laupäev, 8. september 2018

Sri Lanka

Une arvelt on nii mõndagi tehtud, aga kinnitan, et kõik see tasus ära ja kodus on aega magada küll. 

Peale eilset pikka ja vaevalist tagasiteed ärkasin täna Negombos. Siia lõppu sobib ideaalselt päev iseendaga. Raamat, rand ja ayurveda massaaž. Kiire shopping ja lõpupidu. 

Mõistan, miks esimesed Indiast Sri Lankale saabunud inimesed kirjeldasid saart kui maist paradiisi. Nagu juba varem kirjutasin, siis Indiaga on neil sarnane ainult toit. Ja nii kaua kui on banaane, jään ka mina ellu. Õnneks on neid kuhjades.


Teiste Kagu-Aasia riikidega võrreldes on siin puhas, rahulik ja roheline. On nagu Aasia ja nagu ei ole ka. Sri Lanka on sõbralik ja soe paik. Äkki ongi maailma parim saar. Tunnistan ausalt, et vastuargumente ei leidnud. 

Üks tähelepanek veel. Ilmaennustuse jälgimine on mõttetu, sest see valetab. Iga päev näitab laussadu, aga mida pole, see on vihm.

reede, 7. september 2018

Nine Arch Bridge ja roheline kuld

Ella lähedal asub Sri Lanka kõige rohkem pildistatavam objekt. See on ka põhjus, miks täna jälle uni lühikeseks jäi. Kiirkõndisin 3,5 kilomeetrit mööda raudteeliipreid, et esimese rongi saabumise ajaks kohal olla. Napilt, aga jõudsime. Nine Arch Bridge ja sinine rong oma silmaga üle vaadatud. Tasus tulla. 


Üks hulkuv koer otsustas minu omaks hakata ja saatis mind truult kogu tee. Täitsa kahju oli teda hiljem maha jätta.


Et mitte kaheksat tundi järjest bussis istuda, siis tegime tutvust Sri Lanka “rohelise kulla” ehk Tseiloni teega, mis on nende kõige tähtsam ekspordiartikkel. 

Külastasime teeistandust. Nüüd on teada, kust tuleb see meie kaubandusvõrguski nii populaarne Tseiloni tee. 

Esimest korda istutati teed Sri Lankale 1824. aastal, kui paar Hiinast toodud taime Peradeniya botaanikaaias mulda pandi. 1873. aastal eksporditi Inglismaale veel tagasihoidlikud 10 kilogrammi teed. Tänapäeval kasvatatakse teed juba rohkem kui 200 000 hektaril ja eksport ulatub 300 miljoni kilogrammini aastas. Sri Lanka on maailma suurim teetootja. 

Minu üllatuseks selgus, et ükskõik milline teepuru – roheline, must või valge – lõpuks tassi kuuma veega tõmbama pannakse, saab kõik alguse ühest ja samast teepõõsast. Kohalikud ise joovad musta teed, teised värvid on pigem turistidele mõeldud. 

Läbi saare sõites püüavad pilku värvilistes sarides naised ja pikkades seelikutes mehed.

neljapäev, 6. september 2018

Unustamatu rongisõit ja Nuwara Eliya

Rongisõit Kandyst looduskaunisse Nuwara Eliyasse on elamus omaette. Juba jaamas mõistan, et ma pole ainus, kes Lonely Planetit on lugenud. Tänan jumalat, et pole turismi kõrghooaeg. Vastasel juhul ma ei mahuks rongi, sest juba praegu on inimesed ustest ja akendest otsapidi väljas.


Siinkohal on paslik mainida, et Sri Lanka inimesed on ääretult sõbralikud ja lahked. Seda ilmestab eredalt fakt, et kuigi nad juba istuvad kolmekesi kahe tooli peal, siis kolmandal tunnil pakuvad nad naeratades turistile nurgakest oma istmel.


Peale paaritunnist rongi melu jälgimist tuleb hakata aknast välja vaatama. Rong on vaikselt roninud kõrgemale mägedesse, kus laiuvad laugete nõlvadega künkad, mis sobivad ideaalselt tee kasvatamiseks. Otsatud teeistandused ning teepõõsaste vahel teelehti korjavad naised on maaliline vaatepilt. Nüüd ei saagi enam fotoaparaati käest.


19. sajandi algusest 20. sajandi keskpaigani kestnud Briti ülemvõim on peale teekultuuri ja raudteeliikluse jätnud jälje ka üldisemalt. Näiteks inglise keele oskus on üsna levinud ning enamik siltegi on dubleeritud inglise keelde.

Just Nuwara Eliyas ja selle ümbruses ongi Briti ülemvõim kõige paremini tunda – koloniaalarhitektuur, Victoria park ja jahedad õhtud. 2000 meetri kõrgusel asuvat piirkonda kutsutakse seetõttu ka Väikeseks Inglismaaks. Taamal paistavad Sri Lanka kõige kõrgemad mäed. Mõistan, miks inglise kolonisaatorid just siin armastasid oma aega veeta. 

Esimest korda elus käisin farmis, kus kasvatatakse lillepotis maasikaid. Ja seda kasvuhoones, et taimed liiga palju päikest ei saaks. On neil alles probleemid. Ise ka ei usuks, kui ise poleks näinud. 

Kui silmad sulen, siis on tunne nagu sõidaksin Alpidesse suusatama. Tegelikult keerutame hoopis mööda maalilist mägiteed õhtuks Ellasse. Kliima on vahelduseks inimlik. Jalutades otsin päikselist poolt, sest vilus on ainult natukene jahe. Nagu oleksin koju jõudnud.

kolmapäev, 5. september 2018

Kandy

Bussiekskursioon pöördus tagasi Negombosse. Kuna mul on listis veel mõned kohad, mis vajavad jäädvustamist, siis tuleb siia kanti kauemaks jääda. 

Alustuseks Peradeniya botaanikaaed, mis rajati juba 1374. aastal esialgu kuningate iluaiana. Praegu on siin üle 5000 taimeliigi. Ega siin midagi revolutsioonilist polegi, aga paljud meil lillepotist vastu vaatavad taimed kasvavad lageda taeva all põrgukuumuses. Muuhulgas on siin orhideemaja ja allee Seyshellide kookospalmidest, mille vili on maailma suurim seeme. 


Seejärel liikusime edasi mägise piirkonna keskusesse Kandysse, mis on Sri Lanka suuruselt teine linn ning iidsete kuningate ajastu viimane pealinn. Kandyt peetakse Sri Lanka üheks maalilisemaks linnaks, kus tuleb külastada kuldse katusega Buddha hamba templi kompleksi. 


