teisipäev, 1. jaanuar 2019

Lõuna-Island

Eilse päeva lõpuks jõudis kõik see mees õnnelikult talvepealinnast tagasi päris pealinna. Saime ikka uue aasta ühiselt vastu võtta. Peale lumetormiseid seiklusi tuli uni sekundiga. Isegi varajaste hommikutundideni kestnud ilutulestik ei heidutanud. 

Uuel aastal uue hooga. Ka hiljem tulijatel sai paari tunniga Reykjavikist villand. Ühine otsus oli, et lähme ja vaatame hoopis, mis lõunarannikul toimub. 

Toimus see, et võtsime suuna Dyrhólaey poolsaarele, mis on tuntud ainulaadsete laavamoodustiste ja musta liivaga randade poolest. On ikka võimas küll. 


Pimeduse hakul vaatasime kaugelt üle ka ühe liustiku. 

Island on üks müstiline paik, mida kindlasti tasub külastada neil, kes otsivad seiklusi imelises looduses. Islandile tulles võib sul küll olla detailideni paigas kava, kuid Islandil on sinuga oma plaan. Nii näiteks sai minul suusareisist hoopis Islandi taasavastamisreis. Island paneb heas mõttes proovile. Ekstreemsete ilmaolude tõttu siin elada ei tahaks, aga detsembrihullusest välja puhkamiseks on see ideaalne paik. 

Nagu keegi kuskil tabavalt kirjutas, siis Island on segu imedemaast ja põrgu eeskojast. Paremini ei oskagi siinseid loodusimesid kirjeldada. 

Tulin koju ja kaevasin välja vana fotoalbumi, kus on must valgel kirjas, et aasta siis oli 1998, kui esimest korda Islandil käisin. Ei saa välistada, et me kohtume veel.

esmaspäev, 31. detsember 2018

Talv Islandi moodi

Nüüd on tõestatud, et Islandi ilm on hullem veel kui naise tuju. Täna hommikul tormas nii, et ilma mõjuva põhjuseta ei soovita siseruumidest lahkuda. Tahtsime varakult sõitma hakata, et õhtul Reykjavikis uus aasta vastu võtta, aga ilmataadil on omad plaanid. Ta on otsustanud lõpetuseks tõelist Islandi talve näidata. 

Kuna nähtavus oli liialdamata null meetrit, siis esimene katse linnast minema saada lõppes sellega, et pöördusime tagasi Akureyrisse. Istusime ainukesse avatud kohvikusse maha ja mõtlesime, et mis variandid on pealinna jõudmiseks. Peagi selgus, et asi on nii hulluks läinud, et kõik teed on kinni pandud. Tuule kiirus kohati kuni 30 m/s. 

Seltskond jagunes kaheks. Nõrganärvilisemad ostsid lennukipiletid ja lootsid, et lendu ei tühistata. Teised ootavad ilma paranemist ja tulevad siiski maismaad mööda. Elu on seiklus. 

Kui peale paaritunnist lennu edasilükkamist lõpuks lennukis istusin ja avasin reisijate lugude päeviku, siis vaatas sealt vastu järgmine mõttetera:


See sobib nii tänasesse päeva kui ka üldisemalt minu elu filosoofiasse nagu rusikas silmaauku.

pühapäev, 30. detsember 2018

Talve võlumaa

Pikad pilkased ööd ja alles enne keskpäeva tõusev päike pööravad ajataju täiesti peapeale. Kahtlustasin juba varem, et olin eelmises elus karu, kuna magaksin hea meelega maha kogu pimeda aja. Selle tõestuseks läks polaaröös ainult nädal ja suudangi probleemideta 12 tundi järjest magada. 

Täna oli plaanis külastada õllespaad, aga selgus, et pühapäeviti on see kinni. Läksime hoopis Mývatni termaalbasseini. Tuul puhus korralikult ja et asi veel ekstreemsem oleks, siis hakkas ka lund sadama. Tagantjärele targana saan öelda, et see ei olnud kõige parem mõte. Olen nüüd tuumanohus. 


Ainult mina sain Islandi lõhna endaga koju kaasa. Isegi korduv käte pesemine ei aita. Unustasin ennast vist liiga kauaks termaalvette mõnulema. Tunnistan ausalt, et ma ei tahtnud püsti tõusta, kuna väljas oli jäiselt külm. 

Nüüd usun, et Akureyri on Islandi talvepealinn. Paari tunniga sadas maha arvestatav kogus lund. Tegemist on tõelise talve võlumaaga.

laupäev, 29. detsember 2018

Põhja-Island vol2

Eile toimus nunnu kohtumine Islandi tõugu hobustega, kes lubasid isegi pai teha. 


Dalvikus sõin maailma parimat kalasuppi. See oli lihtsalt imeline. Kaluriperekonna liikmena võiksin ka osata sellist suppi keeta. Tegelikult ei ole ju siin praegu turismihooaeg ja seda suppi tavaliselt sel ajal ei pakuta, aga kuna üks teine turismigrupp oli supi ette tellinud, siis saime ka oma osa. Tõeline vedamine. 


Oli üks suur otsimise päev. Valgel ajal sõitsime mööda rannikut ja otsisime vaalu ning pimedas omakorda virmalisi. Pikk otsimine tasus kuhjaga ära, sest viimased on lõpuks leitud. 

Täna vaalajaht jätkus. Tunnistan ausalt, et mul on sellest vaikselt juba kopp ees. Minu entusiasmile ei aita kaasa ka turismiinfo kuti visatud nali, et ega vaalad lollid pole, nad on praegu soojemas kohas. Ainukesed lollid siin oleme meie. Juba ainuüksi vaalade pärast tuleb siia suvel tagasi tulla. 

Samas ega paremat ka teha pole, sest suusatamisest ei tule midagi välja. Mõni nädal tagasi maha sadanud sajandilumest on alles ainult riismed. Kõik on jääs ja puhub vinge tuul. Mõned hullud on paar korda suusatamas käinud, aga mina pühapäevasuusatajana ei hakka riskima. Jääl suusatamine pole minu teema. 

Täna õnnestus imetleda ka ühte Islandi suurimat turismimagnetit - Godafossi koske. Mulle isiklikult jättis Godafoss sügavama mulje kui mõned päevad tagasi kiirkäigul üle vaadatud Gullfoss. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

neljapäev, 27. detsember 2018

Põhja-Island

Eilse päeva veetsin Islandi suuruselt teises linnas Akureyris ja põhiline ülesanne oli mitte nälga surra. Pole harjunud, et kõik poed ja söögikohad kinni on, kuigi terve mõistus ütleb, et 26. detsembril on see täiesti normaalne. Ka tänavatel ei liikunud kedagi. Korraks tekkis kahtlus, et äkki oleme ainsad elusolendid siin ja kõik teised on põgenenud ja kohe hakkab vulkaan purskama vms. 

