Palma vol2

Tänane hommik kinnitas minu veendumust, et Pollenca on üks sajune koht. Otsustasin siit esimesel võimalusel põgeneda ja lõpetada seal, kus alustasin.

Nii õnnestuski mul täna Palmat üksinda avastada. Kohe esimesest minutist on selge, et pühapäevaga võrreldes on siin hoopis teine vaib ja tempo. Kõik vanalinna tänavad on paksult rahvast täis.

Suundusin otsejoones Olivar’i värske toidu turule, mis avati esmakordselt 1951. aastal. Olen siin nagu laps mänguasjapoes. Tahaks kõike. Värsketest kaladest ja mereandidest puu- ja juurviljadeni välja. Ka singid, juustud, oliivid ja kõik muu kohalik on olemas. Haara kaasa või tarbi kohapeal. Austreid ja šampanjat kellelegi? Maasikaid?

Kuna mul on piisavalt aega ja kõik kohustuslikud vaatamisväärsused said pühapäeval nähtud, siis otsustasin natuke ka mööda poode kolada. Ja ikka ei saanud üle ega ümber Plaza Mayor’ist ja Le Seu katedraalist. Isegi kui pole kindlat plaani neid külastada, siis jäävad need kaks ikka teele ette.

Lõunatada otsustasin käigu pealt. Alustuseks üks Hispaania moodi võileib ehk bocadillo, mis meie mõistes tähendab pikka saia, kuhu vahele on kuhjatud head ja paremat. Valisin vinnutatud singi ja juustuga variandi. Mega hästi maitses.

Mallorca magustoitude kuningas on kahtlemata ensaimada. Nende spiraalse kuju ja tuhksuhkru katte poolest tuntud Mallorcalt pärit magusast lehttaignast valmistatud küpsetiste päritolu on teadmata, kuid arvatakse, et nende lugu ulatub sajandite taha. Algupäraste ensaimadade valmistamiseks kasutati jahu, vett, suhkrut ja seapekki. Aastate jooksul on retsepti täiustatud. Näiteks on täna võimalik klassikalise küpsetise kõrval valida ka kõrvitsa-, kreemi- või šokolaaditäidisega variante.

Mina leidsin oma lemmiku Palma südames asuvast Horno Santo Cristo pagarikojast. Möödusin korduvalt eelpool nimetatud pagarikojast ühe muinasjutuliselt kauni maja esimesel korrusel. Neil on 24/7 järjekord ukse taga ning õnnelikud maiasmokad maja ees küpsetisi nosimas. Lõpuks võtsin ennast kokku ja astusin sisse ning ei pidanud kahetsema. Tehakse ikka häid asju.

Kuna homme tuleb võtta ette tee lennujaama, siis otsustasime majutuda Algaida nimelises väikelinnas. Vastupidiselt Palma saginale ja inimeste üledoosile on siin mega rahulik. Ja mis peamine, restorani saab broneeringuta. Tule ainult ja hakka sööma.

Etteruttavalt olgu öeldud, et hommikusöögilauast turvakontrollini läks aega alla tunni. Sinna sisse jäi ka kütusepeatus ja rendiauto loovutamine. Kuigi oli hommikune tipptund, siis ummikus ei pidanud sekunditki istuma.

Mallorca ongi paradiisisaar! Siin on ilusad rannad, nunnud mägikülad, maalilised vaated ning kaasaegne ja elust pulbitsev pealinn. Mitte vähem tähtsad on mõnusalt soe kliima ning vaheldusrikas loodus. 

Viis päeva on ilmselgelt liiga lühike aeg, et Hispaania suurimast saarest üledoos tekiks. Pigem on tunne, et nii palju jäi veel tegemata, nägemata ja kogemata. Isegi siin resideeruva sõbrannaga ei õnnestunud kohtuda. Ega siin muud üle jää, kui tuleb tagasi tulla 

Sa Calobra. Formentori neem. Alcudia. Pollenca

See on ikka tase, kui väga sollerlased tsitruselisi armastavad. Isegi linna tähtsaim purskkaev on nendega kaunistatud. Kui soovid privaatsed trammisõitu, siis ole kohal hommikul kell 9.00. Ise nägin, et mõlemas suunas oli trammis ainult kaks reisijat.

Edasi suundume Sa Calobra poole. Jalgrattasõitu kuristiku serval alla Sa Calobra laheni keereldes ja sealt tagasi peetakse üheks ikoonilisemaks marsruudiks rattamaailmas. Seda põhjusega, nii imelisi vaateid ei näe just iga päev. Tõusumeetreid tuleb omajagu, nii et pühapäevasõitjatel ja kõrgusekartjatel pole siia asja. Omast käest tean, et ka autoga mööda neid samu serpentiine sõita on paras väljakutse. Eriti veel siis, kui keegi vastu tuleb 🙈

Saare ilusaimaks ja ka turistide seas armastatuimaks paigaks peetakse Formentori neeme. Tegemist on Mallorca kõige põhjapoolsema tipuga. Formetori poolsaare maastik on eriline. 400 meetri kõrgused kaljud vastanduvad nende jalamil lainetavale sinisele veele. Kaljudest kasvavad välja männid, mis ümbritsevad ka liivarandasid.

Kuna mul oli kinnisidee, et tuleb ikka legendaarse tuletorni juures ära käia, siis saime korralikult ummikus istuda. Isegi kui tahad poole pealt loobuda, siis kitsastel mägiteedel tagasipöörata on pea võimatu missioon. Ühesõnaga kui oled otsustanud lõppu välja minna, siis tuleb minna.

See oli üks huvitav ja aeglane teekond, mida kaunistasid imelised vaated. Ma päriselt ka ei kujuta ette, mis Mallorcal kuu või kahe pärast toimub, sest juba praegu on parkimiskohti vähe ja restoranis broneeringuta naljalt kohta ei saa.

