neljapäev, 29. oktoober 2020

Garda järv

Täna on Itaalias vähemalt üks maakond, kus saab peale kella kuut süüa. See selgus muidugi eile õhtul peale seda, kui täis kõhuga Riva del Gardasse jõudsime. Üllatus oli seegi, et Garda järve põhja osa asub Trentino-Alto Adige maakonnas, kus on oluliselt leebemad reeglid kui mujal riigis.

Põhjusega öeldakse, et hommik on õhtust targem. Ärgates avastasin ennast kõrgete mägede ja Itaalia suurima järve vahelt. Riva del Garda on imeline pärl Garda järve loode osas. Siiani arvasin, et Garda on surfarite ja jalgratturite paradiis ja minul siia asja ei ole. Täiesti vale ettekujutus. Isegi oktoobrikuu eel-eelviimasel päeval on siin meie mõistes suviselt soe. Ja ilus on ka. 


Jalutuskäigule Riva del Garda promenaadil järgnes matk mööda Busatte-Tempesta matkarada. Tõusime kohati päris kõrgele. Vaated järvele ja alla linnale võtsid sõnatuks. 



Statistikast nii palju, et läbisime kuus kilomeetrit. Aega läks natuke alla kahe tunni ja võtsime 261 tõusumeetrit. Numbrites pole kuigi palju, aga ära väsitas küll. Mask aitas sellele korralikult kaasa.

Siinkohal olgu öeldud, et kahe kuu taguse ajaga võrreldes on mask muutunud kohustuslikuks peaaegu kõikjal. Lisaks kauplustele ja restoranidele tuleb maski kanda ka tänaval. Maskis on teiste hulgas ka jalgratturid, jooksjad ja isegi looduses matkajad. Isiklikus autos ja toas ei pea maski kandma. 

Peale matka sõitsime järve ida poolset külge pidi lõunasse ning jõudsime päikeseloojanguks Sirmionesse. Linn asub samanimelisel poolsaarel, mida ühendab Garda järve lõunakaldaga kitsas maakael.

Kui kella kuueks oli kõht korralikult pitsat ja kala täis, siis tegelesime majutumisega. Kui uksest taas välja astusin, lõid kirikukellad seitse korda. Siin on lisaks söögikohtadele suletud ka kõik poed. Liialdamata saab väita, et kella seitsmeks on linn välja surnud. Polegi nagu Itaalia. Teadjamad väidavad, et tavaolukorras on tegemist selle kandi ühe suurima turismikeskusega.

kolmapäev, 28. oktoober 2020

Ravenna. Verona.

Sedakorda toimus hommikune linnatuur mööda Ravenna ajaloolisi munakivitänavaid. Alustuseks tuli käia ära kahe Veneetsia stiilis samba poolest tuntud keskväljakul – Piazza del Popolo’l. Väljak ja seda ümbritsevad hooned on veneetslaste poolt ehitatud 15. sajandil, kui Ravenna oli osa Veneetsia vabariigist.

Peale Rooma riigi lagunemist liikus maakonna kese Ravennasse, millest sai Bütsantsi impeeriumi tähtis osa. Just sel ajal 5. ja 6. sajandil ehitati paljud linna tähelepanuväärsemad kirikud. 

Mitut neist õnnestus täna külastada. Põhjuseks need samad kaunid mosaiigid, mille pärast siia enamasti tullakse. Galla Placidia mausoleum, San Vitale kirik, Sant’Apollinare Nuovo kirik, Neoniano ristimiskabel ja Arcivescovile muuseum said üle vaadatud. Kindlasti oma piletiraha väärt ettevõtmine. Esimest korda sel reisil nägin veel mõnda välisturisti, aga needki saab kahe käe sõrmedel üle lugeda.



Bütsantsi mosaiikidest lummatuna istusime taas autosse. Ees ootas Ferrara ja imeline lõuna ühes San Romano tänava kalarestoranis. Lõpuks sain oma kala. Tegemist on nii ägeda tänavaga, et isegi ilma söömisplaanita soovitan siin jalutada. Tänava otsas asub linna kõige tähtsam väljak järjekordsete suursuguste hoonetega.


Po on Itaalia pikim jõgi ning selle jõgikond võtab enda alla umbes 15% riigi pindalast. Sõitsime mööda Po äärt kuni keerasime üles Verona poole. Sellega jätsime Emilia-Romagna maakonnaga hüvasti. 

Tegelikult polnud Verona üldse kavas, aga kuna kell hakkas kuuele lähenema ja nälga surra polnud plaanis, siis tuli midagi ette võtta. Mulle isiklikult sobis, sest nii õnnestus ka Verona kiirkäigul ära näha. 

Esimesest hetkest armusin sellesse linna. Ma ei mõista, miks inimesed massiliselt Milanos käivad. Ostuhulludele soovitan hoopis Veronat. Siin on olemas kõik poed ning lisaks veel palju ägedat arhitektuuri ja ajalugu. Minul õnnestus näha ära kohustuslik Julia maja rõdu, suuruselt kolmas Rooma-aegne amfiteater ning süüa Piazza delle Erbe’l üks kiire õhtusöök.

teisipäev, 27. oktoober 2020

Bologna. San Marino.

Itaalia gastronoomiapealinnaks peetavas Bolognas on palju söögikohti ja toiduturge. Linna ajalooline süda on ilus tellishoonete ja võluvate sammaskodadega tänavate ansambel. Keskaegsed paleed on kobaras ümber Maggiore väljaku, millel domineerib Püha Petronio kirik. Bolognia ülikool on Euroopa vanim ning auväärne Archinnasio oli selle esimene ametlik hoone. Täna asub siin raamatukogu. Juba ainuüksi siia siseõue võiksin ennast pikemalt unustada.

Kui kõik eelpool mainutu oli üle vaadatud, siis alustasime minuti pealt kell 10.00 linna ühe peamise vaatamisväärsuse vallutamist. 498 trepiastet hiljem olin täna teine inimene, kes seisis 97 meetri kõrgusel Asinelli torni tipus. Ronimine tasus ennast kuhjaga ära. 


Olgu öeldud, et tegelikult on siin kõrvuti kaks keskaegset torni. Teine on madalam ja viltune Garisenda torn. Need kaks koos moodustavad ikoonilise tandemi.

Hommikuse jalutuskäigu tulemusel on mul uus lemmiklinn Itaalias. Otsustasin, et Bolognasse tulen kindlasti tagasi. Nendest võlvitud kõnniteedest olen siiani lummatud. Enamuse ajast kõndisingi pilk taevasse pööratud.

Oli aeg teele asuda. Ootamatult olid kõik autonumbrid sinised. Eneselegi üllatuseks olime ületanud riigipiiri. Päris mitu serpentiini tuli võtta enne kui San Marino samanimelise pealinna ajaloolisse keskusesse jõudsime. Kujutan ette, mis siin tavaolukorras toimub, aga täna õnnestus mägilinna privaatselt uudistada. Lõunatasime raekoja esisel väljakul. Nii mõnus ja soe oli, et kuidagi ei tahtnud edasi liikuda.