Sisenemine templisse õnnestus alles kolmandal katsel. Tänu sellele on mul nüüd tutikad elevantidega püksid. Kuna templites tuleb olla paljajalu, siis päikese poolt kuumaks köetud kividel käimine oli paras väljakutse. Olin sõna otseses mõttes nagu kass kuumal plekkkatusel. Lubasin endale, et järgmine kord võtan sokid kaasa.

teisipäev, 4. september 2018

Dambulla ja Sigiriya

Mul oli alguses plaanis täna kaua magada, aga tänu lindude koori varajasele etteastele see ei õnnestunud. Egas midagi, tuleb minna ekskursioonile! 

Dambulla koopatempel kujutab endast 150 meetri kõrgust kaljut, mille sisse on uuristatud muljetavaldav templikompleks. Koopad andsid peavarju iidsest pealinnast Anuradhapurast põgenenud kuningale, kui ta 14 aastaks eksiili saadeti. Troonile naastes rajas ta koobastesse riigi kõige suurejoonelisema templi. Lisaks paljudele buda kujudele katavad seinu ja lagesid freskod. 


Sigiriya on 200 meetri kõrgune kalju, mis jääb rohkem silma kui tema peale ehitatud kindlus, millest pole tänaseks kahjuks palju säilinud. Suures kuumuses oli kalju otsa ronimine paras väljakutse, aga tasus ära. Ülevalt avanesid imelised vaated ümbruskonnale. 


Kuigi hommikul ma väga õnnelik ei olnud, siis nüüd tänan lindude koori, et nad magada ei lasknud, sest mõlemad tänased vaatamisväärsused on Sri Lankat külastavale turistile kohustuslikud.

esmaspäev, 3. september 2018

Elevandid teel ja varastavad ahvid

Sõitsime Polonnaruwasse, et külastada Sri Lanka vanuselt teise kuningriigi asupaika. Linn oli suureks keskuseks 11.-12. sajandil ning kajastab keskaegsete Sri Lanka kuningate elu. Siinse elu kunagist suursugusust pole raske ette kujutada. 

Jõudsime teistmoodi Sri Lankasse. Lopsaka loodusega piirkonda, kus on mäed, metsad ja põllud. Kui meil Eestis istuvad elektritraadil varesed ja tee ääres võib aeg-ajalt kohata põtra või kitse, siis siin ronivad mööda elektritraate ahvid ja teeületust ootavad elevandid. 


Hotellis paluti rõdule mitte asju jätta, kuna ahvid varastavad need ära. Samuti ei tohi aknaid lahti jätta, siis tulevad sääsed ja siis on jama lugu.

pühapäev, 2. september 2018

Rannapuhkus

Eile jõudsime Trincomaleesse ja võtsime korraks aja maha. Õnneks teisi turiste eriti pole ja lõputud liivarannad, palmid, päike ja sinine vesi on meie päralt. 

Sõitsime paatidega snorgeldamisreisile väikesele saarele, kus korallide vahel ringi ujudes nägin miljonit värvilist kala. Nagu suur akvaarium. Osadel avanes võimalus ujuda koos haide ja kilpkonnadega. Võib vist öelda, et elu nagu seiklusfilmis. 

Täna varahommikul toimus ametlikult vaalavaatlus, aga tegelikult nägime hoopis delfiine ja kalureid. Kella kuuene ärkamine tasus ära, sest delfiinide paraad oli muljetavaldav. 


Pooleli jäänud uni lõunaks lõpule viidud sain puhkusega jätkata. Mittemidagitegemine on vahelduseks päris mõnus. 

India lähedus annab tunda nende toitudes, mis on keskmisest vürtsikamaid. Lisaks riisile kuuluvad siin igapäeva elu juurde karri ja kõikvõimalikud piprad. Vastupidiselt minule on teravusega harjunud ka sööki nuruvad hulkuvad koerad.

reede, 31. august 2018

Maailma parim saar

Maailmarändur Marco Polo nimetas 13. sajandil Sri Lankat parimaks saareks kogu maailmas. Järgmise natuke rohkem kui nädala jooksul selgub, kas nõustun temaga või mitte. 

Sri Lanka tuleb sõnast Sinhaladipa ehk singalite maa, tõlgitud on teda ka kui õnnemaa. Kuni 1972. aastani oli saare nimi Tseilon.

Täna alustas 300 maailmakodanikku Sri Lankaga tutvumist. Enamuse ajast veetsime ratastel. Päeva tipphetk oli Wilpattu rahvuspargi külastamine. Tegemist on saareriigi vanima ja suurima rahvuspargiga, kus nägime suures koguses erinevaid linde, kitsi, piisoneid, makaake ning ühte krokodilli. Olin juba lootuse kaotanud, aga tagasiteel jalutas metsavahel üks elevant, kes muutis päeva kordaläinuks. Tegelikult nägime ka leopardi või õigemini kujutluspilti temast.


Pidin endale korduvalt meelde tuletama, et ma ei ole loomaaias. Ja see on täiesti normaalne, et kõiki loomi pole võimalik kahe tunniga kohata. Tunnistan, et Tansaania on mind ära rikkunud. Siiani on eredalt meeles sealsed sebrade, kaelkirjakute ja elevantide karjad, lõvipuud ning jõehobukuhjad.

kolmapäev, 29. august 2018

Bangkok vol2

Ainult natukene vastu enda tahtmist tegin silmad lahti äratuskella peale, et jõuda Bangkoki äärelinna Nothaburi hommikusele turule. Väidetavalt igas mõttes otstarbekam viis sinna jõudmiseks on kasutada jõetransporti. Chao Phraya ekspresspraam suundub põhja ning möödub nii mõnestki Bangkoki vaatamisväärsusest, lisaks kaunid vaated ümbrusele kuni jõuab lõpuks Nonthaburisse. 

Loenly Planet väidab, et kohalikud armastavad siin ostlemas käia. Nii ongi, siinsete seapeade ja kanavarsvaste vahel ei näinud ma ühtegi teist fotoaparaadiga tuiavat turisti. Ehe Tai turg ja kohalik kogukond üle vaadatud sõitsime praamiga tagasi linna. 


Kas teadsite, et 19. sajandil oli Bangkok täis kanaleid ja teda kutsuti Idamaade Veneetsiaks. Tänaseks on enamus kanaleid kinni ehitatud või tänavate all peidus, kuid mõningast aimu kaugest kanalite aegsest ajast on siiski võimalik saada. 

Arvasime, et oleme jube targad ja ei võta turistidele mõeldud paadikruiisi, vaid lähme ise kohale. Sõitsime Chao Phraya jõe teisele kaldale endisesse pealinna Thonburisse, kus elatakse rahulikku turistivaba elu. Kõik sildid on ainult kohalikus keeles ning ühtegi tuk-tuki pole silmapiiril. 

Mõnda kanalit õnnestus näha, aga mitte neid, kuhu turiste paatidega viiakse. Minu isiklik arvamus on, et Veneetsiast on asi kaugel. Pole isegi mõtet võrdlema hakata. 

