pühapäev, 6. september 2020

Maddalena saarestik

Viimased kaks ja pool päeva tegelesime sõna otseses mõttes puhkamisega. Reedel käisime korra ilusas kohas söömas, aga see oli ka kõik. Rohkem meid laevast välja ei lastud. Kui, siis ujuma.

Reede õhtuks jõudsime Maddalena saarestikku, kuhu jäime pikemalt paigale. Üsna kohe sai selgeks, et me pole ainsad, kes siinset ilu nautima on tulnud.


Kui telefon hakkas vaheldumisi saatma sõnumeid, et tere tulemast Prantsusmaale või Itaaliasse, siis selgus, et Korsika mägised tipud pole enam kaugel. Tõe huvides olgu öeldud, et Prantsusmaale ma jalga sel korral siiski ei tõstnud.

Peale õhtusööki algas kalapüük. Kalu oli silmaga näha palju, aga kuna mul oli sügav uneaeg, siis väga pikalt tamiili 25 meetri sügavuselt üles kerida ei jaksanud. Nii jäigi mul kalaskoor sel korral avamata.

Laupäeval lasime ennast kordamööda kõige väiksema paadiga saarestikus ringi sõidutada. Selgus, et olime jäänud reidile küllaltki äärde. Meie laev lihtsalt ei mahu edasi sõitma, sest kõik kohalikud paadiomanikud on siia kogunenud. Liialdamata väidan, et rahvast oli rohkem kui parimatel päevadel Pärnu rannas. Ja iga minutiga tuleb paate aina juurde. Põhjusega. Vaadake vaid, kui ilus siin on.





Kõik hea saab ükskord otsa. Täna tegime veel viimased vettehüpped ja oligi aeg asjad pakkida ning Olbia lennujaama suunduda. Kolm tundi hiljem tegin juba Tallinna lennujaamas järjekordset koroonatesti.

Sellega ongi elu kõige kauem oodatud puhkus läbi. Oli see vast seiklus. Maailma suurimad tänud, et suure vaeva nägijad alla ei andnud, vaid kõige kiuste selle reisi ära tegid. Respect! 💖

neljapäev, 3. september 2020

Sardiinia

1948. aastast Itaalia autonoomse piirkonna staatuse omandanud Sardiinia ajalugu on kirev. Saime sellest täna natuke aimu. Lisaks õnnestus vahelduseks bussiga sõita.

Alustasime ekskursiooni ühe Costa Smeralda sümboli - Stella Maris’e nimelise kiriku juurest. Hoone ehitamist alustati 1965. aastal. Valge pehmete vormidega kirik polegi nagu päris kirik. See on midagi nii nunnut, et tahaks kohe kaissu võtta.


Seejärel sõitsime Arzachena raudteejaama. Rongi võib siia ootama jäädagi. Seda lihtsalt ei tule juba alates 1997. aastast. Praegu asub endises jaamahoones muuseum, kus saime lühiülevaate sardiinlaste elust, olust ja kommetest läbi aegade.

Ülemvõim Sardiinias on kuulunud nii foiniiklastele, kartaagolastele, roomlastele kui bütsantslastele. 14. sajandil vallutasid saare aga kataloonlased, kes valitsesid siin 150 aastat. Sellest ajast on tänaseni säilinud nii kultuurilised kui keelelised mõjutused.

Vahemere suuruselt teise saare sümboliks on unikaalsed mesilastarusid meenutavad pronksiaegsed mördita laotud kivitornid nuraghe’d. Erinevatel andmetel on neid 7000-8000 ringis. Nuraghe’d on ümmarguse põhiplaaniga ning ülevalt kitsenevad kiviehitised, mida kasutati elamutena või kindlustena. Meie külastasime Prisgiona nuraghe’t.


Peale kultuurset hommikupoolikut sõitsime väikesesse Baja Sardinia kuurortlinna, kus jalutasime mereäärsel peaväljakul ning soovijad said valge liivaga rannas ujuda. Mina otsustasin jäätise kasuks. Itaalias lihtsalt peab jäätist sööma ja milleks võtta üks pall, kui saab võtta kolm. Taas tõestatud, et pistaatsia oma on üle kõige.

Jäätisest üle söönuna on just õige aeg minna lõunale. Sel samal põhjusel sõitsimegi ühte rannaäärsesse hotelli. Nii toit kui vaated ületasid kõik ootused.

Peale lõunat pöördusime tagasi laeva. Sõitsime Porto Cervo kai äärest minema ja ankurdasime ennast keset vett. Nüüd saame hakata tõsiselt puhkamisega tegelema. Mis tähendab, et kogu kaadervärk, sh skuutrid, seabob’id, veesuusad, purjepaat, kanuu ja SUP-laud tõstetakse vette ning meie ainus ülesanne on neid otstarbekalt kasutada.

kolmapäev, 2. september 2020

Sardiinia. Porto Cervo.

Loksuvale ööle järgnes loksuv ennelõuna. Kui kell kolm Sardiinia rannikul randusime oli loksumine sekundiga unustatud. Meid võttis vastu maaliline, kuid inimtühi Porto Cervo sadamaküla. Isegi palju näinud kapten oli üllatunud, kuna tavaliselt on sel ajal sadam ja tänavad paksult rahvast täis. Koroonavälisel ajal on tegemist kunstnike ja rikaste lemmikpaigaga.


Põhjuseks Costa Smeralda ehk smaragdrannik, mis on nime saanud tänu rohekas-sinise värvusega läbipaisvale mereveele. Smaragdrannikul on kaunis loodus, kus türkiissinisesse vette sööstvad graniitkaljud vahelduvad fjordilaadsete abajatega.

Costa Smeraldast on saanud armastatud puhkusepiirkond, mille 55 kilomeetri pikkusel rannikualal on 80 valge liivaga lahesoppi. Mõnedesse neist pääseb vaid merd mööda. Costa Smeralda keskuseks on seesama pisike Porto Cervo, mille mauripärases arhitektuuris segunevad Kreeka, Hispaania, Itaalia ja Põhja-Aafrika elemendid. Piazzetta on ostutänavate võrgustiku keskel paiknev väike väljak, kus on esindatud paljude tuntud disainerite poed.


Kui eelmistel päevadel olid ka teised tänavatel, siis täna olime ühed vähestest, kes siin ringi jalutasid. Kahju hakkab poemüüjatest ja restoranipidajatest, kes suurest igavusest jalga kõlgutavad.