Kas sina teadsid, et külastajate koguarvu poolest on San Marino Euroopa vähim külastatud riik. Sellest hoolimata on San Marino ajalugu üks rikkalikumaid. San Marino on maailma vanim ellu jäänud suveräänne riik ning ka vanim tänini eksisteeriv vabariik. Ajaloo hõngu on tunda igal sammul.

San Marino linna keskaegses osas asuvad ka ühed vanimad ja kaunimad kindlused. Näiteks 11. sajandil Titano mäele ehitatud Castello della Guaita torn. Kui lõunalauast lõpuks püsti saime, siis vaatasime ka selle üle. Lisaks avaneb Titano mäe tipust imeline vaade rohelistele küngastele, oranžidele katustele ning merele.


Edasi suundusimegi mere äärde. Rimini kuurortlinna vaatasime üle autoaknast. Uhke suvituslinn pika ja laia liivaranna ning kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Tänu mere lähedusele tekkis soov värsket kala süüa. 

Reisikirjad soovitavad selleks piirkonna parimat kalastuskeskust Cesenaticot. Linnasüda paikneb ümber kanalsadama, mille kavandas 1502. aastal Leonardo da Vinci isiklikult. Lisaks kalaturule on sadamakanali mõlemad pooled ääristatud mereannirestoranidega. Sisetunne ütles, et tänastes oludes võivad restoranid kinni olla. Ja nii oligi. Cesenatico on nii minu, et siia tulen kindlasti tagasi.

Õhtuks jõuame Ravennasse. Järjekordne viltuse torniga linn. Jalutuskäik viib tõdemusele, et ka siin on restoranid ja kohvikud suletud, aga poed on kõik lahti. 

esmaspäev, 26. oktoober 2020

Enso Ferrari jälgedes. Bologna.

Juba pimedas jättis Parma suursuguse mulje, aga päevavalguses on kõik kordades võimsam. Kohustuslikud pildid tehtud ning sink ja juust ostetud, oli aeg edasi liikuda.

Järgmine peatus Modena, kus külastasime Enso Ferrari muuseumit. Ma pole kunagi olnud eriline Ferrari fänn, aga peale tänast natukene juba olen. Omanimelisele autotootjale aluse pannud härra Ferrari lugu on põnev ja inspireeriv.

Selgus, et Modenast 18 kilomeetri kaugusel Maranellos on üks Ferrari muuseum veel. Kui Modena muuseum on pühendatud inimesele nimega Ferrari, siis Maranello muuseum on Ferrarist kui autotootjast. Tõele au andes ei saa viimases ka ilma Enso Ferrarita.

Autodest, võistlustest ja pilootidest sain üledoosi. Paljut juba ei mäletagi. Tüüpilise naisena jäi meelde fakt, et ei ole olemas ainult ühte nn Ferrari punast. Ühesõnaga kui sul on plaanis Ferrari soetada, siis võta teadmiseks, et valida on kümne erineva punase värvitooni vahel.


Peale lõunasööki Maranellos sõitsime viinapuu põldude vahelt mägedesse. Sedakorda sattusime Sassi di Roccamalatina rahvusparki, kus hiiglaslikud liivakivist sambad kõrguvad taevasse.


Õhtuks jõuame Bolognasse. Öömaja õnnestub saada tund enne saabumist kahe ikoonilise torni kõrvale. Rõdult avaneb miljonivaade imelisele vanalinnale. Ning kolme sammu kaugusel asub kuulus Maggiore väljak. Veel rohkem paremas kohas ei saagi olla. Ja seda täiesti mõistliku hinna eest. Selline asi saab võimalikuks ainult sellepärast, et peale meie pole linnas ühtegi turisti.

Parklamees teadis rääkida, et alates tänasest suletakse Itaalias kõik restoranid kell 18.00. Nüüd on selge, miks eile inimesed tänavatel pidutsesid. Nemad teadsid juba siis, et tänasest on normaalsel elul jälle mõneks ajaks kriips peal. Siin maakonnas võib jalutada ja toitu kaasa osta, aga mõnes teises ei saa sedagi.

Kiirustasime sööma. Mõnes kohas öeldi juba viie paiku, et köök on tänaseks suletud. Õnneks leidsime restorani, kus sai rahulikult cotoletta alla bolognese’t nautida. Magustoiduks tahtsime jäätist. Kuna kell oli paar minutit kuus läbi, siis seda meile vahvli sees enam ei müüdud. Ostsime karbiga kaasa ja läksime tuppa sööma. Täpselt nii nagu kord ette näeb.

Bolognas on 38 kilomeetrit katusealuseid kõnniteid. Seda on rohkem kui üheski teises maailma linnas. Bologna on linn, kus vihmavarju polegi vaja.

pühapäev, 25. oktoober 2020

Emilia-Romagna. Parma.

Nüüd on lõplikult selge, et Madagaskarile novembris turiste ei lubata ja selle plaani võib heaga teadmata ajaks edasi lükata. Kuigi meilegi on ju antud ranged soovitused kodus istuda, tekkis esmaspäeval tunne, et pean siit ära saama. See mõte formuleerus teisipäeval lennupiletiteks. Minu ainus nõudmine oli otselend, mis kitsendas oluliselt valikut. Ja nii juhtuski, et juba teist korda sel aastal on Itaalia minu päästja.

Rikka põllumajandusmaa, ajalooliste linnade ja eduka tööstusega Emilia-Romagna on tänapäeval üks Itaalia jõukamaid piirkondi. Maakonnal on ka suurepärase gastronoomiakeskuse maine. Selle viimase fakti teada saamisega oli asi otsustatud.

Nii läkski, et täna hommikul istusime Bergamos autosse ja suundusime Kesk-Itaalia südamaal asuva Emilia-Romagna poole. See osa Itaaliast on mul siiani avastamata. 

Enamik Emilia-Romagna tähtsamaid linnu asub Via Aemilia lähedal. See on 187. aastal eKr roomlaste poolt ehitatud tee, mis ühendab Aadria mere rannikul asuvat Riminit garnisonilinna Piacenzaga.

Esimese pikema peatuse tegime just selles viimati nimetatud linnas. Piacenza keskuses on siiani tajutav roomaaegne tänavaplaan. Hulgaliselt hooneid on säilinud keskajast ja renessansist. Kõige uhkemad hooned, sh 13. sajandist pärit punastest tellistest raekoda ning Toomkirik, mille ehitamist alustati 1222. aastal, said üle vaadatud.


