laupäev, 20. aprill 2019

Türgi - kauplemine, kebab & saun

Et näha tõelist türgilikku kauplemist, suundusime Suurele turule, kust on võimalik soetada vaipu, nahktooteid, ehteid, keraamikat, vürtse, kuivatatud puuvilju jm. See vist ei üllata kedagi, et tegelikult saab paralleeltänavalt sama kauba mitu korda odavamalt. 


Türgi rahvustoit on kebab, mille valmistamiseks kasutatakse tavaliselt veiseliha, mõnedes piirkondades ka lambaliha. Siit lihtsalt ei saa lahkuda kebabi söömata. Taas tõestatud, et süüa nad teha oskavad ja seda täiesti mõistliku hinna eest ka turistidele pakkuda. 


Saunade buum tekkis Rooma impeeriumi ajal, mil avalikkuse käsutuses olnud hamam kuulus kohustusliku hoonena ka iga mošee juurde. Hiilgeajal oli Istanbulis 237 avalikku sauna. 

Ütlen ausalt, et eelmine hamami kogemus on veel üsna eredalt meeles, aga võtsin ennast kokku ja andsin uue võimaluse. Seda korda valisime teadlikult turistidele mõeldud Çemberlitaşe hamami. Ainuüksi hoone ise on külastamist väärt. Selle 1584. aastal ehitatud hamami on projekteerinud maailmakuulus arhitekt Mimar Sinan. 

Saun on türklaste jaoks palju enamat kui lihtsalt pesemisasutus. See on sotsiaalse läbikäimise ja religioossete rituaalide osaks olnud sajandeid. Ei tea, kas asi on selles, et teadsin, mida oodata, aga see kogemus polnud pooltki nii hull kui eelmine kord. 

Kuigi ilmaga ei vedanud, siis Istanbuli eriline elurütm kutsub ikka tagasi...

reede, 19. aprill 2019

Uus linn

Eilse toiduteema jätkuks. Hommikusöögiks söövad nad muna, juustu, oliive, jogurtit, mett ja loomulikult saia. Selline menüü mõningaste täiendustega vaatas ka meile igal hommikul vastu. 

Ärkasime paduvihma peale. Enam ei olnud üldse kiire. Kui lõpuks uksest välja saime, siis suundusime sadamasse. 

Bosporuse väin pole mitte ainult kitsas veelahe kahe mere vahel, vaid siit avanevad mitmed sügavale rannikusse lõikuvad lahesopid. Kuulsaim ja väidetavalt kauneim neist on Kuldsarve laht, mida sageli peetakse ekslikult Euroopa ja Aasia piiriks, kuid tegelikult eraldab see hoopis „uut“ ja „vana“ Istanbuli. Nime on sarvekujuline laht saanud selle järgi, et vesi hakkab täiskuuvalguses kuldselt helkima. 

Ilm oli laevasõiduks jahe, aga kaunid panoraamvaated nägime sellegipoolest ära. 


Tagasi maismaal, jalutame mööda kaluritega ääristatud Galata silda Istanbuli uude ossa. Juba kaugelt paistab Galata torn, mis on oma 63 meetriga üks Istanbuli kõrgemaid. Kuna torni pääsemiseks oli pikk järjekord ja ilm pilves, siis ei hakanud aega raiskama. Torn asub samanimelises kvartalis, mis oli kunagi juutide, genovalaste ja veneetslaste linnaosa. Praegu on siin palju toredaid käsitöö- ja kunstipoode, kus valitseb tunduvalt rahulikum kauplemismeeleolu kui vanalinna basaaridel. 

Romantilisust lisab ajalooline puutramm, mis sõidab piki kaasaegse Istanbuli peatänavat Taksimi väljakuni. Kosmopoliitse peatänava Ǐstiklăli ääres paiknevad ajaloolised majad, saatkonnahooned ja vanad müügipassaažid. Esimest korda siin veedetud päevade jooksul meenus siin see Istanbul, mida mina tean - tohutu rahvamass lihtsalt haarab su endaga kaasa. 

Taksimi väljakult suundume Dolmabahçe palee poole. See 19. sajandi arhitektuuripärl mängis olulist rolli Osmani impeeriumi languses. Otsus ehitada pillavalt luksuslik palee viis riigi pankroti äärele ja lõpuks oli seda võimalik üleval pidada ainult välislaenude abil. 

Kuna olime ajahädas, siis ei hakanud paleesse sisse trügima. Kiirustasime hoopis bussipeatust otsima, et sõita Emirgani parki, kus toimub tulbifestival. Alates 2006. aastast laseb linnavalitsus istutada miljoneid tulpe kõikjale, kus on natukenegi vaba pinda. Minu lemmiklille kodumaal tuleb käia just aprillis, sest seda ilu muul ajal lihtsalt ei näe. 




Kas teadsite, et Türgil ja Eestil on sama rahvusloom. Hunt. Meie teda ei näinud, aga kasse nägime küll. Kõik kassisõbrad, see linn on teie.

neljapäev, 18. aprill 2019

Tuttavatel radadel

Kordamine on tarkuse ema. Minu tänase päeva moto. Kiirustasime läbi tulbilise Gulhane pargi Topkapi palee poole, et saaksin kolmandat korda selles hiiglaslikus sultaniresidentsis ringi luusida. Kõik on täpselt nii nagu minu mälestustes. Ainus erinevus seisneb selles, et haaremi aias õitsevad punaste tulpide asemel valge äärega tulbid. 

Tehke, mis tahate, aga minu vaieldamatu lemmik on endiselt basiilikatsistern. Ikka veel ei mahu pähe, et tegemist on maa-aluse veehoidlaga, mis ehitati bütsantslaste poolt piisava veevaru tagamiseks. Tegelikult meenutab see hoopis hiiglaslikku võlvitud sammaskäikudega pühakoda. 


Kiirkäigul said üle vaadatud Vürtsibasaar ja Sinine mošee. Viimasega on natuke pahasti, sest hoones on käimas ulatuslikud renoveerimistööd. Mistõttu imeline İzniki kahhelplaatidest interjöör on suuresti peidus ja vau-efekti seekord ei tekkinudki. 


Õhtupooliku veetsime kokakoolis. Alustuseks natukene toidukultuurist üldisemalt. Paljude Aasia ja Kaukaasia rahvaste traditsioone ühendavat Türgi kööki peetakse Vahemere parimaks. Asjatundjad ütlevad, et siinne köök on maitseainete kasutuselt tasakaalustatuim maailmas. Söögi tegemise traditsioonid ulatuvad Osmani impeeriumi, kus õukonna kokad mõtlesid sultanile iga päev välja uue roa. Siit ka Türgi köögi mitmekesisus. 

