porto Palosse mereande sööma. Polnud üldsegi paha. Lisaks sain jalgupidi Vahemeres solgerdada. 

Nüüd on õige aeg pöörduda tagasi hotelli ja nautida sealseid võlusid. Kahjuks tuul on nii tugev, et merre ujuma ei lubata, aga basseinis on ka mõnus. Ja need vaated, need võtavad sõnatuks.

pühapäev, 23. september 2018

Palermo

Sitsiilia moodustas kunagi olulise osa Kreeka impeeriumist, oli Roomale strateegilise tähtsusega ning vallutati hiljem järgemööda bütsantslaste, araablaste, normannide, prantslaste, hispaanlaste ja bourbonide poolt, enne kui ühines Itaaliaga. Iga vallutus jättis jälje ja lisas uue kultuurikihi eelmiste peale. 

Kui normannid 1071. aastal Palermosse tulid, eelistas krahv Roger elada araablaste kindlustatud palees, mida kindlustati veelgi ning nimetati peagi ümber Normannide paleeks. Seoses San Giovanni degli Eremiti kiriku ja katedraali ehitamisega muutus Palermo normannide arhitektuuripärliks. Pärast sajandite jooksul tehtud uuendusi on stiilide segunemise tõttu saanud katedraalist midagi unikaalset ja Sitsiiliale omast. Ka Normannide paleed on erinevad vallutajad täiustanud. 

Alustuseks seisangi keset normannide Palermot ja olen sõnatu. Esimese hooga ei saa aru, et milline neist on palee või katedraal või kirik, aga üks mis kindel, kõik see kokku on ülivõimas. 


Viimane normannide ehitis on 12. sajandil rajatud Monreale katedraal, mis kõrgub mäe otsas Palermo kohal. Range välisilmega katedraal peidab endas maailmas ainulaadseid mosaiike. Konstantinoopoli meistrid koos kohalike käsitöölistega panid seina mosaiigitükkide näol 2200 kilogrammi puhast kulda. 

Peale jalutuskäiku Monreales oli järgmine peatus Kaputsiinide ordu katakombid. Ootamatult leidsin ennast 8000 muumia keskelt. Nii juhtub, kui käid teiste sabas ja eeltöö on tegemata. Samas pole üldse kindel, et kui oleksin teadnud, kuhu ma tulen, kas oleksin julgenud siseneda. Ütlen ausalt, et natuke hirmus oli, aga samas huvitav ka. Kurb on see, et kui midagi kardinaalselt ette ei võeta, siis see kõik hävib lähiajal. Ühesõnaga kui vähegi võimalik, siis soovitan siin esimesel võimalusel ära käia. 

Vahemärkusena olgu öeldud, et mungad balsameerisid 17-19 sajandil kõrgemat päritolu palermolaste surnukehad ja paigutasid need kloostri keldrisse, kus need on säilinud tänase päevani. 

Väidetavalt oli Palermo 16. sajandil miljoni elanikuga Euroopa suurim linn. Ja tegelikult võiks normannide radadel pikemalt jalutama, aga programm näeb ette, et tuleb sõita hoopis täiskuu valvsa pilgu all Verdura Resorti.

laupäev, 8. september 2018

Sri Lanka

Peale eilset pikka tagasiteed ärkasin täna Negombos. Siia lõppu sobib ideaalselt päev iseendaga. Raamat, rand ja ayurveda massaaž. Kiire shopping ja lõpupidu. 

Nüüd mõistan, miks esimesed Indiast Sri Lankale saabunud inimesed kirjeldasid saart kui maist paradiisi. Nagu juba varem mainisin, siis Indiaga on neil sarnane ainult toit. Ja nii kaua kui on banaane, jään ka mina ellu. Õnneks on neid kuhjades.


Teiste Kagu-Aasia riikidega võrreldes on siin puhas, rahulik ja roheline. On nagu Aasia ja nagu ei ole ka. Sri Lanka on sõbralik ja soe paik. Äkki ongi maailma parim saar. Tunnistan ausalt, et vastuargumente ei leidnud. 

Üks tähelepanek veel. Ilmaennustuse jälgimine on mõttetu, sest see valetab. Iga päev näitab laussadu, aga mida pole, see on vihm.

reede, 7. september 2018

Nine Arch Bridge ja roheline kuld

Ella lähedal asub Sri Lanka kõige rohkem pildistatavam objekt. See on ka põhjus, miks täna jälle uni lühikeseks jäi. Kiirkõndisin 3,5 kilomeetrit mööda raudteeliipreid, et esimese rongi saabumise ajaks kohal olla. Napilt, aga jõudsime. Nine Arch Bridge ja sinine rong oma silmaga üle vaadatud.