Edasi liikusime Castell’Arquatosse. Väidetavalt on tegemist Po jõest lõuna poole jääva maapiirkonna ühe ilusaima külaga. Imelised vaated alla orgu ja künka tipus asuv endine kindlus. Võib vaid ette kujutada, mis siin normaalsel turismihooajal toimub. Olen enam kui kindel, et siinsetele kitsastele mägiküla tänavatele ei mahu ära, aga täna õnnestus aeg-ajalt üksi ringi jalutada.

Mitu korda võib samasse ämbrisse astuda? Jälle läks meelest, et on riike, kus ei saa iga sekund süüa. Õnnestus ikka oma selle hooaja esimesed musta trühvliga ravioolid sisse kühveldada. Tehakse ikka häid asju.

Teenindaja küsimuse peale, et kas nägime autosid ka, meenus, et meile sõitis vastu hunnik vanaaegseid autosid. Google’i abiga selgus, et saime kogemata osa legendaarsest Mille Miglia’st ehk Tuhande Miili võidusõidust. Kui algusaastatel oli Tuhande Miili puhul tegu täieõigusliku võidusõiduga, siis alates 1977. aastast on see pigem regulaarselt toimuv ajastuautode lõbusõit. Enzo Ferrari on nimetanud seda maailma kõige kaunimaks võidusõiduks. Seda sellepärast, et oma teel läbitakse Euroopa ilusaimaid teid. 

Muutsime oma marsruuti nii, et sõitsime nendega sama teed. Ainult vastassuunas. Tänu sellele jõudsime kitsastele mägiteedele, kuhu tavainimene nii lihtsalt ei satu. Ja vaatad. Neid on võimatu kirjeldada.

Õhtuks jõudsime maitsva juustu ja singi poolest tuntud Parmasse. Liialdamata väidan, et iga kolmanda poe või restorani aknal ripuvad uhked Parma singi käntsakad. Ei saanud minagi ilma korraliku portsu singita magama minna.

Parma singi päritolust olin teadlik, aga seda, et ka parmesan ehk Parma juust siit kandist pärit on, seda ma endale kuni tänaseni teadvustanud polnudki. Olen jälle targem.


Ilmast nii palju, et siin on praegu täitsa korralik Eesti suvi. Õhtul väljas istuda pole mingi probleem. Isegi karupükse pole vaja jalga panna.

pühapäev, 6. september 2020

Maddalena saarestik

Viimased kaks ja pool päeva tegelesime sõna otseses mõttes puhkamisega. Reedel käisime korra ilusas kohas söömas, aga see oli ka kõik. Rohkem meid laevast välja ei lastud. Kui, siis ujuma.

Reede õhtuks jõudsime Maddalena saarestikku, kuhu jäime pikemalt paigale. Üsna kohe sai selgeks, et me pole ainsad, kes siinset ilu nautima on tulnud.


Kui telefon hakkas vaheldumisi saatma sõnumeid, et tere tulemast Prantsusmaale või Itaaliasse, siis selgus, et Korsika mägised tipud pole enam kaugel. Tõe huvides olgu öeldud, et Prantsusmaale ma jalga sel korral siiski ei tõstnud.

Peale õhtusööki algas kalapüük. Kalu oli silmaga näha palju, aga kuna mul oli sügav uneaeg, siis väga pikalt tamiili 25 meetri sügavuselt üles kerida ei jaksanud. Nii jäigi mul kalaskoor sel korral avamata.

Laupäeval lasime ennast kordamööda kõige väiksema paadiga saarestikus ringi sõidutada. Selgus, et olime jäänud reidile küllaltki äärde. Meie laev lihtsalt ei mahu edasi sõitma, sest kõik kohalikud paadiomanikud on siia kogunenud. Liialdamata väidan, et rahvast oli rohkem kui parimatel päevadel Pärnu rannas. Ja iga minutiga tuleb paate aina juurde. Põhjusega. Vaadake vaid, kui ilus siin on.





Kõik hea saab ükskord otsa. Täna tegime veel viimased vettehüpped ja oligi aeg asjad pakkida ning Olbia lennujaama suunduda. Kolm tundi hiljem tegin juba Tallinna lennujaamas järjekordset koroonatesti.

Sellega ongi elu kõige kauem oodatud puhkus läbi. Oli see vast seiklus. Maailma suurimad tänud, et suure vaeva nägijad alla ei andnud, vaid kõige kiuste selle reisi ära tegid. Respect! 💖

neljapäev, 3. september 2020

Sardiinia

1948. aastast Itaalia autonoomse piirkonna staatuse omandanud Sardiinia ajalugu on kirev. Saime sellest täna natuke aimu. Lisaks õnnestus vahelduseks bussiga sõita.

Alustasime ekskursiooni ühe Costa Smeralda sümboli - Stella Maris’e nimelise kiriku juurest. Hoone ehitamist alustati 1965. aastal. Valge pehmete vormidega kirik polegi nagu päris kirik. See on midagi nii nunnut, et tahaks kohe kaissu võtta.


Seejärel sõitsime Arzachena raudteejaama. Rongi võib siia ootama jäädagi. Seda lihtsalt ei tule juba alates 1997. aastast. Praegu asub endises jaamahoones muuseum, kus saime lühiülevaate sardiinlaste elust, olust ja kommetest läbi aegade.

Ülemvõim Sardiinias on kuulunud nii foiniiklastele, kartaagolastele, roomlastele kui bütsantslastele. 14. sajandil vallutasid saare aga kataloonlased, kes valitsesid siin 150 aastat. Sellest ajast on tänaseni säilinud nii kultuurilised kui keelelised mõjutused.

Vahemere suuruselt teise saare sümboliks on unikaalsed mesilastarusid meenutavad pronksiaegsed mördita laotud kivitornid nuraghe’d. Erinevatel andmetel on neid 7000-8000 ringis. Nuraghe’d on ümmarguse põhiplaaniga ning ülevalt kitsenevad kiviehitised, mida kasutati elamutena või kindlustena. Meie külastasime Prisgiona nuraghe’t.


Peale kultuurset hommikupoolikut sõitsime väikesesse Baja Sardinia kuurortlinna, kus jalutasime mereäärsel peaväljakul ning soovijad said valge liivaga rannas ujuda. Mina otsustasin jäätise kasuks. Itaalias lihtsalt peab jäätist sööma ja milleks võtta üks pall, kui saab võtta kolm. Taas tõestatud, et pistaatsia oma on üle kõige.

Jäätisest üle söönuna on just õige aeg minna lõunale. Sel samal põhjusel sõitsimegi ühte rannaäärsesse hotelli. Nii toit kui vaated ületasid kõik ootused.

Peale lõunat pöördusime tagasi laeva. Sõitsime Porto Cervo kai äärest minema ja ankurdasime ennast keset vett. Nüüd saame hakata tõsiselt puhkamisega tegelema. Mis tähendab, et kogu kaadervärk, sh skuutrid, seabob’id, veesuusad, purjepaat, kanuu ja SUP-laud tõstetakse vette ning meie ainus ülesanne on neid otstarbekalt kasutada.

kolmapäev, 2. september 2020

Sardiinia. Porto Cervo.