Siia lõppu üks tore fakt. Nimelt on Sardiinia maailma suurima sajandivanuste meeste kontsentratsiooniga piirkond. Siin elab 100. sünnipäevani iga sajas mees.

teisipäev, 1. september 2020

Capri saar

Nagu merel ikka, siis sinu plaan ei pruugi ühtida ilmataadi omaga. Tänu sellele saime eile Amalfi ranniku asemel hoopis Napoliga tuttavaks. Samal põhjusel õnnestus täna taas kohtuda ühe imelise saarega.

Ärkasin mootori käivitamise peale, mil algas sõit Caprile. Saare juures jäime reidile ja sain esimest korda ujuma. Haarasin kaasa seabob’i nimelise punase aparaadi, mis on kõigile tuttav James Bondi filmidest. Kohe esimesel sekundil sain meduusilt kõrvetada, aga see mind ei heidutanud. Värskendav ujumine tehtud, viidi väiksema paadiga saarele.


Seda umbes 10 km2 suurust saart kutsutakse tihti maapealseks paradiisiaiaks. Minu jaoks on Capri hoopis sidrunisaar. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, ma lihtsalt ei ole kusagil mujal näinud nii suuri sidruneid kui siin.


Imelisest loodusest koos ajaloo ja muude mõnudega olid aastakümneid vaimustunud ka Rooma keisrid, vene revolutsionäärid ja paljud teised kuulsad ja kummalised üle kogu maailma. Puhkajate lemmikuks sai Capri 20. sajandi keskel. Saarel asub kaks suurt linna: Capri ja veidi rahulikum Anacapri. Meie külastasime Capri linna, mis on oma poodide, hotellide ja restoranidega turistide lemmik. Alt mere äärest üles linna sõitsime mööda kitsaid käänulisi tänavaid legendaarsete valgete Fiat Marea kabriolett-taksodega.

Kolme päevaga on selgeks saanud, et maski kandmine on Itaalias viimane mood. Kui Napoli tänavatel oli näha ka ilma maskita inimesi, siis Capril on mask kohustuslik. Kui reegleid eirad, saad politsei käest noomida. Üleriigiliselt on mask kohustuslik siseruumides. Näiteks poodi ei lasta maskita. Sama kehtib ka restoranide kohta, selle erandiga, et laua taga istudes võib maskist loobuda. Samal ajal kõik teenindajad kannavad maski. Lisaks olen korduvalt kraaditud nii poodi kui restorani sisenemisel.

Piazza Umberto peaväljakul asub ilus valge kirik ja palju tänavakohvikuid, kus saab nautida aja kulgemist. Väljakult eemale viivad keskaegsed alleed ja kaarkäigud, mis on ääristatud poodidega-butiikidega, kus müüakse saarel tehtud käsitööd, riideid, ehteid, nahkkingi ja keraamikat. Kõndides sellest saginast kaugemale, leian eest hoopis teistsuguse saare: vanad villad ajast murenevate seintega, kõike katva roheluse, iidsed puud ja värvilise õiemere. Sööme lõunat ühes sellises valges villas keset seda lopsakat loodust imelise vaatega merele.


Kõike seda ümbritseb sinine läbipaistev vesi, mille lained loksuvad õrnalt vastu pisikesi lahesoppe, kõrgeid kaljusid ja salapäraseid koopaid.


Sellel kaunil paradiisisaarel on nii palju vaadata, et kahju on lahkuda. Kohalike sõnul on meil vedanud, sest praegu on rahulik. Kuigi mulle isiklikult tundub, et rahvast on ikka liiga palju. Kui oma mälus ringi sobran, siis meenub üks suur ülerahvastatud kaos, kus lihtsalt polnud võimalik normaalselt liikuda. Tuleb nõustuda, meil on tõesti vedanud.

Edasi seilasime Ischia saare juurde ankrusse. Soovijad tegid veesporti. Teised nautisid päikest ning hingematvaid vaateid Vesuuvi mäele, Sorrento poolsaarele ja Napolile. Peale õhtusööki liikusime edasi. Saatjaks täiskuu. Tõotab tulla üks loksuv öö.

esmaspäev, 31. august 2020

Napoli

Astusin pardale eile Sitsiilias Milazzo sadamas. Peale pidulikku sissejuhatust teatas kapten, et alustuseks tuleb üks pikem sõit, kuna peame homseks tormivarju jõudma. Tablett sisse ja merehaigust peletavad võrud ümber käe. Ja nii olimegi kümme tundi teel. Duši all käimine oli paras väljakutse. Magamine oli veel suurem väljakutse.

Kui täna hommikul silmad lahti tegin, siis avanes vaade Napolile. Imeline.


Kuna torm pidi tõusma, siis pargiti meid turvaliselt kai äärde, kuhu jäime järgnevaks ööpäevaks. Tänu sellele avanes ootamatu võimalus tutvuda selle minu peas prügipealinna tiitlit kandva linnaga. Mereäärset promenaadi pidi ajaloolise kesklinna poole jalutamine oli hea vaheldus. Maapind küll kõikus, aga saime hakkama.

Prügiga kohtuda ei õnnestunud. Kuuldavasti kusagil kaugemal äärelinnas pidi seda ikka olema ka, aga siinne UNESCO nimekirja kuuluv kitsaste tänavatega kesklinn jättis äärmiselt sümpaatse mulje. 

Kuna Napoli puhul on tegemist ka pitsa sünnilinnaga, siis ei tohtinud lahkuda ilma pitsat söömata.

Toidu jutu jätkuks veel ühest besselleri väärilisest seigast, mis enne minu saabumist aset leidis. Olin valmis moussaka'ks ja saganaki'ks ning kõigiks teisteks maitsvateks Kreeka köögikunsti šedöövriteks. Nimelt pidi meil olema kreeklasest kokk. Seda ta alguses väidetavalt ka oli, aga mingisuguse tüli tulemusena viis politsei koka ja veel ühe meeskonnaliikme endaga kaasa.