Türgis süüakse palju valget leiba ehk meie mõistes saia. Leib on nende kultuuris püha. Suppe süüakse tihti ka hommikusöögiks. Baklažaan on armastatuim köögivili. Rahvas räägib, et neiu, kes ei oska baklažaanist valmistada vähemalt sadat erinevat rooga jääb vanatüdrukuks. Osad peavad Türgit jogurti sünnimaaks. Kõige rohkem armastavad türklased liha, mida valmistatakse kõikvõimalikel viisidel. Rahvuslihaks peetakse lammast, kuid palju pakutakse ka kana- ja loomaliha. Sealiha on pigem haruldus. 

Magustoidud on neil reeglina liiga magusad. Klassika on halvaa, kuid palju süüakse ka värskeid puuvilju. Avastasin enda jaoks baklava ehk siirupiga üle valatud imeõhukesest taignast valmistatud küpsetise, mis võib olla nii pähkli- kui kreemitäidisega. Tänaseni arvasin, et neil on ainult tuhksuhkrus roosilõhna ja -maitsega õudus nimega Turkish Delight, aga nüüd tean, et nad oskavad ka midagi maitsvat valmistada. Kõiki siinseid magustoite iseloomustab see, et üks väike amps tagab suhkru üledoosi. 

Peale kokanduskursust oskame valmistada läätse-tomatisuppi, täidetud baklažaani, dolmad, suvikõrvitsakotletti ning toppida Kreeka pähklit viigimarja sisse. Olles ise seejuures üdini erapooletu väidan, et täiega hästi tuli välja. 


Kõige keerulisem neist pidi olema dolmade valmistamine. Täpsemalt maitsestatud hakklihamassi viinapuulehe sisse keeramine. Siinkohal olgu öeldud, et mida peenemad on dolmad, seda rohkem austad sa oma külalisi. Ei saa mainimata jätta, et asjatundjad ütlesid, et olin selles kõige osavam. Kui kellelgi on vaja dolmade vorpijat, siis andke aga teada.

kolmapäev, 17. aprill 2019

Istanbul vol3

Miks jälle Istanbul? Et kõik ausalt ära rääkida, siis on päris keeruline leida riiki, kuhu läheb otselend ja kus pole kolmest tüdrukust keegi veel käinud. Sellele mitme muutujaga võrrandile seekord vastust ei leidnudki. 

Kuna aprillikuisest Istanbulist on ainult positiivsed mälestused, siis andsin üsna kiiresti alla. Ja siin ma nüüd olengi. Minu ainus palve oli, et kogeksin ka midagi uut. 

Uudis on juba see, et Istanbulis on tuttuus lennujaam. Kõik on nii värske, et metroo ja raudtee on välja ehitamata. Seetõttu saab turist lennujaamast minema ainult bussi või taksoga. Meil vedas, mahtusime bussi, mis viis otseteed kesklinna.


Majutuse võtsime vanalinna Sultanahmeti väljaku ja Topkapi palee vahetuslähedusse, mis tähendab, et kõik turisti jaoks oluline on kiviviske kaugusel. Täna jalutasime kodulinnaosas. Lisaks maitsvale toidule jäid teele ette kaks maailma kõige tähtsamat kuppelehitist. Ka tulbid on olemas. On küll põhjust ennast homme välja ajada, et see kahe maailmajao piiril asuv hiilgus taas üle vaadata.

laupäev, 23. märts 2019

Sintra - romantika pealinn

Selles künka otsas asuvas linnas pealinnast läänes leidub palju muinasjutulisi paleesid, korrastatud aedu ja metsikuid salusid.

Avamise hetkeks jõuan mäest üles müstilise Regaleira palee väravasse. 100-aastane palee kuulub koos Pena palee ja teiste suuremate Sintra lossidega UNESCO maailmapärandi nimistusse. See minu arust maailma kõige romantilisem palee on alles 1998. aastast kõigile huvilistele avatud, varem kuulus eraomandisse. 


Sintra vanalinna südames kõrguvad kaks unikaalset valget korstent, mis kuuluvad Sintra rahvuspaleele. Ristisin selle kogemata linnumajaks, kuna siseruumides on kasutatud palju linnumotiivi. 


Lõpetuseks see, mille pärast siia tegelikult tullakse. Kõrgel mäe otsas seisab värviline Pena palee. Minu jaoks on tegemist Walt Disney multifilmi lossiga. Totaalselt erinev kõigist teistest omasugustest. Ja seda mitte ainult siin, vaid kogu maailma kontekstis. 


Losse ja paleesid on selles aristokraatlikus linnas veel, aga nüüd aitab. Kuna Sintras läks oodatust kiiremini, siis saingi uuesti tagasi Lissaboni toiduturule ja sedakorda läks käik asja ette, sest nüüd on mul hundiisu. 

Igasuguste fassaadide fännina oli vaja üle vaadata ainulaadne Casa dos Bicos - teemandikujuliste kividega hoone, mis asub Lissaboni kõige vanemas, Alfama, linnaosas. Mööda väänlevaid tänavaid  edasi jõlkudes koperdasin lõpetuseks veel Sé katedraali otsa. Nüüd on kuulus roosaken ka nähtud. 

Portugali tuleksin iga kell tagasi. Jätsin osa oma südamest siia J

Algarve

Täna võtsime kohe suuna Euroopa edelapoolseimasse punkti Cabo de São Vicentesse. Seda tuulte tahutud maad kutsutakse ka maailma otsaks. Keskajal nimelt usuti, et siin 60 meetri kõrgustel rannakaljudel on maailma äär. Tundub, et tuul on ennast siia alaliselt sisse kirjutanud.


Seejärel tuli hakata turistide lemmikrandu üle vaatama. Esimene kiirem peatus kartaagolaste poolt asutatud Lagoses, kust viis tee edasi kuurortlinna Albufeirasse, mida tihti nimetatakse ka Algarve Saint- Tropez’ks. See endine kaluriküla meenutab nii mõneski mõttes eelmisel aastal külastatud Essaouirat Marokos. Ma ei ole ainus, kes Albufeirat mõne Põhja-Aafrika linnaga võrdleb. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, sest ajalooliselt on portugallased sõna otseses mõttes kaugele jõudnud.