Loksuvale ööle järgnes loksuv ennelõuna. Kui kell kolm Sardiinia rannikul randusime oli loksumine sekundiga unustatud. Meid võttis vastu maaliline, kuid inimtühi Porto Cervo sadamaküla. Isegi palju näinud kapten oli üllatunud, kuna tavaliselt on sel ajal sadam ja tänavad paksult rahvast täis. Koroonavälisel ajal on tegemist kunstnike ja rikaste lemmikpaigaga.


Põhjuseks Costa Smeralda ehk smaragdrannik, mis on nime saanud tänu rohekas-sinise värvusega läbipaisvale mereveele. Smaragdrannikul on kaunis loodus, kus türkiissinisesse vette sööstvad graniitkaljud vahelduvad fjordilaadsete abajatega.

Costa Smeraldast on saanud armastatud puhkusepiirkond, mille 55 kilomeetri pikkusel rannikualal on 80 valge liivaga lahesoppi. Mõnedesse neist pääseb vaid merd mööda. Costa Smeralda keskuseks on seesama pisike Porto Cervo, mille mauripärases arhitektuuris segunevad Kreeka, Hispaania, Itaalia ja Põhja-Aafrika elemendid. Piazzetta on ostutänavate võrgustiku keskel paiknev väike väljak, kus on esindatud paljude tuntud disainerite poed.


Kui eelmistel päevadel olid ka teised tänavatel, siis täna olime ühed vähestest, kes siin ringi jalutasid. Kahju hakkab poemüüjatest ja restoranipidajatest, kes suurest igavusest jalga kõlgutavad.

Siia lõppu üks tore fakt. Nimelt on Sardiinia maailma suurima sajandivanuste meeste kontsentratsiooniga piirkond. Siin elab 100. sünnipäevani iga sajas mees.

teisipäev, 1. september 2020

Capri saar

Nagu merel ikka, siis sinu plaan ei pruugi ühtida ilmataadi omaga. Tänu sellele saime eile Amalfi ranniku asemel hoopis Napoliga tuttavaks. Samal põhjusel õnnestus täna taas kohtuda ühe imelise saarega.

Ärkasin mootori käivitamise peale, mil algas sõit Caprile. Saare juures jäime reidile ja sain esimest korda ujuma. Haarasin kaasa seabob’i nimelise punase aparaadi, mis on kõigile tuttav James Bondi filmidest. Kohe esimesel sekundil sain meduusilt kõrvetada, aga see mind ei heidutanud. Värskendav ujumine tehtud, viidi väiksema paadiga saarele.


Seda umbes 10 km2 suurust saart kutsutakse tihti maapealseks paradiisiaiaks. Minu jaoks on Capri hoopis sidrunisaar. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, ma lihtsalt ei ole kusagil mujal näinud nii suuri sidruneid kui siin.


Imelisest loodusest koos ajaloo ja muude mõnudega olid aastakümneid vaimustunud ka Rooma keisrid, vene revolutsionäärid ja paljud teised kuulsad ja kummalised üle kogu maailma. Puhkajate lemmikuks sai Capri 20. sajandi keskel. Saarel asub kaks suurt linna: Capri ja veidi rahulikum Anacapri. Meie külastasime Capri linna, mis on oma poodide, hotellide ja restoranidega turistide lemmik. Alt mere äärest üles linna sõitsime mööda kitsaid käänulisi tänavaid legendaarsete valgete Fiat Marea kabriolett-taksodega.

Kolme päevaga on selgeks saanud, et maski kandmine on Itaalias viimane mood. Kui Napoli tänavatel oli näha ka ilma maskita inimesi, siis Capril on mask kohustuslik. Kui reegleid eirad, saad politsei käest noomida. Üleriigiliselt on mask kohustuslik siseruumides. Näiteks poodi ei lasta maskita. Sama kehtib ka restoranide kohta, selle erandiga, et laua taga istudes võib maskist loobuda. Samal ajal kõik teenindajad kannavad maski. Lisaks olen korduvalt kraaditud nii poodi kui restorani sisenemisel.

Piazza Umberto peaväljakul asub ilus valge kirik ja palju tänavakohvikuid, kus saab nautida aja kulgemist. Väljakult eemale viivad keskaegsed alleed ja kaarkäigud, mis on ääristatud poodidega-butiikidega, kus müüakse saarel tehtud käsitööd, riideid, ehteid, nahkkingi ja keraamikat. Kõndides sellest saginast kaugemale, leian eest hoopis teistsuguse saare: vanad villad ajast murenevate seintega, kõike katva roheluse, iidsed puud ja värvilise õiemere. Sööme lõunat ühes sellises valges villas keset seda lopsakat loodust imelise vaatega merele.


Kõike seda ümbritseb sinine läbipaistev vesi, mille lained loksuvad õrnalt vastu pisikesi lahesoppe, kõrgeid kaljusid ja salapäraseid koopaid.


Sellel kaunil paradiisisaarel on nii palju vaadata, et kahju on lahkuda. Kohalike sõnul on meil vedanud, sest praegu on rahulik. Kuigi mulle isiklikult tundub, et rahvast on ikka liiga palju. Kui oma mälus ringi sobran, siis meenub üks suur ülerahvastatud kaos, kus lihtsalt polnud võimalik normaalselt liikuda. Tuleb nõustuda, meil on tõesti vedanud.

Edasi seilasime Ischia saare juurde ankrusse. Soovijad tegid veesporti. Teised nautisid päikest ning hingematvaid vaateid Vesuuvi mäele, Sorrento poolsaarele ja Napolile. Peale õhtusööki liikusime edasi. Saatjaks täiskuu. Tõotab tulla üks loksuv öö.

esmaspäev, 31. august 2020

Napoli

Astusin pardale eile Sitsiilias Milazzo sadamas. Peale pidulikku sissejuhatust teatas kapten, et alustuseks tuleb üks pikem sõit, kuna peame homseks tormivarju jõudma. Tablett sisse ja merehaigust peletavad võrud ümber käe. Ja nii olimegi kümme tundi teel. Duši all käimine oli paras väljakutse. Magamine oli veel suurem väljakutse.

Kui täna hommikul silmad lahti tegin, siis avanes vaade Napolile. Imeline.


Kuna torm pidi tõusma, siis pargiti meid turvaliselt kai äärde, kuhu jäime järgnevaks ööpäevaks. Tänu sellele avanes ootamatu võimalus tutvuda selle minu peas prügipealinna tiitlit kandva linnaga. Mereäärset promenaadi pidi ajaloolise kesklinna poole jalutamine oli hea vaheldus. Maapind küll kõikus, aga saime hakkama.