Mývatni järve piirkond on üks ilusamaid ja põnevamaid paiku saarel. Seda soovitasid külastada kolm põlvkonda islandlasi nagu ühest suust. Järve ümbritsevad tohutud laavamoodustiste alad, kustunud tuhakoonused, keevad mudaaugud, kuumaveeallikad, vulkaanilõhed. Peale tänast mõistan hästi neid, kes ütlevad, et Island on ebareaalne paik, täiesti teine maailm.


Edasi sõitsime täna Húsaviki, mida tihti nimetatakse “kõige tüüpilisemaks Islandi linnakeseks”. Kuna kodutöö oli tegemata, siis selgus alles kohapeal, et tegemist on ka Euroopa vaalavaatluspealinnaga. Ja selleks ajaks kui meie kohale jõudsime, olid vaatlused juba lõppenud.

teisipäev, 25. detsember 2018

Geysir ja Gullfoss

Ütlen ausalt, et Reykjavik on minu jaoks ammendunud. Eelmisest korrast mäletan suurt kirikut ja olen enam kui kindel, et 20 aasta pärast mäletan ka ainult seda kirikut. 

Täna on see päev, kui kogu seltskond kokku saab ja õnnestub lõpuks pealinnast põgeneda. Asjade autosse pakkimine võtab oodatust kauem aega, mistõttu algab võidusõit ajaga. Kas jõuame enne pimedat Geysiri kuumaveeallikate piirkonda või mitte. Jõudsime. Siinne piirkond muutus aktiivseks tuhatkond aastat tagasi ning tänapäeval on kõige võimsam geiser Stokkur, mis purskab oma veesamba mõneminutiliste vahedega 25 meetri kõrgusele. 


Seejärel kiirustasime edasi Euroopa võimsamat koske vaatama. Gullfossi peetakse muuhulgas ka saareriigi ilusaimaks koseks, kus vesi langeb 32 meetri kõrguselt kahe astmena kanjonisse. Tuul oli nii tugev, et ühest telliskivist taskus oleks väheseks jäänud. Nüüd mõistan, miks autorendis hoiatati, et kui tuul ukse minema viib, siis seda kindlustus ei kata. 

Tahtsime edasi liikuda, aga keelumärk ei luba. See polegi nali, et ilmastikuoludest lähtuvalt pannakse aeg-ajalt teed kinni. Maanteeametist saime info, et ainuke variant Akureyrisse jõuda on Reykjaviki kaudu. Esialgsest viietunnisest autosõidust sai lõpuks üheksa. 

Enamus teest möödus virmalisi otsides. Seda korda jäid nad kahjuks tabamata. Põnevust jätkus lõpuni, sest 50 kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist selgus, et kui samas tempos jätkame, siis saab kütus otsa ja teele ei jää ühtegi bensiinijaama, maja ega üldse mitte midagi või kedagi. On vaid pilkane pimedus ja lumised mäetipud.

esmaspäev, 24. detsember 2018

Jõulupõgenik Sinises Laguunis

Kuigi mind hoiatati, et peale mädakala söömist tuleb riided keemilisse viia või prügikasti visata, siis mõtlesin, et ei saa see asi nii hull olla ühti. Täna hommikul tõdesin, et just nii ongi, sest terve tuba on spetsiifilist ammoniaagi haisu täis. Alustasin jõululaupäeva pesu pesemisega. Ega siin muud teha polegi, kuna päike tõuseb alles 11.24. Polaaröö ikkagi. 

Reykjavik on maailma põhjapoolseim pealinn, kus elab üle poole riigi rahvastikust, kuid pealinna pärast siia ei tulda. Ikka loodus on see, mis turiste tõmbab. Island on üks nendest riikidest, mida aastas külastab rohkem välisturiste, kui riigis on elanikke. 

Pimeduse varjus sisenesin salapärasesse virmaliste maailma. Keerulist infot on muuseumis rohkem, kui minu aju vastu võtta suudab. Sain teada, et virmalised tekivad atmosfääri kõrgemates kihtides siis, kui päikesetuul ja maa atmosfäär kokku põrkavad ja selle tulemusel tekkivaid valguskiiri nimetataksegi virmalisteks. On ikka võimas vaatemäng küll. 

Selge taevas on tähtsaim eeldus virmaliste nägemiseks, aga ilmaennustus lubab kõike muud kui seda. Samas pidavat Islandi ilm olema veel muutlikum kui naise tuju. Ühesõnaga lootust on, küll mina juba tean. 

Saareriigi tõeline maiuspala on Sinine Laguun – erksinise veega termaaljärv, millel on imelised raviomadused. Samal ajal kui enamus kaasmaalasi teeb viimaseid ettevalmistusi jõuluvana tulekuks, saan mina rahulikult laguunis selfisid teha. 


Ka siin valmistutakse jõuludeks ja seetõttu õnnestus laguunist tagasiteel ihuüksi esimesed mulksuvad ja auravad kuumaveeallikad ja geisrihakatised üle vaadata. Ja see lõhn on täpselt selline nagu minu mälestustes. Just see ongi Islandi lõhn. 


Kuigi üldiselt olen traditsioone armastav Eesti Vabariigi kodanik, siis sel aastal tulid jõulud teisiti. Vahelduseks päris värskendav. Samas luban, et minust ei saa paadunud jõulupõgenikku, vaid järgmisel aastal istun nagu kord ja kohus jõululauas ning söön verivorsti hapukapsaga.

pühapäev, 23. detsember 2018

Jõulud Islandi moodi

Oli see aasta 1997 või hoopis 1998. Seda ei tea täpselt keegi. Isa väidab üht, vend teist ja nagu tavaliselt ikka aastaarvudega, siis mina ei mäleta midagi. Igal juhul rohkem kui 20 aastat tagasi. 

Sellest kaugest ajast meenuvad võrratu loodus, inimtühjad samblaga kaetud laavaväljad, kõrged kosed, mädamuna haisuga kuumaveeallikad ja geisrid. Vaikus ja rahu ka. Kuigi kahtlustan, et need viimased kaks märksõna olen endal jaoks hiljem juurde mõelnud, sest olen enam kui kindel, et 15aastane mina ei osanud neid hinnata. 

Kui sõbrad ütlesid, et nad lähevad aastavahetuseks Islandile suusatama ja neil on korteris vaba ruumi, siis esimene reaktsioon oli, et eiiii taha. Seal on ju külm ja pime. Paar päeva hiljem otsustasin, et miks ka mitte. 

Pakkisin neli raamatut ja suusad kotti. Ja siin ma siis nüüd olen. Ainult, et läks kuidagi nii, et kutsujad ise saabuvad alles kolme päeva pärast. 