Üks koer otsustas minu omaks hakata ja saatis mind truult kogu tee. Täitsa kahju oli teda hiljem maha jätta.

Et mitte kaheksat tundi järjest bussis istuda, siis tegime tutvust Sri Lanka “rohelise kulla” ehk Tseiloni teega, mis on muuhulgas ka nende kõige tähtsam ekspordiartikkel. 

Külastasime teeistandust. Nüüd on teada, kust tuleb see meie kaubandusvõrguski nii populaarne Tseiloni tee. 

Esimest korda istutati teed Sri Lankale 1824. aastal, kui paar Hiinast toodud taime Peradeniya botaanikaaias mulda pandi. 1873. aastal eksporditi Inglismaale veel tagasihoidlikud 10 kilogrammi teed. Tänapäeval kasvatatakse teed juba rohkem kui 200 000 hektaril ja eksport ulatub 300 miljoni kilogrammini aastas. Sri Lanka on maailma suurim teetootja. 

Minu üllatuseks selgus, et ükskõik milline teepuru – roheline, must või valge – lõpuks tassi kuuma veega tõmbama pannakse, saab kõik alguse ühest ja samast teepõõsast. Kohalikud ise joovad musta teed, teised värvid on pigem turistidele mõeldud. 

Läbi saare sõites püüavad pilku värvilistes sarides naised ja pikkades seelikutes mehed.

neljapäev, 6. september 2018

Unustamatu rongisõit ja Nuwara Eliya

Rongisõit Kandyst looduskaunisse Nuwara Eliyasse on elamus omaette. Juba jaamas mõistan, et ma pole ainus, kes Lonely Planetit on lugenud. Tänan jumalat, et pole turismi kõrghooaeg. Vastasel juhul ma ei mahuks rongi, sest juba praegu on inimesed ustest ja akendest otsapidi väljas.


Siinkohal on paslik mainida, et Sri Lanka inimesed on ääretult sõbralikud ja lahked. Seda ilmestab eredalt fakt, et kuigi nad juba istuvad kolmekesi kahe tooli peal, siis kolmandal tunnil pakuvad nad naeratades turistile nurgakest oma istmel.


Peale paaritunnist rongi melu jälgimist tuleb hakata aknast välja vaatama. Rong on vaikselt roninud kõrgemale mägedesse, kus laiuvad laugete nõlvadega künkad, mis sobivad ideaalselt tee kasvatamiseks. Otsatud teeistandused ning teepõõsaste vahel teelehti korjavad naised on maaliline vaatepilt. Nüüd ei saagi enam fotoaparaati käest.


19. sajandi algusest 20. sajandi keskpaigani kestnud Briti ülemvõim on peale teekultuuri ja raudteeliikluse jätnud jälje ka üldisemalt. Näiteks inglise keele oskus on üsna levinud ning enamik siltegi on dubleeritud inglise keelde.

Just Nuwara Eliyas ja selle ümbruses ongi Briti ülemvõim kõige paremini tunda – koloniaalarhitektuur, Victoria park ja jahedad õhtud. 2000 meetri kõrgusel asuvat piirkonda kutsutakse seetõttu ka Väikeseks Inglismaaks. Taamal paistavad Sri Lanka kõige kõrgemad mäed. Mõistan, miks inglise kolonisaatorid just siin armastasid oma aega veeta. 

Esimest korda elus käisin farmis, kus kasvatatakse lillepotis maasikaid. Ja seda kasvuhoones, et taimed liiga palju päikest ei saaks. On neil alles probleemid. Ei usuks, kui ise poleks näinud. 

Kui silmad sulen, siis on tunne nagu sõidaksin Alpidesse suusatama. Tegelikult keerutame hoopis mööda maalilist mägiteed õhtuks Ellasse. Kliima on vahelduseks inimlik. Jalutades otsin päikselist poolt, sest vilus on ainult natukene jahe. Nagu oleksin koju jõudnud.

kolmapäev, 5. september 2018

Kandy

Bussiekskursioon pöördus tagasi Negombosse. Kuna mul on listis veel mõned kohad, mis vajavad jäädvustamist, siis tuleb siia kanti kauemaks jääda. 

Alustuseks Peradeniya botaanikaaed, mis rajati juba 1374. aastal esialgu kuningate iluaiana. Praegu on siin üle 5000 taimeliigi. Ega siin midagi revolutsioonilist polegi, aga paljud meil lillepotist vastu vaatavad taimed kasvavad lageda taeva all põrgukuumuses. Muuhulgas on siin orhideemaja ja allee Seyshellide kookospalmidest, mille vili on maailma suurim seeme. 