Kuigi mul oli kinnisidee, et lõunaks söön grillitud sardiine, siis minu suureks kurvastuseks selgus, et praegu pole hooaeg. Kui uuesti menüüd lappasin, vaatas vastu sõna cataplana. Järsku meenus, et lugesin kuskilt, et Algarve piirkonnal on päris oma köögiriist – vokipanni meenutav vaskpann, millel on hingedega kuppelkaas. Cataplana on ennekõike aurutamisvahend, mis sobib ideaalselt koorikloomade, kalmaaride, krevettide ja kalade aurutamiseks. Valges veinis aurutamiseks! Küüslauk ja maitseained lisavad vaid vürtsi. Pikemalt mõtlemata oli valik tehtud ja kahetsema ei pidanud.


Albufeiras lõunasööki ja imelist suveilma nautides, selgus, et kohalike arvates on veel talv, kuna tuul puhub. Ütlen ausalt, et tegemist on meie suvega parimatel päevadel. Termomeeter näitab 24 kraadi. Ja nad teevad siin märtsis heina. Ise nägin. Suvi, mis suvi!

Kuigi ma pole rannapuhkaja tüüp, siis peale tänast mõistan, miks siia tullakse. Lõuna-Portugalis asuvad vist tõesti Euroopa kaunimad ookeanirannad. Kui mul kunagi puhkamise puhkust vaja läheb, siis tulen tagasi.


Rannapuhkajate paradiis jääb selja taha ja päikeseloojangul seisan juba keset muinasjutulist Sintrat.

neljapäev, 21. märts 2019

Paradiis!

Unistustel on kombeks täituda. Olen Lissaboni akvedukti korduvalt piltidel näinud ja võimalik, et unes ka. Isegi tema hämaravõitu ajalooga olen tuttav, aga ikka on olnud tunne, et ma pean sinna saama. 


Täna hommikul võtsin kaua oodatud teekonna ette ja vaatasin ühelt ja siis teiselt poolt. Kaks korda käisin alt läbi ka. Võimas ehitis, mis omal ajal Lissaboni elanikke puhta veega varustas. Nagu arvata võis, siis päris elus on see veel suursugusem kui piltidel. 

Nüüd võib rahuliku südamega edasi liikuda. Kui kaheksa aasta eest sai Põhja-Portugali avastatud, siis seekord viib tee hoopis lõunasse. 

Kuigi alguses oli plaanis mööda rannikut maailma otsa jõuda, siis teele jäi liiga palju muinasjutulisi kohti, mis kõik võtsid oma aja. 






Ütlen ausalt, et ega väga ei kiirustanud ka. Puhkus ikkagi. Üks väike asi siiski ununes. Üllatus, üllatus, aga ka siin loojub päike. Plaanid muutusid ja korgitammede vahel looklev mägitee viis hoopis Monchique’ ööbima.

kolmapäev, 20. märts 2019

Lissabon

Äratuskell ei helise. Miski ei tundu parem kui puhkus. Kuigi paberite järgi algab kevad täna, siis koduvabariigis teda veel näha pole. Otsin ta üles. Arvan teadvat, kus ta redutab. 

Eile hilisõhtul maandusin uues linnas. Sel hetkel oli õnneks vaja ainult tekki ja patja. Täna olin oluliselt asjalikum ja asusin reipalt Portugali pealinnaga tutvust tegema. 

Alustuseks unustasin ennast plaaditud fassaadidega tänavale pikemaks ajaks pildistama. Iga järgmine maja tundus eelmisest ägedam. Seal samas leidsin end mõttelt, et see nüüd ongi üksi reisimise pluss, et teen, mis tahan ja kaua tahan. Ja ise olen rahul. 

Kui viimaks plaatide vahelt tulema sain, jõudsin Estrela kvartali keskusesse, kus asuvad 19. sajandi keskel rajatud park ja Estrela basiilika. 

Üks turistidele mõeldud pruun silt viis korraks trajektoorilt kõrvale. Ronisin trepptänavast üles ja leidsin end Santo Amaro kabeli eest, kust avaneb lisaks ka ilus vaade punasele sillale ja jõele. See, et Lissabon asub seitsmel mäel, annab tunda igal sammul. Treppe ja mägesid on rohkem kui küll. Mina isiklikult ei jõuaks siin kontsadega eriti kaugele. 

Peamine eesmärk oli jõuda Belemi linnaossa, kus asuvad Belémi torn ja Dos Jerónimose klooster, mis kuuluvad alates 1983. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse. 

See suursugune hilisgooti stiilis klooster ehitati 15. sajandi lõpus, et tähistada Vasco da Gama India „avastamist”. Peamine vaatamisväärsus on kabel. Tavaliselt meeldivad mulle kloostrid ja kirikud väljast oluliselt rohkem ja tihti ei viitsigi sisse minna, aga see ehitis on nii seest kui väljast imeline. Kindlasti külastamist väärt! 


Kloostris käidud, on igale endast lugupidavale turistile kohustuslik seista koos teiste omasugustega järjekorras Pasteis de Belém’i nimelise pagarikoja ukse taga, et haarata kaasa Lissaboni kuulsad kreemikoogid – natad. Salapärane originaalretsept pärineb Dos Jerónimose kloostri munkadelt, kes pärast revolutsiooni neid rahahädast pääsemiseks müüma hakkasid. Kookide kuulsus kasvas kiiresti ning peagi ostis selle väikese pagarikoja omanik retsepti ära ning alates 1837. aastast on neid ainult siin valmistatud. 

Tejo jõe suudmes seisab Belémi torn, mille rajamisele pani aluse Portugali kuningas João II, et kindlustada jõe suuet. Samuti pidi see olema tseremoniaalne värav Lissaboni. Tänapäeval on torn Lissaboni kui merelinna sümbol. 


Kuna torni pääsemiseks oli järjekord, siis loobusin ja vaatasin seda ajaloolist ilu väljast ning nautisin pargipingil kevadet. Ja pistsin pintslisse esimese Pasteis de Belém’i kreemikoogi, millele järgnes kohe ka teine. Empsi tehtud napooleonikoogile jääb alla, aga keele viib alla küll. Uskuge mind, kloostri kõrval pagarikoja ukse taga seismine tasub ära. Õhtul lugesin, et The Guardian valis Pastéis de Belém’i maailma 15 maitsvaima hõrgutise hulka. Täitsa nõus.