Hea, et on sõpru, kellel omakorda on sõpru igas maailma nurgas. Tänu sellele ei pea jõule hotellitoas veetma, vaid õnnestus osa saada traditsioonilisest Islandi 23. detsembri lõunasöögist koos mädakalaga. Tegemist on kuus nädalat õues tünnis sõna otseses mõttes mädanenud hiidlestaga. Ütlen ausalt, et kõige hullem selle asja juures on hais. Alates teisest ampsust õppisin ära, kuidas hinge kinni hoides süüa. Kogu tseremoonia toimus suures tõmbetuules. Olen jälle ühe kogemuse võrra rikkam. 

Kala kalaks, aga istuda kolme põlvkonnaga ühiselt laua taga ja kuulata nende pajatusi siinsetest jõulukommetest, sekka ka soovitusi, mida nende kodusaarel kindlasti tegema peab, on kordades väärtuslikum, kui mistahes Google või Lonely Planet.

laupäev, 27. oktoober 2018

Sloveenia

Sloveenial ja Eestil on rohkem ühist kui esmapilgul arvata võiks. Sloveenia on väike riik, kus elab paar miljonit elanikku. Euroopa Liiduga ühinesime samal ajal ning ka nemad on vintsutusterikka ajalooga. Iseseisva riigina on Sloveenia olemas 1991. aasta suvest.

Juba ainuüksi Ljubljanas ringi liikude on näha eri kultuuride mõjutusi. Keel sarnaneb vene keelega, kuid nad hääldavad seda itaaliapäraselt. Rahvamuusika rütm ja viisid sarnanevad saksa šlaagritega, ent sisaldavad lõunamaise kõlaga pille. Kohalik köök pakub eestlastele tuttavat hapukapsast ja vorstikesi, kuid ühtlasi ka pastat ning itaaliapärast juustu ja sinki.


Kaarti vaadates leidsin eelnevale selgituse. Kaugetel aegadel sõideti Ljubljana kaudu Viinist Veneetsiasse ja vastupidi. Siin muinasjutuliselt kaunis paigas peatusid teiste hulgas ka paljud kuulsad kirjanikud, poeedid ja heliloojad ning seetõttu on mitmed tuntud teosed siin kirjutatud või vähemasti inspiratsiooni saanud.

Sel nädalavahetusel toimub Ljubljana maraton, mille stardid antakse meie hotelli eest. Mõtlesime omakeskis, et oleksime ju võinud mõnest lühemast distantsis osa võtta, aga midagi peab ikka järgmiseks korraks ka jääma.

Ka ilmataat on vist spordipisikuga nakatunud, sest täna on jälle suviselt soe ja päikseline. Talvesaapad on liig mis liig. Samas räägivad kurjad keeled, et tuleb hakata talveks valmistuma, sest Tartus sajab juba lund.

Lõpetuseks nii palju, et Ljubljana oma romantilisuse, rohelisuse ja väiksuse tõttu peaks kuuluma linnapuhkuse sihtkohtade hulka neil, kes väldivad rahvarohkeid ja kiirustavaid suurlinnu. Ja see ka veel, et Veneetsia on kindlasti külastamist väärt koht, aga seda ei pea ilmtingimata Ljubljana arvelt tegema.

reede, 26. oktoober 2018

Sloveenide jälgedes

Hommikul tegin linnale uue ringi peale. Rahvast on kordades rohkem kui eile. Kuna täna päike ei paista, siis pargi asemel läksin tuppa magama. Puhkuse ajal täiesti lubatud tegevus. 


Kui tööinimesed oma asjad tehtud said, siis sõitsime kesklinnast 9 kilomeetri kaugusele Šmarna Gora mäkke, mis on 667 meetrit kõrge ja mille tipus peaks olema kirik ja ilus vaade. Kas see nii ka tegelikult on, seda ei saanudki teada. Eesmärk küll oli kirikuni jõuda nii nagu kohalikud seda teevad, aga meie ettevalmistus oli nõrk, mistõttu tuli poole pealt tagasi pöörduda, et enne pimedat metsast välja saada. 

Alles nüüd mõistan lauset, mida kogemata hommikul pealt kuulsin. Kohalik giid seletas turistidele, et sloveenid on matkaja rahvas, kes iga vaba hetke veedavad looduses. Seda kogesin nüüd ise. Igas vanuses inimesed ronisid keppidega mäest üles ja alla. Peagi sain aru, miks neil veepudelid ja korralik matkavarustus kaasas on. See siin ei ole mingisugune laudteega pühapäeva matkarada, siin tuleb ikka mägesid võtta. 

Sloveenid on külalislahked, soojad ja viisakad. Eriti sain seda tunda matkates. Ei möödunud ühtegi kohalikku, kes poleks tervitanud. Ja kui istusin pingile puhkama, tuldi juurde ja pakuti vett. 

Õnnelikult linnas tagasi, panime kleidid selga ja läksime kohalikku toidukunsti nautima. Sattusime restorani, kus sai valida ainult üllatusmenüüde vahel. Muus osas oli kõik hästi, aga kõrvitsajäätis kõrvitsakoogiga pole minu maitse. Mõistan, et halloween on ukse ees, aga ütlen ausalt, et kõrvits pole kunagi väga minu teema olnud.


Tänavamuusikud annavad linnale palju juurde. Seda nii päevasel ajal kui ka õhtul. Lisaks on õhtuti välikohvikutes live-esinejad, kelle muusika aeg-ajalt seguneb, aga uskumatul kombel nad ei sega teineteist, pigem täiendavad. 

Kogu õhtune meelelahutus on kogunenud jõekaldale. Ljubljanas on inimestel aega istuda kohvikutes ning lihtsalt nautida elu. Meie otsustasime jalutamise kasuks. Kui jõudsime keskväljakule, saime kaela korraliku sahmaka vihma. Ettevalmistus peapesuks oli sellega tehtud.

neljapäev, 25. oktoober 2018

Ljubljana

Ma tean ise ka, et paljuks läheb. Luban pühalikult, et kuni jõuludeni püsin kodus, aga enne seda veel üks pikendatud nädalavahetus. Tuleb ju need viimased puhkusepäevad ära kasutada, muidu lähevad veel kaotsi. 

Kõik sai alguse sellest, kui sõbranna kutsus kaasa Ljubljanasse. Tema teeb tööd ja mina puhkan. Veits ebaausalt kõlab, aga mulle sobib. Sloveenia osas puudus mul igasugune ootus. Paar päeva tagasi vaatasin TripAdvisorit ja seal soovitati teha ühepäevareis Veneetsiasse. Peale sellist avaldust tekkis juba suurem huvi, et mis riik see selline on, kus midagi teha ei ole. Ja kas see päriselt ka ikka nii on? 