Seejärel liikusime edasi mägise piirkonna keskusesse Kandysse, mis on Sri Lanka suuruselt teine linn ning iidsete kuningate ajastu viimane pealinn. Kandyt peetakse Sri Lanka üheks maalilisemaks linnaks, kus tuleb külastada kuldse katusega Buddha hamba templi kompleksi. 


Sisenemine templisse õnnestus alles kolmandal katsel. Tänu sellele on mul nüüd tutikad elevantidega püksid. Kuna templites tuleb olla paljajalu, siis päikese poolt kuumaks köetud kividel käimine oli paras väljakutse. Olin sõna otseses mõttes nagu kass kuumal plekkkatusel. Lubasin endale, et järgmine kord võtan sokid kaasa.

teisipäev, 4. september 2018

Dambulla ja Sigiriya

Mul oli alguses plaanis täna kaua magada, aga tänu lindude koori varajasele etteastele see ei õnnestunud. Egas midagi, tuleb minna ekskursioonile! 

Dambulla koopatempel kujutab endast 150 meetri kõrgust kaljut, mille sisse on uuristatud muljetavaldav templikompleks. Koopad andsid peavarju iidsest pealinnast Anuradhapurast põgenenud kuningale, kui ta 14 aastaks eksiili saadeti. Troonile naastes rajas ta koobastesse riigi kõige suurejoonelisema templi. Lisaks paljudele buda kujudele katavad seinu ja lagesid freskod. 


Sigiriya on 200 meetri kõrgune kalju, mis jääb rohkem silma kui tema peale ehitatud kindlus, millest pole tänaseks kahjuks palju säilinud. Suures kuumuses oli kalju otsa ronimine paras väljakutse, aga tasus ära. Ülevalt avanesid imelised vaated ümbruskonnale. 


Kuigi hommikul ma väga õnnelik ei olnud, siis nüüd tänan lindude koori, et nad magada ei lasknud, sest mõlemad tänased vaatamisväärsused on Sri Lankat külastavale turistile kohustuslikud.

esmaspäev, 3. september 2018

Elevandid teel ja varastavad ahvid

Sõitsime Polonnaruwasse, et külastada Sri Lanka vanuselt teise kuningriigi asupaika. Linn oli suureks keskuseks 11.-12. sajandil ning kajastab keskaegsete Sri Lanka kuningate elu. Siinse elu kunagist suursugusust pole raske ette kujutada. 

Jõudsime teistmoodi Sri Lankasse. Lopsaka loodusega piirkonda, kus on mäed, metsad ja põllud. Kui meil Eestis istuvad elektritraadil varesed ja tee ääres võib aeg-ajalt kohata põtra või kitse, siis siin ronivad mööda elektritraate ahvid ja teeületust ootavad elevandid. 


Hotellis paluti rõdule mitte asju jätta, kuna ahvid varastavad need ära. Samuti ei tohi aknaid lahti jätta, siis tulevad sääsed ja siis on jama lugu.

pühapäev, 2. september 2018

Rannapuhkus

Eile jõudsime Trincomaleesse ja võtsime korraks aja maha. Õnneks teisi turiste eriti pole ja lõputud liivarannad, palmid, päike ja sinine vesi on meie päralt. 

Sõitsime paatidega snorgeldamisreisile väikesele saarele, kus korallide vahel ringi ujudes nägin miljonit värvilist kala. Nagu suur akvaarium. Osadel avanes võimalus ujuda koos haide ja kilpkonnadega. Võib vist öelda, et elu nagu seiklusfilmis. 

Täna varahommikul toimus ametlikult vaalavaatlus, aga tegelikult nägime hoopis delfiine ja kalureid. Kella kuuene ärkamine tasus ära, sest delfiinide paraad oli muljetavaldav. 


Pooleli jäänud uni lõunaks lõpule viidud sain puhkusega jätkata. Mittemidagitegemine on vahelduseks päris mõnus. 

India lähedus annab tunda nende toitudes, mis on keskmisest vürtsikamaid. Lisaks riisile kuuluvad siin igapäeva elu juurde karri ja kõikvõimalikud piprad. Vastupidiselt minule on teravusega harjunud ka sööki nuruvad hulkuvad koerad.

reede, 31. august 2018

Maailma parim saar

Maailmarändur Marco Polo nimetas 13. sajandil Sri Lankat parimaks saareks kogu maailmas. Järgmise natuke rohkem kui nädala jooksul selgub, kas nõustun temaga või mitte. 

Sri Lanka tuleb sõnast Sinhaladipa ehk singalite maa, tõlgitud on teda ka kui õnnemaa. Kuni 1972. aastani oli saare nimi Tseilon.