Järgmine peatus Chiado linnaosa, kus asub muuhulgas ka Mercado da Ribeira/Time Out Market - toiduturg, kus on olemas kõik, mida hing ihaldada oskab. Vähemalt minu hing.

Suures Lissaboni avastamise tuhinas, olin söömise ja joomise sootuks unustanud. Turul läks loosi paar klaasi maitsvat sidrunilimonaadi. Hommikusöögilauas tankisin ennast nii täis, et süüa ikka veel ei taha. Minu puhul erakordne. Olen enam kui kindel, et jõuan siia veel tagasi. 

Jalutuskäik jätkus mööda Chiado kaupluste ja kohvikutega ääristatud tänavaid, kuni jõudsin Santa Justa liftini. See on ainuke vertikaalne tänavatõstuk, mille eesmärk oli kunagi kergendada elanike jalavaeva ühest linnaosast teise liikumisel. Tänaseks on sellest saanud turismiatraktsioon. 


Reisikirjad soovitavad sõita trammiga nr 28, mis läbib kõiki turisti jaoks olulisi linnaosi ja ajaloolisi tänavaid. Minu tee ristus selle puidust trammiga täna korduvalt. Kui peatuses trammi pildistasin, siis kuulsin, kuidas trammijuht hüüdis: “Sardines, sardines!” Mis tõenäoliselt tähendas, et tõmmake end kokku nagu sardiinid karbis, et kõik soovijad ikka ära mahuksid. Ütlen ausalt, et kuna mulle massiüritused ei sobi, siis läbisin kõik oma 23 kilomeetrit kondimootori jõul.

laupäev, 2. märts 2019

Lõpuspurt

Samal minutil, kui koduvabariigis stardivad Haanja maraton ja Presidendimatk, astun mina uksest välja, et veel viimast korda sel hooajal mägesid vallutada. 


Eilse lumesaju tulemusel sõidetakse rajad kiiresti kuhjadesse. See on see osa suusatamisest, mida ma väga ei armasta. Õnneks on armastuväärset siiski rohkem kui mitte armastusväärset. 

Oli see siis nüüd suusa- või gurmeereis? Oli vist mõlemat. Imeline ilm ja parimad suusarajad. Lisaks maailmatasemel kokakunst ning taustajõudude täisteenindus. Viis pluss!

reede, 1. märts 2019

Matkapäev

Ärgates paistab päike. Kui nüüd põhjalikumalt vaadata, siis on lõpuks ka “kaua oodatud” pilved kohale jõudnud. Peale eilset seitset tundi mäel ja kurjakuulutavat ilmaennustust otsustasin, et täna tuleb üks suusavaba matkapäev. 

Plaanis oli jalutada Manchet‘i orus, aga ma ei ole kindel, kas sinna päriselt ka jõudsin. Igal juhul kogusin 10 kilomeetrit ja 14 000 sammu. Lisaks täitsa palju tõusumeetreid. Kui alustasin mäest üles rühkimist päikesega, siis alla tulin juba paksus lumesajus ja vastutuules. Nähtavus maksimaalselt üks meeter. Tingimused muutusid ebamugavaks, mistõttu põgenesin jääsajust peaaegu joostes. Matk jäi küll plaanitust lühemaks, aga tunne on ülim. 


Kuna ilm läks ka suusatamise mõttes võimatuks, siis tuli kõik see mees ka suusamägedest varakult tagasi. Isegi mullivannist suutsime väljuda ülihelikiirusel. Ulmeliselt külm hakkas. 

Läksime hoopis küla peale kolama. Sain kinnitust, et olen poodides käimise antipaatia geenidega kaasa saanud. Meie pere täiskoosseisus pöördus esimesena koju tagasi. 

Mulle ikka väga meeldib majas elamise kontseptsioon. Jõuad lumesadu trotsides koju. Kaminas praksuvad puud. Soojad lihapirukad ja šokolaadikook ootavad laual. Tõmban ennast elutoa diivanile kamina ette teki sisse kerra. Liiliad lõhnavad. Panen kirja neidsamu mõtteid siin. Taustaks loetakse lasteraamatut. Mis sest, et jutud hakkavad vaikselt pähe kuluma, aga naljakas on ikka. Elu nagu paradiisis. 


Täna sai kokk oma kolmanda tärni. Lisaks foie gras’le oli menüüs veel natukene liiga palju head ja paremat. Kui nii edasi läheb, siis peab hakkama riidekapi sisu välja vahetama…

neljapäev, 28. veebruar 2019

Maailma katusel

Täna leidsin ennast korra ka mõttelt, et miks mul oli vaja siia ronida. Seda kõike ainult sellepärast, et sattusin suusarajale, kus oli ühe ruutmeetri kohta liiga palju rahvast. Lisaks oli rada juba enne lõunat kuhjadesse sõidetud. Läks aega, aga alla sain. 

Eneseületus tasus kuhjaga ära, kuna lõunasööki nautisin maailma katusel. Seejärel tõusime 3456 meetri peale, kus asub imeliste vaadetega Grande Motte liustik. 

Need, kes kuskil mägedes käinud, teavad, et pildile ei jää pooltki sellest ilust, mis seal tegelikult on. Sõnulseletamatu. Tegelikult oli seal päris vinge tuul ka, aga see oli teisejärguline. Unustasin ennast sinna pikemaks ajaks. 


Õhtusöökidest ei saa üle ega ümber. Tänane magustoit oli eriline. Koka vanaema salajase retsepti järgi valmistatud šokolaadipuding. Isegi need, kes üldjuhul magusat ei armasta, tunnistasid, et tegemist on parima magustoiduga, mida nad eales söönud on.

kolmapäev, 27. veebruar 2019

Puhkus

Hommikul enne mäele minekut ütles peakokk, et täna ei tohi lõunat süüa, kuna tal on õhtuks erilised plaanid. 

Pilvitu ilm vol3. Kuna sünoptikud lubavad, et homsest keerab ilm ära, siis tuleb viimast võtta. Isegi kinnistes tõstukites istumine tundub raiskamisena. Seetõttu saabusin süümepiinadeta eriti varakult terrassile maailma parandama ja D-vitamiini ammutama.


Kogu päeva oli põnevus üleval, et mis siis ikkagi õhtul süüa pakutakse. Olgu kohe öeldud, et nälgimise soovitus oli põhjendatud. Meid ootas mereandidest lookas laud, kust ei puudunud muuhulgas ka austrid, must kalamari, merevähid, sinimerekarbid ja mingisugune valge kala. Magustoiduks pakuti mangokooki. 