Kui poolsaarelt tulema saime, siis põrutasime Pollenca’sse, kus sain lõpuks oma paella. Hispaanias käik ei ole õige ilma ühe korraliku paellata. Seekord siis must ja mereandidega. Olgu öeldud, et välimus on siinkohal petlik.

Ristisin Pollenca Mallorca vihma pealinnaks, sest kusagil mujal ei saja. Ilmast tingituna otsustasime peale lõunasööki hoopis lähedal asuvat Alcudia linna külastada. Hästi säilinud kolme väravaga linnamüür ja järjekordne kitsaste tänavatega nunnu vanalinn.

Peale koogipausi pöördusime tagasi Tramuntana mäeaheliku jalamil asuvasse Pollenca’sse. Elame peaväljaku ääres, kust on mugav minna jalutama. Minu teele jäävad kaunid kirikud, kloostrid ja purskkaevud. Linnakese uhkuseks on aga 365 astmega trepp, mida ääristab küpressiallee ja mis viib üles Calvari mäele, kust avaneb kaunis vaade.

Valdemossa. Deia. Soller.

Kui eile läksin kindla peale välja ja võtsin hommikusöögiks mune Benedicti moodi, siis täna otsustasin proovida kõike kohalikku, näiteks mune Tramuntana moodi. See munast, vinnutatud vorstist ja muus paremast panniroog toodi lauda kuumal malmpannil. Lisaks mahutasin kõhtu kaks kohalikku klassikaks saanud soolast pirukat. Üks kapsa ja teine lihaga. Ilma värskelt pressitud apelsinimahla ja maasikateta ei saa kohe kuidagi. Eriti veel praegu, kui on nende hooaeg. Maasikatel siin on minu lapsepõlve maitse.

Saarel ringi sõites võrdlen teda tihti Saaremaaga. Näiteks kiviaiad ja lambad on meil ühised, kuid kadakate asemel on küpressid, sidruni- ja oliivipuud. Lisaks lammastele ja jalgratturitele kohtab teedel tihti ka mägikitsi.

Kui lammaste ja sidrunipuude vahelt tulema saime, siis jõudsime Valldemossa’sse. See idülliline mägiküla on muuhulgas ka Mallorca kaitsepühaku Catalina Thomase sünnikoht. Pühaku elust maalitud plaadid kaunistavad peaaegu igat majaseina.

See seletamatu atmosfääriga küla on inspireerinud paljusid kunstnikke, kirjanikke ja heliloojaid. Kuid põhjust, miks siia suurte bussidega kokku sõidetakse tuleb otsida 13. sajandil ehitatud kloostrist, kus helilooja Frederic Chopin ja tema armuke, kuulus prantsuse kirjanik, varjunimega George Sand, veetsid ühiselt aega. Mind isiklikult jätab see lugu külmaks, aga küla ise on tõesti inspireeriv.

Mitte kaugel Valdemossa’st asub Deia küla. Sarnaselt eelmisele on ka see maaliline küla ajast aega tõmmanud poeete, muusikuid ja kirjanikke, kellest kuulsaim on ehk Robert Graves. Jalutasime koos teiste omasugustega küla kõige kõrgemasse tippu vaadet nautima. Seejärel sõitsime mööda järjekordset mägist serpentiini alla mere äärde Cala Deia’sse, kus tervitasid türkiissinine vesi ja miljonivaatega restoran.

Õigemini on neid siin täpselt kaks. Rohkem lihtsalt ei mahu. Patt oleks siin mitte värskete mereandidega maiustada. Meil vedas, sest saime viimase vaba laua. Kui tahad kindla peale välja minna, siis on soovitatav laud ette broneerida. See ongi maapealne paradiis.

Apelsinisaludest ümbritsetud Soller asub mägede vahel viljakas orus, kus kasvatatakse peamiselt tsitrusvilju ja oliive. Prantsusepärases armsas väikelinnas on säilinud palju 18. ja 19. sajandil ehitatud luksuslikke hooneid. Omaette vaatamisväärsus on Soller’i sadamapiirkond Port de Soller. Mina sõitsin keskusest rannapromenaadile vana puidust trammiga. Kui käe aknast välja julgeks sirutada, siis saaks vabalt mõne apelsini või sidruni kaasa haarata. Trammitee pikkus on viis kilomeetrit ja sõit kestab ca 20 minutit.

Trammisõit on siin peamine turismiatraktsioone. Ei tea kas asi selles, et täna on tõeline rannailm või sattusin “õigel” ajal promeneerima. Just siis kui päeva jooksul randa kogunenud rahvas hakkas tagasi linna liikuma. Olgu veel öeldud, et trammid sõitsid vaba graafiku alusel ja kõik soovijad kohe peale ei mahu. Seega tasub aega varuda.

Peale rahvamasside üledoosi jõudsin õnnelikult tagasi keskusesse. Ööbime paari sammu kaugusel peaväljakust ja kirikust.

Andratx. Estellencs. Banyalbufar.

Täna tõotab tulla selline Eesti suvi oma parimatel päevadel ehk 24 kraadi ja vahelduv pilvisus. Ideaalne kliima basseini ääres mõnulemiseks.

Kuidagi nii mõnus oli, et unustasime õigel ajal süüa. Nii juhtuski, et tegime kaks-ühes ehk lõuna muutus varajaseks õhtusöögiks. Maitsvat toitu nautisime omaaegses Vahemere piraatide meelispaigas Port d’Andratx’is. Mõistan, miks piraatidele siin meeldis, mulle meeldib ka.