Prügiga kohtuda ei õnnestunud. Kuuldavasti kusagil kaugemal äärelinnas pidi seda ikka olema ka, aga siinne UNESCO nimekirja kuuluv kitsaste tänavatega kesklinn jättis äärmiselt sümpaatse mulje. 

Kuna Napoli puhul on tegemist ka pitsa sünnilinnaga, siis ei tohtinud lahkuda ilma pitsat söömata.

Toidu jutu jätkuks veel ühest besselleri väärilisest seigast, mis enne minu saabumist aset leidis. Olin valmis moussaka'ks ja saganaki'ks ning kõigiks teisteks maitsvateks Kreeka köögikunsti šedöövriteks. Nimelt pidi meil olema kreeklasest kokk. Seda ta alguses väidetavalt ka oli, aga mingisuguse tüli tulemusena viis politsei koka ja veel ühe meeskonnaliikme endaga kaasa.

Õnneks oli see segadus eilseks lahendadatud ning meid võttis vastu puhastverd itaallane Fabio, kelle jaoks oli laevakoka amet uus väljakutse. Juba ainuüksi pannkookide küpsetamine loksuvas köögis oli korralik katsumus. Kõigest muust rääkimata, aga ta sai hästi hakkama.

pühapäev, 30. august 2020

Seiklusjutte maalt ja merelt

Nagu üle-eelmise postituse alguses ütlesin, siis nõrganärvilistel soovitan praegu mitte välisreise planeerida. Ainuüksi sellele reisile eelnevast saaks päris hea bestselleri.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna tagasi maikuusse, kui tekkis lootus, et piirid avatakse ja saab jälle reisida. Sel hetkel oli Kreeka privaatne saarte kruiis kõige turvalisem valik. Uhiuus laev sai broneeritud. Juba siis oli selge, et väikesaartele liinilennuga mugavalt ei saa, vaid mõistlik on eralennuk rentida. Mõeldud, tehtud. Valisime juba saari, kus tahaksime peatuda ja elu oli ilus.

Mina olen teises vahetuses ja pidin pardale astuma Ateenas. Plaanisime paar päeva varem kohale minna, et Kreeka pealinnaga taas kohtuda. Ööbimine endises haridusministeeriumi hoones tundus põnev mõte. Kahjuks mõtteks ta jäigi, sest paar nädalat tagasi hakkas Kreeka ülehelikiirusel punase nimekirja poole kihutama.

Pilk koroonakaardile näitas, et Itaalia on meie ainus võimalus. Õnneks on Kreeka ja Itaalia naabrid. Plaan tehti ümber nii, et laev jääb samaks, aga sõidab nelja inimesega Corfult Sitsiiliasse, kust võtab peale esimese vahetuse ülejäänud liikmed, kelle kohustused ei võimalda pärast reisi eneseisolatsiooni jäämist.

Juhtus nii, et päev enne väljalendu pandi hoopis laev kaheks nädalaks karantiini. Välkkoosolek otsustas, et lähme ikkagi. Seni kuni asenduslaeva otsiti, kogunes esimene ekipaaž lennujaama. Veel viimase hetkeni polnud kindel, kuhu lennuk suuna võtab. Viimaks selgus, et neli vaprat sõidavad Corfu asemel Spliti, sest ainus laev, kuhu mahub 12 eestlasest reisiselli asub seal. Ülejäänud viidi Sitsiiliasse ootama. See kõik oli võimalik, kuna olime otsustanud eralennuki kasuks.

Kui laev lõpuks teisipäeva õhtul Sitsiiliasse jõudis, olid aegunud sellel kuninga kassi elu nautinud inimeste Itaaliasse sisenemiseks nõutavad koroonatestid. Seetõttu astus alustuseks pardale meedik, kes tegi uued testid. Paar tundi ootamist andis kõigile negatiivsed vastused ja nii said lõpuks laeva ka ootajad.

Samal ajal üritab teine ekipaaž liinilendudega õigeks ajaks kohale jõuda. Ka see pole tänapäeval lihtne, sest kõik Amsterdami lennud tühistati peale eelmise reede otsust ja minu plaan varem kohale jõuda sellega luhtus. Oli jäänud üks võimalus - täna varahommikune lend Riia kaudu Cataniasse. Kuni viimase hetkeni ei saanud ka selles kindel olla. Aga siin ma  lõpuks ikkagi olen.


Pean veel mainima, et paar päeva enne kohustusliku koroonatesti tegemist tundsin end tõbisena. Murphy! Ja samal ajal kui närviliselt oma tulemust ootasin, tuli ametlik kinnitus, et alates esmaspäevast peavad ka Itaaliast saabujad jääma eneseisolatsiooni. Selles polnud tegelikult midagi üllatavat, kõik märgid näitasid, et täpselt nii läheb.

Sõbranna ütles seda tragikomöödiat kõrvalt vaadates, et olen reisisõltlane, kellel on võõrutusnähud ja teen mida iganes, et ainult minema saada. Temal näiteks pidavat juba ükskõik olema, et reisida ei saa. Eestis on ka ilus. Ei vaidle vastu, aga see ei ole praegu lihtsalt teema...

laupäev, 1. august 2020

Helsingi vol2

Alustasin päeva Kamppi vaikuse kabeli külastamisega. Ideaalne koht üheks hingetõmbeks selle suure kiirustamise keskel. 2012. aastal valminud kabel on hea näide Soome kaasaegsest puitarhitektuurist.

Kujundushuvilisel tuleb kindlasti käia ära Helsingi Disainikvartalis, kus on umbes 200 disaini-, sisustus- ja antiigiäri ning rõiva- ja ehtepoodi. Lisaks galeriid, muuseumid ja restoranid.

Disainikvartalis asub ka vanasse koolimajja rajatud Disainimuuseum, mis oligi minu tänahommikune eesmärk. Siinsed näitused jutustavad sisustuskunsti ajaloost ja praegusest olukorrast nii Soome kui ka välismaa kunstnike näitel. Muuhulgas saab teada, kes mõtles välja tänaseks juba klassikaks saanud oranžide käepidemetega Fiskarsi käärid, Iittala vaasid või Marimekko värvilised lilled.

Seejärel suundusime Senati väljakule lõunale. Helsingi ajalooline keskväljak toimib sel suvel kulinaariaoaasina. Idee on pakkuda inimestele turvalist kogunemisvõimalust, aidates samal ajal koroonaviirusest kannatanud söögikohti. Peale mõningast otsimist leidsin ka mina meelepärase toidu.


Senati väljaku ümbrus on uusklassitsistlik tervik, kus domineerivad neli Carl Ludvig Engeli projekteeritud ehitist: Toomkirik, Riiginõukogu hoone, Ülikooli peahoone ja Rahvusraamatukogu. Tundub, et kui poleks olnud seda andekat härrat, siis poleks Helsingi üldse Helsingi moodi.