Õnneks oli see segadus eilseks lahendadatud ning meid võttis vastu puhastverd itaallane Fabio, kelle jaoks oli laevakoka amet uus väljakutse. Juba ainuüksi pannkookide küpsetamine loksuvas köögis oli korralik katsumus. Kõigest muust rääkimata, aga ta sai hästi hakkama.

pühapäev, 30. august 2020

Seiklusjutte maalt ja merelt

Nagu üle-eelmise postituse alguses ütlesin, siis nõrganärvilistel soovitan praegu mitte välisreise planeerida. Ainuüksi sellele reisile eelnevast saaks päris hea bestselleri.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna tagasi maikuusse, kui tekkis lootus, et piirid avatakse ja saab jälle reisida. Sel hetkel oli Kreeka privaatne saarte kruiis kõige turvalisem valik. Uhiuus laev sai broneeritud. Juba siis oli selge, et väikesaartele liinilennuga mugavalt ei saa, vaid mõistlik on eralennuk rentida. Mõeldud, tehtud. Valisime juba saari, kus tahaksime peatuda ja elu oli ilus.

Mina olen teises vahetuses ja pidin pardale astuma Ateenas. Plaanisime paar päeva varem kohale minna, et Kreeka pealinnaga taas kohtuda. Ööbimine endises haridusministeeriumi hoones tundus põnev mõte. Kahjuks mõtteks ta jäigi, sest paar nädalat tagasi hakkas Kreeka ülehelikiirusel punase nimekirja poole kihutama.

Pilk koroonakaardile näitas, et Itaalia on meie ainus võimalus. Õnneks on Kreeka ja Itaalia naabrid. Plaan tehti ümber nii, et laev jääb samaks, aga sõidab nelja inimesega Corfult Sitsiiliasse, kust võtab peale esimese vahetuse ülejäänud liikmed, kelle kohustused ei võimalda pärast reisi eneseisolatsiooni jäämist.

Juhtus nii, et päev enne väljalendu pandi hoopis laev kaheks nädalaks karantiini. Välkkoosolek otsustas, et lähme ikkagi. Seni kuni asenduslaeva otsiti, kogunes esimene ekipaaž lennujaama. Veel viimase hetkeni polnud kindel, kuhu lennuk suuna võtab. Viimaks selgus, et neli vaprat sõidavad Corfu asemel Spliti, sest ainus laev, kuhu mahub 12 eestlasest reisiselli asub seal. Ülejäänud viidi Sitsiiliasse ootama. See kõik oli võimalik, kuna olime otsustanud eralennuki kasuks.

Kui laev lõpuks teisipäeva õhtul Sitsiiliasse jõudis, olid aegunud sellel kuninga kassi elu nautinud inimeste Itaaliasse sisenemiseks nõutavad koroonatestid. Seetõttu astus alustuseks pardale meedik, kes tegi uued testid. Paar tundi ootamist andis kõigile negatiivsed vastused ja nii said lõpuks laeva ka ootajad.

Samal ajal üritab teine ekipaaž liinilendudega õigeks ajaks kohale jõuda. Ka see pole tänapäeval lihtne, sest kõik Amsterdami lennud tühistati peale eelmise reede otsust ja minu plaan varem kohale jõuda sellega luhtus. Oli jäänud üks võimalus - täna varahommikune lend Riia kaudu Cataniasse. Kuni viimase hetkeni ei saanud ka selles kindel olla. Aga siin ma  lõpuks ikkagi olen.


Pean veel mainima, et paar päeva enne kohustusliku koroonatesti tegemist tundsin end tõbisena. Murphy! Ja samal ajal kui närviliselt oma tulemust ootasin, tuli ametlik kinnitus, et alates esmaspäevast peavad ka Itaaliast saabujad jääma eneseisolatsiooni. Selles polnud tegelikult midagi üllatavat, kõik märgid näitasid, et täpselt nii läheb.

Sõbranna ütles seda tragikomöödiat kõrvalt vaadates, et olen reisisõltlane, kellel on võõrutusnähud ja teen mida iganes, et ainult minema saada. Temal näiteks pidavat juba ükskõik olema, et reisida ei saa. Eestis on ka ilus. Ei vaidle vastu, aga see ei ole praegu lihtsalt teema...

laupäev, 1. august 2020

Helsingi vol2

Alustasin päeva Kamppi vaikuse kabeli külastamisega. Ideaalne koht üheks hingetõmbeks selle suure kiirustamise keskel. 2012. aastal valminud kabel on hea näide Soome kaasaegsest puitarhitektuurist.

Kujundushuvilisel tuleb kindlasti käia ära Helsingi Disainikvartalis, kus on umbes 200 disaini-, sisustus- ja antiigiäri ning rõiva- ja ehtepoodi. Lisaks galeriid, muuseumid ja restoranid.

Disainikvartalis asub ka vanasse koolimajja rajatud Disainimuuseum, mis oligi minu tänahommikune eesmärk. Siinsed näitused jutustavad sisustuskunsti ajaloost ja praegusest olukorrast nii Soome kui ka välismaa kunstnike näitel. Muuhulgas saab teada, kes mõtles välja tänaseks juba klassikaks saanud oranžide käepidemetega Fiskarsi käärid, Iittala vaasid või Marimekko värvilised lilled.

Seejärel suundusime Senati väljakule lõunale. Helsingi ajalooline keskväljak toimib sel suvel kulinaariaoaasina. Idee on pakkuda inimestele turvalist kogunemisvõimalust, aidates samal ajal koroonaviirusest kannatanud söögikohti. Peale mõningast otsimist leidsin ka mina meelepärase toidu.


Senati väljaku ümbrus on uusklassitsistlik tervik, kus domineerivad neli Carl Ludvig Engeli projekteeritud ehitist: Toomkirik, Riiginõukogu hoone, Ülikooli peahoone ja Rahvusraamatukogu. Tundub, et kui poleks olnud seda andekat härrat, siis poleks Helsingi üldse Helsingi moodi.

"Ütle Fazer, kui tahad midagi tõeliselt head" – just nii kõlas rohkem kui sada aastat tagasi pisikese kondiitriäri looja härra Karl Fazeri sõnum. Esimene Fazeri kohvik avati 1891. aastal aadressil Kluuvikatu 3 ning sealtpeale on kohvik kohale meelitanud maailma parima šokolaadi ja maitsvate saiakeste andunud fänne. Süümepiinadeta tunnistan, et olen üks neist.

Tavaliselt eelistan eestimaist, aga šokolaad on siinkohal erandiks, sest Fazeri klassikalisele piimašokolaadile ei saa mitte miski vastu. Mul pole näiteks mingi probleem süüa korraga ära üks kahesajagrammine Fazeri piimašokolaad. Kas teadsite, et selle salajane retsept on jäänud samaks alates 1922. aastast, kui Fazeri piimašokolaad oma kuulsas sinises ümbrises turule tuli. Ja siis veel nende rohelised marmelaadist kuulid. Minu vaieldamatud lemmikud juba lapsepõlvest peale. Fazer on parim. Punkt.