Ehedast Tai elust hakkab vaikselt üledoos tekkima. Oma vaba aja veetsin hoopis mööda hiiglaslikke kaubanduskeskusi ekseldes. Aru ei saa, millal üks lõppeb ja teine algab. Kõige sügavama mulje jättis Siam Paragoni toidukorrusel asuv food market, kus muuhulgas õnnestus kõht kuivatatud mangosid täis maitsta. 

Õigust räägivad need, kes ütlesid, et esmaspäeviti on Hiinalinnas rahulik. Täna on kõik teistmoodi. Bangkoki Hiinalinn kujutab endast kitsaste tänavate, tiheda liiklusega teede ja tänavaturgude labürinti, kus kohalikud ja turistid naudivad külgkülje kõrval tänavatoitu. Riisinuudlid munaga ja küüslaugus praetud hiidkrevetid on minu lemmikud. 


Üldisemalt võib öelda, et vahet pole, mis kell Bangkokis ringi liigud, alati leidub kuskil mõni lauake või ratastel käru, kus valmistatakse süüa. Pimeduse saabudes tekib tänavatele lugematu hulk improviseeritud restorane, kus pakutakse maitsvat, taipärast ja odavat toitu. 

Hiinalinna segasumm on peamine põhjus, miks turistid siia tulevad. Räägitakse, et linnavõimud tahavad hakata improviseeritud restoranide tegevust ohjama. Eesmärgiks on Bangkok puhtamaks saada. Selle vastu pole mul midagi. Samas väidan, et kui kaob tänavatoit sellisel kujul, siis kaob Bangkoki üks oluline omapära.

Homme on plaanis basseini ääres peesitada ja jalgu puhata. Ja siis ongi aeg Bangkoki peatükile punkt panna, sest ees on ootamas uued tuuled.

teisipäev, 28. august 2018

Bangkok

Elame jalutuskäigu kaugusel Bangkoki sünnikohast. Suundusimegi alustuseks Ko Ratankosinisse, kunstlikule saarele, kus asuvad Wat Phra Kaew tempel ja suure palee kompleks. Viimane on olnud läbi aegade Tai kuningate residents. Tõeline arhitektuuri meistriteos. 

Siin kultuuris viiakse iga päev templitesse sületäite kaupa lilli, mida ostetakse lilleturult. Ma pole kunagi varem näinud korraga nii palju lilli ja nii hästi lõhnavat turgu. 


Ikka veel lillede lummuses jalutasin jõeäärsel promenaadil ja astusin sisse Wat Pho templisse. Seda korda otsustasin jalanõudest loobuda ning kuldlehtedega kaetud lamavat buda isiklikult tervitada. 


Nüüd tean, miks Bangkoki seljakotireisijate pealinnaks peetakse. Koju jalutades leidsin ennast Khao San tänavalt. Tundub, et kõik turistid on siia kogunenud, et nautida massaaži, tänavatoitu, muusikat ja sooja ilma. 

Samasugune, kuid veidi vähem kärarikas puhkuse meeleolu valitseb Soi Rambuttri tänaval. Üllatus, üllatus! See on minu kodutänav. Nüüd on selge, miks eile uinusin muusikahelide saatel. 

Kui elaksin Tai Kuningriigis, siis toituksin oluliselt tervislikumalt. Kõik koogid ja moosid jääksid söömata, sest siinsed mangod, arbuusid ning ananassid on üle kõige. Ja täiesti normaalne on neid tänavalt osta ning kilekotist süüa.

esmaspäev, 27. august 2018

Võõra linna tuled

Õnneks pakutakse turistidele hommikusöögiks riisi kõrvale ka mune Benedicti moodi ja pannkooke maasikamoosiga.

Lõpetuseks üks tore fakt. Traditsioonilised kambodža naised riietuvad päevade järgi erinevatesse värvidesse. Näiteks punane on pühapäeva värv ja lillat kannavad nad teisipäeviti. Ma olen küll veits kade, sest neil pole igipõlist probleemi, et mis siis täna selga panna.

On aeg Kambodžale lehvitada.

Chao Phraya jõe kallastel Tai lahe ääres asuv Tai pealinn Bangkok võtab vastu hoopis teise tempoga. Sekundiga on selge, et liiklejaid on rohkem kui tänavatele mahub. Tagantjärele tarkus on, et aega tuleb siin varuda. Kuigi omast arust hakkame kõikjale minema pigem liiga vara, siis kohale jõuame reeglina mõningase hilinemisega.

Hiinlased jõudsid Bangkoki minust 200 aastat varem. Just siit Hiinalinnast sai alguse kõigile tuntud Tai tänavatoidu kultuur. Jalutasime vihmasajus mööda Hiinalinna Yaowarati tänavaid ja maitsesime giidi juhendamisele parimaid palu. Just siis kui mõtisklesin, et mis siin nii erilist on, selgus, et esmaspäeviti on siin ebatavaliselt rahulik. Hoolimata sellest sai kõht liiga täis ning kohalik muusikagi kuulatud.

Kuna Tai poksist ma huvitatud pole ja selleks, et mitte liiga vara magama minna, leian end teist õhtut järjest jalamassaažist. Mõnus.

pühapäev, 26. august 2018

Kambodža

Siem Reapi provintsis asuv muistne Angkori linn on Kagu-Aasia üks olulisemaid arheoloogilisi paiku. 400 ruutkilomeetrisel alal on enam kui 100 iidset monumenti ja kümmekond templikompleksi, mis on ehitatud khmeeride dünastia kõrgajal 9-13 sajandil. 

Templitest suursuguseim on Angkor Wat, mis on väidetavalt maailma suurim religioosne ehitis. Angkor Wat on Kambodža sümbol ja süda ning teda kujutatakse isegi riigilipul. 


Nüüd on õige aeg üles tunnistada, et just sellesama Angkor Wati pärast siin olengi. Kuuldavasti pole mina ainus. Igal aastal külastab piirkonda üha enam inimesi üle kogu maailma. Õnneks on praegu turismis madalhooaeg, mis võimaldab suuremate rahvamassidega maid jagamata iidset impeeriumi uudistada. 

Angkor Wat on täiega äge. Päriselt ka. 100% külastamist väärt koht. 

Sellega meie pühaüritus veel ei lõppe. Järgmisena külastasime Khmeeri impeeriumi viimast pealinna Angkor Thomi. Jalutasime läbi lõunavärava ning siirdusime unikaalsesse Bayon´i templisse, mille torne kaunistavad 200 naeratavat nägu. Naeratasin koos nendega. 


Arvatakse, et Angkor Wat ehitati nii suursugune just sellepärast, et ta pidi olema võimsam kui Angkor Thom. Naabrist parem mõtteviis levis juba iidsetel aegadel. 

Templituur sai punkti Tomb Raideri sõpradele tuttavas paigas. Lara Croft tegi tegusid templis Ta Prohm, mille on oma embusesse haaranud kuni 300 aastased viigipuud ja tohutud rohttaimed. Erinevalt paljudest teistest Kambodža templitest on Ta Prohm jäetud puutumatuna aastasadadeks. See siin on ainulaadne kooslus inimese ja looduse koostööst. 