Täna alustas 300 maailmakodanikku Sri Lankaga tutvumist. Enamuse ajast veetsime ratastel. Päeva tipphetk oli Wilpattu rahvuspargi külastamine. Tegemist on saareriigi vanima ja suurima rahvuspargiga, kus nägime suures koguses erinevaid linde, kitsi, piisoneid, makaake ning ühte krokodilli. Olin juba lootuse kaotanud, aga tagasiteel jalutas metsavahel üks elevant, kes muutis päeva kordaläinuks. Tegelikult nägime ka leopardi või õigemini kujutluspilti temast.


Pidin endale korduvalt meelde tuletama, et ma ei ole loomaaias. Ja see on täiesti normaalne, et kõiki loomi pole võimalik kahe tunniga kohata. Tunnistan, et Tansaania on mind ära rikkunud. Siiani on eredalt meeles sealsed sebrade, kaelkirjakute ja elevantide karjad, lõvipuud ning jõehobukuhjad.

kolmapäev, 29. august 2018

Bangkok vol2

Ainult natukene vastu enda tahtmist tegin silmad lahti äratuskella peale, et jõuda Bangkoki äärelinna Nothaburi hommikusele turule. Väidetavalt igas mõttes otstarbekam viis sinna jõudmiseks on kasutada jõetransporti. Chao Phraya ekspresspraam suundub põhja ning möödub nii mõnestki Bangkoki vaatamisväärsusest, lisaks kaunid vaated ümbrusele kuni jõuab lõpuks Nonthaburisse. 

Loenly Planet väidab, et kohalikud armastavad siin ostlemas käia. Nii ongi, siinsete seapeade ja kanavarsvaste vahel ei näinud ma ühtegi teist fotoaparaadiga tuiavat turisti. Ehe Tai turg ja kohalik kogukond üle vaadatud sõitsime praamiga tagasi linna. 


Kas teadsite, et 19. sajandil oli Bangkok täis kanaleid ja teda kutsuti Idamaade Veneetsiaks. Tänaseks on enamus kanaleid kinni ehitatud või tänavate all peidus, kuid mõningast aimu kaugest kanalite aegsest ajast on siiski võimalik saada. 

Arvasime, et oleme jube targad ja ei võta turistidele mõeldud paadikruiisi, vaid lähme ise kohale. Sõitsime Chao Phraya jõe teisele kaldale endisesse pealinna Thonburisse, kus elatakse rahulikku turistivaba elu. Kõik sildid on ainult kohalikus keeles ning ühtegi tuk-tuki pole silmapiiril. 

Mõnda kanalit õnnestus näha, aga mitte neid, kuhu turiste paatidega viiakse. Minu isiklik arvamus on, et Veneetsiast on asi kaugel. Pole isegi mõtet võrdlema hakata. 

Ehedast Tai elust hakkab vaikselt üledoos tekkima. Oma vaba aja veetsin hoopis mööda hiiglaslikke kaubanduskeskusi ekseldes. Aru ei saa, millal üks lõppeb ja teine algab. Kõige sügavama mulje jättis Siam Paragoni toidukorrusel asuv food market, kus muuhulgas õnnestus kõht kuivatatud mangosid täis maitsta. 

Õigust räägivad need, kes ütlesid, et esmaspäeviti on Hiinalinnas rahulik. Täna on kõik teistmoodi. Bangkoki Hiinalinn kujutab endast kitsaste tänavate, tiheda liiklusega teede ja tänavaturgude labürinti, kus kohalikud ja turistid naudivad külgkülje kõrval tänavatoitu. Riisinuudlid munaga ja küüslaugus praetud hiidkrevetid on minu lemmikud. 


Üldisemalt võib öelda, et vahet pole, mis kell Bangkokis ringi liigud, alati leidub kuskil mõni lauake või ratastel käru, kus valmistatakse süüa. Pimeduse saabudes tekib tänavatele lugematu hulk improviseeritud restorane, kus pakutakse maitsvat ja odavat toitu. 

Hiinalinna segasumm on peamine põhjus, miks turistid siia tulevad. Räägitakse, et linnavõimud tahavad hakata improviseeritud restoranide tegevust ohjama. Eesmärgiks on Bangkok puhtamaks saada. Selle vastu pole mul midagi. Samas väidan, et kui kaob tänavatoit sellisel kujul, siis kaob Bangkoki üks oluline omapära.

Homme on plaanis basseini ääres peesitada ja jalgu puhata. Ja siis ongi aeg Bangkoki peatükile punkt panna, sest ees on ootamas uued tuuled.

teisipäev, 28. august 2018

Bangkok

Elame jalutuskäigu kaugusel Bangkoki sünnikohast. Suundusimegi alustuseks Ko Ratankosinisse, kunstlikule saarele, kus asuvad Wat Phra Kaew tempel ja suure palee kompleks. Viimane on olnud läbi aegade Tai kuningate residents. Tõeline arhitektuuri meistriteos. 