Ajapikku rahvusvaheliseks kontserniks kasvanud pereäri on tuntud kogu maailmas ja samanimelisi kohvikuidki leidub Helsingis veel. Kuid just selles esimeses maitseb kakao kõige paremini. Siin lihtsalt on olemas see miski. Ja siin ma nüüd jälle olen ning naudin nurgalauas oma kakaod.


Kõht täis, oli aeg seada sammud Hernesaari poolsaarele, kus asub populaarne ühissaun Löyly. Sada aastat tagasi oli Helsingis 50 avalikku sauna, kuid mõne aasta eest oli neid alles jäänud alla kümne. Nüüd on aga Soome avaliku sauna kultuur tegemas comeback’i – viimaste aastatega on ehitatud mitu uut sauna. Nende seas ka juba eelpool nimetatud Löyly, mis on pälvinud ka rohkesti ülemaailmset meediatähelepanu eelkõige just oma puitarhitektuuri poolest. Juba ainuüksi disaini pärast tasub tulla, aga ka saun ise on külastamist väärt. Muuhulgas saab terrassilt heita ennast otse Läänemere lainetesse.


Täna läks õhtusöögiga paremini kui eile. Astusime sisse Michelini soovitusega restorani Natura. Soovitan. Lõpetuseks Esplanaadi pargi kaudu magama. Mõni päev kohe on tegusam kui teine.

reede, 31. juuli 2020

Helsingi

Üha enam tundub, et ülipikalt reise ette kavandada pole tervislik. Praegune olukord maailmas on nii muutlik, et nädalaga on võimalik kõik plaanid pea peale pöörata.

Aga siin ma nüüd olen. Peale viite kuud teel piiri taha. Tuleb tunnistada, et Soome pealinnas ma väga palju turist olnud ei olegi. Viimati käisin mummulisel näitusel ja kunagi vedas sõbranna esimest ja viimast korda IKEA lõputusse labürinti.

Kuna reisinälg on nii suur, siis ootan põnevusega põhjanaabrite pealinnaga tutvumist. Kaks tundi raamatu seltsis laeva päikesetekil läksid lennates. Asjad hotelli ja kiiruga COSi poodi. See kohustuslik käik tehtud, võis rahulikult Esplanaadil reedeõhtust melu nautida.

Kui paarisaja-aastane Esplanaadi park mõistaks rääkida, küll ta siis alles jutustaks. Parki ääristavad pärnad loovad justkui hiigelsuure rohelise saali Helsingi südamesse, kus on juhtunud nii mõndagi juba 19. sajandi algusest saadik. Just sel samal ajal jõudis Helsingisse ka ambitsioonikas sakslane Carl Ludvig Engel, kes linnaarhitektiks saades pargi esimesed joonised paberile pani. Kohalike seas hellitavalt Espa'ks kutsutud pargile annavad tänapäevase näo hubased kohvikud ja skulptuuride rohkus.

Mööda seda rohelist oaasi oma ammuse lemmiku - restoran Kappeli poole jalutades sattusin džässifestivalile.

Kappeli restorani sünniks loetakse 1840. aastat, mil kondiiter Johan Daniel Jerngren lasi ehitada kabelit meenutava pagariäri. Eelmise sajandi hakul kujunes Kappeli luuletajate, kunstnike ja kirjanike kogunemiskohaks. Ajapikku kasvas väiksest pagariärist välja baar, kohvik ja restoran. Etteruttavalt olgu öeldud, et siia satun selle reisi jooksul veel mitu korda.

Enne õhtusööki kogunesime Oodis. Sellist luulelist nime kannab kesklinnas asuv raamatukogu. Juba ainuüksi arhitektuuri pärast tasub tulla, aga mitte ainult, sest mida sügavamale süveneda, seda paremaks läheb. Lisaks raamatutele on siin näituseruumid, kinosaal, kohvikud, helistuudiod, õppeklassid, lasteala, üüritavad kabinetid ja koosolekuruumid, polüfunktsionaalne saal, kohad esitlusteks ja vestlusteks, töötoad, mängu- ja meediaruumid, koosolemisalad, vaikusekohad jne. Oodi on Soome kingitus oma rahvale riigi 101. aastapäevaks. Nõustun nendega, kes ütlevad, et Oodi on justkui elutuba keset Helsingit.


Ei tea, kas asi koroonas või puhkuseperioodis, aga ka siin on paljud söögikohad suletud. Viimases hädas kugistasin alla ühe burgeri. Nagu arvata võis, siis maitseelamust ei saanud. Seda suurem oli rõõm, kui teel hotelli pooljuhuslikult ühes kõrvaltänava urkas „magustoiduks“ elu parimat sushi’t sain. Eriline oli sellejuures, et tegelikult olid nad suletud. Üks kuukokkuvõtet tegev jaapanlanna tuli meile siiski lahkelt vastu ja pakkus, et ta võib mõned sushi’d teha, kuna tegelikult tal ju kala veel on. Ja nii ta läkski, tuled pandi põlema ja toolid tõsteti laua pealt maha. Julgen väita, et sellisel tasemel sushi’t ja sashimi’t meil koduvabariigis ei pakuta. 


Ei raatsi mainimata jätta, et viie tärniga sushi kogemus maksis vähem kui mitte ühegi tärniga burgeri kogemus.

pühapäev, 21. juuni 2020

Puhkan Eestis!

Viimaks on suvi ka meie õuele saabunud. Juba mõnda aega on tunne nagu elaksin Vahemere ääres. Eelmisel pühapäeval suvekleidis Tuljaku terrassil istudes mõistsin, et maailm on lõpuks jälle endine. Kodustele kotlettidele ja rabarberikissellile vahelduseks on nii värskendav nautida tippkoka toitu ja imelist vaadet merele. Boonusena laotas päike oma soojuse üle kogu maa. Isegi mina ei pidanud ennast tekikuhja alla peitma. 

Eelnev oli pelk sissejuhatus sellele nädalavahetusele. Ma ei ole ülerahvastatud spaade fänn. Võimaluse korral hoian neist eemale. Üks koht siiski on, mis südamelähedane ja kuhu iga kell olen nõus tagasi minema. Selleks tuleb sõita Muhu saarele. 