Templitega saaks vabalt mitu päeva ära sisustada, aga nüüd aitab. Lähme hoopis ja vaatame, kuidas elatakse järvel. 

Sõidame traditsioonilise puupaadiga Tonle Sapi järvel, mille pindala varieerub olenevalt aastaajast 2700-16 000 ruutkilomeetri vahel. Tegemist on Kagu-Aasia suurima mageveekoguga, kus elab 170 ujuvkülas umbes 90 000 inimest. Lisaks elumajadele ujuvad mööda kool, kauplus ja politseijaoskond. Ainult mobiilimastide ja templite peale saab kindel olla, sest nad on vaiadel kinni. 

Kaarti vaadates selgub, et Tonle Sapi järv voolab edasi Tonle Sapi jõkke, mis omakorda ühineb Mekongi jõega. Siit ka põhjus, miks kõik nii tuttav tundub. Olen sellist elu näinud Vietnamis Mekongi deltas. Ning mõningane sarnasus on ka eluga Myanmaris Inle järvel. 


Prügimajandus on allapoole igasugust arvestust. Nägin oma silmaga, kuidas kõik ebavajalik üle parda lendas. Harjumuse jõud on nii suur. Levinud mõtteviis on, et kuna sajandeid on nii tehtud, siis teen mina ka. Mis sest, et kookospähklist jooginõu on asendunud plastpudeliga. Samas kõik ei ole veel kadunud. Paar kilomeetrit eemal korjas üks proua okstesse kinni jäänud plastpudeleid kokku. 

Vihmaperioodi tõttu on järv XXL suuruses ning järveäärsed riisipõllud vee all. Mis tähendab, et riisipõldudel saab kala püüda. Ilma naljata, just seda nad siin teevad. 

Riis on siinmail sama tähtis kui leib ja kartul eestlasele. Ega ilmaasjata ei tähenda khmeeri keeles sõna “söömine” (nam bai) otsetõlkes “riisi sööma”. Khmeeri köögi lahutamatu osa on aurutatud riis, mida serveeritakse nii hommikusöökide kui suppide kõrvale, karrist rääkimata. Oluline on märkida, et riisi kasvatamisega tegeleb 80% kambodžalastest.

laupäev, 25. august 2018

Puhkus

Iidne linn ja tema templid, üks inimestes vastakaid tundeid tekitav suurlinn ning maailma parim saar. Tõotab tulla üks mitmetahuline puhkus. 

Maandusime peale 18 tundi teel olemist Siem Reapi. Lugesin raamatust “Minu Kambodža”, et tuk-tuk’i (khmeeri keeles remork) juhid üritavad turiste nöörida. Ei midagi uut siin päikese all. Selle teadmisega kaugele ei jõua, sest lennujaamas pole teist valikut. Tuleb maksta 9 dollarit ja tunnistada, et juba ongi nahk üle kõrvade tõmmatud. 

Neil tegelikult on oma raha ka, aga kogu arveldamine käib siiski dollarites. Seda nii poes, kui ka turul. Isegi pangaautomaadid annavad ainult dollareid. 

Turgutav ujumine õhtupimeduses andis energiasüsti, mis võimaldas minna Siem Reapi avastama. 

Road 60 on kohalike kogunemiskoht. Iga päev alates kella viiest tekib siia kilomeetripikkune toiduturg, kus muuhulgas pakutakse grillitud konna ja fritüüritud ämblikke. Kuigi siinsed aroomid ja eksootiliste puuviljade kuhjad kutsuvad sööma, siis kaine mõistus ütles, et tuleb minna turistipiirkonda õhtustama. 

Kõigis reisikirjades kiidetud Pub Street on võimas. Kui mujal linnas on suhteliselt pime, siis siin pole tulede ja vilede pealt kokku hoitud. Nagu üks suur vabaõhu ööklubi koos erinevat liiki muusika ja toidupakkujatega. Kui millegi üle nuriseda, siis on see lärm. 

Veel vaatasime üle Miss Wong’i kokteilibaari, mis hingab samas rütmis 1930. aastate Shanghaiga. Mulle isiklikult sümpatiseerib see koht palju rohkem kui Pub Street.

pühapäev, 13. mai 2018

Teistmoodi suurlinn

Siin on viimaste aastaste jooksul ehitatud palju ja ehitatakse veel. Väidet, et Berliin on Euroopa suurim ehitusplats, ümber lükata pole võimalik. Ükskõik mis suunas vaatad, ikka näed mõnda kraanat.

Saksamaa pealinn on kultuuride paabel Euroopa südames. Lihtne näide teistest kultuuridest saksa oma kõrval on döneri kebab. See türklaste toit on kõikjal. Berliinis lõikab alati keegi kuskil vertikaalse pöörleva küpsetusvarda küljest liharibasid, keerab selle koos salatiga pita leiva vahele ja küsib mõned eurod. Ja mis peamine, see maitseb suurepäraselt.

Ka linnamaastikul on näha värvikat kultuuri ja mitmekesise mineviku jälgi.


Berliin on rahulik ja konservatiivne. Suurlinna kohta on siin uskumatult palju ruumi, õhku ja rohelust ning ootamatult vähe inimesi. Omast käest tean, et Berliinis tunnevad end hästi ka need, kellele suurlinnad reeglina mõjuvad väsitavalt.

Täna hommikuks olime võtnud omaks siinse elutempo ning kiirustasime aeglaselt kebabiputkadest mööda ning tegime lõpetuseks suvesoojuses ühe hilise hommikusöögi.

laupäev, 12. mai 2018

Kunst ja veel kord kunst

Hamburger Bahnhof. Endises vaksalihoones on koha leidnud kaasaegse kunsti muuseum. Ja siin me oleme. 

Ikka veel kunsti ja arhitektuuri kooslusest lummatuna liigume kireva ajalooga Tempelhofi lennuväljale, mille kaudu varustati Lääne-Berliini toidu jm eluks vajalikuga. Lennujaam avati 1923. aastal olles üks esimesi Saksamaal. Pärast sulgemist 2008. aastal on lennujaama ala kasutatud erinevatel eesmärkidel. Alates 2010. aastast on ala rahvale avatud Tempelhofi pargi nime all. Siin on ruumi kõigile. 


Hommikuse kunstitunni jätkuks viis Berliinis elav sõbranna Anselm Kieferi näituse “Life Time – World Time” avamisele. Tegemist on ühe tänapäeva kuulsaima ja rohkelt kõneainet pakkunud saksa kunstniku ja skulptoriga. Näitusel saab näha, kuidas muutuvad ajas ja erinevate protsesside tulemusena asjad. Teiste sõnadega, et mis juhtub erinevate materjalidega, kui panna nad põlema või vette või mulla alla. Soovitan! 