Kui oleks minu võimuses, siis annaksin kokale kaks Michelini tärni. Kolmanda saab siis, kui hästi tehtud foie gras’ lauale paneb.

teisipäev, 26. veebruar 2019

Val d`Isere

Sedakorda on nii, et ei saagi tuttavatel radadel turvaliselt suusakilomeetreid koguda, vaid tuleb hakata uusi lemmikuid otsima. 

Val d’Isère kuulub Prantsusmaa ja kogu maailma parimate suusakeskuste hulka. Asjatundjad asetavad Val d’Isère kolmandale kohale peale Zermatti ja Courcheveli. 365 päeva aastas lumi olemas, lai radade valik, moodsad tõstukid ja stiilne suusaküla – kõlab nagu täiuslik suusapuhkus. 


Val d’Isère ja teisel pool mäeahelikku asuv Tignes moodustavad L’Espace Killy suusapiirkonna, kus on kokku 300 kilomeetrit laskumisradu. Tipptasemel kuurort on valitud mitmel korral ka tiitlivõistluste toimumispaigaks. 

Esimestel päevadel on olnud imeline ilm. Kohalikud ütlevad, et meil on vedanud, sest tavaliselt on sellised tingimused märtsi lõpus. Kohati näitab termomeeter 13 kraadi sooja. Pole ime, et kahe päevaga olen suutnud prillid ette päevitada. 


Ei mäletagi, millal viimati kukkusin, aga täna sain sellega jälle hakkama. Vaatasin korra seljataha ja järgmisel sekundil lamasin kõhuli maas. Suusad lendasid jalast ning kõik kohad olid paksult lund täis. Olingi juba unustanud, mis maitsega lumi on. Kõrvaltvaatajad said igal juhul paraja kõhutäie naerda. Olevat olnud nagu kaader multifilmist. 

Päevad mööduvad siin üsna samas tempos. Peale hommikusööki algab mägede vallutamine. Kerge lõuna mõnes toredas kohas. Paari laskumisega terrassile mullivanni. Ja siis hakkab päeva kõige raskem osa - õhtusöögi ootamine. 

Tänane päev erineb teistest selle poolest, et teenindaval personalil on puhkepäev ja õhtul tuleb minna küla peale süüa otsima. Nälga ei surnud, aga ütlen ausalt, et meie kokk saab kordades paremini hakkama.

pühapäev, 24. veebruar 2019

EV101

Neil minutitel, kui kõikjal Eestis hümni lauldakse ja riigilipud pidulikult masti tõmmatakse, istun lennukis ja tõusen koos päikesega taevaavarustesse. Kui Tallinnast saatis teele udu, siis pealpool pilvi paistab ikka päike. 

Kui minu ainus eesmärk oli kõik suusatamiseks vajalik kotti mahutada, siis mõned osavamad on käsipagasisse pakkinud kilukonservid, taluvõi, musta leiva, sibula ja plastmassist noa. Oleksin võinud kihla vedada, et viimane võetakse turvakontrollis ära, aga võta näpust. Ja seda kõike selleks, et Amsterdami lennujaamas järgmist lendu oodates Eesti sünnipäeva tähistada. Isegi sinimustvalge kaevati lõpuks kotist välja. 

On juba traditsiooniks saanud, et kodumaa sünnipäeva tähistan Prantsuse Alpides.

teisipäev, 1. jaanuar 2019

Lõuna-Island

Eilse päeva lõpuks jõudis kõik see mees õnnelikult talvepealinnast tagasi päris pealinna. Saime ikka uue aasta ühiselt vastu võtta. Peale lumetormiseid seiklusi tuli uni sekundiga. Isegi varajaste hommikutundideni kestnud ilutulestik ei heidutanud. 

Uuel aastal uue hooga. Ka hiljem tulijatel sai paari tunniga Reykjavikist villand. Ühine otsus oli, et lähme ja vaatame hoopis, mis lõunarannikul toimub. 

Toimus see, et võtsime suuna Dyrhólaey poolsaarele, mis on tuntud ainulaadsete laavamoodustiste ja musta liivaga randade poolest. On ikka võimas küll. 


Pimeduse hakul vaatasime kaugelt üle ka ühe liustiku. 

Island on üks müstiline paik, mida kindlasti tasub külastada neil, kes otsivad seiklusi imelises looduses. Islandile tulles võib sul küll olla detailideni paigas kava, kuid Islandil on sinuga oma plaan. Nii näiteks sai minul suusareisist hoopis Islandi taasavastamisreis. Island paneb heas mõttes proovile. Ekstreemsete ilmaolude tõttu siin elada ei tahaks, aga detsembrihullusest välja puhkamiseks on see ideaalne paik. 

Nagu keegi kuskil tabavalt kirjutas, siis Island on segu imedemaast ja põrgu eeskojast. Paremini ei oskagi siinseid loodusimesid kirjeldada. 

Tulin koju ja kaevasin välja vana fotoalbumi, kus on must valgel kirjas, et aasta siis oli 1998, kui esimest korda Islandil käisin. Ei saa välistada, et me kohtume veel.

esmaspäev, 31. detsember 2018

Talv Islandi moodi

Nüüd on tõestatud, et Islandi ilm on hullem veel kui naise tuju. Täna hommikul tormas nii, et ilma mõjuva põhjuseta ei soovita siseruumidest lahkuda. Tahtsime varakult sõitma hakata, et õhtul Reykjavikis uus aasta vastu võtta, aga ilmataadil on omad plaanid. Ta on otsustanud lõpetuseks tõelist Islandi talve näidata. 

Kuna nähtavus oli liialdamata null meetrit, siis esimene katse linnast minema saada lõppes sellega, et pöördusime tagasi Akureyrisse. Istusime ainukesse avatud kohvikusse maha ja mõtlesime, et mis variandid on pealinna jõudmiseks. Peagi selgus, et asi on nii hulluks läinud, et kõik teed on kinni pandud. Tuule kiirus kohati kuni 30 m/s. 

Seltskond jagunes kaheks. Nõrganärvilisemad ostsid lennukipiletid ja lootsid, et lendu ei tühistata. Teised ootavad ilma paranemist ja tulevad siiski maismaad mööda. Elu on seiklus. 