Reedel muutus põhjamaine kliima troopiliseks. +29 kraadi. Praami pealt otse Pädaste lahe kaldal asuvasse merevee kümblustünni imelist vaadet nautima. Peagi muutus taevas tumedaks ja kostis müristamist. Temperatuur normaliseerus kiiresti. Nüüd oli juba päris mõnus puuküttega tünnis ilusaid mõtteid mõlgutada. Ilma selle tünnita ei ole Pädaste kogemus see õige. 


14. sajandist pärit mõisahoones on uni õige magus. Paras väljakutse on ennast kell 9.00 joogasse ajada. Ühel hommikul kahest sain sellega siiski hakkama. Linnulaulu saatel ja jasmiinilõhnas ennast paika venitada pole üldse mitte paha. Sain mõnusa energialaksu kogu päevaks. 

Lõunauinakule järgnes kolm tundi erinevaid protseduure. Kodukontoris valesti istumise tulemused kadusid nagu tina tuhka. Ja muidu olen ka poole noorem. Vahepeal on sügisest jälle suvi saanud. Ainult, et tuulest pole meil vist enam pääsu. 

Viiest hoonest koosnev mõisakompleks koondab enda alla seitsmehektarilise kauni pargi, mis on omakorda ümbritsetud 22 hektari ulatuses niitude ja põlismetsaga. Peale õhtusööki sai siinsetes valdustes ringi uidatud. Võiksin unustada ennast siia Muhumaa “rahvuspuude” ehk kadakate vahele kohe pikemaks ajaks. 

Siin olles tuleb võtta viimast, mis tähendab ka seda, et sööma peab ühes koduvabariigi parimas restoranis, kus pakutakse Põhjala saarte köögile orienteeritud maitseelamusi. Ise ütlevad nad, et Pädaste köögis on ühendatud looduslähedased maitsed ja suurlinna parimad võimalused. Nõustun. Pole vahet, kas istud hommikusöögilauas või ootad kannatamatult järgmist õhtusöögi käiku. Endiselt on nad tasemel. 

Ainuüksi hommikusöögi pärast tulen siia ikka ja jälle tagasi. Olen juba kord selline maailmakodanik, kelle armastus käib kõhu kaudu. Nii rikkalikku ja maitsvat hommikusööki väga tihti ei pakuta. Hindan kõrgelt, et sakslasest peakokk väärtustab siinseid traditsioone ja aastaaegade erinevaid maitseid. Kasutades seejuures palju kohalikku toodangut ja Pädaste enda ürdiaia saadusi ja köögivilju. 

Näiteks piparmünt minu tee jaoks korjati siit samast aiast mõned minutid tagasi. Veel värskem ei saagi olla. Imeline värv, imeline maitse ja imeline lõhn. 

Täna peale hommikusööki, kust ei puudunud muuhulgas ka pühapäevahommikune pannkook lugesin mõisaaias iidse vahtra all pargipingil raamatut. Taustaks looduse hääled. 


Aeg-ajalt läksid mõtted raamatult kaugemale. Kaks päeva mõisaelu pani unistama. Olen varemgi öelnud, et kui oleksin saanud elada mõnes teises ajas, siis oleks mulle väga meeldinud see mõisate hiilgeaeg. Julgen väita, et olnuksin üle keskmise hea mõisaproua. 

Oli teadlik otsus, et auto jääb koju, siis ei teki kiusatust, et peaks turisti mängima ja saarele ringi peale tegema või hoopis Saaremaale sõpradele külla jõudma. Eesmärk oli veeta kogu nädalavahetus selles imelises paigas. Lõõgastuda, puhata ja nautida. See õnnestus. 

Kõik on täpselt nii hästi nagu mäletasin või paremgi veel. Sellised sünnipäevakingid mulle meeldivad. Aitäh!

pühapäev, 7. juuni 2020

Omadega rabas


#eestisoniluselada #sõnupolegivaja #marimetsamatkarada

laupäev, 30. mai 2020

Esimene haug

Ei teagi miks, aga mul on juba mõnda aega kinnisidee, et minust saab õige kalamees alles siis, kui olen haugi kätte saanud. Olen pikalt nurunud, et mõni oskaja võtaks haugipüügile kaasa. Kahjuks pole siiani keegi veel raatsitud oma nippe minuga jagada.

Seda suurem oli rõõm ja üllatus, kui täna varahommikul oli mul elu esimene haug käes. Mis sest, et tuulehaug, aga ikkagi haug. Tegemist on siin kandis haruldase nähtusega. Peaaegu sama haruldase kui delfiinid Kopli lahes.


Tuulehaugi kõrval oli veel kolm merisiiga, kümme ahvenat, kuus ümarmudilat ja kaks kurgilõhnalist tinti. Seda viimati nimetatud kala on ainuüksi lõhna pärast võimatu kellegi teisega segamini ajada. Piisab ühes tindist ja kõik kohad ongi kurgi lõhna täis.

laupäev, 23. mai 2020

Minu Eesti

Eelmisel kahel nädalavahetusel vallutasid tormituuled meie maa. Korrakski ei tekkinud mõtet, et võtaks õige paadi ja põrutaks merele.

Muuhulgas lubas ilmataat kalavabalt tähistada ka emadepäeva. Õnnestus lausa kaks päeva järjest kodumaa imelist loodust nautida. Laupäeval jalutasin läbi Paukjärve loodusraja ning põikasin sisse ka Kõnnu Suursoosse. Olin üks viimastest, kes sel 2+2 perioodil omadega rappa läks.


Emadepäeval viisime oma vanemad Pakri poolsaarele matkale, millele järgnes pidulik õhtusöök. Ise tegime. Ise oleme rahul.

Seda suurem oli soov sel reedel jälle võrgud sisse panna. Pessimistid arvasid, et vesi on soojaks läinud ja punane kala sügavamale põgenenud, aga võta näpust. Esimene, kes mulle vastu vaatas oli meriforell, kellele lisandus hiljem veel kaks omasugust Lisaks üheksa merisiiga, kuus kokre ning viis kilo ahvenat. Oli ka korralik kogus ümarmudilat ja natukene räime.

Uudisekünnise ületasid täna kogred. Need kuus isendit kokku kaalusid natuke alla kuue kilo. Sellist tööstuslikku kogust polegi varem olnud.