Eile jõudsime ainult õhtust süüa, aga täna olin juba produktiivsem. Sloveenia pealinn Ljubljana laiub Ljubljanica jõe kallastel ning kahel pool jõge asub ka linna keskus, mille vanemasse ossa jäävad tähtsamad väljakud, kirikud, turud ja kindlus. 


Arhitektuuri poolest on Ljubljana tõeline maiuspala. Siin segunevad barokk ja viini setsessioon, aga ka keskaegne arhitektuur Ljubljana lossi näol on esindatud. Väikse, kuid armsa keskväljaku ühes servas seisab sloveeni romantismiaegse luuletaja France Prešereni kuju ning teises ääres on barokkstiilis frantsiskaani kirik, mille vastasservas kulgeb üle jõe Kolmekordne sild. Samuti on olulise tähtsusega Draakonisild, millel paiknevate kujude tõttu on draakonist saanud Ljubljana sümbol. 

Ljubljana meenutab nooruslikku Tartut tema parimas tähenduses. Ka siin on üliõpilaste osakaal suur. Keskväljakul istutakse treppidel ja parandatakse maailma. Kõikjal valitseb mõnus lõõgastunud õhkkond. 

Linn on väiksem, kui esmapilgul arvasin. Paari tunniga olid kõik tähtsad kohad läbi jalutatud. Isegi mäe otsas paiknevas lossis sain käidud. 

Mis siis nüüd teha? Tulebki Veneetsiasse sõita? Õnneks mitte. Viisin mantli tuppa, haarasin raamatu ja jalutasin Tivoli parki. Päike paistab, on mõnus lühikese varruka ilm. Tõeline puhkus. 


Kuid siis nagu välk selgest taevast tulid pilved ja tõusis tuul. Suur suvi kadus sekunditega. Kuna raamat oli nii kaasahaarav, siis kiirustasin hotelli. Ei saanudki enam raamatut käest enne, kui viimane lehekülg oli keeratud.

laupäev, 13. oktoober 2018

Stockholm

See 700+ aastat vana Rootsi pealinn paikneb 14 saarel. Olen siin täitsa mitu korda käinud, aga kõik on ikka nagu uus. Tegelikult on Stockholm minu jaoks olulise tähendusega. Minu esimene välisreis toimus just siia. Aasta siis oli 1991. Sel kaugel ajal sõitis Tallinn-Stockholm liinil veel parvlaev Nord Estonia. 

Uudistes öeldi, et täna tuleb lühikesepüksi ilm. Soe on, aga mitte liiga soe. Looduse värvid on imelised. Parim päev jalutamiseks. Alustuseks läksime suure ringiga ja orkestri helide saatel kuningalossi, kus toimus mingisugune rahvakogunemine. Liiga palju inimesi liiga väiksel maaalal. Pole üldse minu teema. 

Otsustasime hoopis, et jalutame veel suurema ringiga ABBA muuseumisse. Ei saa öelda, et ma nende suurim fänn olen, aga näidake mulle inimest, kes ei teaks seda endist Rootsi kultusbändi. Muuseumis on tegemist kõigil vanusest hoolimata. Kogu bändi ajalugu on piltide, juttude ja videotena olemas. Veel on võimalik tantsida koos bändiliikmetega, laulda ABBA kuulsaid hitte ja kõike seda salvestada ning järelvaadata. Mulle isiklikult meeldis see, et sain teada, kes nad olid enne bändiga liitumist ja mis neist neljast on saanud pärast hullumeelset ABBA aega. 


Hotell asub 1900. aastate algusest pärit elegantsest hoones. Toa aknad on sisehoovi. Esmapilgul tundus, et parem oleks ikka vaade tänavale, aga tegelikult on kõik ideaalne või paremgi veel, sest džässifestival tuleb koju kätte. Pikutan teki all ja kuulan ilusat muusikat. Mis sa veel oskad tahta?

Homme saab see kultuurselt tore nädalavahetus otsa, aga mälestused jäävad.

reede, 12. oktoober 2018

Tchaikovsky lummuses

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb minna tagasi aprilli lõppu, kui sain õnnitluskaardi sellise sõnumiga:


Vanus tuli juba varem, aga nüüd on lõpuks käes ka see reede. Pakkisin pika musta kleidi kotti ja asusin teele.

Kuigi alustasin ettevalmistusi varakult, siis ratsaniku monumendi kõrvale jõudsin paraja hilinemisega. Puhkamine ja söömine ikka kõigepealt ja siis suure jooksuga Rootsi Kuninglikku Ooperiteatrisse. Tegemist on klassikalise vana kooli ooperimajaga, mis asub Stockholmi südames.

Suurejoonelise fassaadi taga avanes veelgi kaunim interjöör. Kulda ja sametit on siin korralikult. Olin hoonest nii vaimustuses, et unustasin täpsustada, mida vaatama hakkame. Kui tuled kustusid, siis luges sõbranna kiiruga ette hunniku muinasjutu pealkirju!?! Terve esimese poole üritasin aru saada, et mis balletiga siis ikkagi tegemist on. Tchaikovsky imelise muusika tundsin ära esimestest taktidest. Lõpuks panime pildi kokku, et see on ju “Uinuv kaunitar”.

Kusjuures see on sellel nädalal teine kord, kui oma sünnipäeva raames Tchaikovskyga kohtun. Kolm päeva tagasi õnnestus samanimelises restoranis õhtust süüa. 

Nagu kord ette näeb, siis etenduse vaheajal tegime suu magusaks. Mulle ikka väga meeldib veel pool aasta hiljem sünnipäevakooki süüa. Mina tänan.

laupäev, 29. september 2018

Taormina

Täna hommikul kell 10.00 sõitsin funikulööriga üles vanalinna, et minna teatrisse. Künkanõlvast väljaraiutud Kreeka amfiteater on säilinud roomlaste poolt 1. sajandil uuendatud kujul. Kreeklased kujundasid teatri nii, et etenduste tausta moodustaks imeline miljonivaade. Teatrit kiidetakse suurepärase akustika poolest. Sattusin lava ette just siis, kui üks lauljast turist hääleharjutusi tegi. Muljetavaldav! Lubasin endale, et ükskord ma tulen veel siia tagasi ja saan osa ühest imelisest kontserdist.


Eile õhtul kiirkõndisin läbi Taormina peatänava ning viisin end kurssi poodides pakutavaga ja täna viisin alustatu lõpule. 

Sitsiilia on Vahemere suurim saar, mida ümbritsevad kolm merd. Saareelanikele kohaselt on sitsiilased läbi aegade olnud usinad kalurid. Seetõttu iseloomustab siinset kööki mereandide rohkus, kuid toidulaualt ei puudu ka maitsvad juurviljad, lambaliha ning pasta. Traditsiooniliseks magustoiduks on krõbedaks küpsetatud ja ricotta-kreemiga täidetud torud ehk cannoli’d. Minu lemmikuks nad ei saanud, aga see on minu probleem. 