Järgmine peatus Estellencs on rahulik mägiküla kivisel rannikul eemal massiturismist. See küla eristub minu jaoks teistest selle poolest, et siin on kohe eriti palju savist lillepotte. Nii majade küljes kui ka tänavatel.

Nagu siinkandis kombeks, siis kohalikke tänavatel praktiliselt pole. Ainsas kohvikus olid eranditult kõik kliendid peale meie seljakotimatkajad. Lähemal uurimisel selgub, et põhjusega, kuna see Andratx’i ja Banyalbufar’i vaheline küla on mitmete matkateede ristumiskoht. Julgen väite, et ka jalgrattaid on siin rohkem kui autosid.

Tänaseks on selge, Mallorca on üks suur jalgratturite paradiis. Seda väidetavalt just aprillis, kuna siinne vahemereline kliima lubab muu Euroopaga võrreldes varem treeningutega alustada. Boonuseks imeliste vaadetega mööda mägesid kulgev teede võrk ning ääretult viisakad autojuhid. Osadel teelõikudel on liialdamata rattureid rohkem kui autosid. Mujal maailmas sellist liiklusmärki tihti ei koha, aga Mallorcal on see tavaline.

Enne veel kui tagasi koju pöördume, vaatame kõrgelt üle ka Banyalbufar’i linnakese, mis on tuntud oma merre ulatuvate järskude terrasside poolest, kus kasvatatakse veini tootmises kõrgelt hinnatud Malvasia viinamarju.

Palma de Mallorca

Kui eile jõudsime ainult õhtust süüa, siis tänase esimese poole päevast veetsime Baleaaride pealinnas Palma de Mallorcas (edaspidi Palma). Tegemist on üheaegselt nii sadamalinna, rannakuurorti kui ka ajaloost küllastunud kaasaegse suurlinnaga, kus elab pea pool saarestiku elanikkonnast.

Lisaks lugematutele hotellidele, leidub Palmas hulgaliselt ajaloolist arhitektuuri ja muuseume. Võin kindlalt väita, et ükskõik millisest suunast Palmale läheneda pole võimalik mööda vaadata 14-16 sajanditel ehitatud suursugusest gooti stiilis katedraalist (katalaani keeles La Seu). Lisaks on siin Mauride ajastut meenutavad puidust sillutised, kuulsad araabia termid ja kaks lossi.

Pühapäevahommikune Palma on inimtühi ja rahulik. Nagu oleksime maailmas üksi. See tunne oli petlik, sest keskpäevaks on vanalinn turistide poolt vallutatud. Minu üllatuseks avati ka poed. Polegi tavaline Lääne-Euroopa, kus pühapäeviti on eranditult kõik kauplused suletud.

Vanalinn oma kitsaste tänavate ja igal nurgal asuvate ajalooliste ehitistega sobib ideaalselt jalutamiseks. Kolme tunniga vanalinnale ring peale tehtud. Edasi sõidame maale. Kaua sa ikka kahekümne seitsme kraadise suvesoojusega linnas passid.

Pealinnast poole tunni autosõidu kaugusel sisemaal ootab Castell Son Claret, kus resideerume järgmised kaks päeva. Tõeline rahu ja vaikuse oaas keset paradiisisaart. Eemal massiturismist. Just see mida vaja. Õrn tuulebriis muudab olemise mõnusaks, vastasel juhul oleks minusuguse põhjamaalase jaoks juba liiga palav.

Peale lõunasööki tegin uinaku. Seejärel vahetasin linnakleidi suvekleidi vastu, panin kübara pähe ja hakkasin basseini ääres päriselt puhkama.

Kuidagi sujuvalt oleme omandanud siinse elutempo. Pole mingi probleem kell kaheksa õhtust sööma minna. Et saada ehedat kogemust otsustasime minna kõrvalkülla õhtustama. Taas tõestatud, et esmamulje võib olla petlik. Parim toidukogemus siiani.

Kui nurisemiseks põhjust vaja, siis paari sääske olen näinud ringi lendamas.

Mallorca

Paar päeva tagasi avastasin, et olen suutnud osta lennukipiletid nii, et kahe lennu vahe on 35 minutit. Tahaks selles kedagi teist süüdistada, aga pole võimalik, sest kogu reisikorraldus oli minu teha. Ise räägin kõigile, et alla tunni ei tohi mitte mingil juhul lendude vahe olla. See siin läheb rubriiki, et käituge minu sõnade mitte tegude järgi.

Ei julge ära sõnuda, aga keegi kuskil on minu poolt, sest mingil seletamatul põhjusel läks lend Tallinnast varem välja ja jõudis Stockholmi lausa 20 minutit enne graafikujärgset aega. Ning täpselt 40 minutit hiljem astusin järgmise lennuki uksest sisse.

Väga palju kiiremini Tallinnast Mallorcale vist ei saagi. Välja arvatud otselend, mida hetkel ei olnud kuskilt võtta. Isegi kohvrid jõudsid kohale. Kõik käis nii kiiresti, et polegi veel päriselt kohale jõudnud, et suvine kevadpuhkus on alanud.

Kui nüüd lõpuni aus olla, siis tegelikult võttis kohale jõudmine rohkem kui neli aastat. Mallorca oli plaanis juba 2020. aasta märtsis, kuid üks päev enne äralendu pandi kõik lukku ja algas ülemaailmne kodusistumine.

Mallorca kuulub Baleaari saarte hulka ning asub Vahemere lääneosas, Hispaania idaranniku vastas. Saar kuulub küll Hispaania Kuningriigi koosseisu, aga on autonoomne nagu ka teised Baleaari saared. Kohalik baleaari keel on katalaani keele haru.