Siin kultuuris viiakse iga päev templitesse sületäite kaupa lilli, mida ostetakse lilleturult. Ma pole kunagi varem näinud korraga nii palju lilli ja nii hästi lõhnavat turgu. 


Ikka veel lillede lummuses jalutasin jõeäärsel promenaadil ja astusin sisse Wat Pho templisse. Seda korda otsustasin jalanõudest loobuda ning kuldlehtedega kaetud lamavat buda isiklikult tervitada. 


Koju jalutades leidsin ennast Khao San tänavalt. Nüüd tean, miks Bangkoki seljakotireisijate pealinnaks peetakse. Tundub, et kõik turistid on siia kogunenud, et nautida massaaži, tänavatoitu, muusikat ja sooja ilma. 

Samasugune, kuid veidi vähem kärarikas puhkuse meeleolu valitseb Soi Rambuttri tänaval. Üllatus, üllatus! See on minu kodutänav. Nüüd on selge, miks eile uinusin muusikahelide saatel. 

Kui elaksin Tai Kuningriigis, siis toituksin oluliselt tervislikumalt. Kõik koogid ja moosid jääksid söömata, sest siinsed mangod, arbuusid ning ananassid on üle kõige. Ja täiesti normaalne on neid tänavalt osta ning kilekotist süüa.

esmaspäev, 27. august 2018

Võõra linna tuled

Õnneks pakutakse turistidele hommikusöögiks riisi kõrvale ka mune Benedicti moodi ja pannkooke maasikamoosiga.

Lõpetuseks üks tore fakt. Traditsioonilised kambodža naised riietuvad päevade järgi erinevatesse värvidesse. Näiteks punane on pühapäeva värv ja lillat kannavad nad teisipäeviti. Ma olen küll veits kade, sest neil pole igipõlist probleemi, et mis siis täna selga panna.

On aeg Kambodžale lehvitada.

Chao Phraya jõe kallastel Tai lahe ääres asuv Tai pealinn Bangkok võtab vastu hoopis teise tempoga. Sekundiga on selge, et liiklejaid on rohkem kui tänavatele mahub. Tagantjärele tarkus on, et aega tuleb siin varuda. Kuigi omast arust hakkame kõikjale minema pigem liiga vara, siis kohale jõuame reeglina mõningase hilinemisega.


Hiinlased jõudsid Bangkoki minust 200 aastat varem. Just siit Hiinalinnast sai alguse kõigile tuntud Tai tänavatoidu kultuur. Jalutasime vihmasajus mööda Hiinalinna Yaowarati tänavaid ja maitsesime giidi juhendamisele parimaid palu. Just siis kui mõtisklesin, et mis siin nii erilist on, selgus, et esmaspäeviti on siin ebatavaliselt rahulik. Hoolimata sellest sai kõht liiga täis ning kohalik muusikagi kuulatud.

Kuna Tai poksist ma huvitatud pole ja selleks, et mitte liiga vara magama minna, leian end teist õhtut järjest jalamassaažist. Mõnus.

pühapäev, 26. august 2018

Kambodža

Siem Reapi provintsis asuv muistne Angkori linn on Kagu-Aasia üks olulisemaid arheoloogilisi paiku. 400 ruutkilomeetrisel alal on enam kui 100 iidset monumenti ja kümmekond templikompleksi, mis on ehitatud khmeeride dünastia kõrgajal 9-13 sajandil. 

Templitest suursuguseim on Angkor Wat, mis on väidetavalt maailma suurim religioosne ehitis. Angkor Wat on Kambodža sümbol ja süda ning teda kujutatakse isegi riigilipul. 


Nüüd on õige aeg üles tunnistada, et just sellesama Angkor Wati pärast siin olengi. Kuuldavasti pole mina ainus. Igal aastal külastab piirkonda üha enam inimesi üle kogu maailma. Õnneks on praegu turismis madalhooaeg, mis võimaldab suuremate rahvamassidega maid jagamata iidset impeeriumi uudistada. 

Angkor Wat on täiega äge. Päriselt ka. 100% külastamist väärt koht. 

Sellega meie pühaüritus veel ei lõppe. Järgmisena külastasime Khmeeri impeeriumi viimast pealinna Angkor Thomi. Jalutasime läbi lõunavärava ning siirdusime unikaalsesse Bayon´i templisse, mille torne kaunistavad 200 naeratavat nägu. Naeratasin koos nendega. 


Arvatakse, et Angkor Wat ehitati nii suursugune just sellepärast, et ta pidi olema võimsam kui Angkor Thom. Naabrist parem mõtteviis levis juba iidsetel aegadel. 