Peale järjekordset maitsvat kõhutäit merekaldal, ronisin trepist üles ja kirjutasin basseini ja mere vahel blogi. Lained möllavad ja päike paistab. Elu on ilus. Seda täpselt nii kaua, kui reaalsusega vastu pead sain ja avastasin, et kohe saab see muinasjutt otsa. 

Sitsiilia on palju enamat kui pelgalt maailma aktiivseima vulkaani kodu. Juba Johann Wolfgang von Goethe on öelnud: „To have seen Italy without having seen Sicily is to not have seen Italy at all, for Sicily is the clue to everything.” Sellega on kõik öeldud ja paremini mina ei oska J

reede, 28. september 2018

Etna vol2

Eile õhtul leidsin unekommi kõrvalt kirja, kus vabandatakse, et homme ja ülehomme ei saa suurte lainete tõttu mereäärsele terrassile, vaid tuleb korrus kõrgemal asuva basseiniga leppida. 

Kui randa ei saa, siis tuleb plaan B käiku lasta. Helikopteriga Taormina kohal paar tiiru ja siis Türreeni merele vulkaanilisi Lipari saari imetlema. 




Lõunasöögiks maandusime väiksemale neist - Panarea saarele, kus meid viidi elektriautodega restorani. Linn meenutab neid Kreeka rannikulinnu, kus kitsad tänavad on ääristatud siniste detailidega valgete majadega. 

Kõht maitsvaid mereande servani täis, suundusime tagasi suurele saarele. Kuna veits on pilves, siis ei tea lõpuni, kas Etnale saab. Õnneks sai. Nägime vulkaani ka ülevalt. Võimas. 


Kuigi Sitsiilia on ametlikult Itaalia suurim saar ja vaheldusrikkaim maakond, siis sitsiilased ise ennast Itaalia osaks ei pea. Ka helikopteri piloodi jutust tuleb välja, et Sitsiilia on omaette riik. Tundub, et seda usku nad siin valdavalt ongi.

neljapäev, 27. september 2018

Päev tuhamägedel

Sitsiilia looduspilti troonib Euroopa kõrgeim tulemägi Etna, mis paiskab aeg-ajalt välja vulkaanituhka. Talvel kattub vulkaanitipp lumega ja siis pidavat siin isegi suusatada saama. Praegu ei õnnestunud lund näha, aga suusatõstukit kasutasime küll.

Tõstukiga üles jõudnud, ronisin mööda laavavälja veel kõrgemale. Tegemist on ilma taimestikuta pinnasega, mis meenutab kuumaastikku. Tõmbasin kopsud tuhatolmu täis, tegin mõned kohustuslikud selfid ja ronisin alla tagasi. Ei saa öelda, et siin just väga soe oleks. 


Etnat ümbritseb hobuseraua kujuline veinipiirkond, mille põhjaosa on kõige hinnatum kasvuala. Vulkaaniline pinnas annab veinidele erilise mineraalsuse, kõrgel asetsevad aiad loovad unikaalsust veelgi juurde. Ainult 5% kogu Sitsiilia toodangust tuleb Etna ümbrusest. 

Tegelikult on Etnal sajandeid veini tehtud, aga mitte kvaliteetveini. Viimaseni on jõutud alles hiljaaegu. Tehakse ühe aia põhiseid veine, sest pinnase ja mikrokliima erinevused on ääretult olulised. Etna Rosso veinide üheks ristiisaks peetakse Marco de Graziat Tenuta delle Terre Nerest. 

Külastasime viimati nimetatud veinimaja, kus saime kiire ülevaate nende veinidest ja tootmisprotsessist. Tegemist on kultusveinidega, mida eksporditakse 65 riiki, sh Eestisse. Korduvalt rõhutati, et lisaks vulkaanilisele pinnasele on siin kontinentaalne kliima mitte vahemereline nagu mujal. Ja nende kahe teguri koosmõjul on siinsed veini unikaalsed. Rääkida nad oskavad. Mina igal juhul usun. 


Keeldusin kategooriliselt lahkumast enne, kui sain põllule viinapuude vahele uitama. Lõpuks ometi on olemas ka viinamarjad. Kui veinide osas lähevad üldjuhul maitsed lahku, siis viinamarjad on vaidlusteta kõigi lemmikud.

kolmapäev, 26. september 2018

Sürakuusa

Öösel sadas korralikult ja hommikul selgus, et meil ei ole enam üldse kiire, sest vihm viis kaasa osa teest ja traktor läks alles asja parandama. 

Õnneks või kahjuks ei pidanud kaua ootama ja peagi saime mägedest tulema. Teele jäi üks tore kohtumine lammastega. 


Pisikese hilinemisega jõudsime Sürakuusasse, kus sündis ja elas Vana-Kreeka teadlane Archimedes. Siinne õhk on kuulsate kreeka poeetide, matemaatikute ja poliitikute pärandist paks. 

Alustuseks külastame rohkem kui 2500 aasta vanust Neapolise arheoloogiaparki, kus on amfiteater ja Kreeka teatri varemed, Archimedese haud ja suured koopad, millest kuulsaim on Dionysose Kõrv. 

Peale lõunasööki jalutasime Sürakuusa kõige kaunimas ja ühtlasi vanimas osas väikesel Ortigia saarel, mida ühendab maismaaga teetamm. Nagu muinasjutus jalutaks ringi. 


Napilt enne pimedat jõuame Taorminasse. Esmamulje on muljetavaldav. Nagu Nice’i rannik.

teisipäev, 25. september 2018

Sitsiilia südames

Arvasin, et täna tuleb lihtne päev, aga võta näpust. Peale võrkkiiges vedelemist, tuli asjad kokku pakkida ja teele asuda. 

Tee on kitsas ja käänuline ning kilomeetrid vähenevad visalt. Õnneks on bussiakna vaated maalilised. Lambakarjad vahelduvad põlevate põldude, õlipuusalude, kaktusehekkide ja tomatipõldudega, aga mida pole on viinamarjad. Korraks tekkis kahtlus, et kas oleme ikka õigel teel. 

Kui viimaks Tenuta Regaleali paistma hakkas, oli elu jälle ilus. Sekundiga ununesid bussis veedetud tunnid. Tegemist on Sitsiilia südames asuva ajaloolise veinimõisaga, mis juba 1830. aastast on ühe perekonna valdustes. Täna majandab siin kaheksas põlvkond Tascasid. 


Regaleali valdus asub mägises piirkonnas Palermo ja Caltanissetta provintside vahelisel alal, mis paikneb 450-650 meetri kõrgusel merepinnast. Kokku on neil 500 hektarit, millest 390 hektaril kasvavad viinapuud. Lisaks on õlipuuaiad ja mitu hektarit põllumaad. 