Kui peale paaritunnist lennu edasilükkamist lõpuks lennukis istusin ja avasin reisijate lugude päeviku, siis vaatas sealt vastu järgmine mõttetera:


See sobib nii tänasesse päeva kui ka üldisemalt minu elu filosoofiasse nagu rusikas silmaauku.

pühapäev, 30. detsember 2018

Talve võlumaa

Pikad pilkased ööd ja alles enne keskpäeva tõusev päike pööravad ajataju täiesti peapeale. Kahtlustasin juba varem, et olin eelmises elus karu, kuna magaksin hea meelega maha kogu pimeda aja. Selle tõestuseks läks polaaröös ainult nädal ja suudangi probleemideta 12 tundi järjest magada. 

Täna oli plaanis külastada õllespaad, aga selgus, et pühapäeviti on see kinni. Läksime hoopis Mývatni termaalbasseini. Tuul puhus korralikult ja et asi veel ekstreemsem oleks, siis hakkas ka lund sadama. Tagantjärele targana saan öelda, et see ei olnud kõige parem mõte. Olen nüüd tuumanohus. 


Ainult mina sain Islandi lõhna endaga koju kaasa. Isegi korduv käte pesemine ei aita. Unustasin ennast vist liiga kauaks termaalvette mõnulema. Tunnistan ausalt, et ma ei tahtnud püsti tõusta, kuna väljas oli jäiselt külm. 

Nüüd usun, et Akureyri on Islandi talvepealinn. Paari tunniga sadas maha arvestatav kogus lund. Tegemist on tõelise talve võlumaaga.

laupäev, 29. detsember 2018

Põhja-Island vol2

Eile toimus nunnu kohtumine Islandi tõugu hobustega, kes lubasid isegi pai teha. 


Dalvikus sõin maailma parimat kalasuppi. See oli lihtsalt imeline. Kaluriperekonna liikmena võiksin ka osata sellist suppi keeta. Tegelikult ei ole ju siin praegu turismihooaeg ja seda suppi tavaliselt sel ajal ei pakuta, aga kuna üks teine turismigrupp oli supi ette tellinud, siis saime ka oma osa. Tõeline vedamine. 


Oli üks suur otsimise päev. Valgel ajal sõitsime mööda rannikut ja otsisime vaalu ning pimedas omakorda virmalisi. Pikk otsimine tasus kuhjaga ära, sest viimased on lõpuks leitud. 

Täna vaalajaht jätkus. Tunnistan ausalt, et mul on sellest vaikselt juba kopp ees. Minu entusiasmile ei aita kaasa ka turismiinfo kuti visatud nali, et ega vaalad lollid pole, nad on praegu soojemas kohas. Ainukesed lollid siin oleme meie. Juba ainuüksi vaalade pärast tuleb siia suvel tagasi tulla. 

Samas ega paremat ka teha pole, sest suusatamisest ei tule midagi välja. Mõni nädal tagasi maha sadanud sajandilumest on alles ainult riismed. Kõik on jääs ja puhub vinge tuul. Mõned hullud on paar korda suusatamas käinud, aga mina pühapäevasuusatajana ei hakka riskima. Jääl suusatamine pole minu teema. 

Täna õnnestus imetleda ka ühte Islandi suurimat turismimagnetit - Godafossi koske. Mulle isiklikult jättis Godafoss sügavama mulje kui mõned päevad tagasi kiirkäigul üle vaadatud Gullfoss. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

neljapäev, 27. detsember 2018

Põhja-Island

Eilse päeva veetsin Islandi suuruselt teises linnas Akureyris ja põhiline ülesanne oli mitte nälga surra. Pole harjunud, et kõik poed ja söögikohad kinni on, kuigi terve mõistus ütleb, et 26. detsembril on see täiesti normaalne. Ka tänavatel ei liikunud kedagi. Korraks tekkis kahtlus, et äkki oleme ainsad elusolendid siin ja kõik teised on põgenenud ja kohe hakkab vulkaan purskama vms. 

Mývatni järve piirkond on üks ilusamaid ja põnevamaid paiku saarel. Seda soovitasid külastada kolm põlvkonda islandlasi nagu ühest suust. Järve ümbritsevad tohutud laavamoodustiste alad, kustunud tuhakoonused, keevad mudaaugud, kuumaveeallikad, vulkaanilõhed. Peale tänast mõistan hästi neid, kes ütlevad, et Island on ebareaalne paik, täiesti teine maailm.


Edasi sõitsime täna Húsaviki, mida tihti nimetatakse “kõige tüüpilisemaks Islandi linnakeseks”. Kuna kodutöö oli tegemata, siis selgus alles kohapeal, et tegemist on ka Euroopa vaalavaatluspealinnaga. Ja selleks ajaks kui meie kohale jõudsime, olid vaatlused juba lõppenud.

teisipäev, 25. detsember 2018

Geysir ja Gullfoss

Ütlen ausalt, et Reykjavik on minu jaoks ammendunud. Eelmisest korrast mäletan suurt kirikut ja olen enam kui kindel, et 20 aasta pärast mäletan ka ainult seda kirikut. 

Täna on see päev, kui kogu seltskond kokku saab ja õnnestub lõpuks pealinnast põgeneda. Asjade autosse pakkimine võtab oodatust kauem aega, mistõttu algab võidusõit ajaga. Kas jõuame enne pimedat Geysiri kuumaveeallikate piirkonda või mitte. Jõudsime. Siinne piirkond muutus aktiivseks tuhatkond aastat tagasi ning tänapäeval on kõige võimsam geiser Stokkur, mis purskab oma veesamba mõneminutiliste vahedega 25 meetri kõrgusele. 


Seejärel kiirustasime edasi Euroopa võimsamat koske vaatama. Gullfossi peetakse muuhulgas ka saareriigi ilusaimaks koseks, kus vesi langeb 32 meetri kõrguselt kahe astmena kanjonisse. Tuul oli nii tugev, et ühest telliskivist taskus oleks väheseks jäänud. Nüüd mõistan, miks autorendis hoiatati, et kui tuul ukse minema viib, siis seda kindlustus ei kata. 

Tahtsime edasi liikuda, aga keelumärk ei luba. See polegi nali, et ilmastikuoludest lähtuvalt pannakse aeg-ajalt teed kinni. Maanteeametist saime info, et ainuke variant Akureyrisse jõuda on Reykjaviki kaudu. Esialgsest viietunnisest autosõidust sai lõpuks üheksa. 