Mallorca on inimeste poolt asustatud juba 9000 aastat. Läbi aegade on saart valitsenud erinevad võimud, millest igaüks on jätnud siia killukese endast. Samuti on saart laastanud nende võimude vaenlased. Sopiline rannikuäär ja ligipääsmatud mäed muutsid saare aastateks piraatide kodusadamaks. Lisaks piraatidele on Mallorcalt pelgupaika otsinud mitmed kuulsad kunstnikud. Näiteks aastakümneid elas ning lõi oma parimad teosed siin sürrealist Joan Miró.

Saare nimi tuleb sõnast major, mis tähendab suur. Nii ongi. Mallorca on Hispaania suurim saar. Mallorca on pindalalt kolmandiku võrra suurem kui Saaremaa. Vajadusel saab ühe päevaga saarele ringi peale teha. Aga miks peaks? Meil on õnneks viis päeva saarega tutvumiseks.

Edelweiss’i radadel

Plirts-plärts, käes on märts! See lause sobis eilsesse nagu rusikas silmaauku. Hommikul sadas vihma, mis muutus päeva peale lörtsiks ja lõpuks lumesajuks.

Seesama ilm oli ka põhjus, miks otsustasin taaskord murdmaaradadel suusakilomeetreid koguda. Tegin juba tuttava ringi Zug’i ja tagasi. Seejärel kiire riiete vahetus ja siis juba auga väljateenitud lõunasöök Oberlech’is.

Täna ärgates paistis päike. Hommikusöök ootas laual nagu ka kõigil eelnevatel hommikutel. Oleme saavutanud taseme, kus soove loetakse silmist. Üsna kiiresti võib harjuda sellise kuninga kassi eluga, aga tuleb hoopis asjad pakkida ning hüvastijätuks lehvitada.

Poole tunniga jõuame mägedest alla ja sama kiiresti on kadunud ka lumi. Madalamal on suur kevad käes.

Kuidagi ootamatult ületame riigipiiri ja enne veel kui puhkus päriselt otsa saab, seikleme Šveitsi mägismaal. Kui kiirteelt maha keerame, siis leian end keset „Heliseva muusika“ filmist tuttavaid rohelisi alpiaasasid. Kaugemal paistavad lumised mäetipud. Kui Gupf’i mäetipus bussist välja astun, siis ununeb kõhutühjus sekundiga ja seegi, et meil tegelikult kiire on. Värske õhk ja need muinasjutulised vaated võtavad sõnatuks.

Suusareiside pluss on see, et igat päeva saan kujundada täpselt nii nagu ise tahan. Ühiselt koguneme hommiku- ja õhtusöögilaua taha, aga kõik muu on igaühe vabakava. Kui tahan lähen mägesid vallutama, kui tahan kogun kilomeetreid murdmaaradadel või panen end hoopis matkarajal proovile. Kodus kamina ees raamatu lugemine on ka täitsa lubatud 💖

Talveparadiis

Päevad ei ole vennad. Täna paistis päike hommikust õhtuni. Siit ka põhjus, miks kiirustasin esimeste hulgas mäele ja nii saingi jälle värskes traktorijäljes sõita.

Suusasaapal ja suusasaapal ikkagi on vahe. Kinnitan, et minu rätsepatööna valminud saapad on nagu sussid ja tõid suusatamisse täiesti uue kvaliteedi. Mõistan, miks nad siin igal võimalusel kuulutavad, et Strolz’i suusasaapad on Lech'i suusaküla ja kogu Austria suusatööstuse uhkus. Need valuvabad saapad on inspireerinud miljoneid suusatajaid üle maailma. Tänasest kuulun ka mina nende hulka. Selliste saabaste pärast tasub Lech’i tulla küll, aga õnneks on põhjuseid oluliselt rohkem.

Näiteks tõusis nunnumeeter põhja, kui kahekesi ühe oravapoisiga mäest alla kihutasime. Paari tunniga on rajad jälle kuhjadesse sõidetud ja ega need jaladki taha enam sõna kuulata. Ainuõige aeg siin talveparadiisis üks kosutav kakaopaus teha.

Ei pidanudki kaua ootama, kui liitusid teisedki. Veel paar suusapööret allapoole ja oligi aeg kevadises soojuses austreid, šampanjat, böffi ja kaiserschmarrn’i nautida.

Kaiserschmarrn’i valmistati esmakordselt Austria keisri Franz Joseph I jaoks. Legendi kohaselt reisis keiser koos abikaasaga Alpides ja lõunasööki pakuti ühe taluniku kodus. Talumees viskas magustoidu valmistamiseks pannile parimad koostisosad. Paraku rebis pabinas talunik pannkoogi kogemata tükkideks. Lootuses segadust varjata, kattis ta selle tuhksuhkru ja ploomimoosiga. Õnneks maitsest „rebitud pannkoogi segadik“ keisrile väga ja nii sündiski Austria rahvustoit kaiserschmarrn. Mul on igal juhul keisriga sama maitse, sest liialdamata sõin seda nädala jooksul viis korda.

Viini šnitsli kõrval on kaiserschmarrn teine väga populaarne toit, mille leiab siitkandist eranditult kõikide söögikohtade menüüst. Isiklikult üle kontrollitud. Üldjuhul serveeritakse seda otse pannilt, nii et ühest portsust saab terve seltskond kõhu täis ja jääb veel ülegi.

Murdmaaradadel

Hommikuks on kogu maailm udusse mattunud. Lootus on, et lõunast hakkab taas päike paistma. Seega otsustasin laisa hommiku kasuks ehk siis peale hommikusööki pugesin uuesti teki alla.

Peale teist ärkamist olin üksi jäänud. Info mägedest on selline, et mitte miski mind täna sinna ei tõmba. Nähtavus on alla meetri. Ka kõige suuremad suusahundid näitavad loobumise märke.