"Ütle Fazer, kui tahad midagi tõeliselt head" – just nii kõlas rohkem kui sada aastat tagasi pisikese kondiitriäri looja härra Karl Fazeri sõnum. Esimene Fazeri kohvik avati 1891. aastal aadressil Kluuvikatu 3 ning sealtpeale on kohvik kohale meelitanud maailma parima šokolaadi ja maitsvate saiakeste andunud fänne. Süümepiinadeta tunnistan, et olen üks neist.

Tavaliselt eelistan eestimaist, aga šokolaad on siinkohal erandiks, sest Fazeri klassikalisele piimašokolaadile ei saa mitte miski vastu. Mul pole näiteks mingi probleem süüa korraga ära üks kahesajagrammine Fazeri piimašokolaad. Kas teadsite, et selle salajane retsept on jäänud samaks alates 1922. aastast, kui Fazeri piimašokolaad oma kuulsas sinises ümbrises turule tuli. Ja siis veel nende rohelised marmelaadist kuulid. Minu vaieldamatud lemmikud juba lapsepõlvest peale. Fazer on parim. Punkt.

Ajapikku rahvusvaheliseks kontserniks kasvanud pereäri on tuntud kogu maailmas ja samanimelisi kohvikuidki leidub Helsingis veel. Kuid just selles esimeses maitseb kakao kõige paremini. Siin lihtsalt on olemas see miski. Ja siin ma nüüd jälle olen ning naudin nurgalauas oma kakaod.


Kõht täis, oli aeg seada sammud Hernesaari poolsaarele, kus asub populaarne ühissaun Löyly. Sada aastat tagasi oli Helsingis 50 avalikku sauna, kuid mõne aasta eest oli neid alles jäänud alla kümne. Nüüd on aga Soome avaliku sauna kultuur tegemas comeback’i – viimaste aastatega on ehitatud mitu uut sauna. Nende seas ka juba eelpool nimetatud Löyly, mis on pälvinud ka rohkesti ülemaailmset meediatähelepanu eelkõige just oma puitarhitektuuri poolest. Juba ainuüksi disaini pärast tasub tulla, aga ka saun ise on külastamist väärt. Muuhulgas saab terrassilt heita ennast otse Läänemere lainetesse.


Täna läks õhtusöögiga paremini kui eile. Astusime sisse Michelini soovitusega restorani Natura. Soovitan. Lõpetuseks Esplanaadi pargi kaudu magama. Mõni päev kohe on tegusam kui teine.

reede, 31. juuli 2020

Helsingi

Üha enam tundub, et ülipikalt reise ette kavandada pole tervislik. Praegune olukord maailmas on nii muutlik, et nädalaga on võimalik kõik plaanid pea peale pöörata.

Aga siin ma nüüd olen. Peale viite kuud teel piiri taha. Tuleb tunnistada, et Soome pealinnas ma väga palju turist olnud ei olegi. Viimati käisin mummulisel näitusel ja kunagi vedas sõbranna esimest ja viimast korda IKEA lõputusse labürinti.

Kuna reisinälg on nii suur, siis ootan põnevusega põhjanaabrite pealinnaga tutvumist. Kaks tundi raamatu seltsis laeva päikesetekil läksid lennates. Asjad hotelli ja kiiruga COSi poodi. See kohustuslik käik tehtud, võis rahulikult Esplanaadil reedeõhtust melu nautida.

Kui paarisaja-aastane Esplanaadi park mõistaks rääkida, küll ta siis alles jutustaks. Parki ääristavad pärnad loovad justkui hiigelsuure rohelise saali Helsingi südamesse, kus on juhtunud nii mõndagi juba 19. sajandi algusest saadik. Just sel samal ajal jõudis Helsingisse ka ambitsioonikas sakslane Carl Ludvig Engel, kes linnaarhitektiks saades pargi esimesed joonised paberile pani. Kohalike seas hellitavalt Espa'ks kutsutud pargile annavad tänapäevase näo hubased kohvikud ja skulptuuride rohkus.

Mööda seda rohelist oaasi oma ammuse lemmiku - restoran Kappeli poole jalutades sattusin džässifestivalile.

Kappeli restorani sünniks loetakse 1840. aastat, mil kondiiter Johan Daniel Jerngren lasi ehitada kabelit meenutava pagariäri. Eelmise sajandi hakul kujunes Kappeli luuletajate, kunstnike ja kirjanike kogunemiskohaks. Ajapikku kasvas väiksest pagariärist välja baar, kohvik ja restoran. Etteruttavalt olgu öeldud, et siia satun selle reisi jooksul veel mitu korda.

Enne õhtusööki kogunesime Oodis. Sellist luulelist nime kannab kesklinnas asuv raamatukogu. Juba ainuüksi arhitektuuri pärast tasub tulla, aga mitte ainult, sest mida sügavamale süveneda, seda paremaks läheb. Lisaks raamatutele on siin näituseruumid, kinosaal, kohvikud, helistuudiod, õppeklassid, lasteala, üüritavad kabinetid ja koosolekuruumid, polüfunktsionaalne saal, kohad esitlusteks ja vestlusteks, töötoad, mängu- ja meediaruumid, koosolemisalad, vaikusekohad jne. Oodi on Soome kingitus oma rahvale riigi 101. aastapäevaks. Nõustun nendega, kes ütlevad, et Oodi on justkui elutuba keset Helsingit.


Ei tea, kas asi koroonas või puhkuseperioodis, aga ka siin on paljud söögikohad suletud. Viimases hädas kugistasin alla ühe burgeri. Nagu arvata võis, siis maitseelamust ei saanud. Seda suurem oli rõõm, kui teel hotelli pooljuhuslikult ühes kõrvaltänava urkas „magustoiduks“ elu parimat sushi’t sain. Eriline oli sellejuures, et tegelikult olid nad suletud. Üks kuukokkuvõtet tegev jaapanlanna tuli meile siiski lahkelt vastu ja pakkus, et ta võib mõned sushi’d teha, kuna tegelikult tal ju kala veel on. Ja nii ta läkski, tuled pandi põlema ja toolid tõsteti laua pealt maha. Julgen väita, et sellisel tasemel sushi’t ja sashimi’t meil koduvabariigis ei pakuta. 


Ei raatsi mainimata jätta, et viie tärniga sushi kogemus maksis vähem kui mitte ühegi tärniga burgeri kogemus.

pühapäev, 21. juuni 2020

Puhkan Eestis!

Viimaks on suvi ka meie õuele saabunud. Juba mõnda aega on tunne nagu elaksin Vahemere ääres. Eelmisel pühapäeval suvekleidis Tuljaku terrassil istudes mõistsin, et maailm on lõpuks jälle endine. Kodustele kotlettidele ja rabarberikissellile vahelduseks on nii värskendav nautida tippkoka toitu ja imelist vaadet merele. Boonusena laotas päike oma soojuse üle kogu maa. Isegi mina ei pidanud ennast tekikuhja alla peitma. 