Enamus teest möödus virmalisi otsides. Seda korda jäid nad kahjuks tabamata. Põnevust jätkus lõpuni, sest 50 kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist selgus, et kui samas tempos jätkame, siis saab kütus otsa ja teele ei jää ühtegi bensiinijaama, maja ega üldse mitte midagi või kedagi. On vaid pilkane pimedus ja lumised mäetipud.

esmaspäev, 24. detsember 2018

Jõulupõgenik Sinises Laguunis

Kuigi mind hoiatati, et peale mädakala söömist tuleb riided keemilisse viia või prügikasti visata, siis mõtlesin, et ei saa see asi nii hull olla ühti. Täna hommikul tõdesin, et just nii ongi, sest terve tuba on spetsiifilist ammoniaagi haisu täis. Alustasin jõululaupäeva pesu pesemisega. Ega siin muud teha polegi, kuna päike tõuseb alles 11.24. Polaaröö ikkagi. 

Reykjavik on maailma põhjapoolseim pealinn, kus elab üle poole riigi rahvastikust, kuid pealinna pärast siia ei tulda. Ikka loodus on see, mis turiste tõmbab. Island on üks nendest riikidest, mida aastas külastab rohkem välisturiste, kui riigis on elanikke. 

Pimeduse varjus sisenesin salapärasesse virmaliste maailma. Keerulist infot on muuseumis rohkem, kui minu aju vastu võtta suudab. Sain teada, et virmalised tekivad atmosfääri kõrgemates kihtides siis, kui päikesetuul ja maa atmosfäär kokku põrkavad ja selle tulemusel tekkivaid valguskiiri nimetataksegi virmalisteks. On ikka võimas vaatemäng küll. 

Selge taevas on tähtsaim eeldus virmaliste nägemiseks, aga ilmaennustus lubab kõike muud kui seda. Samas pidavat Islandi ilm olema veel muutlikum kui naise tuju. Ühesõnaga lootust on, küll mina juba tean. 

Saareriigi tõeline maiuspala on Sinine Laguun – erksinise veega termaaljärv, millel on imelised raviomadused. Samal ajal kui enamus kaasmaalasi teeb viimaseid ettevalmistusi jõuluvana tulekuks, saan mina rahulikult laguunis selfisid teha. 


Ka siin valmistutakse jõuludeks ja seetõttu õnnestus laguunist tagasiteel ihuüksi esimesed mulksuvad ja auravad kuumaveeallikad ja geisrihakatised üle vaadata. Ja see lõhn on täpselt selline nagu minu mälestustes. Just see ongi Islandi lõhn. 


Kuigi üldiselt olen traditsioone armastav Eesti Vabariigi kodanik, siis sel aastal tulid jõulud teisiti. Vahelduseks päris värskendav. Samas luban, et minust ei saa paadunud jõulupõgenikku, vaid järgmisel aastal istun nagu kord ja kohus jõululauas ning söön verivorsti hapukapsaga.

pühapäev, 23. detsember 2018

Jõulud Islandi moodi

Oli see aasta 1997 või hoopis 1998. Seda ei tea täpselt keegi. Isa väidab üht, vend teist ja nagu tavaliselt ikka aastaarvudega, siis mina ei mäleta midagi. Igal juhul rohkem kui 20 aastat tagasi. 

Sellest kaugest ajast meenuvad võrratu loodus, inimtühjad samblaga kaetud laavaväljad, kõrged kosed, mädamuna haisuga kuumaveeallikad ja geisrid. Vaikus ja rahu ka. Kuigi kahtlustan, et need viimased kaks märksõna olen endal jaoks hiljem juurde mõelnud, sest olen enam kui kindel, et 15aastane mina ei osanud neid hinnata. 

Kui sõbrad ütlesid, et nad lähevad aastavahetuseks Islandile suusatama ja neil on korteris vaba ruumi, siis esimene reaktsioon oli, et eiiii taha. Seal on ju külm ja pime. Paar päeva hiljem otsustasin, et miks ka mitte. 

Pakkisin neli raamatut ja suusad kotti. Ja siin ma siis nüüd olen. Ainult, et läks kuidagi nii, et kutsujad ise saabuvad alles kolme päeva pärast. 


Hea, et on sõpru, kellel omakorda on sõpru igas maailma nurgas. Tänu sellele ei pea jõule hotellitoas veetma, vaid õnnestus osa saada traditsioonilisest Islandi 23. detsembri lõunasöögist koos mädakalaga. Tegemist on kuus nädalat õues tünnis sõna otseses mõttes mädanenud hiidlestaga. Ütlen ausalt, et kõige hullem selle asja juures on hais. Alates teisest ampsust õppisin ära, kuidas hinge kinni hoides süüa. Kogu tseremoonia toimus suures tõmbetuules. Olen jälle ühe kogemuse võrra rikkam. 

Kala kalaks, aga istuda kolme põlvkonnaga ühiselt laua taga ja kuulata nende pajatusi siinsetest jõulukommetest, sekka ka soovitusi, mida nende kodusaarel kindlasti tegema peab, on kordades väärtuslikum, kui mistahes Google või Lonely Planet.

laupäev, 27. oktoober 2018

Sloveenia

Sloveenial ja Eestil on rohkem ühist kui esmapilgul arvata võiks. Sloveenia on väike riik, kus elab paar miljonit elanikku. Euroopa Liiduga ühinesime samal ajal ning ka nemad on vintsutusterikka ajalooga. Iseseisva riigina on Sloveenia olemas 1991. aasta suvest.

Juba ainuüksi Ljubljanas ringi liikude on näha eri kultuuride mõjutusi. Keel sarnaneb vene keelega, kuid nad hääldavad seda itaaliapäraselt. Rahvamuusika rütm ja viisid sarnanevad saksa šlaagritega, ent sisaldavad lõunamaise kõlaga pille. Kohalik köök pakub eestlastele tuttavat hapukapsast ja vorstikesi, kuid ühtlasi ka pastat ning itaaliapärast juustu ja sinki.


Kaarti vaadates leidsin eelnevale selgituse. Kaugetel aegadel sõideti Ljubljana kaudu Viinist Veneetsiasse ja vastupidi. Siin muinasjutuliselt kaunis paigas peatusid teiste hulgas ka paljud kuulsad kirjanikud, poeedid ja heliloojad ning seetõttu on mitmed tuntud teosed siin kirjutatud või vähemasti inspiratsiooni saanud.