Õnneks ei ole Austria ainult mäesuusariik, vaid siin on ka ohtralt murdmaaradasid. Suusatasin täna kõrvalkülla Zug’i ja tagasi. Rada kulges muinasjutulises looduses valdavalt mööda vulisevat jõekallast ning üle lagendike ümbritsetuna põlismetsa ja lumiste mäetippudega. Iga pööre tõi uue vaate ning tegin korduvalt peatusi, et seda ilu imetleda. Kõrvu kostusid vaheldumisi veekohin ja linnulaul. Kord jäi üks peale ja siis jälle teine.

Määrdemeistrile hiigelsuured tänud. Nii võiks isegi kullale sõita. Üliäge kogemus. Ei saa välistada, et tulen veel tagasi.

Maailma katusel. Suusasaapad.

Eile päikest ei näinud, aga muidu tipp-topp päeva veetsin mägedes suusarõõme nautides.

Täna hommikune lumesadu oli plaaniväline „üllatus“ ja nii suundusin süümepiinadeta tagasi Strolz’i spordipoodi, kus mu jalgadest skaneeriti 3D-mudel.

Kui koju tagasi jõudsin, siis vaatas ülejäänud seltskond meie isiklikus kinosaalis Taylor Swifti kontserti, mis kestis parajasti nii kaua, kui oli aeg lõunale minna. Hoolimata sellest, et suusatatud oli kõigil täpselt null kilomeetrit, siis kõht läks tühjaks ikkagi.

Kuna pehmes lumes suusatamine pole minu lemmiktegevus, siis sõitsin peale lõunasööki suusatrammiga 2300 meetri peale maailma katusele, kus lisaks imeliste panoraamvaadete nautimisele, õnnestus ka mööda matkarada päris mitu tõusumeetrit ja sammu koguda.

Seejärel suundusin uuesti Strolz’i. Läbi ajaloo on legendaarse spordipoe südameks olnud Strolz’i suusasaapad, mis on tuntud oma kvaliteedi ja mugavuse poolest. Valikus on erinevad mudelid. Hoolimata sellest, kas oled algaja või kogenud suusataja, ikka leiad oma. Ka mina leidsin. Seda muidugi mitte päris iseseisvalt, vaid professionaali abiga. Hommikuse 3D-mudeli põhjal on ettevalmistatud spetsiaalselt minu jalgade jaoks suusasaabaste toorikud, mis mulle peale mõningasi protseduure jalga topiti.

Kuigi olin hoiatatud, et edasine tegevus võib olla veidi ebamugav, siis seda, mis minuga juhtuma hakkas, ma oodata ei osanud. Nimelt suruti saapad võimalikult tihkelt jalga ja hakati voolikute abil mingisugust kollast vahtu juurde lisama. Lõpuks oli tunne nagu oleksid mul kolm numbrit liiga väiksed saapad jalas. Pidin seal kirjade järgi 10+ minutit seisma, et vahulaadne toode jalakuju võtaks ja piisavalt taheneks. Mul õnnestus sellest piinapingist viie minuti peal vabaneda, kuna pilt hakkas taskusse kukkuma. Mäletan, et mingi hetk hakati mu ümber kiiresti toimetama. Suusasaapad võeti jalast, mind panid istuma, jalad tõsteti üles ja sunniti Coca-Cola’t jooma. Kui naeratama hakkasin, siis pandi saapad uuesti jalga ja paluti kõndida. Esmamulje on igal juhul muljetavaldav.

Olen aastaid kuulnud nendest suusasaabastest ainult ülivõrdes kiidusõnu, aga tegelikult ei saanud lõpuni aru, et kuidas saab mäesuusasaabas olla nagu suss. Kes vähemalt korra elus on mäesuusasaabast jalga proovinud, teavad, et sellesse lausesse on juba eos vastuolu sisse kirjutatud. Kas ikka on?

Alates tänasest saan kinnitada, et mul on mugavad mäesuusasaapad. Ei tee reklaami, aga soovitan võimaluse korral selle ebamugavuse ära kannatada. Väidetavalt minestamiseks tavaliselt siiski ei lähe. Mina kuuluvat siinkohal pigem erandite hulka.

Kui võrrelda kleidiproovis käimist rätsepatööna valminud suusasaabaste tegemisega, siis kleidid on endiselt rohkem minu teema, aga nii 10+ aasta pärast olen nõus vajadusel uuesti selle saabaste katsumuse üle elama.

Lech am Arlberg. Strolz.

Austria populaarsete suusakuurortide hulka kuuluv Lech on osa Arlbergi suusapiirkonnast. Tegemist on Austria lumerikkaima piirkonnaga, kus suusahooaeg kestab detsembrist märtsi lõpuni. Parimatel aastatel isegi aprilli keskpaigani. Austria mäesuusatamine sai alguse umbes 100 aastat tagasi just siitkandist ja seda tänu oma suurepärasele asukohale ning lumeoludele.

Meie koduküla Lechi peetakse Austria suusatamise hälliks ning kõige lumisemaks ja luksuslikumaks kuurordiks. Väidetavalt armastavad ka kuulsused oma vaba aega just siinsetel nõlvadel veeta.

Lisaks Lechile kuuluvad Arlbergi tuntumate suusakeskuste hulka veel Zürs, St. Anton, St. Christoph ning Stuben. Igal külal on oma lugu ja oma võlud. Kokku on Arlbergi suusapiirkonnas rohkem kui 80 tõstukit ja 260 kilomeetrit laskumisradu.

Kõik suusakülad on omavahel radade ja tõstukitega ühendatud. Nii saab soovi korral mugavalt ühest suusakeskusest teise suusatada. Kui oma võimeid ülehindad või ilm ootamatult talumatuks muutub, siis ei pea muretsema, sest külade vahel sõidavad ka bussid, mis koju tagasi toovad.