Templituur sai punkti Tomb Raideri sõpradele tuttavas paigas. Lara Croft tegi tegusid templis Ta Prohm, mille on oma embusesse haaranud kuni 300 aastased viigipuud ja tohutud rohttaimed. Erinevalt paljudest teistest Kambodža templitest on Ta Prohm jäetud puutumatuna aastasadadeks. See siin on ainulaadne kooslus inimese ja looduse koostööst. 


Templitega saaks vabalt mitu päeva ära sisustada, aga nüüd aitab. Lähme hoopis ja vaatame, kuidas elatakse järvel. 

Sõidame traditsioonilise puupaadiga Tonle Sapi järvel, mille pindala varieerub olenevalt aastaajast 2700-16 000 ruutkilomeetri vahel. Tegemist on Kagu-Aasia suurima mageveekoguga, kus elab 170 ujuvkülas umbes 90 000 inimest. Lisaks elumajadele ujuvad mööda kool, kauplus ja politseijaoskond. Ainult mobiilimastide ja templite peale saab kindel olla, sest nad on vaiadel kinni. 

Kaarti vaadates selgub, et Tonle Sapi järv voolab edasi Tonle Sapi jõkke, mis omakorda ühineb Mekongi jõega. Siit ka põhjus, miks kõik nii tuttav tundub. Olen sellist elu näinud Vietnamis Mekongi deltas. Ning mõningane sarnasus on ka eluga Myanmaris Inle järvel. 


Prügimajandus on allapoole igasugust arvestust. Nägin oma silmaga, kuidas kõik ebavajalik üle parda lendas. Harjumuse jõud on nii suur. Levinud mõtteviis on, et kuna sajandeid on nii tehtud, siis teen mina ka. Mis sest, et kookospähklist jooginõu on asendunud plastpudeliga. Samas kõik ei ole veel kadunud. Paar kilomeetrit eemal korjas üks proua okstesse kinni jäänud plastpudeleid kokku. 

Vihmaperioodi tõttu on järv XXL suuruses ning järveäärsed riisipõllud vee all. Mis tähendab, et riisipõldudel saab kala püüda. Ilma naljata, just seda nad siin teevad. 

Riis on siinmail sama tähtis kui leib ja kartul eestlasele. Ega ilmaasjata ei tähenda khmeeri keeles sõna “söömine” (nam bai) otsetõlkes “riisi sööma”. Khmeeri köögi lahutamatu osa on aurutatud riis, mida serveeritakse nii hommikusöökide kui suppide kõrvale, karrist rääkimata. Oluline on märkida, et riisi kasvatamisega tegeleb 80% kambodžalastest.

laupäev, 25. august 2018

Puhkus

Iidne linn ja tema templid, üks inimestes vastakaid tundeid tekitav suurlinn ning maailma parim saar. Tõotab tulla üks mitmekülgne puhkus. 

Maandusime peale 18 tundi teel olemist Siem Reapi. Lugesin raamatust “Minu Kambodža”, et tuk-tuk’i (khmeeri keeles remork) juhid üritavad turiste nöörida. Ei midagi uut siin päikese all. Selle teadmisega kaugele ei jõua, sest lennujaamas pole teist valikut. Tuleb maksta 9 dollarit ja tunnistada, et juba ongi nahk üle kõrvade tõmmatud. 

Neil tegelikult on oma raha ka, aga kogu arveldamine käib siiski dollarites. Seda nii poes, kui ka turul. Isegi pangaautomaadid annavad ainult dollareid. 

Turgutav ujumine õhtupimeduses andis energiasüsti, mis võimaldas minna Siem Reapi avastama. 

Road 60 on kohalike kogunemiskoht. Iga päev alates kella viiest tekib siia kilomeetripikkune toiduturg, kus muuhulgas pakutakse grillitud konna ja fritüüritud ämblikke. Kuigi siinsed aroomid ja eksootiliste puuviljade kuhjad kutsuvad sööma, siis kaine mõistus ütles, et tuleb minna turistipiirkonda õhtustama. 

Kõigis reisikirjades kiidetud Pub Street on võimas. Kui mujal linnas on suhteliselt pime, siis siin pole tulede ja vilede pealt kokku hoitud. Nagu üks suur vabaõhu ööklubi koos erinevat liiki muusika ja toidupakkujatega. Kui millegi üle nuriseda, siis on see lärm. 


Veel vaatasime üle Miss Wong’i kokteilibaari, mis hingab samas rütmis 1930. aastate Shanghaiga. Mulle isiklikult sümpatiseerib see koht palju rohkem kui Pub Street.

pühapäev, 13. mai 2018

Teistmoodi suurlinn

Siin on viimaste aastaste jooksul ehitatud palju ja ehitatakse veel. Väidet, et Berliin on Euroopa suurim ehitusplats, ümber lükata pole võimalik. Ükskõik mis suunas vaatad, ikka näed mõnda kraanat.