Eelnev oli pelk sissejuhatus sellele nädalavahetusele. Ma ei ole ülerahvastatud spaade fänn. Võimaluse korral hoian neist eemale. Üks koht siiski on, mis südamelähedane ja kuhu iga kell olen nõus tagasi minema. Selleks tuleb sõita Muhu saarele. 

Reedel muutus põhjamaine kliima troopiliseks. +29 kraadi. Praami pealt otse Pädaste lahe kaldal asuvasse merevee kümblustünni imelist vaadet nautima. Peagi muutus taevas tumedaks ja kostis müristamist. Temperatuur normaliseerus kiiresti. Nüüd oli juba päris mõnus puuküttega tünnis ilusaid mõtteid mõlgutada. Ilma selle tünnita ei ole Pädaste kogemus see õige. 


14. sajandist pärit mõisahoones on uni õige magus. Paras väljakutse on ennast kell 9.00 joogasse ajada. Ühel hommikul kahest sain sellega siiski hakkama. Linnulaulu saatel ja jasmiinilõhnas ennast paika venitada pole üldse mitte paha. Sain mõnusa energialaksu kogu päevaks. 

Lõunauinakule järgnes kolm tundi erinevaid protseduure. Kodukontoris valesti istumise tulemused kadusid nagu tina tuhka. Ja muidu olen ka poole noorem. Vahepeal on sügisest jälle suvi saanud. Ainult, et tuulest pole meil vist enam pääsu. 

Viiest hoonest koosnev mõisakompleks koondab enda alla seitsmehektarilise kauni pargi, mis on omakorda ümbritsetud 22 hektari ulatuses niitude ja põlismetsaga. Peale õhtusööki sai siinsetes valdustes ringi uidatud. Võiksin unustada ennast siia Muhumaa “rahvuspuude” ehk kadakate vahele kohe pikemaks ajaks. 

Siin olles tuleb võtta viimast, mis tähendab ka seda, et sööma peab ühes koduvabariigi parimas restoranis, kus pakutakse Põhjala saarte köögile orienteeritud maitseelamusi. Ise ütlevad nad, et Pädaste köögis on ühendatud looduslähedased maitsed ja suurlinna parimad võimalused. Nõustun. Pole vahet, kas istud hommikusöögilauas või ootad kannatamatult järgmist õhtusöögi käiku. Endiselt on nad tasemel. 

Ainuüksi hommikusöögi pärast tulen siia ikka ja jälle tagasi. Olen juba kord selline maailmakodanik, kelle armastus käib kõhu kaudu. Nii rikkalikku ja maitsvat hommikusööki väga tihti ei pakuta. Hindan kõrgelt, et sakslasest peakokk väärtustab siinseid traditsioone ja aastaaegade erinevaid maitseid. Kasutades seejuures palju kohalikku toodangut ja Pädaste enda ürdiaia saadusi ja köögivilju. 

Näiteks piparmünt minu tee jaoks korjati siit samast aiast mõned minutid tagasi. Veel värskem ei saagi olla. Imeline värv, imeline maitse ja imeline lõhn. 

Täna peale hommikusööki, kust ei puudunud muuhulgas ka pühapäevahommikune pannkook lugesin mõisaaias iidse vahtra all pargipingil raamatut. Taustaks looduse hääled. 


Aeg-ajalt läksid mõtted raamatult kaugemale. Kaks päeva mõisaelu pani unistama. Olen varemgi öelnud, et kui oleksin saanud elada mõnes teises ajas, siis oleks mulle väga meeldinud see mõisate hiilgeaeg. Julgen väita, et olnuksin üle keskmise hea mõisaproua. 

Oli teadlik otsus, et auto jääb koju, siis ei teki kiusatust, et peaks turisti mängima ja saarele ringi peale tegema või hoopis Saaremaale sõpradele külla jõudma. Eesmärk oli veeta kogu nädalavahetus selles imelises paigas. Lõõgastuda, puhata ja nautida. See õnnestus. 

Kõik on täpselt nii hästi nagu mäletasin või paremgi veel. Sellised sünnipäevakingid mulle meeldivad. Aitäh!

pühapäev, 7. juuni 2020

Omadega rabas


#eestisoniluselada #sõnupolegivaja #marimetsamatkarada

laupäev, 30. mai 2020

Esimene haug

Ei teagi miks, aga mul on juba mõnda aega kinnisidee, et minust saab õige kalamees alles siis, kui olen haugi kätte saanud. Olen pikalt nurunud, et mõni oskaja võtaks haugipüügile kaasa. Kahjuks pole siiani keegi veel raatsitud oma nippe minuga jagada.

Seda suurem oli rõõm ja üllatus, kui täna varahommikul oli mul elu esimene haug käes. Mis sest, et tuulehaug, aga ikkagi haug. Tegemist on siin kandis haruldase nähtusega. Peaaegu sama haruldase kui delfiinid Kopli lahes.


Tuulehaugi kõrval oli veel kolm merisiiga, kümme ahvenat, kuus ümarmudilat ja kaks kurgilõhnalist tinti. Seda viimati nimetatud kala on ainuüksi lõhna pärast võimatu kellegi teisega segamini ajada. Piisab ühes tindist ja kõik kohad ongi kurgi lõhna täis.

laupäev, 23. mai 2020

Minu Eesti

Eelmisel kahel nädalavahetusel vallutasid tormituuled meie maa. Korrakski ei tekkinud mõtet, et võtaks õige paadi ja põrutaks merele.

Muuhulgas lubas ilmataat kalavabalt tähistada ka emadepäeva. Õnnestus lausa kaks päeva järjest kodumaa imelist loodust nautida. Laupäeval jalutasin läbi Paukjärve loodusraja ning põikasin sisse ka Kõnnu Suursoosse. Olin üks viimastest, kes sel 2+2 perioodil omadega rappa läks.


Emadepäeval viisime oma vanemad Pakri poolsaarele matkale, millele järgnes pidulik õhtusöök. Ise tegime. Ise oleme rahul.

Seda suurem oli soov sel reedel jälle võrgud sisse panna. Pessimistid arvasid, et vesi on soojaks läinud ja punane kala sügavamale põgenenud, aga võta näpust. Esimene, kes mulle vastu vaatas oli meriforell, kellele lisandus hiljem veel kaks omasugust Lisaks üheksa merisiiga, kuus kokre ning viis kilo ahvenat. Oli ka korralik kogus ümarmudilat ja natukene räime.

Uudisekünnise ületasid täna kogred. Need kuus isendit kokku kaalusid natuke alla kuue kilo. Sellist tööstuslikku kogust polegi varem olnud.