Täna oli imeline päikseline päev, mistõttu seadsime nagu üks mees peale hommikusööki sammud suusamäele. Igal aastal avastan enda jaoks uuesti mägede ja suusatamise võlud. Endiselt naudin hommikust esimesena traktorijäljes ja inimtühjal nõlval suusatamist.

Kiiresti sõidetakse rajad päikese käes kuhjadesse. Siit ka põhjus, miks peale lõunatamist mägirestorani terrassil koju mullivanni põgenesin.

Õhtuse jalutuskäigu raames astusin sisse ka legendaarsesse spordipoodi Strolz. Miks Strolz nii eriline on, et maailmakodanikud ainuüksi sellepärast Lech’i tulevad. Nende lugu sai alguse enam kui 100 aastat tagasi, kui hr Strolz avas esimese spordipoe Lech’is. Algselt oli see väike pood, kuid hr Strolzi pühendumus ja kirg suusatamise vastu aitasid ettevõttel kasvada. Perekond Strolz on põlvkondade jooksul jätkanud traditsiooni ja pidevalt täiendanud oma teadmisi suusavarustuse valdkonnas ning pakkunud parimat teenindust.

Tegelikult tulin täna lihtsalt uudishimust kaasa, kuid selles seitsmekorruselises pealtnäha butiik-kaubamaja meenutavas spordipoes tundsin end nagu laps mänguasjapoes. Siit lihtsalt ei väljuta tühjade kätega. Kui pole vaja suusavarustust osta või rentida, siis uut mütsi ja päikeseprille on ju ikka vaja 🙈

EV106

Saalbach, Zell am See, Ischgl, Serfaus, Sölden, uuesti Saalbach jne. Olid ajad, kui sai mitu korda aastas Austrias suusatamas käidud. Unustamatud aprés-ski’d on siiani meeles. „Anton aus Tirol’i“ saatel on lugematu arv kordi suusasaabastes laua peal tantsitud. Eriti eredalt on meeles Saalbach ja tema Hingerhag Alm’i peod ning legendaarsed lendavad südamed.

Austerlastele meeldib öelda, et nad ei räägi lumest, nad garanteerivad selle. Vastupidiselt eelmisele aastale võtavadki Alpid seekord vastu suurepäraste lumeoludega. Isegi madalamates külades katab maad valge lumevaip. Mida kõrgemale jõuame seda muinasjutulisemaks kõik muutub. Ideaalsed tingimused suusarõõmude nautimiseks on looduse poolt igal juhul loodud.

Meie koduks saab nädalaks suusakülas Lech asuv Severin*s – The Alpine Retreat residents.

Kohalikule tervitusampsule lisasime pidulikkust käsipagasis kodust kaasa tassitud kiluvõileibadega. Ka pääsukestega kleit sai selga pandud.

Puhkus vol2

Tänasele vihmale eelnes kaks eriti troopilist päeva. 24/7 oli põhjamaalase jaoks liiga palav. Isegi minusuguse külmavares ei saanud 32 kraadisest basseinist jahutust. Kuumarabanduse vältimiseks eelistasin kõige kuumema aja päevast veeta konditsioneeritud toas ja nautida imelist aknavaadet.

Paar päeva tagasi otsustasime, et kuna meie juures liivaranda ei ole, vaid saab otse trepist sügavasse vette astuda, siis laseme ennast lähedal asuvasse randa viia. Päris mõnus oli vahelduseks liival jalutada ning türkiissinises ookeanis mõnuleda. Limonaad hipilikus rannabaaris pani i-le täpi.

Seejärel pöördusime tagasi oma kõrge müüriga ümbritsetud ja turvamehe poolt valvatud paradiisi.

Enne õhtusööki viidi traditsioonilise puupaadiga Kilifi abajasse päikeseloojangut vaatama. Kuna taevas oli natuke pilvine, siis loojangut eriti ei näinud. Sellegipoolest oli mõnus õhtupoolik toredas seltskonnas.

Puhkamise raske töö vahel oli eilse päeva tipphetk Kilifi kaubanduskeskuse külastamine. Poodi sisenemisel kontrolliti eranditult kõiki metallidetektoriga ja ka koti sisule visati pilk peale. Üllataval kombel on poes palju meile tuttavat toidu- ja esmatarbekaupa, aga mina otsin hoopis kohalikku toodangut. Kes otsib, see leiab. Eriti äge on 25kilone riisikott. Ka Keenia pähklid ja kommid on leitud.

Lõputult võiks rääkida Keenia erakordsest loodusest ja tohutust külalislahkusest, aga siin ja praegu saavad minu kaks nädalat selles suurte kontrastidega riigis otsa. 

Asante sana! 💖

Isadepäeval kalal

Eile õnnestus kogeda vihmasadu troopika moodi. Nii otsustasin eksprompt nädala jooksul juba neljandat korda massaaži minna. Kui sealt väljusin, polnud vihmast enam jälgegi.

Täna oli eriti varajane ärkamine. Kell 5.15 istusime bussi ning suundusime mööda rannikut ülespoole. Täpselt tund aega hiljem astusin Watamu’s paati. Plaanis on tuunikala püüdma hakata.

Mina kerisin välja esimese dorado nimelise kuldkala. Google’i abiga selgus, et eesti keeles peaks see kuldmakrell olema. Täitsa nunnu 🐠

Sellele järgnes veel üks samasugune. Lõpetuseks õnnestus meil ikka üks väiksemat sorti tuunikala ka kätte saada.

Sellega võis päeva kordaläinuks lugeda ja lõpetasime selleks korraks. Teadupärast tekitab kalapüük kiiresti hasarti, aga kes seda kõike pärast süüa jaksab. Etteruttavalt olgu öeldud, et kolm päeva saime oma saagist söönuks. Mõningaste lisanditega muidugi. Esimese sashimi tegime kohe paadis ja see maitses ülihästi.