Berliin on täis Korea, Tai, Vene, Poola, Türgi, India, Itaalia ja kõikvõimalike muude maade toitu. Olen võõraste maitsete osas skeptiline, aga täna otsustasin proovida midagi uut. Ja seda ainult sellepärast, et minu kohalik lapsepõlvesõbranna soovitas. 

Korea restoran Kimchi Princess on nii populaarne, et pidevalt on järjekord ukse taga. Seda põhjusega, sest toit on ülimaitsev. Ja juttu jätkus meil kauemaks. 

Et peale 10 aastat mitte kohe jälle laiali minna, siis lasime endale tutvustada Kreuzbergi ööelu. Jalutuskäik oli meeleolukas. Kohalikud on tänavatel ja pidutsevad. Poolkogemata käisime ära ka peol, kus kõlasid Balkani rütmid. Huvitav kogemus.

reede, 11. mai 2018

Turism kuubis

Täna hommikul oli nii kiire, et isegi hommikusöök jäi söömata. Põhjuseks kuuldused, et kui enne kaheksat järjekorras ei seisa, siis võib Riigipäevahoone külastamisest ainult unistada. 

Saime nimed kirja ja nüüd võisime rahulikult tõeliste turistide kombel läbi Brandenburgi väravate jalutada ning Unter den Lindenil hommikusööki nautida. Jalutuskäik jätkus läbi holokausti memoriaali Potsdami platsi poole. 


Siin tuksub uue Berliini süda, mis on täis viimaste aastakümnete arhitektuuri. Üks põnevamaid hooneid on originaalse kupliga Sony Center. Tegelikult asus siin ka 1920. aastatel linnaelu keskpunkt, kuid peale II maailmasõda sai sellest paigast tühermaa ning alles peale Berliini müüri langemist hakkas plats taas muutuma linnaelu keskpunktiks. 

Berliini eristab teistest Euroopa linnadest see, et siin peetakse lähiajalugu olulisemaks kui ammust võimsate keisrite aega. Nüüd seamegi sammud sinna, kuhu iga endast lugupidav turist minema peab. 

Ikka veel ei mahu pähe, et see sama müürijupp, mille ees seisan, oli kunagi kilomeetreid pikk ja lõikas kaheks ühe rahva ja linna, mõnikord ka perekonna. 


Vahemärkusena olgu öeldud, et täna on Eestis soojem kui Berliinis. Kuna riietuse valikul me ei olnud sellega arvestanud, siis osa seltskonda otsustas ennast soojendada Euroopa suuruselt teises kaubamajas KaDeWe’s. Mina isiklikult ei jõudnud gurmeekorruselt kaugemale. 

Kõht head Tai toitu täis, võtsime suuna Riigipäevahoone poole. Teele jäi veel kuulus piiriületuspunkt Checkpoint Charlie. 

Turvakontroll õnnelikult läbitud, jalutasime koos paljude teiste turistidega Norman Fosteri poolt projekteeritud modernses klaaskuplis, mis kaunistab sajanditevanust parlamendihoonet. Väidetavalt on tegemist esteetilise pärli ja insenerikunsti imega. Esialgu ei olnud suur osa berliinlasi sellest sugugi vaimustuses, aga inimesed harjuvad kõigega ja tänaseks on kuppel omaks võetud. 

Päeva lõpuks sain veel ühe imelise kogemuse võrra rikkamaks. Mis juhtub siis, kui Jazzkeller 69-s saavad kokku sakslane, prantslane ja ühendkuningriiklane. Seda on sõnadega võimatu kirjeldada, aga kuuldu oli VÕIMAS. Minu jaoks sai džäss juurde uue põneva nüansi alternatiivdžässi näol.

neljapäev, 10. mai 2018

Berliin

Saksamaa pealinn on aastaid olnud kurikuulus oma elujõuliste subkultuuride poolest. Nende õitseaeg jääb 1990. aastatesse. Tänaseks olevat Berliin taltsutatud. Ka Kreuzberg, mida peetakse üheks värvikamaks linnaosaks, on muutunud “teistmoodi” inimeste ohtlikust ümbruskonnast trendikaks elurajooniks. Ka meie otsustasime ennast just siia mõneks ajaks sisse seada. 

Elame 1894. aastal avatud ja algselt tööliste puhkealaks rajatud Viktoriapargi vahetusläheduses. Alustasime Berliini vallutamist jalutuskäiguga pargis. Kuna selleks ajaks olin valmis sööma mida iganes, siis astusime sisse esimesse süüa pakkuvasse asutusse ning tellisin pikalt mõtlemata viinerit. Etteruttavalt olgu öeldud, et see jäi viimaseks, sest Berliini kulinaarne ampluaa sellega õnneks ei piirdu. 


Viktoriapargis on tehiskosk ja memoriaal, mis jääb 66 meetri kõrguse Kreuzbergi mäe tippu ning meenutab preislaste võitu Napoleoni-vastastes sõdades. 

Täna on Saksamaal riigipüha ja rahvas pidutseb. Mis tähendab omakorda seda, et kõik poed on suletud. Õnneks on olemas bensiinijaamad, kust saime kõik vajaliku, et hommikul mitte nälga surra. 

Yorkschlösschen on Berliini hõnguga pubi-restoran, mis on džässkontserti nautivaid kohalikke puupüsti täis. Mahutasime ennast terrassile ja sõime ühe mehise talupoja õhtusöögi. Ei mäletagi enam, millal viimati praekartulit ja muna sõin, aga tunne on nagu oleksin koju jõudnud. 

Võib ju olla, et eestlased tunnevad end Berliinis koduselt just seetõttu, et tunneme saksa kultuuriruumi üsna hästi, kuna oleme sinna kunagi isegi kuulunud.

laupäev, 14. aprill 2018

Kuressaare

Kuressaarega on huvitav lugu. Olen siin korduvalt käinud, aga seda alati mõne sündmuse raames. Mistõttu on linn ise jäänud siiani avastamata. Täna tuleb vigade parandus. 

Hommikuse jalutuskäigu tulemusel olid keskpäevaks kohustuslikud sammud tehtud ja linnale laias laastus ring peale jalutatud. 

Juba eile sai selgeks, et aprill on ideaalne aeg siseturismi harrastamiseks, sest suured rahvamassid pole veel kohale jõudnud. Mulle meeldib. Muuhulgas saan ihuüksi Kuressaare lossiplatsil hängida. Ka spaakeskuse bassein on ainult minu päralt. Viimase põhjuseks siiski see, et enamus seltskonnast nautis korrus kõrgemal kontserti. 