Sel nädalavahetusel toimub Ljubljana maraton, mille stardid antakse meie hotelli eest. Mõtlesime omakeskis, et oleksime ju võinud mõnest lühemast distantsis osa võtta, aga midagi peab ikka järgmiseks korraks ka jääma.

Ka ilmataat on vist spordipisikuga nakatunud, sest täna on jälle suviselt soe ja päikseline. Talvesaapad on liig mis liig. Samas räägivad kurjad keeled, et tuleb hakata talveks valmistuma, sest Tartus sajab juba lund.

Lõpetuseks nii palju, et Ljubljana oma romantilisuse, rohelisuse ja väiksuse tõttu peaks kuuluma linnapuhkuse sihtkohtade hulka neil, kes väldivad rahvarohkeid ja kiirustavaid suurlinnu. Ja see ka veel, et Veneetsia on kindlasti külastamist väärt koht, aga seda ei pea ilmtingimata Ljubljana arvelt tegema.

reede, 26. oktoober 2018

Sloveenide jälgedes

Hommikul tegin linnale uue ringi peale. Rahvast on kordades rohkem kui eile. Kuna täna päike ei paista, siis pargi asemel läksin tuppa magama. Puhkuse ajal täiesti lubatud tegevus. 


Kui tööinimesed oma asjad tehtud said, siis sõitsime kesklinnast 9 kilomeetri kaugusele Šmarna Gora mäkke, mis on 667 meetrit kõrge ja mille tipus peaks olema kirik ja ilus vaade. Kas see nii ka tegelikult on, seda ei saanudki teada. Eesmärk küll oli kirikuni jõuda nii nagu kohalikud seda teevad, aga meie ettevalmistus oli nõrk, mistõttu tuli poole pealt tagasi pöörduda, et enne pimedat metsast välja saada. 

Alles nüüd mõistan lauset, mida kogemata hommikul pealt kuulsin. Kohalik giid seletas turistidele, et sloveenid on matkaja rahvas, kes iga vaba hetke veedavad looduses. Seda kogesin nüüd ise. Igas vanuses inimesed ronisid keppidega mäest üles ja alla. Peagi sain aru, miks neil veepudelid ja korralik matkavarustus kaasas on. See siin ei ole mingisugune laudteega pühapäeva matkarada, siin tuleb ikka mägesid võtta. 

Sloveenid on külalislahked, soojad ja viisakad. Eriti sain seda tunda matkates. Ei möödunud ühtegi kohalikku, kes poleks tervitanud. Ja kui istusin pingile puhkama, tuldi juurde ja pakuti vett. 

Õnnelikult linnas tagasi, panime kleidid selga ja läksime kohalikku toidukunsti nautima. Sattusime restorani, kus sai valida ainult üllatusmenüüde vahel. Muus osas oli kõik hästi, aga kõrvitsajäätis kõrvitsakoogiga pole minu maitse. Mõistan, et halloween on ukse ees, aga ütlen ausalt, et kõrvits pole kunagi väga minu teema olnud.


Tänavamuusikud annavad linnale palju juurde. Seda nii päevasel ajal kui ka õhtul. Lisaks on õhtuti välikohvikutes live-esinejad, kelle muusika aeg-ajalt seguneb, aga uskumatul kombel nad ei sega teineteist, pigem täiendavad. 

Kogu õhtune meelelahutus on kogunenud jõekaldale. Ljubljanas on inimestel aega istuda kohvikutes ning lihtsalt nautida elu. Meie otsustasime jalutamise kasuks. Kui jõudsime keskväljakule, saime kaela korraliku sahmaka vihma. Ettevalmistus peapesuks oli sellega tehtud.

neljapäev, 25. oktoober 2018

Ljubljana

Ma tean ise ka, et paljuks läheb. Luban pühalikult, et kuni jõuludeni püsin kodus, aga enne seda veel üks pikendatud nädalavahetus. Tuleb ju need viimased puhkusepäevad ära kasutada, muidu lähevad veel kaotsi. 

Kõik sai alguse sellest, kui sõbranna kutsus kaasa Ljubljanasse. Tema teeb tööd ja mina puhkan. Veits ebaausalt kõlab, aga mulle sobib. Sloveenia osas puudus mul igasugune ootus. Paar päeva tagasi vaatasin TripAdvisorit ja seal soovitati teha ühepäevareis Veneetsiasse. Peale sellist avaldust tekkis juba suurem huvi, et mis riik see selline on, kus midagi teha ei ole. Ja kas see päriselt ka ikka nii on? 

Eile jõudsime ainult õhtust süüa, aga täna olin juba produktiivsem. Sloveenia pealinn Ljubljana laiub Ljubljanica jõe kallastel ning kahel pool jõge asub ka linna keskus, mille vanemasse ossa jäävad tähtsamad väljakud, kirikud, turud ja kindlus. 


Arhitektuuri poolest on Ljubljana tõeline maiuspala. Siin segunevad barokk ja viini setsessioon, aga ka keskaegne arhitektuur Ljubljana lossi näol on esindatud. Väikse, kuid armsa keskväljaku ühes servas seisab sloveeni romantismiaegse luuletaja France Prešereni kuju ning teises ääres on barokkstiilis frantsiskaani kirik, mille vastasservas kulgeb üle jõe Kolmekordne sild. Samuti on olulise tähtsusega Draakonisild, millel paiknevate kujude tõttu on draakonist saanud Ljubljana sümbol. 

Ljubljana meenutab nooruslikku Tartut tema parimas tähenduses. Ka siin on üliõpilaste osakaal suur. Keskväljakul istutakse treppidel ja parandatakse maailma. Kõikjal valitseb mõnus lõõgastunud õhkkond. 

Linn on väiksem, kui esmapilgul arvasin. Paari tunniga olid kõik tähtsad kohad läbi jalutatud. Isegi mäe otsas paiknevas lossis sain käidud. 

Mis siis nüüd teha? Tulebki Veneetsiasse sõita? Õnneks mitte. Viisin mantli tuppa, haarasin raamatu ja jalutasin Tivoli parki. Päike paistab, on mõnus lühikese varruka ilm. Tõeline puhkus. 


Kuid siis nagu välk selgest taevast tulid pilved ja tõusis tuul. Suur suvi kadus sekunditega. Kuna raamat oli nii kaasahaarav, siis kiirustasin hotelli. Ei saanudki enam raamatut käest enne, kui viimane lehekülg oli keeratud.