Tagasiteel olid saatjaks delfiinid.

Koju jõudsime täpselt lõunasöögi ajaks. Nii sai isadepäeva dinee koos erinevate kalaroogadega alata. Pidupäeva puhul ei puudunud ka küünalde ja lauluga šokolaaditort.

Täna juhtus nii, et õhtusöögi ajaks ei olnud tegelikult kellelgi veel kõht tühjaks läinud ja nii andsime juba peale eelrooga alla. Taas tõestatud, et inimvõimetel siiski on piirid.

Puhkus

Kuigi enam pole põhjust varajaseks ärkamiseks, siis elan endiselt päikesega samas rütmis ja jälgin hommikuti, kuidas kohalikud kalurid paatidega mööda kihutavad. Täna äratas mind aga hoopis õuest kostuv mürgeldamine. Kui aknaluugid eest lükkasin, siis vaatas mulle vastu pesakond ahve. Tore oli hambapesu kõrvale nende tegutsemist jälgida. Ikkagi Aafrika.

Eile oli tõsine puhkamise päev. Peale ujumise, lugemise ja söömise muud tarka ei teinudki. Kohe üldse ei oska pikalt mittemidagitegemist harrastada. Nii pakkisimegi ennast täna peale hommikusööki autodesse ja läksime ümbruskonnaga tutvuma.

Sõitsime sisalagaavi põldude vahel. Meeletult ilusad on need lõputud sisali read taeva taustal.

Vähenõudlik sisalagaav kasvab soojas kliimas aasta läbi. Taimest saadakse looduslikku kiudu, millest valmistatakse paberit, nööri, köisi, vaipu ja kotte.

Need põllud siin kuuluvad Kilifi Plantation’ile. Tegemist on mahetoodangule orienteeritud farmiga, kus muuhulgas tegeletakse sisalagaavi ja piimakarja kasvatusega. Lisaks on loodud siia ka ainulaadne ärikeskkond, mille südameks on restoran Food Movement ning selle ümber pesitsevad kohalikku käsitööd, kunsti, riideid ja mööblit pakkuvad stuudiopoed. Muuhulgas leidsin ühe kohaliku disaineri, kes on oma brändiga Hamaji osalenud ka Pariisi moenädalal.

Tuletan meelde, et oleme Aafrikas ja ka see unikaalne ettevõtmine on aafrikalik. Siit ei tasu otsida konditsioneeritud marmorpõranda ja vitriinakendega poode, vaid hoopis iidse viigipuu alt keskkonnasõbralikest materjalidest ehitisi. Väga lahe ettevõtmine.

Ostud tehtud, sõitsime üle silla ja tutvusime ka Kilifi linnakesega. Käisime köögiviljaturul ning jalutasime uudishimulikult tänavatel ringi.

Aafrikale omaselt oleme ka meie vaatamisväärsused. Ei tea, kas see on peas kinni, aga telefoni ma siin igal juhul välja võtta ei julge. Üldiselt on nii, et mida vähem varandust endaga kaasas kanda, seda turvalisem on. Nii olengi kõik ehted, kella ja isegi koti koju jätnud. Pangakaart, raha ja telefon mahuvad taskusse.

Põhjanabalt troopikasse

Viimane hommik idüllilises Boranas kostitas korraliku sajuga. Aafrika vihmad olla lühikesed, aga see siin tõestas vastupidist. Kuue tunniga on maha sadanud arvestatav kogus vihma. Plaan enne lahkumist veel üks varajane safari teha, muutus magamise plaaniks. Mis mul saab selle vastu olla? Puhkus ikkagi ju.

Hommikusöögilauas selgus, et millal ja kuidas minema saame, on teadmata. Esiteks ei saa lennukid tõusta ja maanduda ning teiseks ei tea keegi, kas tee, mis lennukini viib, üldse olemas on. Peale mõningast ootamist asusime siiski teele.

See sõit oli seiklus omaette ja kuulub kateglooriasse „võimalik vaid Aafrikas“. Lisaks teedele, mida enam praktiliselt pole, lendab igast suunast vett ja pori. Üleöö on tekkinud jõed ja neist läbi sõites jääme mitmesse kohas kinni. Rattad käivad all ringi nii vees kui teedel või õigem oleks öelda porimülgastes. Kord olin kindel, et nüüd kohe vajume jõkke külili. Õnneks on meie safarigiid-autojuht Richard pikkade kogemustega ning tõi meid poriste, kuid õnnelikena sihtkohta.

Lennurajal ootas kitsekari, aga mida pole on lennuk. Ütlen ausalt, et uuesti sama teed tagasi ei tahaks sõita. Mõni minut hiljem hakkasid udust paistma tuled ja sealt see meie isiklik lennutransport lõpuks saabus.

Oleme juba harjunud Keeniale omaselt elama hetkes. Lähme, siis kui lähme ja kiiret pole kuhugi. Järgmine kord vaatame kella, kui peame pikema lennu Euroopasse ette võtma. Seniks naudime elu.

Kaks tundi hiljem maandume Keenia rannikul, kus võtab vastu suurepärane troopiline kliima. Nüüd saab sulejope kleidi vastu vahetada.

Keenia väga erinevad maastikud mõjutavad ka kliimat. Rannikul on kliima troopiline, mida iseloomustavad stabiilne soojus ja kõrge õhuniiskus. Madalikel on ilmastik üldiselt kuum ja kuiv, mägedes ja platoodel on aga päevaste ja öiste temperatuuride erinevused väga suured. Kõik see omal nahal katsetatud ja just nii ongi.