Kui esimene elevus oli läinud ning fotosessioon tehtud, siis sai selgeks, miks kokre väga ei armastata. Minu kui kõrvaltvaataja pilgu läbi on temaga tegemist rohkem kui küll. Isegi kirves tuli appi võtta. Aega läks, aga asja sai. Kotletid maitsesid lihtsalt imeliselt. Keegi kirjutas kuskil lausa, et kogre võib ka ära jätta ja lihtsalt hapukoort süüa. Selle väite lükkan heaga ümber. 

Kõigest hoolimata on minu soovitus kokredele, et elage oma elu ning vältige meie võrku sattumist. Erandjuhul võite tulla siis, kui ühtegi teist kala pole, aga palun maksimaalselt kahekaupa.

laupäev, 2. mai 2020

Ühest äärmusest teise

Kõik päevad ei ole vennad. Hea näide sellest on tänane saak - üks pirakas meriforell, kaks räime ja üks tint. Punkt. Seda väidet ilmestab hästi ka eelmise nädalavahetuse kalalkäik, kui võrgus oli kolm kilo ahvenat, pool kilo räime ja niisama palju tinti. Lisaks üks ümarmudil ja trofeekalaks koger.


Eilsest rekordsaagist said osa nii külaelanikud kui ka mõned sõbrad, kes õigel ajal õiges kohas oskasid olla. Siit ka põhjus, miks täna ei kurvastatud. Pigem vastupidi. Päris värskendav on vahelduseks midagi muud teha. Kes läks rattaga sõitma, kes hakkas kokkama. Mina otsustasin magamise kasuks. Paaril viimasel ööl on uni lühikeseks jäänud. Kõiges on süüdi kalad.

Etteruttavalt olgu öeldud, et pühapäeval sai pitsahooaeg avatud. Hea vaheldus kalale, kalale ja veel kord kalale.

reede, 1. mai 2020

Parim sünnipäevakink!

Elame ajal, kui kogu maailm on justkui pea peale pööratud ja mulle isiklikult tundub, et 2020. aasta jääb nii mõneski mõttes lihtsalt vahele. Näiteks kõik reisid võib rahuliku südamega n-ö copy&paste aasta võrra edasi lükata. Hoolitama kõigest eksisteerivad sünnipäevad ka sel aastal. Õnnitlusi võtsin muuhulgas vastu ka üle aia ja kontaktivabalt.


Pikaajaline kogemus ütleb, et kui päriselt kala tahad saada, siis tuleb võrgud sisse panna minu sünnipäeval, sest aasta parim saak tuleb just siis.

Läbi aegade suurim kogus vääriskala õnnestus merest välja tuua täna varahommikul. 21 merisiiga, üheksa meriforelli, üks särg, kaks ümarmudilat. Lisaks viis kilo ahvenat ja pool kilo räime. Merejumal juba teab, mida mulle kinkida. Nüüd saab kindlalt väita, et meri toidab.


Kui kõik oleks läinud plaanipäraselt, siis istuksin praegu Põhja-Makedoonia pealinna Skopje restorani terrassil ja naudiksin suvesoojuses õhtusööki. Ei saa välistada, et mõnda eksootilist kala. Selle asemel naudin hoopis oma püütud siiga. Olen juba täitsa kala nägu, aga elu on ilus.

laupäev, 11. aprill 2020

Kaluri elu vol3

Seda pikka nädalavahetust olen kaua oodanud. Pidin sõitma muinasjutulisse Viini, kus oli muuhulgas plaanis külastada maailmakuulsat ooperiteatrit. Läks teisiti.

Juba vanarahvas teadis rääkida, et suur reede on nii tähtis püha, et isegi rohi ei kasva, aga mina kohe ei oska rahulikult olla. Peale mõningast ekslemist leidsime metsaaluse, kus kasvab lademetes kevadist vitamiini - karulauku. Istu ainult maha ja hakka lõikama. Veel haarasin teeservast kaasa pajuoksad. Tänasel päeval kohustuslik kaunistus igas kodus.


Karulaugupestot valmis üle kahe kilo, millest suurem osa läks sügavkülma talve ootama. Sibulakoorte ja teiste käepäraste vahenditega said ka munad pühade puhul värvilised kuued.


Päeva lõpetas imeline loojang.


Tänu ülemaailmsele koduarestile on paljudest meist saanud veel paremad kokad. Julgen väita, et olen üks neist. Söögitegemine on väljund, mis hoiab meeled erksana. Neid toite, mida varem käidi restoranis sööma, tehakse nüüd kodus. Kui varasemalt ma väga tihti uusi asju ei katsetanud ja läksin n-ö kindla peale välja, siis nüüd on peast läbi käinud mõte, et võiks proovida kringlit küpsetada. Vaatame, kas jõuan selleni või lastakse enne uksest välja maailma avastama.

Täna oli õhkõrn lootus, et ehk saab ikka võrgud vette. Kahjuks jäi see vaid unistuseks. Oli hoopis päev täis kokkamist. Lõunaks küpsetasin vaniljekreemisaiakesi ning õhtul olid menüüs minu esimene karulaugumajonees ja homemade friikartulid. Kõik nullist omatehtud.



Etteruttavalt olgu öeldud, et pühapäeva magasin sõna otseses mõttes maha. 

esmaspäev, 6. aprill 2020

Kaluri elu vol2

Laupäeval oli meri tormine ja kalale ei saanud. Just sellisteks päevadeks olen varunud siia hulga raamatuid. Aga üldse ei ole praegu lugemise lainel. Ka võrkkiige üles panemiseks on veel vara. Läksin hoopis jalutama.

Eile läks nii hästi, et äratuskell ei helisenud ja sain rahulikult pühapäevahommikusi pannkooke küpsetada. Seda kõike ainult sellepärast, et ilmataat andis kaluritele vaba päeva. Tavaliselt on nii, et tuleb koos päiksetõusuga võrgud välja tuua. Vastasel juhul võib keegi saagi pihta panna. Üks suuremat sorti kurjajuur on hüljes, kes jätab endast maha hiigelsuure auguga tühja võrgu. Nii on juhtunud.


Nägin esimest kirjut liblikat ning võtsin ette jalutuskäigu piki mereäärt. Ilm oli parem kui päev varem. Ainult tuul ei tahtnud kuidagi vaibuda.

Või siiski? See on nagu Murphy seadus, et just siis kui on kojumineku aeg, otsustab tuul raugeda. Kui selles koduarestis üldse midagi positiivset on, siis see, et saan tööd teha kus iganes.