Kui veel täna hommikul võisin une pealt juhatada teid Kuressaare Selverisse ja muus osas vajasin järeleaitamistunde, siis nüüd tean täpselt, kus on loss, kuursaal, veski, Suure Tõllu ja Pireti kuju või milliste tänavate nurgas asub hoov, kus õitseb sadu või isegi tuhandeid märtsikellukesi. Käisin seda lummavat ilu kolm korda vaatamas. Iga valgusega oli vaatepilt erinev, aga alati imeline.

reede, 13. aprill 2018

Saaremaa

Siin õppisin lehma lüpsma, lambaid karjatama ning sain teada, kuidas notsust saab kotlet ja et rästikuid ja herilasi on kasulik kaugelt vaadata. Just siin hakkasin armastama kukeseeni ja põldmarju. Otsisime koos venna ja tädipoegadega võidu põõsastest kanamune. Sõitsime kiviaedade vahel autokastis viljakuivatisse ja hüppasime suure saladuskatte all heinakuhjades. Ka elu esimesed piiriületuse kogemused on pärit sõidust Saaremaale. Kõik see ja palju muud toredat juhtus siin 25 ja rohkem aastat tagasi.

Aga mida teha Saaremaal siis, kui kõik oleks just kui juba nähtud ja tehtud…

Otsustasime, et teeme täna kõik teistmoodi kui tavaliselt. See tähendab, et suutsime Muhumaa ahvatlustele vastu panna. Möödusime Pädaste ja jaanalinnufarmi teeotsadest ning ka Muhu leib legendaarses Liiva külas jäi ostmata. Ületasime Väikese väina tammi ning Saaremaale jõudes ei võtnud otseteed nn pealinna, vaid põikasime sisse Orissaarde. Väiksena oli see meie suurlinn, kuhu meid toodi nn pidupäeval jäätist sööma. Tollest ajast mäletan kaubamaja ja selle ees laiuvat hiiglaslikku treppi.

Seejärel sõitsime mereäärt pidi Panga pangale. Ilm on aprilli keskpaiga kohta ootamatult suvine. Mistõttu tegime peatusi ja vaatasime üle kõik siinsed väikesadamad. Inimesi pole kuskil. Ideaalne vaheldus linnakärale. Ka Panga pangal olime ainukesed uudistajad. Õhtuks jõudsime Karujärve kaudu Kuressaarde.


Üks asi veel. Täna hommikul otsustasin, et talvesaapaid enam jalga ei pane. Õigesti tegin! Esimesed sinililled ja liblikad nähtud, kuigi sada meetrit eemal kõrguvad veel hiiglaslikud rüsijää kuhjad, mis silmnähtavalt päikese käes kahanevad. Tundub, et talv on otsustanud kevadele teatepulga üle anda.

laupäev, 24. veebruar 2018

Hakkame sättima!

Eile pühendasin ennast taas kodumägedele ning viisin esimest korda olijad maailma katusele kakaod jooma.

Tänase piduliku päeva puhul oli meil kõigil suusarajal tähtis ülesanne. Leppisime kokku, et kus iganes me ka sel hetkel ei viibiks, teeme Eesti aja järgi täpselt kell 13.00 pilti. Mina jõudsin aktsiooni “Eesti minut” auks 2305. meetri kõrgusele, et õigel ajal üks korralik eestimeelne foto jäädvustada. Mõeldud-tehtud!


Sinimustvalged õhupallid täis puhutud, kiluvõileivad valmis vorbitud, lipp “masti“ tõmmatud ja rahvariided selga topitud. Austrid avatud. Kui kõik oli valmis sätitud, võis pidu alata!

Eile õhtul kui hommikusöögi tellimusi tegime, ütlesin oma arust nalja viluks, et palun üks ilutulestik. Uskuge või mitte, aga täna õhtul toimus Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva auks Méribel Villages’s ilutulestik. Respect!!!

Selline oli meie riigi 100. sünnipäev Prantsuse moodi ja Briti sugemetega.

neljapäev, 22. veebruar 2018

Mägimatk

Homme saab see, et lähen matkale. Andsin endale suusatamisest puhkust ja võtsin ette jalgsimatka. Kui üles ronimine võttis aega kolm tundi, siis alla tulemine läks oluliselt libedamalt. 55 minutit ja kohal. Tulles eksisin ära ja imetlesin pingil hinge tõmmates lumiseid Alpide vaateid. Võrdluseks, et sama asja teeb suusatõstuk ära kaheksa minutiga, aga emotsioonid, mis tekivad, pole mitte mingi nurga alt võrreldavad.


Kuna kodune Presidendimatka kuupäev muutus, siis ei õnnestu mul seal osaleda ning otsustasin, et pühendan hoopis tänase imelise matka saja-aastasele Eestile.

Tunnistan ausalt, et peale edukaid saavutusi spordirajal ootab kodus üks maitsev kook. Ja nii iga päev! Kuna lõunasöök jäi täna vahele, siis sain süümepiinadeta terrassil kooki süüa, raamatut lugeda ja päikest nautida.

kolmapäev, 21. veebruar 2018

Courchevel

Täna võtsin ette oma siinse ja võib vist öelda, et kogu maailma lemmiksuusakuurorti. Ei teagi miks, aga Courcheveli on alati hea ja kodune tulla. Siinsed pikad laskumised annavad piisavalt ruumi ja vabadust kõigile, kuigi isegi siin läks täna paar korda kitsaks. Õnneks on rajad suurepäraselt hooldatud ja kõik see mees sai päeva lõpuks õnnelikult mäest alla.


Juba ainuüksi kokakunsti pärast meeldib mulle just Prantsusmaal suusatamas käia. Restoranid on klass omaette nii köögi, teeninduse kui kõige muu poolest. Täna õnnestus taas külastada oma suurt armastust - restorani Le Cap Horn. Ma ei pidanud pettuma, sest kõik oli täpselt nii kui peab või paremgi veel.


Kolme päevaga kõik kohustuslik tehtud! Mis homme saab?

teisipäev, 20. veebruar 2018

Méribel

Eilse ülepingutuse tagajärjel ei ole täna võimalik inimese moodi isegi trepist alla tulla. Seega võtsin rahulikumalt ja sõitsin eelmisest aastast tuttavatel koduradadel ning otsisin üles oma lemmikpaiga – võrkkiige. Déjà-vu!


Elame villas, kus sinu eest tehakse kõik ära. Isegi suusasaapad pannakse jalga, kui vaid soovid. Eelnevatest kogemustest tean, et peale seda nädalat on koju tagasi päris keeruline pöörduda, kuid selle peale veel ei mõtle ning naudin puhkust täiel rinnal.

Teenindaval personalil on teisipäev vaba. Peame omal jõul hakkama saama. Õnneks selgus, et kõik on agaralt valmistunud saabuvaks kodumaa juubeliks ning meil on kilu ja musta leiva uputus. Et mitte laupäeval ennast kiluks süüa, tegime 24. veebruari peaproovi.


Kiluvõileibadega esimene nälg kustutatud, jalutasime Méribeli peatänaval ja sattusime toiduturule, kus “maitsesin” kõhu juustu täis. Kui kõht lõplikult täis oli, siis alles istusin õhtusöögilauda ning sain trühvli üledoosi.

esmaspäev, 19. veebruar 2018

Méribel ja Saint Martin de Belleville

25 ligipääsetavat tippu, millest 10 kõrgemad kui 2500 meetrit, kuus liustikku ning 600 kilomeetrit suusaradu, millest omakorda 85% asuvad kõrgemal kui 1800 meetrit. Kõlab imeliselt ja ainult natukene hirmutavalt.