Mägedes sain privaatse ja inimeste vaba Aafrika kogemuse. Nüüd olen jõudnud rahva sekka. Sõidame läbi väikeste asulate, kus näeb ehedat külaelu Aafrika moodi.

Kilifi rannikulinna lähedal kalju tipul asuvast Sirai Beach’i villast saab nädalaks meie uus kodu. See on ideaalne paik laiskadeks päevadeks. Just see, mida vaja.

Vaatame, mida toredat kuulsal Keenia rannikul lisaks soojale kliimale ja palmidega ääristatud liivarandadele veel pakkuda on.

Safari vol2

Varahommikuse loomavaatluse käigus sain muuhulgas teada, et sebral on sündides sama pikad jalad kui tema emal. Põhjus lihtne, et lõvi ei saaks aru, kes väiksem ja nõrgem on.

Lisaks tavalistele sebradele nägime ka haruldast kõrbesebra, kes on arvatud väljasuremisohus liikide hulka. Praeguseks elab looduses ainult paar tuhat isendit. Kõrbesebra erineb tavalisest sebrast selle poolest, et tal pole kõhu all triipe ning tal on Miki hiire kõrvad.

Diskuteerisime ka selle üle, miks sebrad on triibulised. Selle koha on safarigiidil kaks versiooni. Esiteks on see omamoodi jahutussüsteem, kus must tõmbab päikest ligi ja valge samal ajal peegeldab tagasi. Teise versiooni kohaselt kaitsevad triibud lõvi eest. Kui lõvi jahib sebrasid ja jõuab nii lähedale, et valib saaklooma välja, siis hakkavad kõik sebrad korraga jooksma ning lõvil läheb silmade eest kirjuks ja ta kaotab sihtmärgi. Tundub loogiline, mul juhtus neid pikemalt vaadates sama lugu 🙈

Õnnestus näha ka musta ninasarviku ema koos pojaga. See on haruldane vaatepilt, sest nad ei armasta seltskonda. Tavaliselt peidavad end põõsastesse või põgenevad kohe, kui võõras läheneb. Vaatasime pikalt üksteisele silma. Väike ninasarvik oli eriti uudishimulik, tuli järjest lähemal. Ema jälgis igat tema sammu. Natuke hirmus oli ka. Olime igahetk valmis põgenema.

Hommikusöögile järgnes jalutuskäik Sirai House’i valdustes. Mina ei teadnud näiteks, et avokaadod hakkavad valmima alles siis, kui on puu otsast ära võetud. Ja selleks kulub vähemalt nädal.

Üllatus seegi, et Keenia on maailma suurim rooside eksportija. See selgitab, miks on kõik kohad roosikuhjasid täis. Igas WC-s on 15 roosiga vaas, vannitoas 70 roosiga vaas, võite vaid ette kujutada, mis elutubades toimub. Neid ma ei suutnudki kokku lugeda.

Seejärel lõõgastav paus terrassil ja basseinis mõnuledes. Imelised vaated on vaid boonuseks.

Õhtuseks safariks on saavutatud staadium, kus elevandid, sebrad, ninasarvikud ja antiloobid ei paku enam pinget. Neist sõidetakse lihtsalt mööda. Väljaarvatud juhul kui on mõni mega hea valguse või poosiga hetk, siis toimub kiire fotojaht. Ainult üks siht on silme ees. Otsime leopardi, aga keda pole, seda pole. Uudisekünnise ületab ka kaelkirjak, kes auto eest nõtkel sammul teed ületada otsustab. Polnudki teist sel reisil nii lähedalt veel näinud.

Edasi lubatakse erandkorras autost välja. Natuke hirmutav on ka, sest täpselt seal, kus välja astusin, avastasime leopardi jäljed. Mitte väga kaugel on pühvlikari. Näha on ka elevante.

Sammusime üles Pride Rock’i nimelisele kaljunukile, kus on filmitud Disney tänaseks klassikaks saanud „Lõvikuninga“ need kaadrid, kus näidatakse savanni rahvale tulevast kuningat Simbat. Ka nendeks võimsateks savanni looduskaadriteks said filmitegijad inspiratsiooni just siit Boranast. Mega äge. Pilves ilma tõttu päikeseloojangut ei näinud, aga väidetavalt olla see imeline. Eriti maagiline pidi siin olema täiskuuööl.

Puhkuse ajakava on olnud tihe. Nagu eelmistelgi päevadel õnnestus tänagi safarilt otse õhtusöögilauda istuda. Isegi riideid pole aega vahetada. Riietega on siin üldse hästi läinud. Lühikesed püksid ja suvekleidid oleksin võinud rahulikult teise kohvrisse jätta. Tänu kõrgmäestikus elamisele on ilm pigem jaheda võitu ja väga muutlik. Sellise keskmise Eesti suve mõõdu annab välja.

Mis omakorda tähendab, et ka tubades on külm. Uskumatu, et oleme ekvaatoril ja külmetame. Tubades on ainus küttekeha kamin, mida köetakse praktiliselt 24/7. Tegelikult mina isiklikult eelistan jahedas magamist ja täitsa mõnus on end enne kamina ees soojendada. Lisaks ootab teki all kuumaveekott, mida on mõnus kaissu võtta.

Õnneks sääskedele selline kliima ei meeldi ja neid siin pole. Siit ka põhjus, miks vastupidiselt madalamal asuvatele safaripiirkondadele ei ole vaja Boranas malaariatablette tarbida.

Kes soovib privaatset safarikogemust, siis Borana on just sulle. Enamiku ajast sõitsime ringi üksinda nagu polekski maailma teisi inimesi. Kaaslasteks vaid metsloomad ja looduse ilu. Tõe huvides olgu öeldud, et esimesel õhtul lõvide ja gepardiga kohtudes tuli meil paari autoga sõbralikult maid jagada, aga see oli ka kõik.