Saksamaa pealinn on kultuuride paabel Euroopa südames. Lihtne näide teistest kultuuridest saksa oma kõrval on döneri kebab. See türklaste toit on kõikjal. Berliinis lõikab alati keegi kuskil pöörleva küpsetusvarda küljest liharibasid, keerab selle koos salatiga pita leiva vahele ja küsib mõned eurod. Ja mis peamine, see maitseb suurepäraselt.

Ka linnamaastikul on näha värvikat kultuuri ja mitmekesise mineviku jälgi.


Berliin on rahulik ja konservatiivne. Suurlinna kohta on siin uskumatult palju ruumi, õhku ja rohelust ning ootamatult vähe inimesi. Omast käest tean, et Berliinis tunnevad end hästi ka need, kellele suurlinnad reeglina mõjuvad väsitavalt.

Täna hommikuks olime võtnud omaks siinse elutempo ning kiirustasime aeglaselt kebabiputkadest mööda ning tegime lõpetuseks suvesoojuses ühe hilise hommikusöögi.

laupäev, 12. mai 2018

Kunst ja veel kord kunst

Hamburger Bahnhof. Endises vaksalihoones on koha leidnud kaasaegse kunsti muuseum. Ja siin me oleme. 

Ikka veel kunsti ja arhitektuuri kooslusest lummatuna liigume kireva ajalooga Tempelhofi lennuväljale, mille kaudu varustati Lääne-Berliini toidu jm eluks vajalikuga. Lennujaam avati 1923. aastal olles üks esimesi Saksamaal. Pärast sulgemist 2008. aastal on lennujaama ala kasutatud erinevatel eesmärkidel. Alates 2010. aastast on ala rahvale avatud Tempelhofi pargi nime all. Siin on ruumi kõigile. 


Hommikuse kunstitunni jätkuks viis Berliinis elav sõbranna Anselm Kieferi näituse “Life Time – World Time” avamisele. Tegemist on ühe tänapäeva kuulsaima ja rohkelt kõneainet pakkunud saksa kunstniku ja skulptoriga. Näitusel saab näha, kuidas muutuvad ajas ja erinevate protsesside tulemusena asjad. Teiste sõnadega, et mis juhtub erinevate materjalidega, kui panna nad põlema või vette või mulla alla. Soovitan! 


Berliin on täis Korea, Tai, Vene, Poola, Türgi, India, Itaalia ja kõikvõimalike muude maade toitu. Olen võõraste maitsete osas skeptiline, aga täna otsustasin proovida midagi uut. Ja seda ainult sellepärast, et minu kohalik lapsepõlvesõbranna soovitas. 

Korea restoran Kimchi Princess on nii populaarne, et pidevalt on järjekord ukse taga. Seda põhjusega, sest toit on ülimaitsev. Ja juttu jätkus meil kauemaks. 

Et peale 10 aastat mitte kohe jälle laiali minna, siis lasime endale tutvustada Kreuzbergi ööelu. Jalutuskäik oli meeleolukas. Kohalikud on tänavatel ja pidutsevad. Poolkogemata käisime ära ka peol, kus kõlasid Balkani rütmid. Huvitav kogemus.

reede, 11. mai 2018

Turism kuubis

Täna hommikul oli nii kiire, et isegi hommikusöök jäi söömata. Põhjuseks kuuldused, et kui enne kaheksat järjekorras ei seisa, siis võib Riigipäevahoone külastamisest ainult unistada. 

Saime nimed kirja ja nüüd võisime rahulikult tõeliste turistide kombel läbi Brandenburgi väravate jalutada ning Unter den Lindenil hommikusööki nautida. Jalutuskäik jätkus läbi holokausti memoriaali Potsdami platsi poole. 


Siin tuksub uue Berliini süda, mis on täis viimaste aastakümnete arhitektuuri. Üks põnevamaid hooneid on originaalse kupliga Sony Center. Tegelikult asus siin ka 1920. aastatel linnaelu keskpunkt, kuid peale II maailmasõda sai sellest paigast tühermaa ning alles peale Berliini müüri langemist hakkas plats taas muutuma linnaelu keskpunktiks. 

Berliini eristab teistest Euroopa linnadest see, et siin peetakse lähiajalugu olulisemaks kui ammust võimsate keisrite aega. Nüüd seamegi sammud sinna, kuhu iga endast lugupidav turist minema peab. 

Ikka veel ei mahu pähe, et see sama müürijupp, mille ees seisan, oli kunagi kilomeetreid pikk ja lõikas kaheks ühe rahva ja linna, mõnikord ka perekonna. 