Kõik toit ja jook, mida ka külalistele lahkelt pakutakse, tuleb omast aiast, va kartul. Isegi lambad on neil omad. 

Täna on kogu kupatus ainult meie päralt. Enne õhtusööki saime lühiülevaate perekonna ajaloost ja veinivalmistamise protsessist. Muuhulgas selgus, et 2018 ei ole hea veiniaasta, kuna liiga palju on vihma sadanud. Peale õhtusööki kogunesime elutuppa päevasündmusi arutama ja kabet mängima. 

Just täpselt nii palju on vaja, et end siin nagu kodus tunda. Julgen väita, et külalislahkus on sitsiillastele emapiimaga kaasa antud. 


Siin on paradiislikult ilus. Teine oluline märksõna on vaikus. Siia muinasjuttu võiksin vabalt elama jääda. Üks jama siiski on. Nad on jõudnud juba viinamarjad ära korjata, aga mul on kinnisidee, et pean saama viinamarjaraksu.

esmaspäev, 24. september 2018

Sitsiilia lõunarannik

Täna külastasime Feudo Arancio veinimaja, mis on osa Mezzacorona veinigrupist. Kaasaegsele veinimajale kuulub 700 hektarit viinapuuaedu, mis asuvad Sitsiilia päikeselisel lõunarannikul, kus valgus on intensiivne ning kliima kuiv ja tuuline. Need tingimused võimaldavad toota unikaalse aroomi ja tugeva karakteriga veine. 


Väidetavalt on tegemist ühe Itaalia keskkonnasõbralikuma projektiga. Siin ei kasutata keemiat, putukatõrjet tehakse looduslike vahenditega ning vett ja elektrit tarbitakse säästlikult. Samuti asub veinimaja osaliselt maa all, et vähendada termoregulatsioonile kuluvat energiat. 


Feudo Aranciost sõitsime Porto Palosse mereande sööma. Polnud üldsegi paha. Lisaks sain jalgupidi Vahemeres solgerdada. 

Nüüd on õige aeg pöörduda tagasi hotelli ja nautida sealseid võlusid. Kahjuks tuul on nii tugev, et merre ujuma ei lubata, aga basseinis on ka mõnus. Ja need vaated, need võtavad sõnatuks.

pühapäev, 23. september 2018

Palermo

Sitsiilia moodustas kunagi olulise osa Kreeka impeeriumist, oli Roomale strateegilise tähtsusega ning vallutati hiljem järgemööda bütsantslaste, araablaste, normannide, prantslaste, hispaanlaste ja bourbonide poolt, enne kui ühines Itaaliaga. Iga vallutus jättis jälje ja lisas uue kultuurikihi eelmiste peale. 

Kui normannid 1071. aastal Palermosse tulid, eelistas krahv Roger elada araablaste kindlustatud palees, mida kindlustati veelgi ning nimetati peagi ümber Normannide paleeks. Seoses San Giovanni degli Eremiti kiriku ja katedraali ehitamisega muutus Palermo normannide arhitektuuripärliks. Pärast sajandite jooksul tehtud uuendusi on stiilide segunemise tõttu saanud katedraalist midagi unikaalset ja Sitsiiliale omast. Ka Normannide paleed on erinevad vallutajad täiustanud. 

Alustuseks seisangi keset normannide Palermot ja olen sõnatu. Esimese hooga ei saa aru, et milline neist on palee või katedraal või kirik, aga üks mis kindel, kõik see kokku on ülivõimas. 


Viimane normannide ehitis on 12. sajandil rajatud Monreale katedraal, mis kõrgub mäe otsas Palermo kohal. Range välisilmega katedraal peidab endas maailmas ainulaadseid mosaiike. Konstantinoopoli meistrid koos kohalike käsitöölistega panid seina mosaiigitükkide näol 2200 kilogrammi puhast kulda. 

Peale jalutuskäiku Monreales oli järgmine peatus Kaputsiinide ordu katakombid. Ootamatult leidsin ennast 8000 muumia keskelt. Nii juhtub, kui käid teiste sabas ja eeltöö on tegemata. Samas pole üldse kindel, et kui oleksin teadnud, kuhu ma tulen, kas oleksin julgenud siseneda. Ütlen ausalt, et natuke hirmus oli, aga samas huvitav ka. Kurb on see, et kui midagi kardinaalselt ette ei võeta, siis see kõik hävib lähiajal. Ühesõnaga kui vähegi võimalik, siis soovitan siin esimesel võimalusel ära käia. 

Vahemärkusena olgu öeldud, et mungad balsameerisid 17-19 sajandil kõrgemat päritolu palermolaste surnukehad ja paigutasid need kloostri keldrisse, kus need on säilinud tänase päevani. 

Väidetavalt oli Palermo 16. sajandil miljoni elanikuga Euroopa suurim linn. Ja tegelikult võiks normannide radadel pikemalt jalutama, aga programm näeb ette, et tuleb sõita hoopis täiskuu valvsa pilgu all Verdura Resorti.

laupäev, 8. september 2018

Sri Lanka

Peale eilset pikka tagasiteed ärkasin täna Negombos. Siia lõppu sobib ideaalselt päev iseendaga. Raamat, rand ja ayurveda massaaž. Kiire shopping ja lõpupidu. 

Nüüd mõistan, miks esimesed Indiast Sri Lankale saabunud inimesed kirjeldasid saart kui maist paradiisi. Nagu juba varem mainisin, siis Indiaga on neil sarnane ainult toit. Ja nii kaua kui on banaane, jään ka mina ellu. Õnneks on neid kuhjades.


Teiste Kagu-Aasia riikidega võrreldes on siin puhas, rahulik ja roheline. On nagu Aasia ja nagu ei ole ka. Sri Lanka on sõbralik ja soe paik. Äkki ongi maailma parim saar. Tunnistan ausalt, et vastuargumente ei leidnud. 

Üks tähelepanek veel. Ilmaennustuse jälgimine on mõttetu, sest see valetab. Iga päev näitab laussadu, aga mida pole, see on vihm.

reede, 7. september 2018

Nine Arch Bridge ja roheline kuld

Ella lähedal asub Sri Lanka kõige rohkem pildistatavam objekt. See on ka põhjus, miks täna jälle uni lühikeseks jäi. Kiirkõndisin 3,5 kilomeetrit mööda raudteeliipreid, et esimese rongi saabumise ajaks kohal olla. Napilt, aga jõudsime. Nine Arch Bridge ja sinine rong oma silmaga üle vaadatud.


Üks koer otsustas minu omaks hakata ja saatis mind truult kogu tee. Täitsa kahju oli teda hiljem maha jätta.