Eriline kogemus on seista esmaspäeva hommikul kell 7.00 paadis ja korjata võrke kokku. Taustaks luige tiivalöögid ja kajakate kisa. Tänane saak: lõhe, meriforell, kolm merisiiga, kilo ahvenat ja 750 grammi räime. Ilus algus töönädalale.


Olen selgeks saanud, et merel aeg lendab. Sedakorda püsisime enam-vähem graafikus. Hilinesin kodukontorisse 10 minutit. See on täpselt sama vähe kui tavaolukorras õigest bussist maha jäädes.

pühapäev, 29. märts 2020

Kaluri elu

Pidi tulema keskmisest rohkemate reisidega aasta. Ja nii ta ongi läinud. Sõidan igal reedel suvekoju ja pühapäeval jälle tagasi. Ainult et piiri taha reisimistel on mõneks ajaks kriips peal.

Eelmisel nädalal pidin kevadet tervitama Mallorcal. Selle asemel püüdsin ülemuse käsul hoopis kala. Lisaks otsustas ilmataat Kloogaranna kanti kevade asemel lund saata. Öösel külmetas nii korralikult, et hommikul oli tükk tegemist, et jää alt võrgud kätte saada. Sellist kalastamist polegi varem kogenud. Sain jäälõhkuja ameti ka selgeks. Õnneks oli kalajumal armuline. Jääpüügi tulemus: kuus meriforelli, kaks merisiiga, kolm kilo räime ja kilo ahvenat.



Sel nädalavahetusel peale kodukontoris veedetud aega taas kalavetele. Eile hommikul oli võrgus merisiig, meriforell, särg, kaks kilo räime ja poolteist kilo ahvenat. Ilmselgelt liiga vähe. Eelmise nädala tulemus on lati päris kõrgele tõstnud. Annan endale aru, et seda ületada on üsna keeruline, aga proovima peab. See ka põhjus miks tuli pimeda hakul ja tuult trotsides võrgud uuesti sisse panna.

Parematel päevadel käib tihe võitlus, et kes jõuab esimesena merele ja napsab parimad kalakohad, aga eile õhtul konkurents puudus. Tegelikult on nii, et sellise ilmaga üks õige kalamees merele ei lähegi, aga algajad lähevad küll. Läbi raskuste õnnestus ikka kolm võrku vette saada.

Kalapüük on üks suuremat sorti teadus, kus muutujaid rohkem kui mitu. Kust poolt puhub tuul praegu, aga kust hommikul, mis on vee temperatuur, mis kala tahan püüda, mis kala tohib püüda jne. Ütlen ausalt, et mina kõiki vastuseid ei tea, aga üks mis kindel, et õnne peab olema.

Seda tean ka, et kalad ei ole kursis, et siial on siiavõrk, räimel räimevõrk ja lõhel lõhevõrk. Kalad jäävad sinna võrku, kuhu nemad tahavad, aga mõnikord ei taha nad üldse. Siis läheb loosi kriisiolukorraks külmkappi ostetud kilukonserv. Minu kalade ja võrkude teooriat kinnitab fakt, et täna oli kolmes siiavõrgus 13 räime ja üks priske lest. Viimase saatsime pidulikult ujuma tagasi, sest praegu on lestapüügi keeluaeg.

Olin täna pessimistide esindaja, kes uskus, et saame täpselt null kala. Seega ületasid räimed ootusi ja tegid rõõmsaks. Lisaks lubas naabrimees oma peenrast karulauku korjata. Oli see vast tore päev.


Kui kaugemale reisida pole võimalik, siis tuleb nautida seda, mida saab ja olla õnnelik.

pühapäev, 1. märts 2020

Saint-Martin-de Belleville

Eilseks olin saavutanud taseme, kus jalad ei teinud minuga enam koostööd. Kahtlustan, et põhjuseks päev varem murdmaaradadel tehtu. Hoolimata sellest tuli ennast kokku võtta, sest lõunasöök oli pandud minu siinsete restoranide TOP3 kuuluvasse Bouitte’sse, mis asub nagu kiuste kodukülast vaadates kõige kaugemas nurgas, kuhu suuskadega on võimalik minna. Saint-Martin-de Belleville’s.

See on sama koht, kus kaks aastat tagasi oma esimese austri sõin. Endiselt on nad parimatest parimad.

Siia oleks hea meelega kauemaks jäänud, aga avastasime ootamatult, et kui kohe liikuma ei hakka, siis pannakse tõstukid kinni enne kui kodukülla tagasi jõuame. Väsinumate õnneks on võimalik nii mõnedki otsad tõstukiga teha. Päeva lõpuks jõudis kõik see mees ilusti Courcheveli tagasi.

Ilusast muinasjutulisest kohevast lumest polnud eilseks õhtuks palju järele jäänud. Alumistes külades sadas lausa vihma. Seevastu täna hommikul oli pilt taas muinasjutuline. Öösel on lund sadanud.


Kuna mäepilet täna enam ei kehti, siis viimane laskumine õnnestus teha mööda suusarada jalutades. Nii ongi rohkem aega ümbrust imetleda. Võrratult ilus on.

Lõpetame oma suusa- ja gurmeereisi lõunasöögiga Saulire restoranis. Maailma parimat fondanti pakutakse just siin. Lisaks Michelini soovitusele annan sellele kohale ka oma soovituse.

Nüüd tulebki reaalsusesse tagasi pöörduda. Minu suureks rõõmuks selgus, et aasta pärast tuleme taas. On mida oodata.

Aitäh, Courchevel!

reede, 28. veebruar 2020

Courcevel → La Tania

Ärgates lihased valutavad. Hoolimata sellest on emotsioonid laes. Kui lõpuks silmad avasin, siis vaatas aknast vastu päike. Kiire hakkas.

Oli vaja jõuda esimeste seas mäele, et parimaid tingimusi nautida. Mõned laskumised kodumägedel ja siis suusavarustuse vahetus. On aeg murdmaarajad üle vaadata.

Peale mõningast ekslemist mäesuusanõlvadel murdmaasuusad pihus leidsime lõpuks metsa vahel lookleva raja üles. Minu õnneks ei olnud keegi veel jõudnud peale lumesadu radu hooldada. Vastasel juhul oleks asi keeruliseks osutunud, sest enamus ajast oli vaja mööda serpentiini allamäge pidurdada.