Vahemärkusena olgu öeldud, et täna on Eestis soojem kui Berliinis. Kuna riietuse valikul me ei olnud sellega arvestanud, siis osa seltskonda otsustas ennast soojendada Euroopa suuruselt teises kaubamajas KaDeWe’s. Mina isiklikult ei jõudnud gurmeekorruselt kaugemale. 

Kõht head Tai toitu täis, võtsime suuna Riigipäevahoone poole. Teele jäi veel kuulus piiriületuspunkt Checkpoint Charlie. 

Turvakontroll õnnelikult läbitud, jalutasime koos paljude teiste turistidega Norman Fosteri poolt projekteeritud modernses klaaskuplis, mis kaunistab sajanditevanust parlamendihoonet. Väidetavalt on tegemist esteetilise pärli ja insenerikunsti imega. Esialgu ei olnud suur osa berliinlasi sellest sugugi vaimustuses, aga inimesed harjuvad kõigega ja tänaseks on kuppel omaks võetud. 

Päeva lõpuks sain veel ühe imelise kogemuse võrra rikkamaks. Mis juhtub siis, kui Jazzkeller 69-s saavad kokku sakslane, prantslane ja ühendkuningriiklane. Seda on sõnadega võimatu kirjeldada, aga kuuldu oli VÕIMAS. Minu jaoks sai džäss juurde uue põneva nüansi alternatiivdžässi näol.

neljapäev, 10. mai 2018

Berliin

Saksamaa pealinn on aastaid olnud kurikuulus oma elujõuliste subkultuuride poolest. Nende õitseaeg jääb 1990. aastatesse. Tänaseks olevat Berliin taltsutatud. Ka Kreuzberg, mida peetakse üheks värvikamaks linnaosaks, on muutunud “teistmoodi” inimeste ohtlikust ümbruskonnast trendikaks elurajooniks. Ka meie otsustasime ennast just siia mõneks ajaks sisse seada. 

Elame 1894. aastal avatud ja algselt tööliste puhkealaks rajatud Viktoriapargi vahetusläheduses. Alustasime Berliini vallutamist jalutuskäiguga pargis. Kuna selleks ajaks olin valmis sööma mida iganes, siis astusime sisse esimesse süüa pakkuvasse asutusse ning tellisin pikalt mõtlemata viinerit. Etteruttavalt olgu öeldud, et see jäi viimaseks, sest Berliini kulinaarne ampluaa sellega õnneks ei piirdu. 


Viktoriapargis on tehiskosk ja memoriaal, mis jääb 66 meetri kõrguse Kreuzbergi mäe tippu ning meenutab preislaste võitu Napoleoni-vastastes sõdades. 

Täna on Saksamaal riigipüha ja rahvas pidutseb. Mis tähendab omakorda seda, et kõik poed on suletud. Õnneks on olemas bensiinijaamad, kust saime kõik vajaliku, et hommikul mitte nälga surra. 

Yorkschlösschen on Berliini hõnguga pubi-restoran, mis on džässkontserti nautivaid kohalikke puupüsti täis. Mahutasime ennast terrassile ja sõime ühe mehise talupoja õhtusöögi. Ei mäletagi enam, millal viimati praekartulit ja muna sõin, aga tunne on nagu oleksin koju jõudnud. 

Võib ju olla, et eestlased tunnevad end Berliinis koduselt just seetõttu, et tunneme saksa kultuuriruumi üsna hästi, kuna oleme sinna kunagi isegi kuulunud.

laupäev, 14. aprill 2018

Kuressaare

Kuressaarega on huvitav lugu. Olen siin korduvalt käinud, aga seda alati mõne sündmuse raames. Mistõttu on linn ise jäänud siiani avastamata. Täna tuleb vigade parandus. 

Hommikuse jalutuskäigu tulemusel olid keskpäevaks kohustuslikud sammud tehtud ja linnale laias laastus ring peale jalutatud. 

Juba eile sai selgeks, et aprill on ideaalne aeg siseturismi harrastamiseks, sest suured rahvamassid pole veel kohale jõudnud. Mulle meeldib. Muuhulgas saan ihuüksi Kuressaare lossiplatsil hängida. Ka spaakeskuse bassein on ainult minu päralt. Viimase põhjuseks siiski see, et enamus seltskonnast nautis korrus kõrgemal kontserti. 

Kui veel täna hommikul võisin une pealt juhatada teid Kuressaare Selverisse ja muus osas vajasin järeleaitamistunde, siis nüüd tean täpselt, kus on loss, kuursaal, veski, Suure Tõllu ja Pireti kuju või milliste tänavate nurgas asub hoov, kus õitseb sadu või isegi tuhandeid märtsikellukesi. Käisin seda lummavat ilu kolm korda vaatamas. Iga valgusega oli vaatepilt erinev, aga alati imeline.