Méribeli org on tänu asukohale ja pikkadele laiadele nõlvadele piirkonnas enim sõidetav. Seda saime täna omal nahal tunda, sest tõstukite järjekorrad venisid tipphetkedel keskmisest pikemaks.

Méribelist on ka mugav liikuda kõrvalorgudesse. Belleville org on piirkonna mastaapseim, pakkudes enim laskumisi ja suurimat kõrguste vahet. Siin asub ka Euroopa kõrgeim suusaküla Val Thorens, kus 99% suusaradadest paiknevad kõrgemal kui 2000 meetrit. See on ka põhjus, miks siin on talvehooajal alati lumi garanteeritud.

Kui talvel on enamik Prantsuse suusakuurorte üle rahvastatud, siis kuulujutud räägivad, et Saint Martin de Belleville on piirkonna hubaseim nurgake. See juustutootmise keskus on suutnud säilitada oma rahuliku ja eheda keskkonna. Täna võtsin ennast kokku ja läksin vaatama, kas eelnevad väited vastavad tõele.

Just täpselt nii ongi. Peale neljatunnist võitlust suusaradadel ja tõstukijärjekorras jõudsime kohale. Tegemist on pisikese, rahuliku ja romantilise suusakülaga, mis on Méribeli täielik vastand.

Nälg hakkas juba silmanägemist võtma ja oli viimane aeg midagi hamba alla pista. La Bouitte restoranis sain ainulaadse kogemuse üllatusmenüü näol. Elu esimene auster, konnakoivad, maisisai, kiivikrõpsud ja palju muud põnevat. Koos arvega toodi lõpuks lauda ka menüü. Parem hilja kui mitte kunagi. Taas tõestatud, et Michelini tärne omavaid kokkasid tasub pimesi usaldada.


Kuigi vanarahva tarkus ütleb, et esimesel päeval ei tasu üle pingutada, siis mina just seda täna tegin. Kuna ilm oli liiga hea, siis ei raatsinud õigel ajal lõpetada ja tulemuseks see, et viimased kaks laskumist tulid läbi suuremat sorti eneseületuse. Kolmest orust kaks on tänasega igal juhul võetud.

pühapäev, 18. veebruar 2018

Prantsusmaa - suusahuviliste muinasjutumaa

Les Trois Vallées, otsetõlkes kolm orgu, on kolme tuntud suusaküla ühendav maailma suurim suusapiirkond, mille kroonijuveeliks peetakse Méribeli. Kuurort on võitnud miljonite turistide südamed. Siia sõidetakse kokku tervest maailmast. Tänu oma kesksele asukohale avaneb Méribelis majutujale võimalus nautida üle 600 kilomeetri omavahel ühendatud suusaradu, mida teenindab 200 lifti. Ainuüksi Méribeli orus endas asub üle 150 kilomeetri suusaradu, mille seast leiab endale sobiva igaüks.

Lisaks Méribelile kuuluvad Les Trois Vallées piirkonda veel Courcheveli ja Belleville orud. Ühe nädalaga ei suuda seda kõike isegi kõige suuremad suusahundid läbi kihutada, mistõttu tullakse siia ikka ja jälle tagasi.

Ei oskagi enam kokku lugeda, et mitmes kord, aga siin ma taas olen…

neljapäev, 25. jaanuar 2018

Talv Maroko moodi

Siiani arvasin, et kohalikud, kes käivad tutimütside, talvesaabaste ja sulejopega pole päris normaalsed.

Täna selgus, et ka Marokos on jahedamaid päevi. 25kraadine suvi on üleöö muutunud kuuekraadiseks ja paksu udusse mattunud talveks. Tundub, et saime lotovõidu, sest viis päeva nautisime sellist ilma nagu Eesti suvi on oma parimatel päevadel. Enne seda oli kolm nädalat vihma sadanud ja ilmaennustus lubab, et alates tänasest algab uus külmalaine. 

Nüüd istume lennujaamas lukus. Udu tõttu on kõik lennud teadmata ajaks edasi lükatud. Võib juhtuda, et me ei jõuagi täna koju…

Tühi kõht tuletab meelde, et üks tähtis teema on põhjuseta saanud liiga vähe tähelepanu. Ning hüpotees, mille reisi alguses püstitasin, et söön viis päeva ainult kuskussi, on ümber lükatud.

Maroko köögi- ja toidukultuur on Lähis-Ida, Araabia, Berberi, Aafrika ja Vahemere mõjutustega. Toitude lahutamatuks osaks on vürtsid. Ühesõnaga igaüks leiab oma. Ka mina leidsin.

Lisaks kuskussile on maitsev aeglaselt küpsetatud mahlane potihautis – tagine, mida valmistatakse nii lihast kui kalast koos juurviljadega. Nime on roog saanud keraamilise koonusekujulise kaanega poti järgi, milles toidul pikalt haududa lastakse. Kuumas potis tuuakse söök ka lauale.


Hommiksöögi lauas on ka munad praetud sellises potis. Lisaks munale oleme söönud hommikuti viite erinevat saialaadset toodet ja värskelt pressitud apelsinimahla. Kui toidu osas tahaks juba vaheldust, siis apelsinimahla jooks lõputult. Marokos ei pea küsima, et kas teil värskelt pressitud apelsinimahla on, sest siin ainult see ongi. Ka tänavalt võib seda julgelt osta.


Marokolased ise ütlevad, et nende kõige populaarsem jook on münditee. Seda joovad nad ise ja pakuvad ka külalistele. Teest keeldumist võtavad nad solvanguna.

Marokot on läbi ajaloo valitsenud kartaagolased, berberid, roomlased, portugallased, hispaanlased ja prantslased, kes kõik on jätnud siia oma jälje. Prantsuse mõjusid on tunda igal sammul. Näiteks lennujaamas on enamus infot prantsuse keeles. Üsna tavaline on leida menüüst kõrvuti kuskuss, tagine ja kitsejuustupirukas.

Kui keegi küsib, et kas Maroko on Aafrika või Euroopa, siis võib julgelt öelda, et ta on nende kahe vahel – nn üleminekumaa Euroopast Aafrikasse. Meie Maroko oli täis värve, lõhnu, maitseid ja elamusi. 

kolmapäev, 24. jaanuar 2018

Kahe näoga Marrakech

Aafrika linnad on mõnes mõttes sarnased. Tänaval kaubitsemine on nende igapäevaelu lahutamatu osa. Siin töötavad kingsepad, lõngavärvijad, vaibakudujad ja puunikerdajad. Ka rollid on ideaalselt paigas – mehed müüvad ja naised ostavad.