Et mitte kaheksat tundi järjest bussis istuda, siis tegime tutvust Sri Lanka “rohelise kulla” ehk Tseiloni teega, mis on muuhulgas ka nende kõige tähtsam ekspordiartikkel. 

Külastasime teeistandust. Nüüd on teada, kust tuleb see meie kaubandusvõrguski nii populaarne Tseiloni tee. 

Esimest korda istutati teed Sri Lankale 1824. aastal, kui paar Hiinast toodud taime Peradeniya botaanikaaias mulda pandi. 1873. aastal eksporditi Inglismaale veel tagasihoidlikud 10 kilogrammi teed. Tänapäeval kasvatatakse teed juba rohkem kui 200 000 hektaril ja eksport ulatub 300 miljoni kilogrammini aastas. Sri Lanka on maailma suurim teetootja. 

Minu üllatuseks selgus, et ükskõik milline teepuru – roheline, must või valge – lõpuks tassi kuuma veega tõmbama pannakse, saab kõik alguse ühest ja samast teepõõsast. Kohalikud ise joovad musta teed, teised värvid on pigem turistidele mõeldud. 

Läbi saare sõites püüavad pilku värvilistes sarides naised ja pikkades seelikutes mehed.

neljapäev, 6. september 2018

Unustamatu rongisõit ja Nuwara Eliya

Rongisõit Kandyst looduskaunisse Nuwara Eliyasse on elamus omaette. Juba jaamas mõistan, et ma pole ainus, kes Lonely Planetit on lugenud. Tänan jumalat, et pole turismi kõrghooaeg. Vastasel juhul ma ei mahuks rongi, sest juba praegu on inimesed ustest ja akendest otsapidi väljas.


Siinkohal on paslik mainida, et Sri Lanka inimesed on ääretult sõbralikud ja lahked. Seda ilmestab eredalt fakt, et kuigi nad juba istuvad kolmekesi kahe tooli peal, siis kolmandal tunnil pakuvad nad naeratades turistile nurgakest oma istmel.


Peale paaritunnist rongi melu jälgimist tuleb hakata aknast välja vaatama. Rong on vaikselt roninud kõrgemale mägedesse, kus laiuvad laugete nõlvadega künkad, mis sobivad ideaalselt tee kasvatamiseks. Otsatud teeistandused ning teepõõsaste vahel teelehti korjavad naised on maaliline vaatepilt. Nüüd ei saagi enam fotoaparaati käest.


19. sajandi algusest 20. sajandi keskpaigani kestnud Briti ülemvõim on peale teekultuuri ja raudteeliikluse jätnud jälje ka üldisemalt. Näiteks inglise keele oskus on üsna levinud ning enamik siltegi on dubleeritud inglise keelde.

Just Nuwara Eliyas ja selle ümbruses ongi Briti ülemvõim kõige paremini tunda – koloniaalarhitektuur, Victoria park ja jahedad õhtud. 2000 meetri kõrgusel asuvat piirkonda kutsutakse seetõttu ka Väikeseks Inglismaaks. Taamal paistavad Sri Lanka kõige kõrgemad mäed. Mõistan, miks inglise kolonisaatorid just siin armastasid oma aega veeta. 

Esimest korda elus käisin farmis, kus kasvatatakse lillepotis maasikaid. Ja seda kasvuhoones, et taimed liiga palju päikest ei saaks. On neil alles probleemid. Ei usuks, kui ise poleks näinud. 

Kui silmad sulen, siis on tunne nagu sõidaksin Alpidesse suusatama. Tegelikult keerutame hoopis mööda maalilist mägiteed õhtuks Ellasse. Kliima on vahelduseks inimlik. Jalutades otsin päikselist poolt, sest vilus on ainult natukene jahe. Nagu oleksin koju jõudnud.

kolmapäev, 5. september 2018

Kandy

Bussiekskursioon pöördus tagasi Negombosse. Kuna mul on listis veel mõned kohad, mis vajavad jäädvustamist, siis tuleb siia kanti kauemaks jääda. 

Alustuseks Peradeniya botaanikaaed, mis rajati juba 1374. aastal esialgu kuningate iluaiana. Praegu on siin üle 5000 taimeliigi. Ega siin midagi revolutsioonilist polegi, aga paljud meil lillepotist vastu vaatavad taimed kasvavad lageda taeva all põrgukuumuses. Muuhulgas on siin orhideemaja ja allee Seyshellide kookospalmidest, mille vili on maailma suurim seeme. 


Seejärel liikusime edasi mägise piirkonna keskusesse Kandysse, mis on Sri Lanka suuruselt teine linn ning iidsete kuningate ajastu viimane pealinn. Kandyt peetakse Sri Lanka üheks maalilisemaks linnaks, kus tuleb külastada kuldse katusega Buddha hamba templi kompleksi. 


Sisenemine templisse õnnestus alles kolmandal katsel. Tänu sellele on mul nüüd tutikad elevantidega püksid. Kuna templites tuleb olla paljajalu, siis päikese poolt kuumaks köetud kividel käimine oli paras väljakutse. Olin sõna otseses mõttes nagu kass kuumal plekkkatusel. Lubasin endale, et järgmine kord võtan sokid kaasa.

teisipäev, 4. september 2018

Dambulla ja Sigiriya

Mul oli alguses plaanis täna kaua magada, aga tänu lindude koori varajasele etteastele see ei õnnestunud. Egas midagi, tuleb minna ekskursioonile! 

Dambulla koopatempel kujutab endast 150 meetri kõrgust kaljut, mille sisse on uuristatud muljetavaldav templikompleks. Koopad andsid peavarju iidsest pealinnast Anuradhapurast põgenenud kuningale, kui ta 14 aastaks eksiili saadeti. Troonile naastes rajas ta koobastesse riigi kõige suurejoonelisema templi. Lisaks paljudele buda kujudele katavad seinu ja lagesid freskod. 


Sigiriya on 200 meetri kõrgune kalju, mis jääb rohkem silma kui tema peale ehitatud kindlus, millest pole tänaseks kahjuks palju säilinud. Suures kuumuses oli kalju otsa ronimine paras väljakutse, aga tasus ära. Ülevalt avanesid imelised vaated ümbruskonnale. 


Kuigi hommikul ma väga õnnelik ei olnud, siis nüüd tänan lindude koori, et nad magada ei lasknud, sest mõlemad tänased vaatamisväärsused on Sri Lankat külastavale turistile kohustuslikud.

esmaspäev, 3. september 2018

Elevandid teel ja varastavad ahvid

Sõitsime Polonnaruwasse, et külastada Sri Lanka vanuselt teise kuningriigi asupaika. Linn oli suureks keskuseks 11.-12. sajandil ning kajastab keskaegsete Sri Lanka kuningate elu. Siinse elu kunagist suursugusust pole raske ette kujutada. 