Kui esimene elevus oli läinud ning fotosessioon tehtud, siis sai selgeks, miks kokre väga ei armastata. Minu kui kõrvaltvaataja pilgu läbi on temaga tegemist rohkem kui küll. Isegi kirves tuli appi võtta. Aega läks, aga asja sai. Kotletid maitsesid lihtsalt imeliselt. Keegi kirjutas kuskil lausa, et kogre võib ka ära jätta ja lihtsalt hapukoort süüa. Selle väite lükkan heaga ümber. 

Kõigest hoolimata on minu soovitus kokredele, et elage oma elu ning vältige meie võrku sattumist. Erandjuhul võite tulla siis, kui ühtegi teist kala pole, aga palun maksimaalselt kahekaupa.

laupäev, 2. mai 2020

Ühest äärmusest teise

Kõik päevad ei ole vennad. Hea näide sellest on tänane saak - üks pirakas meriforell, kaks räime ja üks tint. Punkt. Seda väidet ilmestab hästi ka eelmise nädalavahetuse kalalkäik, kui võrgus oli kolm kilo ahvenat, pool kilo räime ja niisama palju tinti. Lisaks üks ümarmudil ja trofeekalaks koger.


Eilsest rekordsaagist said osa nii külaelanikud kui ka mõned sõbrad, kes õigel ajal õiges kohas oskasid olla. Siit ka põhjus, miks täna ei kurvastatud. Pigem vastupidi. Päris värskendav on vahelduseks midagi muud teha. Kes läks rattaga sõitma, kes hakkas kokkama. Mina otsustasin magamise kasuks. Paaril viimasel ööl on uni lühikeseks jäänud. Kõiges on süüdi kalad.

Etteruttavalt olgu öeldud, et pühapäeval sai pitsahooaeg avatud. Hea vaheldus kalale, kalale ja veel kord kalale.

reede, 1. mai 2020

Parim sünnipäevakink!

Elame ajal, kui kogu maailm on justkui pea peale pööratud ja mulle isiklikult tundub, et 2020. aasta jääb nii mõneski mõttes lihtsalt vahele. Näiteks kõik reisid võib rahuliku südamega n-ö copy&paste aasta võrra edasi lükata. Hoolitama kõigest eksisteerivad sünnipäevad ka sel aastal. Õnnitlusi võtsin muuhulgas vastu ka üle aia ja kontaktivabalt.


Pikaajaline kogemus ütleb, et kui päriselt kala tahad saada, siis tuleb võrgud sisse panna minu sünnipäeval, sest aasta parim saak tuleb just siis.

Läbi aegade suurim kogus vääriskala õnnestus merest välja tuua täna varahommikul. 21 merisiiga, üheksa meriforelli, üks särg, kaks ümarmudilat. Lisaks viis kilo ahvenat ja pool kilo räime. Merejumal juba teab, mida mulle kinkida. Nüüd saab kindlalt väita, et meri toidab.


Kui kõik oleks läinud plaanipäraselt, siis istuksin praegu Põhja-Makedoonia pealinna Skopje restorani terrassil ja naudiksin suvesoojuses õhtusööki. Ei saa välistada, et mõnda eksootilist kala. Selle asemel naudin hoopis oma püütud siiga. Olen juba täitsa kala nägu, aga elu on ilus.

laupäev, 11. aprill 2020

Kaluri elu vol3

Seda pikka nädalavahetust olen kaua oodanud. Pidin sõitma muinasjutulisse Viini, kus oli muuhulgas plaanis külastada maailmakuulsat ooperiteatrit. Läks teisiti.

Juba vanarahvas teadis rääkida, et suur reede on nii tähtis püha, et isegi rohi ei kasva, aga mina kohe ei oska rahulikult olla. Peale mõningast ekslemist leidsime metsaaluse, kus kasvab lademetes kevadist vitamiini - karulauku. Istu ainult maha ja hakka lõikama. Veel haarasin teeservast kaasa pajuoksad. Tänasel päeval kohustuslik kaunistus igas kodus.


Karulaugupestot valmis üle kahe kilo, millest suurem osa läks sügavkülma talve ootama. Sibulakoorte ja teiste käepäraste vahenditega said ka munad pühade puhul värvilised kuued.


Päeva lõpetas imeline loojang.


Tänu ülemaailmsele koduarestile on paljudest meist saanud veel paremad kokad. Julgen väita, et olen üks neist. Söögitegemine on väljund, mis hoiab meeled erksana. Neid toite, mida varem käidi restoranis sööma, tehakse nüüd kodus. Kui varasemalt ma väga tihti uusi asju ei katsetanud ja läksin n-ö kindla peale välja, siis nüüd on peast läbi käinud mõte, et võiks proovida kringlit küpsetada. Vaatame, kas jõuan selleni või lastakse enne uksest välja maailma avastama.

Täna oli õhkõrn lootus, et ehk saab ikka võrgud vette. Kahjuks jäi see vaid unistuseks. Oli hoopis päev täis kokkamist. Lõunaks küpsetasin vaniljekreemisaiakesi ning õhtul olid menüüs minu esimene karulaugumajonees ja homemade friikartulid. Kõik nullist omatehtud.



Etteruttavalt olgu öeldud, et pühapäeva magasin sõna otseses mõttes maha. 

esmaspäev, 6. aprill 2020

Kaluri elu vol2

Laupäeval oli meri tormine ja kalale ei saanud. Just sellisteks päevadeks olen varunud siia hulga raamatuid. Aga üldse ei ole praegu lugemise lainel. Ka võrkkiige üles panemiseks on veel vara. Läksin hoopis jalutama.

Eile läks nii hästi, et äratuskell ei helisenud ja sain rahulikult pühapäevahommikusi pannkooke küpsetada. Seda kõike ainult sellepärast, et ilmataat andis kaluritele vaba päeva. Tavaliselt on nii, et tuleb koos päiksetõusuga võrgud välja tuua. Vastasel juhul võib keegi saagi pihta panna. Üks suuremat sorti kurjajuur on hüljes, kes jätab endast maha hiigelsuure auguga tühja võrgu. Nii on juhtunud.


Nägin esimest kirjut liblikat ning võtsin ette jalutuskäigu piki mereäärt. Ilm oli parem kui päev varem. Ainult tuul ei tahtnud kuidagi vaibuda.

Või siiski? See on nagu Murphy seadus, et just siis kui on kojumineku aeg, otsustab tuul raugeda. Kui selles koduarestis üldse midagi positiivset on, siis see, et saan tööd teha kus iganes.

Eriline kogemus on seista esmaspäeva hommikul kell 7.00 paadis ja korjata võrke kokku. Taustaks luige tiivalöögid ja kajakate kisa. Tänane saak: lõhe, meriforell, kolm merisiiga, kilo ahvenat ja 750 grammi räime. Ilus algus töönädalale.


Olen selgeks saanud, et merel aeg lendab. Sedakorda püsisime enam-vähem graafikus. Hilinesin kodukontorisse 10 minutit. See on täpselt sama vähe kui tavaolukorras õigest bussist maha jäädes.