Hea, et alles pärast teada sain, et tegemist oli punase rajaga ehk siis musta järel raskuselt teise tasemega. Vastasel juhul oleksin tõenäoliselt keeldunud minemast. Teadmatus on õnnistus. Paksus lumes sahka sõites said jalad korralikult vatti. Kindel on see, et täna tuleb hea uni.

neljapäev, 27. veebruar 2020

Ikka sajab

Kahe saju vahele jäi üks imeline päikesetõus.



Nüüd natuke päeva tähtsamast söögikorrast. Laud on lookas nagu juulikuus. Vaarikad, maasikad, mustikad, põldmarjad. Lisaks suus sulavad croissant’id, muna igas variandis ja maitsvad pannkoogid. Põhimõtteliselt saab kõike, mida keegi välja mõelda suudab ja nii iga päev. Nendest hommikusöökidest hakkan kindlasti puudust tundma.

Täna on kõige sajusem päev. Isegi tõstukeid ei tehtud õigel ajal lahti. Ülemised jäidki suletuks. Terve päeva jooksul on kuulda pauke, kui laviiniohu vältimiseks lasti lund ülevalt alla. Kui lõpuks tõstukid tööle pandi, siis sõitsin õhinaga üles. Juba poolel teel mõtisklesin, et ei tea, kas oli ikka hea mõte siia ronida. Lumi sadas, tuul puhus ja radadel oli paks lumi. Ütlen ausalt, et mingi valemiga saab ikka alla, aga see kombo siin ei kuulu minu lemmikute hulka.

Peale õhtusööki tulid külla ehtsad prantslased, keda nägin viimati seitse aastat tagasi. Ja juttu oleks jätkunud kauemakski, aga unemati sai minust võitu.

kolmapäev, 26. veebruar 2020

Hõissa meil on vastlad!

Öö otsa on sadanud ja sajab veel. Nii ilus on olla. Isegi tugev tuul ei heiduta seda rõõmu, et lõpuks ometi jõudsin tõelise talve ära oodata.

Minu kogemus ütleb, et sellise ilmaga ükski normaalne inimene suusatama ei lähe. Sellest hüpoteesist lähtuvalt olen ainult mina normaalne. Peale 1-2 laskumist tuli suurem osa seltskonnast koju tagasi tõdemusega, et mul oli õigus. Ei saa mainimata jätta, et mõned siiski ka naudivad seda hullumaja, mis täna mägedes valitseb.

Lumesadu ja tuult trotsides otsustasin siiski lõunale jalutada.

Kuigi ametlikult oli vastlapäev eile, siis meil on täna. On ju nii, et just täis kõhuga tuleb kelgutamine paremini välja. Loogiliselt võttes tulevad raskemana pikemad liud. Ei mäletagi, millal viimati kelgutamas käisin. Sellist spetsiaalset kelgurada mööda polegi varem kelgutanud. Serpentiini mööda alla, pidurid põhjas ja kannaga ka veel kaasa aidates kihutasime metsa vahel mäest alla. Iga korraga tuli vilumust juurde ning sõit muutus kiiremaks ja sujuvamaks. Mega kogemus.


Meil siin kõik natuke nihkes. Kui vastlapäevaga hilinesime ühe päeva, siis kiluvõileibadega läksime kaks päeva üle. Seda ainult sellepärast, et kokal on vaba päev ja oleme harjunud, et enne õhtusööki ootavad laual nn eelampsud. Sedakorda siis oma tehtud.

Täna õhtul tuli dressid kleidi vastu vahetada ja välja sööma minna. See ka põhjus, miks kogemata üle sõin. Tellisin kaks käiku, aga sain kaheksa. Vist. Lõpuks läks lugemine sassi. Neid eel-, järel- ja vahekäike oli natukene liiga palju. Midagi ei raatsinud järele ka jätta. Kõik oli maitsev. Samuti ei tahtnud kokka solvata. Teenindusest ei hakka rääkimagi. Restoran Chebuse on oma tärnid auga välja teeninud.


Põhjusega peetakse Prantsusmaad kokakunsti ja teeninduse lipulaevaks. Kas sina teadsid, et Prantsuse kokakunst kuulub alates 2010. aastast UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

teisipäev, 25. veebruar 2020

Puhkus täies hoos

Eilse tegevuse tulemusel suusanõlvadel meenutan täna puuhobust. Hoolimata sellest istun ühena esimestest tõstukis ning naudin imelisi radu. Kes ei tea, siis esimesena minemise eelis seisneb selles, et saad ihuüksi traktorijäljes mäest alla tuhiseda. Just sellist suusatamist armastan mina.

Neljanda laskumise ajaks on rajad “tavaliseks” sõidetud. Mingi hetk pole enam tungivat vajadust mäe otsa teistega maid jagama minna. Istun pingile ja naudin viimaseid päikesekiiri, mis veel pilvede vahelt piiluvad ja mõnusasti soojendavad.

Peale lõunasööki jalutan ülesmäge koju tagasi. Saunatamise asemel tõmban ennast hoopis kamina ette kerra. Seltsiks kook, kakao ja raamatud.

esmaspäev, 24. veebruar 2020

EV102

Kui hommikul rõdule astusin, siis tungis ninna tuttav lõhn, mis äratas kõik meeled ja pani oluliselt kiiremini liigutama. Üle küla hõljuv värskete croissant’ide lõhn on märk sellest, et olen Prantsusmaal ning käes on hommikusöögi aeg.

Meil on lisaks kodumaale veel üks sünnipäevalaps. Seega alustasime eriti pidulikult. Õhupallide, koogi ja lauluga.

Kuna täna on väidetavalt nädala parim ilm, siis tuleb sellest võtta viimast. Otsustasin, et mul on vaja ilmtingimata minna Meribeli radadele, et oma lemmikkoht maailma katusel üle vaadata. Võrkkiik on täitsa olemas.



Taas tõestatud, et esimesel päeval pole vaja üle pingutada, aga just seda ma tegin. Kui väikese hilinemisega oma lemmikrestorani Cap Horn’i lõunalauas istet võtsin, olid jalad väsinumast väsinumad. See väike asi ununes sekundiga, kui kelnerid laua peal tantsima hakkasid. Selline Prantsuse moodi vabaõhu after-ski mulle täitsa meeldib.

Kui koju jõudsin, siis kõlas üle maja tuttav lauluviis ...see oli ennemuistsel a’al, kui heeringas elas kuival maal… Selle eest teenindavale personalile maksimum punktid.