Jõudsime teistmoodi Sri Lankasse. Lopsaka loodusega piirkonda, kus on mäed, metsad ja põllud. Kui meil Eestis istuvad elektritraadil varesed ja tee ääres võib aeg-ajalt kohata põtra või kitse, siis siin ronivad mööda elektritraate ahvid ja teeületust ootavad elevandid. 


Hotellis paluti rõdule mitte asju jätta, kuna ahvid varastavad need ära. Samuti ei tohi aknaid lahti jätta, siis tulevad sääsed ja siis on jama lugu.

pühapäev, 2. september 2018

Rannapuhkus

Eile jõudsime Trincomaleesse ja võtsime korraks aja maha. Õnneks teisi turiste eriti pole ja lõputud liivarannad, palmid, päike ja sinine vesi on meie päralt. 

Sõitsime paatidega snorgeldamisreisile väikesele saarele, kus korallide vahel ringi ujudes nägin miljonit värvilist kala. Nagu suur akvaarium. Osadel avanes võimalus ujuda koos haide ja kilpkonnadega. Võib vist öelda, et elu nagu seiklusfilmis. 

Täna varahommikul toimus ametlikult vaalavaatlus, aga tegelikult nägime hoopis delfiine ja kalureid. Kella kuuene ärkamine tasus ära, sest delfiinide paraad oli muljetavaldav. 


Pooleli jäänud uni lõunaks lõpule viidud sain puhkusega jätkata. Mittemidagitegemine on vahelduseks päris mõnus. 

India lähedus annab tunda nende toitudes, mis on keskmisest vürtsikamaid. Lisaks riisile kuuluvad siin igapäeva elu juurde karri ja kõikvõimalikud piprad. Vastupidiselt minule on teravusega harjunud ka sööki nuruvad hulkuvad koerad.

reede, 31. august 2018

Maailma parim saar

Maailmarändur Marco Polo nimetas 13. sajandil Sri Lankat parimaks saareks kogu maailmas. Järgmise natuke rohkem kui nädala jooksul selgub, kas nõustun temaga või mitte. 

Sri Lanka tuleb sõnast Sinhaladipa ehk singalite maa, tõlgitud on teda ka kui õnnemaa. Kuni 1972. aastani oli saare nimi Tseilon.

Täna alustas 300 maailmakodanikku Sri Lankaga tutvumist. Enamuse ajast veetsime ratastel. Päeva tipphetk oli Wilpattu rahvuspargi külastamine. Tegemist on saareriigi vanima ja suurima rahvuspargiga, kus nägime suures koguses erinevaid linde, kitsi, piisoneid, makaake ning ühte krokodilli. Olin juba lootuse kaotanud, aga tagasiteel jalutas metsavahel üks elevant, kes muutis päeva kordaläinuks. Tegelikult nägime ka leopardi või õigemini kujutluspilti temast.


Pidin endale korduvalt meelde tuletama, et ma ei ole loomaaias. Ja see on täiesti normaalne, et kõiki loomi pole võimalik kahe tunniga kohata. Tunnistan, et Tansaania on mind ära rikkunud. Siiani on eredalt meeles sealsed sebrade, kaelkirjakute ja elevantide karjad, lõvipuud ning jõehobukuhjad.

kolmapäev, 29. august 2018

Bangkok vol2

Ainult natukene vastu enda tahtmist tegin silmad lahti äratuskella peale, et jõuda Bangkoki äärelinna Nothaburi hommikusele turule. Väidetavalt igas mõttes otstarbekam viis sinna jõudmiseks on kasutada jõetransporti. Chao Phraya ekspresspraam suundub põhja ning möödub nii mõnestki Bangkoki vaatamisväärsusest, lisaks kaunid vaated ümbrusele kuni jõuab lõpuks Nonthaburisse. 

Loenly Planet väidab, et kohalikud armastavad siin ostlemas käia. Nii ongi, siinsete seapeade ja kanavarsvaste vahel ei näinud ma ühtegi teist fotoaparaadiga tuiavat turisti. Ehe Tai turg ja kohalik kogukond üle vaadatud sõitsime praamiga tagasi linna. 


Kas teadsite, et 19. sajandil oli Bangkok täis kanaleid ja teda kutsuti Idamaade Veneetsiaks. Tänaseks on enamus kanaleid kinni ehitatud või tänavate all peidus, kuid mõningast aimu kaugest kanalite aegsest ajast on siiski võimalik saada. 

Arvasime, et oleme jube targad ja ei võta turistidele mõeldud paadikruiisi, vaid lähme ise kohale. Sõitsime Chao Phraya jõe teisele kaldale endisesse pealinna Thonburisse, kus elatakse rahulikku turistivaba elu. Kõik sildid on ainult kohalikus keeles ning ühtegi tuk-tuki pole silmapiiril. 

Mõnda kanalit õnnestus näha, aga mitte neid, kuhu turiste paatidega viiakse. Minu isiklik arvamus on, et Veneetsiast on asi kaugel. Pole isegi mõtet võrdlema hakata. 

Ehedast Tai elust hakkab vaikselt üledoos tekkima. Oma vaba aja veetsin hoopis mööda hiiglaslikke kaubanduskeskusi ekseldes. Aru ei saa, millal üks lõppeb ja teine algab. Kõige sügavama mulje jättis Siam Paragoni toidukorrusel asuv food market, kus muuhulgas õnnestus kõht kuivatatud mangosid täis maitsta. 

Õigust räägivad need, kes ütlesid, et esmaspäeviti on Hiinalinnas rahulik. Täna on kõik teistmoodi. Bangkoki Hiinalinn kujutab endast kitsaste tänavate, tiheda liiklusega teede ja tänavaturgude labürinti, kus kohalikud ja turistid naudivad külgkülje kõrval tänavatoitu. Riisinuudlid munaga ja küüslaugus praetud hiidkrevetid on minu lemmikud. 


Üldisemalt võib öelda, et vahet pole, mis kell Bangkokis ringi liigud, alati leidub kuskil mõni lauake või ratastel käru, kus valmistatakse süüa. Pimeduse saabudes tekib tänavatele lugematu hulk improviseeritud restorane, kus pakutakse maitsvat ja odavat toitu. 

Hiinalinna segasumm on peamine põhjus, miks turistid siia tulevad. Räägitakse, et linnavõimud tahavad hakata improviseeritud restoranide tegevust ohjama. Eesmärgiks on Bangkok puhtamaks saada. Selle vastu pole mul midagi. Samas väidan, et kui kaob tänavatoit sellisel kujul, siis kaob Bangkoki üks oluline omapära.

Homme on plaanis basseini ääres peesitada ja jalgu puhata. Ja siis ongi aeg Bangkoki peatükile punkt panna, sest ees on ootamas uued tuuled.