Tänaseks oleme saavutanud kauplemise kõrgema taseme. Vähemalt ise arvame nii. Kui esialgsest hinnast poolt alla ei saa, siis ei osta. Tõele au andes, saame siis ka petta, aga ise oleme rahul. Nad on muidugi ka nahaalsuse tipp. Hea näide on see, et meile üritati müüa ühe euro eest kahte banaani. Ulme kuubis.


Samal ajal igal sammul toimuvale aktiivsele kauplemisele, voorivad mõlemas suunas lõputud inimmassid, eeslid ­ja hobused veavad kaupa ja suurima võimaliku kiirusega kihutavad selles ­inimsummas jalgrattad, mopeedid ja autod. 24/7 käib äge tuututamine ja võrridega põristamine. Kuna õhk praktiliselt seisab, on tänavad sisepõlemismootoritest vines ning tunda on kõikvõimalikke aroome. 


Medinas ei anna turistidele hetkekski rahu ka kaupmehed, kes kõik üritavad võita sinu tähelepanu ja kutsuvad oma kaubaga tutvuma.

Tunnistan ausalt, et alguses on see päris väsitav, kuid peagi selgub, et pearaputusega saab tüütajatest kergesti lahti. Reisikirjades soovitatakse silmsideme vältimiseks päikseprille kanda. Lisan omalt poolt, et päikseprillid peavad olema tagasihoidlikud, minu puhul tekitasid need hoopis vastupidise reaktsiooni…

Suureks üllatuseks selgus täna, et on olemas ka teistsugune Marrakech, millest turistidele räägitakse vähe või pigem ei räägita üldse.

Tegelikult jaguneb tänapäeva Marrakech laias laastus kaheks: medina - vana linnaosa sajanditevanuste majade, kitsaste tänavate ja turuplatsidega, ning Gueliz - uus, euroopalik linnaosa koos kiirsöögikettide, kaubanduskeskuste, pankade, suurte hotellide ja muu selle juurde kuuluvaga.

Vahelduseks on nii vabastav jalutada uuslinna laiadel avenüüdel purskkaevude vahel nägemata ühtegi teist inimest või osta Carrefourist fikseeritud hinna eest banaani ilma, et keegi üritaks midagi “vajalikku” maha müüa või juua Starbucksis üks korralik kakao. Unustasin hetkeks, et olen Aafrikas. 

Kuhu on kadunud kõik eeslid ja hobused? See liiklusmärk seletab nii mõndagi.


Pärastlõunal katuseterrassil päevitades, mõlgutasin mõtteid ja jõudsin järeldusele, et peale Gueliz’i külastamist nõustun nendega, kes ütlevad, et Marrakechis kohtub hommikumaa kultuur õhtumaa kultuuriga ning keskaeg kaasajaga. Punane linn on täis kontraste: turud vs ostukeskused, eesel vs luksusauto, villa vs liivahurtsik, lõputu luksus vs äärmuslik vaesus, traditsioonid vs vabadus jne.

teisipäev, 23. jaanuar 2018

Marrakechi peidetud ja peitmata saladused

Alustasime päeva Bahia paleest. See 20. sajandi alguses vesiir Ba Ahmed Ben Moussa poolt ehitada lastud suursugune loss on ideaalne näide Marrakechi valitsejate jõukusest ning eluviisidest. Luksus paistab siin igast detailist. Bahia paleed lihtsalt peab nägema.


Bahia palee vahetus läheduses asub ajalooline juudi kvartal, mis sai aasta tagasi kuningas Mohammed VI käsul tagasi oma originaalnime - Mellah. Jalutuskäik viis meid läbi kvartali muuhulgas ka juudi kalmistule.

Marrakechis on palju mošeesid. Neid kõiki üle vaadata me ei plaaninudki. Valisime linna suurima ja tuntuima, Koutoubia mošee, mis on ehitatud 12. sajandi teises pooles. Siseneda saavad siia ainult moslemid. Sellel punakatest tellistest ja liivakivist ehitatud hoonel on 77 meetri kõrgune minarett, mis on Marrakechi sümbol nii nagu Eiffeli torn Pariisis või Big Ben Londonis.


Üldmulje medinast on pigem tagasihoidlik ja vaene. See võib olla petlik. Siin on palju võimsaid uksi, mille tagune elu jääb võõrastele saladuseks. Ka meie elame ühe sellise puidust ja tabalukuga lukustatava ukse taga. Aknad on ainult sisehoovi. Kui meil koduvabariigis on kombeks, et tahame, et kõik näeksid, kui hästi meie elame, siis siin on täpselt vastupidu - pole kellegi teise asi, kuidas mina oma kindluses elan.

Enne oma muinasjutulisse riadi tagasi pöördumist otsustasime veel ühest uksest sisse piiluda. See on uskumatu, et hullumeelse medina südames asub selline rahu ja vaikuse oaas nagu seda on imeline Saladuste aed (Le Jardin Secret).

esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Punane igaviku pealinn

Just nii nimetatakse Marrakechi - endist Maroko pealinna. Legendaarne punane linn on andnud Marokole ka nime.

Hommikud ei ole Marrakechis vaiksed. Juba esimese palvuse ajaks aetakse puuviljaletid ja mahlapressid tänavatele. Varajane jalutuskäik läbi medina kitsaste tänavate, kus igapäevaelu tuksub samamoodi nagu sajandeid tagasi, viib meid täna korraks kaasaega.

2017. aasta oktoobris avati Marrakechis prantsuse moelooja Yves Saint Laurent’i muuseum. Siinne kleidikollektsioon võtab sõnatuks. Kõik need võiks vabalt kohe selga panna ja EV100 sünnipäevale minna. YSL armastas väga Marokot ja Marrakechi. Marrakechi kiindus ta nii väga, et soovis oma viimaseks puhkepaigaks Majorelle aeda, kus ta ka aeg-ajalt elas ja töötas.

Alates 1947. aastast rahvale avatud Majorelle aia lõi Prantsuse maalikunstnik Jacques Majorelle. Viielt kontinendilt pärit mitmekülgse taimekollektsiooniga Majorelle aed oli tema 40-aastase töö tulemus. Aed on kuulus oma kaktusekollektsiooni ja purskkaevude poolest. Praegu asub Majorelle aia ägedas sinises majas berberi muuseum, mida ka meil oli au külastada. Marokolased ise fännavad seda botaanikaaeda, aga mina isiklikult ootasin enamat. Samas on arusaadav, et Marrakeschis, mis asub Atlase mäestiku jalamil Sahara kõrbe naabruses, on iga roheala vaatamist väärt.


Moeloomingust lummatuna pöördume tagasi sajandeid muutumatuna püsinud medinasse, kust sai inspiratsiooni ka YSL isiklikult.


Omaette vaatamisväärsus ja “kasulike” ostude tegemise paik on berberi turg ehk souk. Sellelt mitmetest väikestest turukestest koosnevalt turult võib leida kõike alates berberi käsitööst kuni kaasaegse elektroonikani välja. Ei möödu päevagi, kui me poleks puhtjuhuslikult siia sattunud…